Esileht Koolilaps Laps on hüsteerik

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 35 )

Teema: Laps on hüsteerik

Postitas:
Kägu

Laps on hüpik, 5-s klassis, ja käitumine kohati ettearvamatu selles mõttes et ta ei tule oma raevuhoogudega toime.

Kui meil tuleb ette sõnavahetus, tavaliselt mingi kodutöö või nutiseadme äravõtmine mis talle üldse ei meeldi, võib ta kogu jõust kisada pikalt ja aruandmatult, kuni nägu punane ja ise hingetu.  Olen teda manitsenud et on juba aeg ennast talitsema õppida aga ta kas ei taha või ei oska seda. Võtab ja kisab end meelega hingetuks nagu oleks see ainuke moodus end maha rahustada. Vahest laseb ka kätel käia, mis on aina kohutavam sest ta on juba üsnagi kogukas.

Olen teda karistanud mitmeti, nurka saatnud, nutiseadme äravõtmisega kuuks ajaks, pole teda tema armastatud trenni lubanud, aga tulemusi on vähe, tema hüsteeriahood loomulikult jätkuvad endiselt.  Vanasti saadeti sellised erikooli, nüüd nagu ei oska keegi enam midagi ette võtta. Psühholoogi vastuvõtul käib küll aga ilmselt mitte nii tihti kui vaja oleks.

Teine pea sama vana laps peres pole oma elu sees sellist käitumist endale lubanud, musterkäitumisega ja suurepärane eeskuju. Koolis õpetajatega on vahest ninakas aga mitte kunagi niisugune nagu meil siin kodus. Sealne käitumine on tal normi piires.

Hiljaaegu algas tal ka puberteet nii et väike võimalus et ka see on omajagu süüdi, eks hormoonid kipuvad möllama.

Kuidas toimiksite sellisega? Minu jaks ja mõistus on otsas.

 

 

+3
-11
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Sa proovid ainult halvaga. Proovi  lihtsalt rahumeelse järjepidevusega. Pöördi professionaalide poole, et metoodikat parandada.

+14
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Rahumeelne järjepidevus on talle nagu hane selga vesi, see ei ole kahjuks kuhugi viinud. Tal puudub ju igasugune vastutusvõime ja arusaam mis tema käitumine kaasa toob. Ja kui siiamaani pole seda tekkinud siis vist edaspidi ei teki ka.

+1
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mida proovinud olete?

Psühhiaater? Psühholoog? Käitumise tugikava? Ravimid?

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kooli psühholoogi vastuvõtul oleme käinud, retseptiravimit täielikul koduõppel ei võta kuid nüüd tuleb nähtavasti sellega uuesti pihta hakata.

Ei ole siiski ka sest nõustamisest suuremat abi olnud, ilmselt tuleks proovida teisi spetsialiste. Ma saan aru et igasugune füüsiline koormus tuleb talle ka kasuks pingete väljaelamiseks. Meie perearst soovitas tal enne kooli algust end aktiivselt liigutada.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Sa oled  manitsenud, et on aeg ennast talitsema õppida. Oled ka karistanud, aga kas sa oled kunagi lapsele õpetanud kuidas oma pingeid maandada? Patja karjumine, õhupalli täis puhumine,joogahingamine,  muusika  kuulamine… Kindlasti peab sellise lapsega olema “hobuse” kannatus ja ise eeskuju näitama ning niipalju kui võimalik, siis olukordade ennetamine.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul lendab samuti katus kergelt minema. Impulsikontroll on nõrk.

Rahulikul hetkel tuleb seletada lapsele neid enesekontrolli võtteid. Arvad, et tal pole oma käitumise pärast häbi?  On ikka küll aga tal ei ole enese kontrollimiseks lihtsalt jaksu sel hetkel.

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui su laps ei suuda ennast talutseda ja sa veel valad õli tulle ja karjud temaga vastamisi ja karistad. Kas sa tõesti ei ole õppinud oma last tundma. Üsna uskumatu jutt, võib olla su laps vajab spetsialistide abi  ega sulle endalegi see halba ei tee, et kuidas käituda selliste lastega.

