Olen koolieelikute rühmas õpetaja.
See võib-olla lohutab sind ja seda võiksid ka öelda oma lapsele: väga-väga paljudel 6-aastastel lastel on täpselt samasugused tunded. Tekibki hirm koolimineku, sellega kaasneva suure muutuse ees. Samuti tekivad koolieelikutel muud ebamäärased hirmud, mida neil varem, väikelapseeas ei olnud – see on loomulik arengu ja küpsemise osa ja mida sõbralikum, positiivsem, toetavam olla ja samas mida vähem tähelepanu lapse hirmudele, sh koolihirmule pöörata, seda valutumalt laps selle etapi läbib. Lapse hirmu ei peaks pisendama või vaigistama (ära karda; siin pole midagi karta! jne), vaid pigem peegeldada lapse tundeid hästi neutraalselt, suunata last nägema, et ta pole oma tunnetega üksi ja vaadata, kas selle peale laps avab oma muret edasi, sügavamalt (mis võibvälja tuua ta konkreetse hirmu konkreetse põhjuse) või kui laps enam rohkem ei kaeba, siis minna edasi muude tegevustega.
Igatahes: ei karda tema üksi, vaid paljud tema rühmakaaslased ka, nad lihtslt ei räägi sellest võib-olla. Aga see hirm läheb mööda. Mida turvalisemalt laps end kodus saab tunda, seda kiiremini. Last ei tuleks üle oma varju hüppama tõugata, st kui laps klammerdub mingil perioodil rohkem, siis see võimalikult rahulikult ära taluda, ta hakkab ise siis vaikselt jälle julgemalt tegutsema, kui veendub, et ta rahusadam sinu või teiste pereliikmete näol toimib. Ja aeg-ajalt võiks lapsega rääkida oma koolipõlvest positiivseid lugusid, nt mõnest väga heast sõbrast, kelle leidsid, või väga toetavast õpetajast. Sügis on lapse ajakulgu arvestades veel tegelikult kaugel ja suure suvega võib koolieeliku habras närvisüsteem veel üsna uskumatult palju tugevamaks küpseda.
