Laps pole rahul lasteaias õpetajaga. Ütleb, et õpetaja on kuri ja ei meeldi talle. Tegu on vanemaealise naisega ja ega väga meeldiv suhtleja pole. Vanemaid ei tervita, vaid noogutab peaga. Mis tahes murega või küsimusega tema poole pöördudes on esimene vastus “ei, seda pole küll juhtunud”. Lapselt küsides, et mille peale õpetaja kurjaks saab, ei oska vastata ja vaikib. Samuti ei selgu, mismoodi see õpetaja kuri on. Olen ise ka tähele pannud, et õpetaja nagu ei ole minu lapse suhtes eriti vaimustunud. Näiteks laps pani riidesse ja õpetaja tuli samal ajal uksest, laps sai uksega pihta ja õpetaja ei öelnud mitte midagi ega vaadanud lapse poolegi. Teisel korral olid õues ja minu laps soovis kiikuda. Õpetaja ei suunanud teda vabale kiigule ega andnud mingit muud tegevust, mida teha. Laps nuttis ja õpetaja ütles, et midagi pole teha, nuta kui tahad. Laps lihtsalt seisis ja nuttis. Nägin seda ise pealt kui järgi läksin.
Teise õpetajaga on laps rõõmsam ja õpetaja on alati ka rääkinud kui lapsel on midagi juhtunud.
Kuidas seda probleemi lahendada? Minu arvates õpetaja võiks ise ju last suunata õues tegudele kui laps lihtsalt nutab ja seisab ühe koha peal ja kui nõuda lastelt viisakust, võiks ise ka viisakas olla ja valesti tehtu korral vabandust öelda või vähemalt vaadata, et lapsel on kõik korras? Või seda on liiga palju tahetud?