+12
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen teda karistanud mitmeti, nurka saatnud, nutiseadme äravõtmisega kuuks ajaks, pole teda tema armastatud trenni lubanud, aga tulemusi on vähe, tema hüsteeriahood loomulikult jätkuvad endiselt.

Saan aru, et hüsteeria on pigem TAGAJÄRG, mitte põhjus. Ma läheks ka närvi kui keegi mu telefoni ära võtaks, nurka saadaks või trenni ei lubaks. Mis olid need PÕHJUSED, mille eest laps eelnimetatud karistused sai?

Mina ei ole oma laste puhul kunagi eelnimetatud karistusi rakendanud. Lähtun põhimõttest, et ei tee lapsele midagi sellist, mida ma ei teeks täiskasvanule. Meest sa ju ei saada nurka ega võta telefoni ära, kui ta midagi valesti teeb. Miks peab last selliste karistusega alandama? Kui laps midagi valesti teeb, siis peab ta tagajärgedega tegelema (hinde parandama, oma tekitatud segaduse koristama, solvamise või löömise pärast vabandama jne).

+7
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Julgeksin soovitada laste tegevusterapeuti. Õpetab konkreetseid oskusi, kuidas praktilistes asjades oma emotsioonidega toime tulla. Tallinnas on positiivne kogemus, teistes piirkondades ei tea, kas sellist teenust pakutakse.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Juba su suhtumine lapsesse on halb, see: “Laps on hüsteerik”. Sildistamine pole kunagi hea lähenemine. Normaalne oleks öelda, et laps käitub hüsteeriliselt, vms. Sa nagu ei hooliks temast üldse.

Mine nüüd ise psühholoogi juurde nõustamisele, kuidas raske lapsega toime tulla aga lõpeta see lapse emotsioonide eest karistamine. Kuidas sulle meeldiks, kui sa saaksid vitsa ainult selle eest, et sul on tunded?

+7
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

paned 5.klassis käiva lapse nurka seisma? Kui vanad nad seal on juba, 11, saavad 12?

saada laps lihtsalt rahulikult oma tuppa karjuma. Mul on üks lasteaiaealine selline, kes ka jonnib ja kisendab, pm “sünnist saadik” olnud selline draamatseja. Meie lahendus on – kui tahab karjuda, tehku seda oma toas. Karjumist me ei keela, aga ei luba seda teha teiste juuresolekul. Me ei karista karjumise eest vaid lihtsalt – karjumiseks on oma tuba.

Okei, võibolla nii vana on raske kuskile oma tuppa ka juba sundida. Aga alati on võimalus veel lahendused – meile sinu karjumine ei meeldi ja meie ei soovi sinuga samas ruumis olla – ning lahkute kõik ise teise tuppa ja hakkate seal lauamängu mängima, ignoreerite karjujat täielikult.

Ja siis muidugi võiks lapsega tema käitumisets rääkida – mitte siis kui ta karjub ega vahetult peale rahunemist, vaid võta mingi suvaline hetk  et temaga rääkida sellest, kuidas ta oma viha välja näitab. Paku talle võimalusi, kuidas seda viha ohjeldada – lihtsalt ütlus “talitse ennast” just ei aita. Nt anna talle stressipall, hullumäng, mingi kaustik, kust pabereid rebida vihaselt jne, kasvõi poksikott tema tuppa lakke, et saab seda siis taguda ja oma viha kuskile suunata. Aga teed selgeks, et viha ei suunata teiste inimeste peale end välja elades.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu 11-a laps “hüpi” ei ole, aga tal on samuti aeg-ajalt hüsteeriahood, küll vähenemas, aga aeg-ajalt siiski – kuid peagi tuleb puberteet peale ja keegi ei tea, kuidas see teda mõjutama hakkab.

