Minu 11-a laps “hüpi” ei ole, aga tal on samuti aeg-ajalt hüsteeriahood, küll vähenemas, aga aeg-ajalt siiski – kuid peagi tuleb puberteet peale ja keegi ei tea, kuidas see teda mõjutama hakkab.
Löömine on meil välistatud. Kui ta u 5-aastane oli, siis seda juhtus, aga me hoidsime siis last jõuga kinni (mida ma otseselt ei soovita, aga ennast lüüa ka ei saa lubada). Kuna ta ei kannata tegelikult “jonnides” üldse puudutusi, oli see talle raske ja meile ka, aga mingit alternatiivi me ka ei osanud leida. Nüüdseks on see igatahes paigas, et lüüa ei tohi. Me ei löö last ja laps ei löö meid/teisi. Ta ütleb vahel küll, et tahaks lüüa, et ta tahaks väga kellelegi, kes teda välja on vihastanud, haiget teha, aga ehkki see kõlab hirmsalt, siis ma tunnustan teda, et ta suudab end kontrollida ega toimi vastavalt sellele tahtmisele.
Meie puhul vanema rahulikkus ei aita olukorda ennetada ega kiiremini lahendada, kui tal “hulluhoog” peale tuleb, siis tuleb, seda võib vanemapoolse ülima kannatlikkusega natuke edasi lükata, aga kui kogunenud emotsioonid või pinged tahavad välja tulla, siis nad lõpuks ka tulevad. Küll aga tasub siiski võimalikult rahulikuks jääda, sest PEALE hoogu on palju lihtsam uuesti lapse positiivne maailmapilt kokku panna, kui olete n-ö ühel poolel olnud lapsega ega ole teineteisele (vaimselt) haiget teinud. Meil aitab natukene peegeldamine, aktiivne kuulamine, millele mingist hetkest, kus esimene “jaur” on välja keenud, saab hakata veidi endapoolset, leebemat nüanssi juurde lisama – nt lihtsustatult: kui laps karjub, et ta vihkab mind, siis ma ütlen “Sa oled praegu minu peale väga-väga vihane!” /sest kedagi vihata on väga karm ja lõplik seisund, aga vihane olla võib igaüks ja see on ajutine tunne/ – Laps: “Jah, ma olen lihtsalt nii vihane praegu su peale!” – Mina: “Mul on nii kurb, et sa mu peale vihane oled. Mul on tunne, et sul endal on ka kurb olla?” /üritan leida ühisosa, mingit emotsiooni, mis meid ühendab/ – Laps: “Jah, mul on nii kurb!” – jne jne jne, vaikselt suunan meid mingite asjadega nõustuma, meelitan meid ühele ja samale poolele, ühtlasi aitan tal oma emotsioonidele nimesid anda ja püüda leida seda tegelikku algpõhjust, seda, mida ta tegelikult tunneb / väljendada tahab. Aga jestas kui väsitav ja pikk protsess see on! Vahel on tunne, et viskaks ta aknast välja (või hüppaks ise). (Me elame madalal 1. korrusel, nii et politseisse ei pea teatama.)
Meie lapse puhul on põhjus arvatavasti väga varajases eas saadud traumas, mis otseseid füüsilisi jälgi ei jätnud ja lapsel endal meeleski pole, aga võis närvisüsteemi kuidagi väga hapraks muuta. Ta on üldjuhul tark, vaimukas, väljaspool kodu enamasti ka ülimõistlik, empaatiline ja üritab hiiglama tubli olla – ja siis kodus elab aeg-ajalt need pinged hirmsa, ennast ja teisi emotsionaalselt purustava laviinina välja. Tema puhul liigne väsitamine just nimelt vallandab hüsteeriahooge, meil on seega väga paigas nii magamaminekuaeg (peab magama u 10 tundi tööpäevadel) kui ekraaniaeg, sest ekraanide virrvarr ka mõjub tema närvisüsteemile ülestimuleerivalt. Liiga palju ja liiga pingutavaid trenne ei lase tal endale kokku krabada, samuti peab jälgima, et söögivahed ei läheks liiga pikaks. Õppimine ei tohi jääda õhtusse. Kui on näha, et laps hakkab “kerima”, siis ainus asi, mis VÕIB hoo tulemist takistada, on söömine/magamaminek, aga vahel see muidugi ei õnnestu kahjuks.
Enamasti sagenevad hood siis, kui on mingi ärevam või muutusteaeg, nt kooliaasta alguses alati, jõulude paiku, vanema puhkuse lõppedes, kui on sõpradel külas käinud mingil vingemal sünnal vms.
Ma ei tea, kas mu pikast kirjast oli abi, aga äkki mingeid mõtteid TA sai.
Kõige tähtsam: armasta oma last. Ja ära lase tal endale haiget teha. (Tegelikult need on sama asi.)
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 14.10 13:36; 14.10 19:02;