Esileht Ajaviite- ja muud jutud Laps pole nõus

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 41 )

Teema: Laps pole nõus

Postitas:
Kägu

Jah, ma tean, et olen lubjakas, 45 juba. Aga siiski – pidevalt kuulen tuttavatelt, kel erinevas vanuses lapsed, no nii viiest eluaastast teismelisteni, et laps pole nõus kuhugi minema, midagi tegema või et oi, minu laps ei ole nõus seda sööma. Ja siis vastalt sellele, millega lapsukesed üldse nõus on, teevad vanemad oma plaane. Üks asi, et selline asjade korraldus mulle jabur tundub, aga asjal on ju ka teine külg. Kas selline lapse tahtmisest sõltumine ei pane lapsele tegelikult sellist vastutust, milleks ta vanusest tulenevalt valmis ei ole? Juba sellise väljendi kasutamine – minu laps on nõus või ei ole nõus – näitab ju, et mitte vanem ei otsusta, vaid laps on see, kes dikteerib.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No sõltub, millega see laps nõus pole. Näiteks söömine – igal inimesel on midagi, mida ta ei söö. Mina näiteks pole kunagi söönud ega hakkagi sööma mädarõigast. Paljude lemmiksupp seljanka on suppide seas mul viimane valik – kui midagi muud üldse pole, siis söön, aga ise iial ei telliks seda. Ja oma lastele ma ka ei sunni peale asju, mille kohta nad on öelnud, et nad ei taha. Näiteks vanem poiss ei söö peeti. Las siis olla, ma ei tee söögiks salatit, kus on peet sees. Sööb muid asju.

Kuhugi minemisega on nii, et on korrad, kus laps võib ise otsustada, kas tahab kaasa või mitte. Ta on 11-aastane, no ei pea vanematega mööda toidupoodi jõlkuma. Aga on mõned käigud, kuhu ma tahan ta kaasa võtta ja võtangi, isegi siis, kui vastu punnib. Kui tulla ei taha, siis on valik – kas tuleb või samal ajal teeb ennast kasulikuks ja koristab näiteks toad ära.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Juba sellise väljendi kasutamine –

Eks nad on sind sõbraks pidanud ja lubanudki just sellist vabamat, läbi IROONIA väljendumist, eeldades, et sa lapsevanemana (?) ikka naljast ja sõbrast aru saad, kui öeldakse, et väike preili/härra pole nõus seda-toda tegema.
Ju nad ei arvanud, et sa sõna-sõnalt võtad. Seda oleks hea teada,siis oskaks sinu jutule tulles kõne ette valmistada ja väljendid üle vaadata.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Juba sellise väljendi kasutamine –

Eks nad on sind sõbraks pidanud ja lubanudki just sellist vabamat, läbi IROONIA väljendumist, eeldades, et sa lapsevanemana (?) ikka naljast ja sõbrast aru saad, kui öeldakse, et väike preili/härra pole nõus seda-toda tegema.

Ju nad ei arvanud, et sa sõna-sõnalt võtad. Seda oleks hea teada,siis oskaks sinu jutule tulles kõne ette valmistada ja väljendid üle vaadata.