Löömine on meil välistatud. Kui ta u 5-aastane oli, siis seda juhtus, aga me hoidsime siis last jõuga kinni (mida ma otseselt ei soovita, aga ennast lüüa ka ei saa lubada). Kuna ta ei kannata tegelikult “jonnides” üldse puudutusi, oli see talle raske ja meile ka, aga mingit alternatiivi me ka ei osanud leida. Nüüdseks on see igatahes paigas, et lüüa ei tohi. Me ei löö last ja laps ei löö meid/teisi. Ta ütleb vahel küll, et tahaks lüüa, et ta tahaks väga kellelegi, kes teda välja on vihastanud, haiget teha, aga ehkki see kõlab hirmsalt, siis ma tunnustan teda, et ta suudab end kontrollida ega toimi vastavalt sellele tahtmisele.

Meie puhul vanema rahulikkus ei aita olukorda ennetada ega kiiremini lahendada, kui tal “hulluhoog” peale tuleb, siis tuleb, seda võib vanemapoolse ülima kannatlikkusega natuke edasi lükata, aga kui kogunenud emotsioonid või pinged tahavad välja tulla, siis nad lõpuks ka tulevad. Küll aga tasub siiski võimalikult rahulikuks jääda, sest PEALE hoogu on palju lihtsam uuesti lapse positiivne maailmapilt kokku panna, kui olete n-ö ühel poolel olnud lapsega ega ole teineteisele (vaimselt) haiget teinud. Meil aitab natukene peegeldamine, aktiivne kuulamine, millele mingist hetkest, kus esimene “jaur” on välja keenud, saab hakata veidi endapoolset, leebemat nüanssi juurde lisama – nt lihtsustatult: kui laps karjub, et ta vihkab mind, siis ma ütlen “Sa oled praegu minu peale väga-väga vihane!/sest kedagi vihata on väga karm ja lõplik seisund, aga vihane olla võib igaüks ja see on ajutine tunne/ – Laps: “Jah, ma olen lihtsalt nii vihane praegu su peale!” – Mina: “Mul on nii kurb, et sa mu peale vihane oled. Mul on tunne, et sul endal on ka kurb olla?” /üritan leida ühisosa, mingit emotsiooni, mis meid ühendab/ – Laps: “Jah, mul on nii kurb!” – jne jne jne, vaikselt suunan meid mingite asjadega nõustuma, meelitan meid ühele ja samale poolele, ühtlasi aitan tal oma emotsioonidele nimesid anda ja püüda leida seda tegelikku algpõhjust, seda, mida ta tegelikult tunneb / väljendada tahab. Aga jestas kui väsitav ja pikk protsess see on! Vahel on tunne, et viskaks ta aknast välja (või hüppaks ise). (Me elame madalal 1. korrusel, nii et politseisse ei pea teatama.)

Meie lapse puhul on põhjus arvatavasti väga varajases eas saadud traumas, mis otseseid füüsilisi jälgi ei jätnud ja lapsel endal meeleski pole, aga võis närvisüsteemi kuidagi väga hapraks muuta. Ta on üldjuhul tark, vaimukas, väljaspool kodu enamasti ka ülimõistlik, empaatiline ja üritab hiiglama tubli olla – ja siis kodus elab aeg-ajalt need pinged hirmsa, ennast ja teisi emotsionaalselt purustava laviinina välja. Tema puhul liigne väsitamine just nimelt vallandab hüsteeriahooge, meil on seega väga paigas nii magamaminekuaeg (peab magama u 10 tundi tööpäevadel) kui ekraaniaeg, sest ekraanide virrvarr  ka mõjub tema närvisüsteemile ülestimuleerivalt. Liiga palju ja liiga pingutavaid trenne ei lase tal endale kokku krabada, samuti peab jälgima, et söögivahed ei läheks liiga pikaks. Õppimine ei tohi jääda õhtusse. Kui on näha, et laps hakkab “kerima”, siis ainus asi, mis VÕIB hoo tulemist takistada, on söömine/magamaminek, aga vahel see muidugi ei õnnestu kahjuks.

Enamasti sagenevad hood siis, kui on mingi ärevam või muutusteaeg, nt kooliaasta alguses alati, jõulude paiku, vanema puhkuse lõppedes, kui on sõpradel külas käinud mingil vingemal sünnal vms.

Ma ei tea, kas mu pikast kirjast oli abi, aga äkki mingeid mõtteid TA sai.
Kõige tähtsam: armasta oma last. Ja ära lase tal endale haiget teha. (Tegelikult need on sama asi.)

