Esileht Beebi ja mitmikud Laps pole eriti rõõmus

Näitan 9 postitust - vahemik 1 kuni 9 (kokku 9 )

Teema: Laps pole eriti rõõmus

Postitas:
Kägu

Tervist! Palun andke nõu, mida peaksin viiekuuse lapsega päevad läbi tegema? Mulle tundub ta kuidagi õnnetu, naerab ainult siis, kui teen mingeid lolluskeid, näiteks kõditan kõhtu või puhun õhku jalataldadele. Aga muidu paistab nagu veidi tuim ja pigem tõsine. äkki ma ei oska temaga õigesti tegeleda?

Ta sööb kiiresti ja meil on siis uinakute vahel päris pikalt aega. Vahetan mähet, teeme õhuvanni,siis kui söömisest mõni aeg möödas panen ta kõhuli, aga see väga ei meeldi talle. Ka keeramisest pole veel märku andnud. Näitan erinevaid mänguasju, aga üsna kiiresti hakkab jorisema nii kõhuli kui selili maas olles, kuigi olen seal koos temaga ja räägin juttu ka. Siis tavaliselt võtan ta sülle ja lihtsalt kõnnin mööda kodu kuni järgmise uneajani. BB toolis lapsele ka eriti olla ei meeldi, mingi max 10 min korraga.

Päeval magab korralikult oma unesid, õhtul läheb magama enne 20. Seega üleväsimust ei tohiks olla. Aga lihtsalt laps pole eriti rõõmsameelne, tüdineb kiiresti. Kas see on normaalne? Mida veel võiksin lapsega koos ette võtta? Ei oska nagu mõelda tegevusi nii väiksele. Väljas vist ju ka pole temaga midagi teha veel?(kärutamas käime, aga siis ta magab). Olen tänulik mõtete eest!

+1
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tere! Minul on hetkel samas vanuses laps ja olen mõnikord sarnase murega maadelnud.

Meile sobib hästi raamatute vaatamine-ettelugemine. Vaatamiseks on head igasugused voldikraamatud (otsi raamatupoest näiteks märksõna “beebi” alt) – neid on nii värvilisi kui must-valgeid (5-kuuselt on must-valged võib-olla isegi juba liiga “titekad”). Lisaks on kõiksuguseid tegevusraamatuid, mille pilte vaadates ja lehti katsudes (seal on erinevaid tekstuure jne) on tore koos jutustada. Minu viiekuune vaatab kõhuli täitsa üksi ja suure huviga lausa 10 minutit järjest mõnd lemmikraamatut. Kui ära tüdib/väsib, valin mõne uue raamatu välja, aitan tal ümber pöörata ja siis lamame koos matil ja uurime oma peade kohal seda raamatut – räägin, mis piltidel näha on, loen teksti ette/mõtlen ise välja, teeme hääli, tema “räägib”-mina vastan jne. Sama saab ka last süles poolistuvas asendis hoides teha.

Teiseks sobivad igasugused laulumängud. Ma ei laula kuigi hästi, aga minu laps kuulab mind vaimustusega :). On tekkinud mõned lemmiklaulud, mis alati naeratuse suule toovad (“Põdral maja metsa sees”….). Ohtralt minupoolset näitlemist sinna juurde ja töötab.

Kolmandaks saab teha lõbusaid kehalisi harjutusi-massaaže. Maarja Säde raamatud on vist juba klassikaks saanud (leiab ka raamatukogust või netist otsides). Minu lapsele meeldib näiteks oma kõhuga minu kõhu peal lamada ja siis oodata, kuni ennast pisut puusadest kergitan, et talle otsmikule musi teha :). Lõkerdab lausa naerda vahel. Väga meeldib lapsele ka see, kui hoian tal kahe käega kere alt kindlalt kinni (üks käsi kahe käe vahelt läbi, teine kahe jala vahelt) ja “lennutan” vaikselt edasi-tagasi enda ees või kõrval (ettevaatlikult).

Neljandaks muusika kuulamine ja koos tantsimine-kõikumine. Peab vast lihtsalt jälgima, milline muusika meeldib, milline mitte.

Viiendaks enda uurimine peegli ees. Näiteks enda ja lapse näo eri osade nimetamine ning lõbusate häälte tegemine (kerge patsutus ninale ja “tuut” ütlemine jne :)).

Kuuendaks väljas ringi vaatamine ja uudistamine (looduse häälte kuulamine, kui võimalik, pungade uurimine, puukoore katsumine vms).

