Tere! Minul on hetkel samas vanuses laps ja olen mõnikord sarnase murega maadelnud.
Meile sobib hästi raamatute vaatamine-ettelugemine. Vaatamiseks on head igasugused voldikraamatud (otsi raamatupoest näiteks märksõna “beebi” alt) – neid on nii värvilisi kui must-valgeid (5-kuuselt on must-valged võib-olla isegi juba liiga “titekad”). Lisaks on kõiksuguseid tegevusraamatuid, mille pilte vaadates ja lehti katsudes (seal on erinevaid tekstuure jne) on tore koos jutustada. Minu viiekuune vaatab kõhuli täitsa üksi ja suure huviga lausa 10 minutit järjest mõnd lemmikraamatut. Kui ära tüdib/väsib, valin mõne uue raamatu välja, aitan tal ümber pöörata ja siis lamame koos matil ja uurime oma peade kohal seda raamatut – räägin, mis piltidel näha on, loen teksti ette/mõtlen ise välja, teeme hääli, tema “räägib”-mina vastan jne. Sama saab ka last süles poolistuvas asendis hoides teha.
Teiseks sobivad igasugused laulumängud. Ma ei laula kuigi hästi, aga minu laps kuulab mind vaimustusega :). On tekkinud mõned lemmiklaulud, mis alati naeratuse suule toovad (“Põdral maja metsa sees”….). Ohtralt minupoolset näitlemist sinna juurde ja töötab.
Kolmandaks saab teha lõbusaid kehalisi harjutusi-massaaže. Maarja Säde raamatud on vist juba klassikaks saanud (leiab ka raamatukogust või netist otsides). Minu lapsele meeldib näiteks oma kõhuga minu kõhu peal lamada ja siis oodata, kuni ennast pisut puusadest kergitan, et talle otsmikule musi teha :). Lõkerdab lausa naerda vahel. Väga meeldib lapsele ka see, kui hoian tal kahe käega kere alt kindlalt kinni (üks käsi kahe käe vahelt läbi, teine kahe jala vahelt) ja “lennutan” vaikselt edasi-tagasi enda ees või kõrval (ettevaatlikult).
Neljandaks muusika kuulamine ja koos tantsimine-kõikumine. Peab vast lihtsalt jälgima, milline muusika meeldib, milline mitte.
Viiendaks enda uurimine peegli ees. Näiteks enda ja lapse näo eri osade nimetamine ning lõbusate häälte tegemine (kerge patsutus ninale ja “tuut” ütlemine jne :)).
Kuuendaks väljas ringi vaatamine ja uudistamine (looduse häälte kuulamine, kui võimalik, pungade uurimine, puukoore katsumine vms).
Viimaks LIHTSALT OLEMINE koos lapsega, aga nii, et tema toimetab Sinu silma all matil (ohutus ümbruses) ja Sina siis teed näo, et ei jälgi teda pingsalt kogu aeg – mõtled nii-öelda omi mõtteid. Just sellistes oludes hakkas minu laps umbes nädal tagasi tundma huvi pööramise vastu. Olime eelnevalt ka vastavaid harjutusi teinud, aga esimesed katsed tulid siiski olukorras, kus ma temaga otseselt ei tegelenud (oli lihtsalt vabalt maas selili oma matil). Siit sain ka enda jaoks õppetunni, et alati ei peagi last lõbustama ja pidevalt väga lõbus olla ei jaksa mitte keegi (olen ka muidu muretsenud, kas tal on ikka piisavalt huvitav). Mitmed head asjad, näiteks siis pööramine, võivad olla ka tõsise keskendumise ja üksi pusimise tagajärg.
Igaks juhuks rõhutan, et kindlasti ei jaksa ei mina ega laps neid eelnevalt nimetatud tegevusi iga päev ja igal ajal ette võtta. Oleme ikka laisad ka. On päevi, kus olen nii väsinud, et ei jaksagi midagi “erilist” teha. Ma usun, et see kõik on täiesti normaalne. Olen nii mõelnud, et ta on inimene, mitte mingi robot, kes automaatselt minu tahte ja päevakava järgi peab tegema-toimetama (ja vastupidi – ega minagi see robot ei ole :)).
Niisamuti on laste temperamendid-iseloomud lihtsalt erinevad, nagu inimestel ikka. Võib-olla on ta lihtsalt tõsisema loomuga? See ei oleks üldse halb :). Sina ise tunnetad seda muidugi kõige paremini.