+14
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Vaata enda suhtumine ka üle. Sellise kohtlemise peale läheks tavalaps ka endast välja ja hüsteeriasse, erivajadusega ja niigi vähese enesekontrolli võimega lapsest rääkimata. Ei saa nutit kuu aega (!)ja lemmiktrenn võetakse ära ja pannakse veel nurka ka. Appi ma ütleks. Ta pole mingi “selline” vaid veidi teistsugune laps ja sinu meetodid on valed ja pole ka tulemusi.

Mida kurja see trenn teeb, et sinna ei saa? Ja nuti kuuks ajaks ära, et sõpradega suhelda ei saaks või kus see kasufaktor on? Nii suur laps nurka seisma? Lastel on palju energiat ja trenn on kasulik. Muidugi distsiplineerima peab, aga niimoodi see ju ei toimi vaid kokkulepped, rääkimine, positiivne motiveerimine peaks olema karistamise asemel.

+8
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Väga häid ideesid on siia pandud, suured tänud 13.36 käole pika ja põhjaliku jutu kirjutamise eest.  Selline laps tõesti läheb üle võlli peale väsimust, näljasena ja pole sageli koostöövalmis sest tahab vaid ninapidi nutiseadmeis istuda.

Kahjuks on ka muud ta harjumused ebatervislikud, tal on veel ka kohutav magusaisu ja sellest tulenevalt pidev kaalutõus. Ma kardan kõige rohkem et ta ei saa edaspidi iseseisvalt ühiskonnas endaga hakkama.

 

+1
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Olen õpetajana mitmesuguseid lapsi näinud (ka diagnoosidega), kel vahel ongi tõesti raske oma tunnetega toime tulla ja mõni on täiesti märatsenud ka. Üldiselt käivad taolise murega lapsed pidevalt psühholoogi või terapeudi juures, kes õpetab neid endast paremini aru saama ja õpetab erinevaid meetodeid hüsteeriahoo vältimiseks või leevendamiseks. Minuteada on neil kooliväline professionaal ka abiks (regulaarselt), aga loomulikult on abiks ka koolipsühholoog ning ka õpetajatele on laste eripärasid ning erivajadusi selgitatud.

Üks laps näiteks, kui tundis, et kontroll hakkab kaduma, läks ja otsis omale koolimajas omaette nurga, kus siis rahunes, kuni jälle suutis oma käitumist kontrollida. Oligi kokku lepitud, et ta seda teeb, ükskõik mis ajahetkel vaja. Vahel juhtus siiski, et miski/keegi suutis ta nii endast välja viia, et hakkaski märatsema. Siis tuli hästi rahulikult ta situatsioonist eemaldada (õnneks oli veel õpetajatest väiksem, sai minema vedada, NB! mitte vägivallaga ja kurjustades, vaid hästi rahulikult ja toetavalt) ja järgmiseks tuli ta rahunema jätta. Sellisel hetkel on ainus eesmärk maharahustamine. Pärast sai alles arutada, mis ja miks juhtus ja mida teha, et edaspidi sellist olukorda ei tekiks.

Kui lapsel on tõesti raske oma käitumist kontrollida, siis karistamine ei aita tal kontrolli käitumise üle tagasi saada. Kuna laps on koduõppel, peaksite ka ise psühholoogi juurde pöörduma, et saada soovitusi kuidas last suunata nii, et sellest talle kasu oleks, ehk et ta õpiks hüsteeriahoogusid ennetama ja maandama ja ka kokkulepetest kinni pidama. Võibolla oleks tarvis juhiseid sellekski, kuidas üldse kokkuleppeid lapsega sõlmida ning kuidas tagada, et ta oma ülesanded siiski täidab.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

See hüsteeritsemine on saanud sinust endast alguse. Peaksid alustuseks ise teraapiasse minema.

+6
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

See hüsteeritsemine on saanud sinust endast alguse. Peaksid alustuseks ise teraapiasse minema.