Viimaks LIHTSALT OLEMINE koos lapsega, aga nii, et tema toimetab Sinu silma all matil (ohutus ümbruses) ja Sina siis teed näo, et ei jälgi teda pingsalt kogu aeg – mõtled nii-öelda omi mõtteid. Just sellistes oludes hakkas minu laps umbes nädal tagasi tundma huvi pööramise vastu. Olime eelnevalt ka vastavaid harjutusi teinud, aga esimesed katsed tulid siiski olukorras, kus ma temaga otseselt ei tegelenud (oli lihtsalt vabalt maas selili oma matil). Siit sain ka enda jaoks õppetunni, et alati ei peagi last lõbustama ja pidevalt väga lõbus olla ei jaksa mitte keegi (olen ka muidu muretsenud, kas tal on ikka piisavalt huvitav). Mitmed head asjad, näiteks siis pööramine, võivad olla ka tõsise keskendumise ja üksi pusimise tagajärg.

Igaks juhuks rõhutan, et kindlasti ei jaksa ei mina ega laps neid eelnevalt nimetatud tegevusi iga päev ja igal ajal ette võtta. Oleme ikka laisad ka. On päevi, kus olen nii väsinud, et ei jaksagi midagi “erilist” teha. Ma usun, et see kõik on täiesti normaalne. Olen nii mõelnud, et ta on inimene, mitte mingi robot, kes automaatselt minu tahte ja päevakava järgi peab tegema-toimetama (ja vastupidi – ega minagi see robot ei ole :)).

Niisamuti on laste temperamendid-iseloomud lihtsalt erinevad, nagu inimestel ikka. Võib-olla on ta lihtsalt tõsisema loomuga? See ei oleks üldse halb :). Sina ise tunnetad seda muidugi kõige paremini.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Suur, suur tänu nii paljude vahvate mõtete eest! Tekkis kohe ind neid tegevusi järele proovida.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kujuta nüüd ennast korraks ette – lesid kuskil keset tuba, liikuda ilmselt väga ei saa, telekast miskit põnevat ei tule, süüa saad siis, kui antakse, internetiga ei oska midagi teha, mingi valitud arv mänguasju on ümberringi  – kui palju sa naerataksid?

Ma ei olegi väga kuulnud, et beebid niimoodi lambist naerataksid üksi olles.

Kurda siis, kui ta on koguaeg viril.

Mis komme see on oma lastes vigu otsida?

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kujuta nüüd ennast korraks ette – lesid kuskil keset tuba, liikuda ilmselt väga ei saa, telekast miskit põnevat ei tule, süüa saad siis, kui antakse, internetiga ei oska midagi teha, mingi valitud arv mänguasju on ümberringi – kui palju sa naerataksid?

Ma ei olegi väga kuulnud, et beebid niimoodi lambist naerataksid üksi olles.

Kurda siis, kui ta on koguaeg viril.

Mis komme see on oma lastes vigu otsida?

Ma ei otsi oma lapses vigu. Võib-olla ma polnud väga selge oma jutus. Pigem ongi nii, et laps mitte lihtsalt pole tõsine ja ei naera kogu aeg, vaid jah, ongi viril üsna kiiresti. Isegi kui olen temaga mängumatil ja teda lõbustan, ta hakkab päris kiiresti jorisema. BB toolis ka kiiresti tekib tüdimus. Ja vahel isegi kui teda kätel mööda tuba kannan, hakkab ka pahurdama. Istuda diivanil teda süles hoides kohe üldse ei saa, paigalolekut ta ei kannata. Mõistan, et tal on ilmselt raske tõesti seetõttu, et ta ise ei saa liikuda ja seepärast palusingi nõuandeid, mida võiksin temaga veel ette võtta, et tal oleks elu huvitavam.

0
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina ei ole kunagi pidanud oluliseks, et beebi kogu aeg naerupall oleks ja kuidagi eriliselt ei pingutanud. Aga märkasin, et kolmas beebi oli tõepoolest sünnist saadik palju suurem naerupall lihtsalt põhjusel, et suured õed pidevalt itsitasid ja naersid tema vaateväljas ja beebi imiteeris alateadlikult miimikat. Seega, kui tahta, et sinu beebi rohkem naeraks, ei jäägi muud üle, kui temaga lihtsalt rohkem lõbusalt ja naerdes lobiseda ja suhelda. Üldiselt tuleb nii beebidele kui väikelastele suhtlus väga kasuks, selle kaudu omandavad nad väga alju kiiremini nii verbaalsed oskused, õpivad inimeste emotsioone lugema jne. Seega sage lõbus suhtlemine beebiga tegelikult ei ole halb. Samas kasvavad lapsed täiesti normaalseks ka sellistel emadel, kes kogu aeg ei mängi nendega tuti-pluti mänge.