Ei, mina ei puutu siin asjasse, sama väljendit kasutatakse ka suuremas seltskonnas. Ja mitte irooniaga.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aegade jooksul on see tõesti muutunud ja võõristav. Näiteks kui mina olin laps, siis sel ajal rääkisid lapsed siis kui “kana pissis” ja vanemate sõna pidi kuulama, ei tulnud pähegi, et hakkaks vastu ja ütleks hoopis vanematele, et mis nemad tegema peavad. Ei arvestatud ka lastega, et kui ikka taheti näiteks ära kolida, siis koliti. Polnud oluline, et lapse sõbrad jäävad maha, uus kool, võõrad inimesed jne. Nüüd vaatan, et kuidas ema on noorema õega. Õde dikteerib ,et mis emal selga sobib panna ja ema ise küsib ka ta käest, et mis sobib ja mis mitte ja nii teebki, nagu õde ütleb. Mind kui vanemat tütart kohtleb ikka selle vana aja järgi siiani. Ühega käitubki nagu uuel ajastul ja teisega vanal ajastul, nagu siis kombeks oli. Natuke üritab ka seda uut aega sisse tuua, aga alati ei õnnestu. Ka olen teistelt emadelt kuulnud, et kuidas käituvad lapsega kui oma sõbrannaga ja räägivad sõbrannade jutte. Avalikus kohas märganud, kuidas emad on laste kõrval madalad kui murud. Lapsed dikteerivadki ,et mida vaja osta jne. Ei ole päris normaalne mu arust siiski see “uus normaalsus”. Ei arva ka, et nööri mööda kasvatus olema peab, aga sellised lõdvad ja alandlikud vanemad võivad oma lastele karuteene teha küll ja karuteene ka endale. Lõpuks on probleem, et miks laps ei austa mind ja kasutab vaid ära.
Minu laps on teismelise eas. Kui näiteks on perega kuskile minek, kuhu ööbima ei jää ja laps kaasa tulla ei taha, siis teda vägisi kaasa küll ei võta. Selles suhtes ikka loeb lapse tahtmine või mitte tahtmine. Riideid valib ka selga ise. Kooli aga peab minema ja tema arvamus siin ei loe, samuti õppimine ja kohustusliku kirjanduse lugemine. Oma tuba peab ka koristama, mis siis, et ei taha või ei viitsi. Sööma ei sunni, aga pragan küll, kui ainult magusat ja rämpsu süüa tahab. Üldiselt kui teismeline pole nõus kuskile minema, siis sellepärast ülejäänud perel küll minemata ei jää.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu lapsed on üldiselt väga head sööjad. On mõni asi, mida nad ei söö ja ma leian, et sundima ka ei peaks. Muidu aga oled sa, teemaalgataja, väga õigel teel! Lastele liiga raskete valikute andmine ja otsuste teha jätmine on nende psühholoogilise arengu jaoks liialt kurnav ning väljendub tihti käitumishäiretena suuremas eas, sest lapsel pole lastud olla laps.

Väga tüüpiline näide mänguväljakul:
Laps mängib ja ema küsib: “Kas hakkame minema?” Laps vastab, et ei hakka. Ema kukub siis kohe veenma ja keelitama, et ehk ikka hakkaks ja on hädas, et laps ei taha tulla. Antud juhul asetab ema lapse vanema rolli, kes otsustab mineku ja tuleku üle ning keda lapsevanem siis manguma peab. Pikapeale tekitab selline käitumine lapses palju segadust, mis rollis keegi on.

Mina pole oma lastel lasknud kunagi otsustada asju, mille jaoks nad valmis pole. Kui on minek, siis annan ma aega selle mõttega harjuda (mängite veel 15min ja siis lähme), aga mina ja isa oleme need, kes otsuse teevad. Nii teab laps, kes on olukorra peremees, kes vastutuse võtab ning kellele toetuda saab. Vanemad peavad olema tugitalad, mitte keedumakaronid. Siis kasvab laps ennast usaldavaks ja iseseisvaks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Jah, ma tean, et olen lubjakas, 45 juba. Aga siiski – pidevalt kuulen tuttavatelt, kel erinevas vanuses lapsed, no nii viiest eluaastast teismelisteni, et laps pole nõus kuhugi minema, midagi tegema või et oi, minu laps ei ole nõus seda sööma. Ja siis vastalt sellele, millega lapsukesed üldse nõus on, teevad vanemad oma plaane. Üks asi, et selline asjade korraldus mulle jabur tundub, aga asjal on ju ka teine külg. Kas selline lapse tahtmisest sõltumine ei pane lapsele tegelikult sellist vastutust, milleks ta vanusest tulenevalt valmis ei ole? Juba sellise väljendi kasutamine – minu laps on nõus või ei ole nõus – näitab ju, et mitte vanem ei otsusta, vaid laps on see, kes dikteerib.

Aga miks mitte? Seaduse ees on neil võrdsed õigused ja ei leia, et vanem kuidagi moraalselt parem või õigem oleks, et just tema tahtmist mööda teha. Erinevad ainult olukorrad, kus selleks on praktiline põhjus, näiteks laps ei tea mingist asjast piisavalt ega oska otsustada. Aga maitsepõhised otsused, seal pole üks inimene teisest õigem.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas selline lapse tahtmisest sõltumine ei pane lapsele tegelikult sellist vastutust, milleks ta vanusest tulenevalt valmis ei ole?

