Ma ei jõua enam! Mul on 2,1 aastane laps. Temaga on algusest peale väga raske olnud, ta pole praeguseni ühtki ööd korralikult maganud, kuigi jah, praegu on ööd paremad, kui kunagi varem, ärkab öösel 3 korda röökides(!) üles. Magama jäämine kestab 2-3 tundi. Selle sisse mahub röökimine, jonnimine, lollitamine, minule obaduste andmine, jonnimine, jonnimine, lollitamine ja siis jääb magama. Sama rutiin kordub nii päeval, kui ka öösel. Hommikul ärkan selle peale üles, et laps taob mulle jalaga näkku ja ise samal ajal vingub. Ma ei saa vetsus käia, ei saa süüa, rääkimata siis veel mingist istumisest, ilma, et laps mul sabas ei vinguks. Kui ta närvi läheb (mida juhtub umbes iga poole tunni tagant, sest ta läheb närvi näiteks selle peale, et kogemata komistab, ei leia raamatut üles või mina \”kogemata\” ei tegele temaga hetkel), siis hakkab peksma, asju loopima või hammustama. Ta lihtsalt võtab näiteks mingi klotsi, auto või mille iganes kätte ja virutab mulle täiest jõust. Ta ei mängi, ei omaette ega koos minuga. Tüüpiline olukord – kutsub \”emme mängima\”, lähme siis tema tuppa, siis pistab röökima, et ei taha mängida. Läheme tagasi – pisatb röökima, et tahab mängida. Ta pole mitte kunagi rahul – ma pole küll aega võtnud, aga olen 99% kindel, et päeval jooksul vingub ta umbes 7-8 tundi. Kokku on ta ärkvel 9-10 tundi. Õues käies vingub ka – tema tahab ise tee peale minna, ei taha minu kõrval kõndida, kõnniteel ei sobi kõndida, autosid on \”äge\” kividega või millegi muuga loopida. Mängutubades tahab teistele lastele liiga teha. Umbes 10 korda päevas valab tassist joogi põrandale, otsib kuskilt vildika ja värvib seina, läheb paneb kraanist vee jooksma, kisub külmkapist söögi välja või teeb mõnda muud eriti vahvat asja. Sõna ta ei kuula, kuigi olen väiksest saati talle rahulikult õpetanud, mida võib ja mida mitte. Olen harjutanud teda omaette mängima juba väiksest saati, aga seda lihtsalt pole kunagi juhtunud. Keelatud asjad on alati keelatud, järeleandmisi ma ei ole teinud. Ma ei ole teda helliutanud, tegelen temaga piisavalt.
Ma ei saa aru, miks mu laps selline on. See on nii masendav. Mul on närvid nii püsti.. Olen alati mõelnud, et füüsiline karistus on niivõrd vale, alati saab ka sõnadega, aga nüüd ma hakkan pooli vahetama. Minu lapse puhul sõnad ei aita.
Ma tahaks lihtsalt ära põgeneda ja mitte kunagi enam tagasi tulla, vot täpselt nii masendav on see olukord. Mul ei ole mitte mingit rõõmu oma lapsest. Tähendab, on küll, see üks musi, mille ta mulle enne voodisse minekut õhtuti annab, aga see ei kaalu küll terve ööpäeva draamat üle.
Milles see probleem võib olla? Mida ma peaksin tegema, et ta veidigi tagasi tõmbaks? Kas selline asi läheb üldse kuidagi kunagi paremaks?
Teema: Laps on konkreetne vingats..
äkki mingit hoidja-varianti kaaluda. saaksid ise hinge tõmmata ja ka laps saaks vaheldust – tead, mulle tundub, et paljudel lastel selles vanuses on kodus juba igav ja siis nad hakkavadki vinguma ja lollusi tegema. mul on tütar 1a4k ja ka teeb palju igast pahandust ja vingub ja jonnib ka, aga mitte nii hullusti, aga kodus igavledes tuleb küll vahest ving peale. ilmselt sul tegu sellise kapriisitariga ja eks see ikka ajaga läheb paremaks, eriti kui sa ise oled järjekindel ja tema tujudele ja nõudmisele järele ei anna. ma arvan, et selline käitumine taandub juba järgnevate kuude jooksul, 2,5-3-sed lapsed on juba üsna asjalikud. aga tean, mida sa tunned, sest mu laps on väga väga aktiivne ja õhtuks olen suht läbi – võtan ka nüüd teadlikult enda jaoks rohkem aega ja kasutan lahkelt oma ema abi lapsehoidmisel.
õpetamine alles algab, sa ei saa olla talle väiksest saati midagi õpetanud, sest ta ongi just praegu väike ja kõik, mis ta õpib sinult, õpetab ka oma lastele.