Mina isiklikult räägin beebidega kõigest, mis maailmas toimub, vaatan talle vahel otsa, annan talle iga natukese aja tagant uue asja kätte kolistamiseks. Ei säti päevakava beebi järgi vaid teen omi asju ja kaasan beebi neisse, samal ajal temaga rääkides, mida teen. Beebi on kas köögis tekil või lamamistoolis, kui süüa teen ja saab plastlusika või  karbiga mängida. Beebi on minuga kaasas, kui põrandaid pühin, saab vaadata, mis toimub ja saab oma isikliku lutsimiskühvliga minu tegevust imiteerida jne. Beebi on kõhukotis kui kartuleid koorin, ja saab käega vee sees vehkida jne.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mida rohkem suudad oma last kõhuli olema meelitada, seda kiiremini ta füüsiliselt areneb ja ise tegutsema pääseb. Kui niisama kõhuli ei meeldi, siis masseeri, silita, kõdita teda sel ajal. On igasugu raamatuid sellest, kuidas beebiga võimelda, seal tihti vanusekaupa soovitatud ka mänge ja muid tegevusi. Näiteks see, aga on ta teisi, mida võid ka raamatukogust otsida, kui on läbi müüdud. Niisama lõubustamiseks laula, tantsi temaga ja mis peamine, räägi temaga, osuta asjadele, nimeta nimetusi ja kommenteeri oma tegevusi.

Õues saab ka lapse tekikesega murule kõhuli panna ja lasta natukene rohukõrsi uurida, isegi kui katsuma ei lase, siis maast vaadates on hoopis teine peskpektiiv. Loomulikult on mugavam lootust näidata lapsele, kes juba istub, aga kui sa teda nagunii toas süles ringi liigutad ja asju näitad, võid seda samahästi ka õues teha. Lapsele ka vaheldus, kui midagi uut näeb.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul sama vana beebi. Ma kûsiks pigem, kas fûsioterapeudi juures olete käinud? Saan aru,et ta sul ei pòòra veel ise ja talle ei meeldi kõhuli olla. Ta ei pööragi, sest ta pole piisavalt tihti kõhuli. Üldjuhul beebidele siiski pigem just meeldib kõhuli olla, saab asjatada ja näeb teise nurga alt. Ma soovitan fûsioterapeudile näidata. Ma paneks kohe kiiresti aja tasulisele (tartus nt babysport 18€ ). Lisaks näitab füsio nii palju toredaid liigutusi ja võtteid, kuidas lapsega võimelda ja masseerida.

Mul on VÄGA aktiivne beebi ja väga lõbus, väga lärmakas, seega on natuke kurb ettekujutada “õnnetut” beebit 🙁 aga ma ise suurt midagi ei teegi taga, panen ta põrandale (puslematile, see pehme), hunnik mänguasju ümber (lemmikud puulusikad, ajakirjad) ja seal ta siis majandab omaette suure karjumisega. Aga no kui sul ei taha kõhuli olla, siis ta ei saagi ju teha miskit.

Päriselt, mine näitama. Võibolla on tal natuke vaja abi või on b12 tase madal või no mis iganes.

Olge tublid!

0
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

TA

Füsio juures käisime,kui laps oli paarikuune. Midagi ei öeldud, lihtsalt näidati harjutusi. Viimasel visiidil perearsti juurde ka midagi ei öeldud, ka keeramise kohta arvas arst, et küll varsti tuleb.

Aga meie päevad lähevad pigem hullemaks kui paremaks. Laps on heas tujus umbes 15 minutit pärast ärkamist ja söömist, siis räägime juttu, kõditame, ta naerab, katsub oma varbaid jne. Sel heal ajal ei saa ma teda kõhuli panna, sest kohe pärast söömist tuleb tal sel juhul toit välja.

Pärast rõõmsat 15 min hakkab ta jorisema. Tahab sülle. Hoian süles, vahel lubab siis ikkagi end ka kõhuli panna, kus max on nõus olema 5 min. Kogu selle aja ma toon talle ette erinevaid mänguasju, jutustan temaga, silitan, mida kõike. Ikka hakkab kiiresti pahurdama. Ise ei tee ta kõhuli eriti midagi, natukene katsub ees olevaid mänguasju, aga kõrvalolevaid küll mitte ja kui peaksin temast eemalduma,hakkab nutma. Sellist asja pole, et ise rõõmsalt uudistaks ja mängiks.

Kui kõhuli/selili olles muutub täitsa pahuraks, siis võtan sülle ja pean teda siis kandma ringi tema selg minu kõhu vastas kuni järgmise uinakuni. Istuda ei tohi, hakkab kohe nutma.

Saan aru, et tema vanuses ülevaloleku aeg umbes 2h. No napilt saame selle aja täis, tavaliselt 1,5 tunni möödudes on tal juba kohutavalt halb tuju. Võib käes olles ka hüsteeriliselt nutma hakata.

Ma olen nii õnnetu. Ei saa aru, mida valesti teen, et laps nii nutune pidevalt. Kuidagi loll tunne on teda magama ka panna koguaeg kui ta pahurdama hakkab, aga muud ka teha ei oska.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Näitan 9 postitust - vahemik 1 kuni 9 (kokku 9 )


Esileht Beebi ja mitmikud Laps pole eriti rõõmus