See on pigem, nagu Niiberg ütleb, vanemate “kes otsivad õigustust lapse kasvatamise vastutusest kõrvale hiilida, või siis vastupidi, tahavad oma lapsele kindlustada muretu „roosa lapsepõlve“. Last kardetakse isegi lasteaeda panna, sest mida ta seal ikka õpib – kaklemist, ropendamist ja jumal teab mida veel. Ja kõige hullem, teda lausa sunnitakse seal päeval magama ning hommikuti tatraputru sööma!

Aga on sellega nagu on ja me ei saa seda seadustega reguleerida, kas keegi soovib oma last kasvatada või hoopis leiab, et vabakasvatus on tema jaoks hetkel lihtsam tee minna ning pärast tulgu, mis tuleb.
Ei lähe see inimkond selle pärast hukka ega kliima ei muutu.
Ja nagunii on tipus juba liiga tihedaks läinud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Saan aru teemaalgatusest, aga samas mõtlen, et miks ei võiks laps mittenõustuda? Ise kogen seda palju, no on mingi plaan (või toit) misiganes, ja laps ei taha seda teha, sellega kaasa minna. Ja kui ma siis ütlen, et sa pead, küsib tema vastu, et miks. Ja nii mõeldes, ei saa ma ise ka aru, et miks. Kas ainult sellepärast et mina tahan ja mina nii otsustasin?

Seega kui on valida, siis minu lapsed saavad valida. Alati ei saa valida (jääda nädalavahetuseks linna kui meie sõidame maale vms) aga kui söök ei meeldi, siis ärgu söögu, midagi muud ma ka tegema ju ei hakka, siis vaatab ise kuidas söönuks saab.

Minu meelest on oma soovide ja mittesoovide väljendamine okei. Ja kui võimalik, siis ka arvestan. Lapsed on ju ka isiksused.

Please wait...
Postitas:
Kägu

aga kui söök ei meeldi, siis ärgu söögu, midagi muud ma ka tegema ju ei hakka, siis vaatab ise kuidas söönuks saab.

Teemaalgataja pani selle sõna “söök” ilmaasjata sisse. ja paljud nüüd takerduvad ja ainult sellest räägivadki.
Selge see, et kui tänapäeval hakkata lapsele sööki sisse pressima, mis teda oksele ajab, on sadistlik. (ja meil kõigil on ka täiskasvanuna mõned asjad, mida me heameelega ei söö)

Aga kui pakutakse näiteks praemuna peekoniga (see on näide, eks) ja laps sööb ainult muna ja peekonit ei soovi, see on väga ok. Või vastupidi.
Kui lapsele pakutavast valikust ÜLDSE sel hetkel mitte midagi ei sobi, siis see enam ei ole ok ja tegu on jonniga. Ja tõenäoliselt tekib max tunni pärast mingi halamine, et kõht on tühi.
jne.

Aga ma pigem arvan, et teemaalgataja pidas ilmas vanemaid, kes mitte ainult söömise puhul ei arvesta lapse soove, vaid alates juba potilkäimisest, võõraste teretamisest, kuhugi minemisest jne.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

On küll nii, et tänapäeval arvestatakse lapse soovide ja tahtmistega palju rohkem. ei ole nõus võiks tähendada ka et ei taha või tahab. ei taha süüa mingit toitu, ei taha seda pluusi, ei taha minna või ära tulla. lapsevanem siis arvestab lapse tahtmistega. mõni arvestab rohkem, mõni vähem. mõni laseb elul õpetada ka. nt kui laps pole nõus panema pähe mütsi või paksemat jopet. saab siis kogeda ise oma mittenõustumise tagajärgi, kui on külm. või pole nõus sööma hommikul- kui paari tunni pärast on kõht tühi väljas olles-palun väga see oli sinu otsus. nii on küll julm, aga laps õpib. tavaliselt on vanemad aga palju hoolivamad ja võtavad lapsele kaasa jope ja söögi, kui ta polnud nendega ise paar tundi tagasi nõus.
Kuidas te arvestaksite aga lapse nõustumist nt muuseumiga. üks kord käis, ei meeldinud. teine kordki käis teises, ka oli igav. kolmas kord ta enam polegi nõus tulema. kas lapse nõusolemisega mitte minna muuseumisse peaks arvestama? või aktustel aktuaalne teema väiksemate laste puhul. ta pole nõus istuma. tahab kõndima minna.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Selle söömisega on küll nüüd, et minu lapsepõlves istusime iga õhtu kell 6 laua taha ja sõime seda, mida vanaema ette pani, ei mäletaks, et keegi meie pere 3st lapsest oleks keeldunud. Ka oma lapsi olen nii kasvatanud, kuigi jah – teen ikkagi selliseid sööke, mis n.ö. peale lähevad. Kui mõnda uut sööki ei tahteta süüa, siis ei tee seda.
Käimiste kohta, siis teatud vanuses hakkad arvestama, aga siin ei tohi segi ajada pubeka trotsiga, kes lihtsalt ei tahagi midagi ja siin ei saa alati järgi anda, sest siis võidakse igas asjas oma joru ajada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

