Esileht Ajaviite- ja muud jutud Laps pole nõus

Näitan 11 postitust - vahemik 31 kuni 41 (kokku 41 )

Teema: Laps pole nõus

Postitas:
Kägu

Juba sellise väljendi kasutamine – minu laps on nõus või ei ole nõus – näitab ju, et mitte vanem ei otsusta, vaid laps on see, kes dikteerib.

Sellest hetkest, kui esimene laps peresse sünnib, ongi vanemate elu “dikteeritud” 🙂 Edasine on alati vähemal või suuremal määral kompromisside tegemine kuni juba lapsed nii suured, et oskavad ka omalt poolt kompromisse teha. Kui kiiresti see juhtub, sõltub, kui nutikalt vanemad neid kasvatada oskavad.
Kui mu lapsed millelegi väga vastu olid (me ei räägi siin ju elementaarsetest hambapesudest, mänguasjade koristamisest või talvel saabaste kandmisest), siis ma enamasti teadsin täpselt, miks neile ei meeldi või miks mõni asi kohe üldse ei sobi. Igal asjal oli põhjus, vahel oluline, vahel mitte nii väga, vahel tingitud hirmust uue asja ees, vahel negatiivsest tundest mõne inimese vastu. Ja mulle polnud mingi vaev nende soovidega arvestada, kui vähegi sain.
Aga ega ma seda põhjust kõigile ometi seletama ei hakanud, need olid meie pere omavahelised asjad ja kokkulepped.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Väga võimalik, et olen ka kasutanud sellist väljendit. Loomulikult ei tähenda see, et kõiges laste arvamust küsiksin vms.

Näiteks lähme külla. 11-aastaselt küsin, kas soovib koju jääda või kaasa tulla. Viiesel ilmselgelt sellist valikut pole ja peab kaasa tulema. Sõpradele võin vabalt öelda, et suurem ei viitsinud tulla või polnud nõus tulema.

Perereiside planeerimine – lasen lastel valida sihtkohti jms. Kuna need on perereisid ja me ei eeldagi mehega, et me sealt hullu elamust saaksime vaid tähtis on, et saaksime mõnusalt perega koos olla ja lastel oleks vahva. Elamuste jaoks käime kahekesi reisimas. Kui lastel oli ühe ümberistumisega reisiga halb kogemus (lennujaamas passimine muutus väga igavaks), siis enam nad ei olnud nõus ümberistumisega minema. Andsingi siis valida selliseid sihtkohti, kuhu otse saab lennata.

Samas näiteks on meil kindel rutiin ja näiteks ei tule kõneallagi, et õhtuti ei lähe lapsed õigel ajal magama, ise oma kooli asjade eest ei vastuta või oma tuba korras ei peaks hoidma.

Please wait...
Postitas:
nutetudsilmad

Igale poole ei sunni ma oma last kaasa, aga päris nii ka pole, et tema sõna jääb peale kui on vaja otsustada, mida süüa või kuhu puhkama minna…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma arvan, et allumine pole sama, mis alandlik olemine. Need on kaks erinevat asja. Olen kuskilt lugenud või kuulnud, et enne, kui oskad ülemus olla, tuleb osata olla ka alluv. Mis jälle ei tähenda alandlikku koogutajat.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
kirilind2

no ikka laps dikteerib ju. mul näiteks praegast selline seis, et küsisin preila käest, et kas võin perekoolis ka natuke sõna võtta. ok. lubas. ma siis natuke lällan siin. aga kui oleks öelnud, et tal jube mark, kui mutt perekooli kommimas käib. siis ma poleks siin sõna võtnud.
ja muidugi dikteerib ta mulle mida ma söön ja selga panen jms. aga jube mõnus on. tead, teismeline otsutab kõik ära. mul nitševoo elu. lähen jälle, koputan preilna ukse peale ja küsin, kas tohib audientsile, et mul probla. kui mimmuke lubab, siis ukse vahelt kurdan muret. saan head nõu ja elu läheb edasi. soovitan teistele ka.

Please wait...
Postitas:
Kägu

No ma olen siis täielik füürer… ja mees on mul moodne inimene. Meil on kaks teismelist poissi, sõber oli neil pikemat aega maal külas, kohtlesin kõiki võimalikult võrdselt (mina ei viitsi oma ja võõrale lapsele eraldi reegleid kehtestama hakata). Kõik said korralduse hommikul oma voodi ise üles teha, hommikust sööma tuldi samal ajal, jne. Lõunaks küsis mees, et kes süüa tahab? Kõik vastasid jaatavalt. Aga kes tahab kartuleid koorida? Kõik hajusid oma meelelahutuste juurde. Mees hakkas õnnetu näoga kartuleid koorima, kui ma peenramaalt tuppa tulin ja selle korralageduse avastasin. No ei ole ikka nii, et suur laps lööb lulli ega osale kodutöödes. Käratasin kõik poisid toiduettevalmistusi tegema. Erineval määral porisemist esines (külaline oli kõige viisakam), mis siis? Lapsed porisevadki sellisel puhul, õudne asi. Tööle ma nad sain, aga omaette mõtlesin küll, et järjekordselt sai kinnitust, et mees ei oska mul üldse lapsi kasvatada. Ikka veel. No mida.