Teraapiat võib keerulise käitumisega lapse vanematel vaja minna küll, aga mitte niimoodi põlastavalt visatult, nagu sina kirjutasid, vaid selleks, et vanemaid toetada, jõustada, julgustada, näidata, et nad pole üksi ja et nad jaksaksid jätkuvat tagada, et ka nende laps ei jääks üksi ja unarusse. Kui laps ei saa oma emotsioonide mingilgi määral kontrollimist lapsena paika, siis on väga suur tõenäosus, et ta ei saa kunagi luua terveid suhteid ei kaaslaste, paarilise ega iseendaga. See on hiigeltöö, mille säärase lapse vanem peab ära tegema, ja vahel katus lähebki sõitma ja saab sellest kõigest nii kõrini. Aga alla anda ei tohi.

+11
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma rõhutan veelkord, meil on veel teine laps ka ja temal pole kunagi selliseid probleeme olnud, psühholoogi seega samuti ei ole tema vajanud. Ilmselt käod kes ei ole silm silma vastu probleemiga seisnud ei oska end üldsegi olukorraga samastada.

+2
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma rõhutan veelkord, meil on veel teine laps ka ja temal pole kunagi selliseid probleeme olnud, psühholoogi seega samuti ei ole tema vajanud. Ilmselt käod kes ei ole silm silma vastu probleemiga seisnud ei oska end üldsegi olukorraga samastada.

See teine laps ei ole sul erivajadusega. See konkreetne laps on. Ja terapeut aitaks sul leida toimivaid meetodeid,  kuidas erivajadusega lapsega toime tulla. See on tõesti mõistlik. Räägin oma kogemustest, mul ka üks laps oli täiesti tubli ja normaalne, temaga oli kerge hakkama saada. Aga teine oli probleemne, ma ise pidin eelkõige õppima, kuidas temaga toime tulla. Ja oli aegu, kus ma kõige parema meelega oleksin kuskile kloostrisse ära pagenud, et mitte lapse probleemidega tegeleda. Aga otsisn abi nii lapsele ja endale ning sammsammult saime hakkama. Nüüd on mul kaks täiskasvanud tublit last, vihahood on kadunud ka selle kunagisel probleemlapsel.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vabandust, aga järsku prooviks last lihtsalt armastada ja loodetavasti eksin, aga tundub et teed lastel vahet.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vabandust, aga järsku prooviks last lihtsalt armastada ja loodetavasti eksin, aga tundub et teed lastel vahet.

Selline mulje võib tõesti jääda aga õnneks ta iseloom on väga avatud ja rõõmsameelne, seega on rahumeelsetel perioodidel temaga väga lihtne suhelda ja läbi saada, nii et sellest patust olen küll prii.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma rõhutan veelkord, meil on veel teine laps ka ja temal pole kunagi selliseid probleeme olnud, psühholoogi seega samuti ei ole tema vajanud. Ilmselt käod kes ei ole silm silma vastu probleemiga seisnud ei oska end üldsegi olukorraga samastada.

Milliseid probleeme pole?

Kas teine laps annab ilusti telefoni ära ja läheb nurka? Ilma hüsteeriata?

Või teise lapse puhul pole vaja selliseid karistusi rakendada?

+2
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Vabandust, aga järsku prooviks last lihtsalt armastada ja loodetavasti eksin, aga tundub et teed lastel vahet.

Selline mulje võib tõesti jääda aga õnneks ta iseloom on väga avatud ja rõõmsameelne, seega on rahumeelsetel perioodidel temaga väga lihtne suhelda ja läbi saada, nii et sellest patust olen küll prii.

Tundub, et sa ei saa mõttest aru ja vaielda meeldib sulle üle kõige. Sa teed vahet lastel kuna sa ei kirjelda kuidas sa oma tervet last karistad. Esiteks juba see võrdlemine õe või vennaga on vahetegemine. Teiseks sa ei kirjuta, et su terve laps ei saa trenni, kuu aega (!) nutis suhelda ja ei käi ka nurgas. Või sa tahad väita, et su terve laps ei lähe kunagi endast välja ja ei tee kunagi valesti, teda pole kunagi vaja olnud karistada? Kolmandaks sinu ootused on mõlemale samad, ainult et üks laps on erivajadusega ja ei suuda iial neid täita. 11-aastast ei panda enam nurka seisma, seda võtet kasutatakse 4-5a peal ja mitte igas kodus. Nutiseadet ei võeta kuuks ajaks ära, vaid paariks päevaks. Lapsega vesteldakse ootustest ja toetatakse edusamme positiivse tunnustuse abil. Laps lubatakse trenni, sest trennil on ka rahustav ja lapsele eduelamust pakkuv toime.