No sõltub, millega see laps nõus pole. Näiteks söömine – igal inimesel on midagi, mida ta ei söö. Mina näiteks pole kunagi söönud ega hakkagi sööma mädarõigast. Paljude lemmiksupp seljanka on suppide seas mul viimane valik – kui midagi muud üldse pole, siis söön, aga ise iial ei telliks seda. Ja oma lastele ma ka ei sunni peale asju, mille kohta nad on öelnud, et nad ei taha. Näiteks vanem poiss ei söö peeti. Las siis olla, ma ei tee söögiks salatit, kus on peet sees. Sööb muid asju.

Kuhugi minemisega on nii, et on korrad, kus laps võib ise otsustada, kas tahab kaasa või mitte. Ta on 11-aastane, no ei pea vanematega mööda toidupoodi jõlkuma. Aga on mõned käigud, kuhu ma tahan ta kaasa võtta ja võtangi, isegi siis, kui vastu punnib. Kui tulla ei taha, siis on valik – kas tuleb või samal ajal teeb ennast kasulikuks ja koristab näiteks toad ära.

Just tahtsin samamoodi vastata 🙂

Minu vanem laps ei söö seeni ja avokaadot. Ta on neid korduvalt proovinud aga üldse ei maitse. Ja ma võin küll öelda, et seni kuni on muud ka süüa, siis neid ta pole nõus sööma.

Kaasas käimistega on pigem nii, et ta ei taha tulla (näiteks on seal igav või ta on väsinud või tahab mujale minna), mitte et pole nõus. Kui me tahame, et ta kaasa tuleks, siis nii ütlemegi. Aga paljude käimiste kohta küsimegi, kas tahab tulla ja siis ta otsustab ise.

Please wait...
Postitas:
Kägu

või aktustel aktuaalne teema väiksemate laste puhul. ta pole nõus istuma. tahab kõndima minna.

Sellega tuleks minu arvates kohe kindlasti arvestada (või õigemini arvestada sellega, kas teised on nõus sinu lapse kisa aktuse asemel kuulama) ja minna temaga kuhugi kaugemale koridori kõndima.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Põhimõttelistes küsimustes otsustan mina kui lapsevanem. Kool, magamamineku aeg, wifis olemise võimalus, üldised käitumisreeglid.
Soki värvus nt pole kaklemise koht. Pangu või eri paaridest.
Siiani pole ma oma pubekate pärast liiga palju muretsema pidanud. Ju on toiminud see kasvatusviis.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen lapsed suureks kasvatanud ja kindlasti ka vigu teinud. Kuid teemas välja toodud vanusevahe on minu jaoks olnud just selline, kus mina saan veel suunata, käskida, nõuda ja õpetada, kaasa võtta ja mind ka kuulatakse üldiselt. Kuid sealt edasi, täisteismelisena need asjad on just muutunud, enam ei kuulata väga, peab rohkem vaeva nägema(ega enne ka kõike muidugi kohe ja rõõmuga tehtud) ja siis, teismelise kõrgeas ja hiljem jääb üle vaid loota sellele, mis sa nooremana paika oled saanud panna.
Nii et mul vastupidine kogemus – tegin söögid valmis, teiste arvamust ei küsinud, peaasi, et tehtud oli ja süüa oli, sõitsime kuskile, ei küsinud 7-aastase käest ega ka 5-aastase käest ega ka 10-aasas käest, et kas tahate tulla.Sai teatatud, et homme lähme. Ka riideid ja asju sai ikka ostetud lihtsamalt, alates teismeeast aga tekkisid lastel suuremad soovid, mitte rohkuse osas(raha eriti polnud ka alati), aga just stiili osas.
Pole kunagi küsinud, mida te süüa tahate, aga poolvägisi mittemaitsevaid asju ka sundinud sööma pole.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