Meil nägi see viimati välja sedasi, et (mina ja teismeline poeg) “kas sina tahad kartuleid koorida või liha paneerida-praadida?”. Täitsa vabatahtlikult kooris kartuleid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
leeni

teemaalgataja, mina olen 42 ja mulle on elu andnud väga erineva leplikkuse astmega lapsi ja, muide, ka täiskasvanuid. sul on lihtsalt liiga kuulekad lapsed või siis oled sa unustanud või siis sul ei ole lapsi 🙂

minu jaoks on hoopis arusaamatum see, miks paljude emade jaoks näib ohjade käest laskmisena see, kui anda lapsele valikuvõimalusi või keeldumisvõimalusi. lastel ei olegi võimalik õppida tagajärgede peale mõtlema ja nendega toime tulema. kuidas neist siis mõistlikud täiskasvanud saavad?

kui 2-aastane keeldub talvel saapaid jalga panemast – no lase tal siis korraks paljajalu lumme minna, kui vaja, siis teist korda veel.

minu 5-aastane keeldus esimeste kuumadega veepudelit mänguväljakule kaasa võtmast. no läksime ilma. mänguväljak on 200 meetrit. muidugi tahtis ta 10 minuti pärast hullusti juua. sai oma õppetunni – sõpradega mängimine tuli katkestada ja koju veepudeli järgi marssida, rohkem pole probleeme olnud. jne

selliseid näiteid leiab igas vanuses laste jaoks, kus sa lased lapsel otsustada, samas pakud vanemlikku tuge. lapsed saavad sellest ainult väärtuslikke kogemusi.

no ja osad asjad on nagu täiega sellised, mille üle pole isegi mõtet oma närve kulutada – seesama imeline 5-aastane on kolm aastat hea meelega juuksuris käinud, eelviimane kord otsustas, et tema enam juuksurisse ei lähe ja viimane kord pidas terve raevuka võitluse maha ja ei läinudki. no mis ma teen? seon tooli külge kinni või lasen narkoosi teha? no käigu karvasena siis, küll see streik mööda läheb. täna vaatas ennast peeglist ja teatas rahulolevalt, et ta on nagu “härri potter”.
või toa koristamise näide – kui lapsel on oma tuba, siis jumala eest, kuni hais ja sodi toast välja ei voola, otsustagu oma toa heakorra üle ise.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ühe lapse minimaalsed kulud kuus on 600 eur. Mis selles nii imelikku on kui laps otsustab, kas sa saad hambaarstile minne või mitte! Normaalne, ei tunne kaasa.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meie tegutseme põhimõtte “pick your battles” järgi. Laps saab valida toidu laual olevate asjade hulgast, riidepoes saab ise särke ja sokke valida ning toidupoes vahel mõne maiuse. Aga kui kuskile minek või mingi tegemine plaanis siis ütlengi, et homme läheme sinna või õhtul teeme seda. Arvestan lapse arvamusega aga põhimõttelised otsused on ikkagi täiskasvanute teha. Vaatan tutvusringkonnas ringi ja juba väikelapsed astuvad vanematele pähe. Nt on 2-aastasel isiklik tahvelarvuti kuna “ta tahab ju ka” või närib väikelaps magusat mullinätsu kuna “kuidas ma ikka ise nätsu närin ja lapsele ei anna…” Meie laps elab teadmisega, et on suurte inimeste asjad/tegevused ja laste asjad/tegevused. Ja teatud asju saab ta alles siis kui on koolilaps või täiskasvanu ja nii ongi. Ja draamat sellest ei tule, laps teab, et on reeglid.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olen oma ja teiste laste puhul näinud palju neid asju, millega laps nõus pole. osade asjadega pole arvestanud, osadega olen. ja osa asju on veel sellised, millega nõutakse teiste täiskasvanute arvestamist ka, kes seda last hoiavad või vastutavad.
pole nõus lasteaeda minema.
pole nõus koos teistega tegevusi tegema.
pole nõus lõunauinakut tegema.
pole nõus panema õue minemiseks kindaid.
pole nõus panema õuetunket vaid nõuab nn linnariiet selga.
pole nõus magamiseks riideid vahetama.
pole nõus juukseid kammina.
pole nõus aktusele panema pidulikke riideid.
pole nõus käest kinni hoidma tänaval.
pole nõus kärus istuma.
pole nõus jalgsi liikuma.
pole nõus tükilist toitu sööma.
pole nõus tassist jooma.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Meil nägi see viimati välja sedasi, et (mina ja teismeline poeg) “kas sina tahad kartuleid koorida või liha paneerida-praadida?”. Täitsa vabatahtlikult kooris kartuleid.

Seda nõksu tean mina väga hästi, aga mees unustab selle enamasti ära. Pärast nuriseb, et lapsed pole head… Kuna mina neile mittemidagitegemise valikut ei annagi, siis minuga nad on head lapsed küll. Aga mehe järelt “üle” kasvatada nõuab juba rohkem kangutamist.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 11 postitust - vahemik 31 kuni 41 (kokku 41 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Laps pole nõus