+5
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Julgeksin soovitada laste tegevusterapeuti. Õpetab konkreetseid oskusi, kuidas praktilistes asjades oma emotsioonidega toime tulla. Tallinnas on positiivne kogemus, teistes piirkondades ei tea, kas sellist teenust pakutakse.

Kust sellist teenust on võimalik saada? Ma mõtlen millises polikliinikus täpsemalt.

 

 

 

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Üks hea tegevusterapeut, kellest on abi olnud, võtab vastu Tervisekliinikus Tallinnas Nõmmel, Õie tänavas http://www.tervisekliinik.ee, sinna võib üldnumbril helistada ja laste tegevusterapeuti küsida.

 

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Vabandust, aga järsku prooviks last lihtsalt armastada ja loodetavasti eksin, aga tundub et teed lastel vahet.

Selline mulje võib tõesti jääda aga õnneks ta iseloom on väga avatud ja rõõmsameelne, seega on rahumeelsetel perioodidel temaga väga lihtne suhelda ja läbi saada, nii et sellest patust olen küll prii.

Tundub, et sa ei saa mõttest aru ja vaielda meeldib sulle üle kõige. Sa teed vahet lastel kuna sa ei kirjelda kuidas sa oma tervet last karistad. Esiteks juba see võrdlemine õe või vennaga on vahetegemine. Teiseks sa ei kirjuta, et su terve laps ei saa trenni, kuu aega (!) nutis suhelda ja ei käi ka nurgas. Või sa tahad väita, et su terve laps ei lähe kunagi endast välja ja ei tee kunagi valesti, teda pole kunagi vaja olnud karistada? Kolmandaks sinu ootused on mõlemale samad, ainult et üks laps on erivajadusega ja ei suuda iial neid täita. 11-aastast ei panda enam nurka seisma, seda võtet kasutatakse 4-5a peal ja mitte igas kodus. Nutiseadet ei võeta kuuks ajaks ära, vaid paariks päevaks. Lapsega vesteldakse ootustest ja toetatakse edusamme positiivse tunnustuse abil. Laps lubatakse trenni, sest trennil on ka rahustav ja lapsele eduelamust pakkuv toime.

Miks peaks normaalset, piire tundvat ja asjadest arusaavat last karistama? Niisama, et õe või vennaga võrdne oleks? Karistama peabki ülekäte läinud vabakasvatusega lapsi. Sealt need tänapäeva ülbikust lumehelbekesed tulevadki, emmed issid plutitavad kodus (nagu siit teemast loedki) ja karistada ei tohi tupsnunnukesi.

+1
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Karistama peabki ülekäte läinud vabakasvatusega lapsi.

Teemaalgatuses pole midagi sellist ju mainitud. Vastupidi, koolis on TA lapse käitumine normaalne. Mis on ju tore. TA ütleb, et:

Kui meil tuleb ette sõnavahetus, tavaliselt mingi kodutöö või nutiseadme äravõtmine mis talle üldse ei meeldi, võib ta kogu jõust kisada pikalt ja aruandmatult, kuni nägu punane ja ise hingetu.

Minu meelest tuleks mõlemal poolel oma võitluseid valida ja kokkuleppeid sõlmida. Ei saa eeldada, et laps käsu peale kohe hüppab. Kui koolis on hinded korras, siis las laps ise otsustab, millal ta õpib ja millal nutiseadmes on. Kodutööde tegemiseks tuleb anda AEGA. Öelda lapsele, et korista oma tuba homme hommikuks ära, too pühapäeva õhtuks must pesu vannituppa, vii prügi tänase õhtu jooksul välja vms. Kui näed, et tähtaeg on käes, aga midagi ei toimu, siis vajadusel meelde tuletada. Mitte, et torkad lapsele prügikoti või pesukorvi pihku ja olgu kohe tehtud. Nutiseadmega samamoodi. Tuleb lapsega kokku leppida aeg, kaua seal olla võib. Kui vanemal endal meeles, siis veel vahepeal mainida, et “pool tundi saad veel arvutis olla ja siis on kõik”. 11-aastane pole enam beebi. Ta peab õppima ise oma aega planeerima.