“Laps pole nõus” tähendab tegelikult seda, et ega vanem ise ka eriti ei taha seda, mida nagu peaks sundima, aga pole kellelegi küllalt oluline, et hakata sundima.
On ikka suur vahe ka, kas 5aastane “ei ole nõus” talvel saapaid jalga panema (no ei ole vaidlemise koht, kui õue peab minema) või arsti juurde minema või 12-aastane ei ole nõus emme sõbranna poole kaasa minema (olgu siis kodus). Kõik oleneb.
Mina kasvasin ka “siis, kui kana pissib” ajajärgul (kuigi minu isa ütles seda ikka naljana ja meiega arvestati vägagi), aga arvan, et arvestatakse rohkem laste arvamusega kindlasti. Ja lapsed on kasvatatud “ütle kohe, kui sulle midagi ei meeldi” jne julgelt oma arvamust ka avaldama, mõnikord liialt targutama-plärtsumagi.
Teisest küljest võib see olle vanemale hea ettekääne või laiskus: näe, teeksin küll, aga “laps ei ole nõus” ja nii ei saa.

Ja kunagi ei maksa küsida lapse käest, kui vastus on ette teada “kas hakkame hambaid pesema?” võui “kas hakkame minema?” kui tegelikult tähendab see, et nüüd on aeg hambaid pesta/koju minna.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mida suuremad lapsed, seda enam on nad kaasatud otsustamisse ja loomulikult võib ja peabki igal lapsel/inimesel olema oma arvamus. Võibolla on mul lastega vedanud, et nad pole isepäiselt oma joru ajanud ja vaielnud lihtsalt vaidlemise pärast. Nendega on mõnus asju arutada ja plaane teha.
Mu mees on natuke seda tüüpi, et keelab ja käseb mõtlematult. Minu või laste küsimusele, miks seda ei või, kehitab ta lihtsalt õlgu ja ei oska selgitada. Minu jaoks on see lihtsalt keelamine keelamise pärast, millel polegi sügavamat mõtet.

Please wait...
Postitas:
Kägu

viimane näide – Tartusse ülikooli õppima mineva lapse ema ütles, et minu laps küll ei ole nõus ühikas elama.

mis mõttes? olete te üldse kursis millised ühikad on? mis maksavad jne. aga tehakse kohe eos selline välistav (ja kallim) otsus.

või siis: ma nii kardan kuidas ta seal Tallinn-Tartu maanteel autoga! sõitma hakkab. Ronge ja busse nagu ei olekski olemas (loe: laps ei ole nõus).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

mis mõttes? olete te üldse kursis millised ühikad on? mis maksavad jne. aga tehakse kohe eos selline välistav (ja kallim) otsus.

Seal võib hoopis see põhjus olla, et ema ise ei taha, et laps ühikas elaks. Palju rahvast koos, pidu käib, vastassugu öösiti külastab jne.

Mis muidugi ei sobi sellega, et laps autoga sõitma aetakse. Bussis või rongis on tegelikult seda maad ikka palju mugavam läbida, 2 tundi ju lihtsalt puhkad või loed midagi vms.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

mis mõttes? olete te üldse kursis millised ühikad on? mis maksavad jne. aga tehakse kohe eos selline välistav (ja kallim) otsus.

Seal võib hoopis see põhjus olla, et ema ise ei taha, et laps ühikas elaks. Palju rahvast koos, pidu käib, vastassugu öösiti külastab jne.

Mis muidugi ei sobi sellega, et laps autoga sõitma aetakse. Bussis või rongis on tegelikult seda maad ikka palju mugavam läbida, 2 tundi ju lihtsalt puhkad või loed midagi vms.

mulle ka tihti tundub, et see “laps ei ole nõus” on rohkem ema peas kinni.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No tudeng on täiskasvanud. Otsustabki ise, mis teeb, kus elab, mida sööb jne. Ja hangib selleks finantsid. Õpib stipile, töötab, saab toetust vanematelt. Mõistlik vanem ütleb lapsele mingi summa, millega tema last õpingute ajal toetab ja kas laps majandab sellega ära või leiab lisasaamise võimaluse, on juba tema otsus. Kui ikka tööle minna ei taha ja vanemate antavast rahast korteriüüriks ei piisa, tuleb ühikas elada. Igal juhul ei saa rääkida sellest ülikoolis õppijast ses kontekstis, et antakse talle vastutust, milleks ta valmis ei ole.