Aga ma muidugi mõistan ja su närvilisust. Sa epaksid leidma endale mingi tugipunkti ja motivaatori mõtlemist muuta. Laps sul täiesti tavaline 2ne, ilmselgelt väga tegus ja aktiivne muidugi. Loomulikult on rahulikumate ja vähem tegusate laste emadel vähem jahmerdamist. Põhiline oleks, et sa ie lähe endast välja, aga sa juba oledki endast väljas. Eks laps ilmselt sul natuke üle vindi, sest rohkem magav laps on tavaliselt ikkagi rahulikum. Lasteaeda ei saa panna? seal on sunniviisiline reziim ja meil magasid kõik lapsed nagu miskad, sest nii lihtsalt oli ja kõik. Sinu lapse sugustele lastele mõjub enamasti kindel kord ja re¸iim väga hästi, samuti kollektiiv ja selline lasteaiakord, mis tegelikult kunagi ei ole suunatud ühele lapsele, vaid tervele armeele. Seepärast vist ka lapsed ei suhtu õpetaja lkäskudesse samamoodi nagu emade omasse. Seal kõik kuidagi laabub iseenesest. ja no eks traageldised saavad ikka noomida ka;)
ma olen väga pikalt õpetajana töötanud ja näinud väga palju erinevaid lapsi. Näinud ka emasid, kesvajaks lihtsalt vaheldust ja natuke hüva nõu. Sinul oleks lihtsalt vaheldust vaja, lasteaed võimaldaks seda(sinu lapse puhul ideaalis lühendatud päevad siiski, sest LA-s on ka palju melu, mis ärritada võib)
Ehk on lapsel mingi psüühiline häire, siis peab uurima.
Aga kui mitte, siis minu jaoks käib ühelt maalt konkreetne piir. Kindlasti ei luba ma ennast kunagi lüüa, ei käe-jala ega asjaga. Ei luba enda pihta sülitada. Ja kui on mingi sooviavaldus, et nüüd mängime, siis mängime. Kui äkki enam ei kõlba, siis ei mängi, aga uuesti sama etendust läbi ei tee. Kui tahab õue, aga riidesse ei lase panna, siis ei lähegi. Kui kallab mitu korda vee ümber, siis enam ei anna. Seina sodida ei lubaks, külmkapi paneks nii kinni, et kätte ei saa. Ja olen valmis ka kõvasti röögatama või ka konkreetse laksu andma kui vaja.
Ja olingi oma lapsega suhteliselt karm väikelapseeas. Minu puhul on see viga, et mu kannatus kaob, kui keegi mu närve sööb. Seega ei tulnud vingumine minu puhul kõne alla. Eks lapsed on erinevad ja toimivad erinevad kasvatusmeetodid. Aga oma laps on tubli, ei vingu-ei virise, ei igavle, mängib kenasti ka omaette, on rõõmsameelne, rahulik ja sõbralik.
Alati olen ka head käitumist, rõõmsat meelt ja tublidust kiitnud.
Pane laps oma voodisse magama, siis ta ei saa sind öösel jalaga näkku taguda.
Kui olukord on nii hull ja sa juba deperssiooni äärel oled, siis tasuks tõesti kaaluda lasteaeda või hoidjat. Mõlemat ehk pooleks päevaks, või mõni päev nädalas. Sul on lihtsalt enda jaoks aega vaja.
Magamapanek kestab 2-3 tundi? Aga kui laps pärast igaõhtusi rituaale voodisse viia, head-ööd-musi anda, tuli ära kustutada ja ära minna, mis siis? (Mul on vist erakordselt kergestikasvatatavad lapsed sattunud, kõik 4)
Aga põhiline lohutus on see, et sellest \”kohutava kahese\” east kasvavad nad välja. Üsna kiiresti.
Ema on närviline, see muudab ka lapse närviliseks.
Mina loen välja siiski, et sa ei mängi ikkagi koos lapsega (ära palun pahaseks saa, tean, et sa oled isegi endast väljas). On lapsel mingeid huve, mida saaksite koos teha? Minu oma näiteks armastab hirmsasti maalida, ja seda saame koos teha. Kui laps käib pidvealt ema sabas ja viriseb, siis viitab see tihti ikkagi ta igavusele.
Kui sa väidad, et ta on ärkvel 9-10 tundi, siis see teeb ta uneajaks vähemasti 13 tundi. Kas 2 aastase jaoks pole seda liiga palju? Kui tal võtab sellise magamise puhul 2-3 tundi aega magama jäämine, siis ehk paned ta liiga vara voodisse? Palun jälle, ära pahanda – minu vanem laps oli samasugune – tal võttis 2 tundi aega, et õhtul magama jääda ja aitas see, kui ta päevaune ära jättis.