Arvan, et hetkel on tekkinud mingi muster. Laps peab katkestama põneva tegevuse ja tegema midagi ebameeldivat. Ja ta teab, et kui ta KOHE käsule ei allu, siis saab ta ebaloogiliselt suure karistuse ja see ajabki ta hüsteeriasse.

Koolis on reeglid rohkem paigas ja väikestele rikkumistele ei järgne suuri karistusi. Seega pole koolis millegi üle hüsteeritseda.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kahjuks on ka muud ta harjumused ebatervislikud, tal on veel ka kohutav magusaisu ja sellest tulenevalt pidev kaalutõus.

Meenutab mulle, kuidas ma ise hakkasin puberteedi algul paisuma ja ainus tugi emalt oli stiilis “vaata ometi ennast, mis sa sööd nii ebatervislikult, mis sa sööd nii palju, mis sa jälle sööd kommi.” 11-aastane laps ei saa eriti ise oma toitumist puudutavaid valikuid langetada, vaid ta ju suuresti sööb seda, mis on kodus ja koolis ja koolipuhvetis kättesaadav. Koolitoit on mõnes koolis juba kell 11 hommikul. Kui vanemad käivad tööl, siis õhtune kodutoit saab valmis heal juhul kell 18-19. Mida laps vahepeal peaks sööma? Lihtne on hurjutada nö vale toidu eest, mida laps ise vahepeal ostab. Aga kas talle on õpetatud kodus midagi valmistama ja varutud vastavad toorained? Tegite eelmisel õhtul tervisliku toidu soojendamiseks valmis? Olete kursis, mida teie kooli puhvet pakub ja/või andnud lapsele raha ja õpetanud tee selgeks kuhugi, kust saab osta korraliku päevaprae? Arvesta ka, et pubeka isu, ka tüdrukutel, ongi suur, võib vabalt olla suurem kui täiskasvanud naisel.  Kui sa mõttes arvestad talle sama palju toitu kui endale, siis tal reaalselt ongi pidev nälg, mida ta kustutab nii nagu oskab, mis 11-aastase tasemel tähendabki odavaid kiireid süsivesikuid poest. Krõpsu ja kommi armastavad kõik lapsed ja neid pole mõtet keelata, küll aga peaks aru saama et need on magustoidud, mitte ei asenda einet. Kui lapsel on kõht toitvat toitu täis ja trennis rahmeldatud, ehk siis on ka meeleolu ja käitumine parem; koos vormiga paranevad ka enesehinnang ja enesekindlus.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma annangi talle väikse meeldetuletuse enne kui midagi on vaja teha, näiteks poole tunni pärast tuleb end panna valmis x tunniks, aga sellest pole tolku. Ei olegi kunagi sundinud sekundipealt käsu peale hüppama. Ka on paigas mis kellani tohib istuda arvutis, millal tuleb uneaeg. Ka neist püüab ta korduvalt mööda hiilida. Kokkuleppeid sõlmida temaga ei õnnestu, lihtsalt  jäetakse tegemata. Mõjub ainult konkreetne juhend. Tähtaja võib ju anda aga see ununeb kohe kindlasti, vahel tuleb ühte ja sama ülesannet 10 korda meelde tuletada. Ühesõnaga laps on oma tegelikust east maas, ja ei suuda üldse oma päeva organiseerida.  Keelitada ja meelitada võib nagu siin tungivalt soovitatakse aga kas ja kui jätkusuutlik see on, ma pole kindel.  Lapsega püüame olla järjepidevad et tal tekiks vastutustunne ja arusaamine teadvuses et alt hüpata ei saa, isegi siis kui on mingi ebameeldiv ülesanne, peab see tehtud saama.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 35 )


Esileht Koolilaps Laps on hüsteerik