Aga kui nüüd rääkida sellest, millest teema alguse sai, väiksematest lastest, siis jah, liiga palju ei peaks laps ise otsustama. Ja samas vabalt võib lapse käest midagi küsida ning tema arvamusegga arvestada. Riiete valimise juures olid mu lapsed juba üsna väiksena ise ütlemas, kas see jope või pluus poes meeldib või mitte. Samuti otsustasid nad oma soengu ise üsna väiksest saadik (tingimuseks, et soeng on selline, et selle hooldamisega hakkama ka saab). Söögiga ma teadsin, mida lapsed armastavad ja mõistlikkuse piires süüa tehes sellega ka arvestasin. Vahel küsisin ka konkreetselt, mille isu teil täna on, kas teeme kana või kotlette? Selline aegajalt lapsele ise osade asjade valida andmine aitabki neil suureks kasvada ja ise otsustama ja vastutama õppida. Aga loomulikult ei tohi anda liiga keerulisi valikuid ega lasta neil valida, kas hambaid tahavad pesta või ei.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ta on 11-aastane, no ei pea vanematega mööda toidupoodi jõlkuma. Aga on mõned käigud, kuhu ma tahan ta kaasa võtta ja võtangi, isegi siis, kui vastu punnib

mul on just toidupood see koht, kuhu 19a “laps” kindlasti kaasa peab tulema (autojuhi ja kandva jõuna). kui ei tule, jääb minu poolt poodi minemata ja valigu, kas jääb söömata või tuleb kaasa.
mina autot ei juhi ja talle söögikoormaid käeotsas koju tassima ei hakka.

aga see, et lapsed mingist vanusest enam külla kaasa ei tule, on päris meeldiv. nii ise külla minnes (oma laps jääb koju, sest külas on igav või ei saa läbi selle pere lastega, kuhu külla minnakse) kui ka võõrustajana (mõnede kaugete sugulaste lapsed on olnud üsna väsitavad külalised)

Please wait...
Postitas:
Kägu

Jah, ma tean, et olen lubjakas, 45 juba. Aga siiski – pidevalt kuulen tuttavatelt, kel erinevas vanuses lapsed, no nii viiest eluaastast teismelisteni, et laps pole nõus kuhugi minema, midagi tegema või et oi, minu laps ei ole nõus seda sööma. Ja siis vastalt sellele, millega lapsukesed üldse nõus on, teevad vanemad oma plaane. Üks asi, et selline asjade korraldus mulle jabur tundub, aga asjal on ju ka teine külg. Kas selline lapse tahtmisest sõltumine ei pane lapsele tegelikult sellist vastutust, milleks ta vanusest tulenevalt valmis ei ole? Juba sellise väljendi kasutamine – minu laps on nõus või ei ole nõus – näitab ju, et mitte vanem ei otsusta, vaid laps on see, kes dikteerib.

Ühest küljest veider tutvuskond. Teisest küljest võiks aeg-ajalt siiski ka lapse arvamust kuulata, mitte täiskasvanu õigusega lapsele pidevalt oma tahtmist peale suruda – laps on samasugune isiksus, kelle puhul me eeldame, et temast sirgub isiklikku arvamust omav otsustusvõimeline inimene. Mina küll ei soovi, et minu lastest kasvaksid kuulekad käsutäitjad. Täiskasvanu peab suutma otsustada, mis lapse jaoks on huvitav ja mis mitte ja kui muud võimalust pole, kui laps kaasa võtta, siis serveerima lapsele asja põnevalt, nii et ta ise soostub lõpuks kaasa tulema. Igale poole last kaasa tirida on ka julm. Seega võtmesõnadeks on kuldne kesktee.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina küll ei soovi, et minu lastest kasvaksid kuulekad käsutäitjad.