On teil olemas kindel päevakava? Väikeste laste jaoks on see võtmesõnaks sageli.
Pidev keelamine ajab ka lapse närviliseks. Ei ütlemise asemel võid hoopis akkuda välja talle alternatiivi – kui nt vildikaga seinale joonistab, siis ütle talle, et joonistame parem paberile vms. Kraaniveega võib ju mängida – anna talle mingi tass kätte ja las solberdab. Kui klotsi viskab, siis anna pall kätte ja las loobib seda. Pidev negativism võib ju täiskasvanugi hulluks ajada. Pick your battles!
Võibolla aitab lasteaed ka sellise lapse puhul, aga kui ta on tundlikum, siis võib suur rühm talle hoopis vastupidiselt mõjuda.
Võibolla leiad mingi väiksema eralasteaia (kui finantsid seda võimaldavad).
Aga eelkõige katsu ise välja puhata – järsku saad iga päev paar tundi omale enda aega lubada?
Ma soovitaks teha VÄGA konkreetsed reeglid ja konkreetse päevakava ilma järeleandmiseta.
Mingi aja on kindlasti endiselt hull, sest ta peab hakkama reegleid järgima – aga ehk mõne aja pärast piirid paigas ja siis laps ka saab aru, mida võib, mida mitte.
Teine variant tõesti hoidja, paar päeva nädalas päevahoius vms, et sa saaksid ise temast veidi eraldi olla.
Kui kindla päevakava kehtestamine ja konkreetsete reeglite paika panemine ei aita, pöörduks ma samuti mõne spetsialisti poole
Olen ise magamata 1,5 aastat, mu laps on samuti ülielav, emotsionaalne ja pisut närviline, mis on tingitud minu närvilisusest , ja mis omakorda ongi surnud ring- aga praegu pean ma sind tänama ja ma sain aru, et minu olukord polegi just väga hull.
Palju edu ja jaksu!
Minu meelest ka on 9-10 tundi ärkvelolekuaega sellises vanuses lapsele vähe. Ta ei väsi selle ajaga ära. Endal sama vana laps ikka ööpäevas üleval 13 tundi. Magama jääb väga kiiresti.
Muus osas ei oska nõu anda. Tean, mida tunned, sest mul vanem laps on õudne vinguja, mitte kogu aeg ja nii hullusti, aga ikka keskmisest tunduvalt vingatsim. Soovitan mitte ennast süüdistada ja otsida tõesti abi spetsailistidelt.
Mul oli ka väga allumatu laps, ja samuti soovitasid tuttavad ta lasteaeda panna. Paningi siis kaheseks saanud lapse sõime. Harjutasin ikka tasa ja targu ja järgisin spetsialistide soovitusi. Sellegipoolest sõimerühm talle hästi ei mõjunud, karjus sõimes samamoodi, kui koduski. Kodus käis juba potil ja oli ilusti mähkmevaba, ent sõimes tegi kogu aeg püksi. Keeldus seal ka lõunaunesid magamast ja kasvataja tassis teda pea KÕIK lõunad süles, samal ajal kui mu laps teda näkku tagus…:( Lõpuks võtsin lapse sõimest ära ja hakkasin teda ise kasvatama. Lõpuks sai asi korda, nüüd on kolmene ja väga armas laps.
Endal on mitu last ja kogemuste põhjal tundub, et kuskil 2.eluaasta paiku ongi lastel niisugune näiline või esmane emast eraldumise periood, mil üks jonn võib järgneda teisele. Ja emale võib tunduda, et nüüd ongi aeg laps sõime panna! Aga tegelikult pole 2 a laps veel siiski kollektiiviks küps. Kogu maailma kasvatusteadlased väidavad siiski üsna üksmeelselt, et kollektiiviküps on laps umbes 3.eluaasta paiku, mitte varem.
Väiksema lapsega oleks hea, kui laps ja /või ema saaks lihtsalt pisut vaheldust. Pikk kodusistumine ja teineteisega tõtt vaatamine võib jamasid tekitada ning paneb lapse arvama, et ema juuresolek on iseenesestmõistetav asi ning ega ema peabki kõik välja kannatama. Parim variant oleks 1-2 poolikut päeva nt kodulähedases lastehoius.
Ja ise olen kasvatanud oma lapsi mitte mingitest raamatutest, vaid ikka oma sisetundest lähtudes. Minu kahene on mind hommikutervituseks üheainsa korra jalaga näkku tagunud – ja sai seepeale mult korraliku laksu pehmesse kohta. Enam pole mingit tagumist iial olnud.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