No mida juttu.
Iga kindral on enne kindlaliks saaamist olnud väääga pikalt kuulekas käsutäitja.
Alates reamehest kuni kolonelini pead sa ainult käsku täitma. Muidugi vähenev see auastme kasvades, aga siiski.
Ja nii õpitekasegi teisi juhtima.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No ma olen siis täielik füürer… ja mees on mul moodne inimene. Meil on kaks teismelist poissi, sõber oli neil pikemat aega maal külas, kohtlesin kõiki võimalikult võrdselt (mina ei viitsi oma ja võõrale lapsele eraldi reegleid kehtestama hakata). Kõik said korralduse hommikul oma voodi ise üles teha, hommikust sööma tuldi samal ajal, jne. Lõunaks küsis mees, et kes süüa tahab? Kõik vastasid jaatavalt. Aga kes tahab kartuleid koorida? Kõik hajusid oma meelelahutuste juurde. Mees hakkas õnnetu näoga kartuleid koorima, kui ma peenramaalt tuppa tulin ja selle korralageduse avastasin. No ei ole ikka nii, et suur laps lööb lulli ega osale kodutöödes. Käratasin kõik poisid toiduettevalmistusi tegema. Erineval määral porisemist esines (külaline oli kõige viisakam), mis siis? Lapsed porisevadki sellisel puhul, õudne asi. Tööle ma nad sain, aga omaette mõtlesin küll, et järjekordselt sai kinnitust, et mees ei oska mul üldse lapsi kasvatada. Ikka veel. No mida.

Mis puutub mänguväljakult vms toredast kohast minema hakkamisse, siis see ju oleneb. Kas lapsevanemal on vaja endal kindlaks kellaajaks kusagile jõuda või on tal lihtsalt “rumal rahutus”. Esimesel puhul ei ole minuga mingit kauplemist, teisel puhul ma võin lasta ennast veenda. Kõige targem on kohe alguses öelda, et “oleme siin tund aega” või “selle kellani”.
Varateismelisi ööseks üksi koju ei jäta ja teinekord, kui on lihtsalt vaja nende arvutisistumise aega muu tegevusega lühendada, siis ka kamandan kaasa. Teinekord jälle mitte. See kõik oleneb.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minumeelest kasvatab iga inimene oma lapsi nagu õigeks peab ja las ta olla. Meil on ka nii, et mingid asjad peavad tehtud olema ja mingeid saab valida. Vastavalt olukorrale. Sellistest sõbrannadest aga kes absoluutselt kõike lapselt küsivad, hoian aga heaga eemale. Vähemalt seni kuni lapsed veidi suuremad. Ühe sellisega olime kord koos reisil. Igal hommikul hakkas see, et nooh kuhu me täna läheme ja siis laps pidi ütlema, et kas randa või veeparki või hoopis loomaaeda ja jalutama. Kusjuures see ema veel nii hull, et poole ranna tee pealt tulime tagasi kuna tema tibu mõtles ringi et lähme hoopis lommaaeda ja nii mitu korda järjest. Kusjuures alati kui tal laps rääkima hakkas, kuulas ta teda esimesena ja see laps sõitis igal hetkel oma jutuga meile vahele. Minu meelest tegi ta seda lausa meelega ja ei lasknud meil omavahel üldse suhelda. Rohkem ma selle sõbrannaga koos lastega mitte kuskile ei lähe.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina küll ei soovi, et minu lastest kasvaksid kuulekad käsutäitjad.

No mida juttu.

Iga kindral on enne kindlaliks saaamist olnud väääga pikalt kuulekas käsutäitja.

Alates reamehest kuni kolonelini pead sa ainult käsku täitma. Muidugi vähenev see auastme kasvades, aga siiski.

Ja nii õpitekasegi teisi juhtima.

Sõjavägi ja tsiviilühiskond on kaks täiesti erinevat asja. Enamikust käsutäitjatest ei tule paraku mingeid kindraleid, ka ülekantud tähenduses – nad jäävadki alatiseks käsutäitjateks.
Või kelle käsutäitjad olid tänastest miljonäridest vennad Villigid, kellest üks alustas ettevõtlusega 19-aastaselt ja on 20 aasta jooksul juhtinud 18 ettevõtet? Laienda oma silmaringi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Laienda oma silmaringi.

Ja sina pane oma suu kinni, kui minuga räägid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Laienda oma silmaringi.

Ja sina pane oma suu kinni, kui minuga räägid.

Unista edasi!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 41 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Laps pole nõus