Teema: Laps räägib kujuteldava sõbraga :S

See on täiesti normaalne, et umbes 4-5 aasaselt tekib lapsele selline sõber, keda ainult tema nàeb. Minu lapsel oli umbes selles vanuses ka sõbranna, keda keegi peale tema ei nàinud, sõbranna lapsel olid lausa kaksikutest nähtamatud sõbrad. Mingi skisofreeniaga siin tegemist ei ole, pigem näitab see just lapse normaalset ja isegi head fantaasiavõime arengut. Ära ürita iga hinna eest urgitseda ega halvustada, vaid küsi jutu sees ja nagu muuseas, et mis su sõbra nimi on, kus ta elab, mis tal seljas on jne. Minu tütre sõbranna oli roosa kleidiga tüdruk, vahel oli ta juba hommikul kohal, teinekord liitus meiega aga hoopis õues, nad jalutasid käest kinni ja joonistasid koos, vahel tegid rumalusi ka ja siis oli lapsel hea kõik nähtamatu sõbra süüks ajada. Viimasel ajal pole enam sõbrannast ràägitud, ilmselt läks ta tagasi sinna kust tuli.

Ma tean mitmeid lapsi, kellel on kujuteldavad kaaslased. Õe lapsel oli ka, mingil hetkel kadus ära. Usun, et see on pigem tore – laps on hea fantaasiaga. Muretsemiseks põhjust küll pole. Jälgi ja kuula salamisi, mida ta oma \”sõbraga\” räägib, saad lapse kohta nii mõndagi teada. 🙂

vastupidi, see on väga vahva :)! minu lapsel oli ka mingi aeg selline sõber, hiljem kadus ära. hetkel loen raamatut inglitest – mine tea, see võib su lapse kaitseingel olla. juhul, kui usud sellistesse asjadesse. mina ei välistaks.

Toetan seda, et tegemist täiesti normaalse asjaga. Pigem isegi keskmisest kõrgema intellektiga (üliarenenud kujutlusvõime).

Kasuta seda ära ja mängi nt selliseid vahvaid mängukesi, et võtad mõne kaisulooma või nuku või kasvõi auto või veduri (väikelapse jaoks on need asjad sama \”elus\”) ja hakka nt selle tegelasena rääkima:

\”Tere, mina olen veoauto Konksuke (noh, kui on mingi konksuga veoauto), mis Sinu nimi on?\” siis laps vastab, siis saad küsida, et mis laps teeb või et lähme sööma või õue või mida iganes parasjagu oleks vaja, et laps teeks :). Muidugi vestle algul ikka niisama teemadel ja aeg-ajalt erinevaid tegelasi kasutades. Mina olen niimoodi vestlust mänginud isegi loomanäoga toiduga :). See kindlasti meeldib talle ja arendab teda.

Võid tema sõbra kohta ju küsida ka, et kes ja mis ta on, äkki räägib hea meelega.

Minu lapsel oli ka ja on siiani sellien nn. ,,Sõber” ja pole seda tõesti imelikuks pidanud sest mul endal oli ka lapsena selline ,,sõber” ja see pidi näitama vaid, et lapsel on hea ja võimakas fantaasia!
Las see vanaema natuke loeb, et teada mis on skisofreenia!

See on fantaasiarikka lapse tunnus. Mul ka ühel lastest oli selline sõber, teisel mitte. Kujuteldava sõbraga laps on palju loovam kui teine. Probleemne võib see asi olla juhul, kui kujuteldav sõber ei kao kooliajaks. Ja skisofreeniat lastel ei ole olemas, ütle oma emale edasi.

Mina mäletan veel enda lapsepõlvestki tervet portsu nähtamatuid sõpru. Praeguseks minust skisofreenikut saanud ei ole, kuigi mõningane perekondlik eelsoodumus selleks on isegi olemas. Olen 29-aastane.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kust on see väljaloetav, et ma oma last laastan või halvustan?
Olete valesti aru saanud./…/[/tsitaat]
perekoolis on see täiesti tavaline, et sinu mureteemas tullakse sind süüdistama ja näpuga näitama. ära pane tähelegi

minu tütrel oli see natuke varem, kusagil kahe-kolmeselt. rääkis tädiga aeg-ajalt (see asus lae all), oli juhus, kus tuisuse ilmaga vaatas aknast välja, jooksis, tegi välisukse lahti ja kutsus väidetavalt kaks last tuppa sooja (metsast). väitis aeg-ajalt, et `see laps` teeb talle haiget ja näpistab. nüüd on 6. aastane, möödas!

Minu lapsel oli 2-3 aastaselt 2 nähtamatut sõpra, neid ta kutsus enda lasteks. Nad olid hästi väikesed ka, sai neid kergesti korraga peo peal üles tõsta 🙂
Basseinis muudkui tassis neid edasi-tagasi, kasvatas ja noomis jne
Ega nad tal kogu aeg igal pool kaasas ei olnud, aga aegajalt ilmusid ikka välja ja siis sahmiti nendega terve õhtu.
Tänaseks on laps 7 ja ise enam ei mäletagi, et tal sellised \”lapsed\” olid 🙂

Minu meelest normaalne.

Mul on jälle nähtamatu mees kodus.

minu 4ne laps peab oma \”sõbraga\” ühistranspordis hiinakeelseid mobiilikõnesid. Mobiil on enamasti nähtamatu, aga jutt ikka üle bussi.

ta räägib endaga ehk on sõber iseendaga, see on ju hea.

Minul oli kujuteldavad sõbrad, terve kamp jäneseid nimedega Valge Jumps, Sinine Jumps, Kollane Jumps jne. Nad käisid minuga igal pool kaasas ja ma rääkisin nendega kõva häälega, see oli just lasteaias, vanuses 4-5.a. \”Loomad, tulge välja\”, karjusin kord poes, ise \”loomadele\” ust lahti hoides. Poesolijad olid vist veidi solvunud 🙂
Skisofreeniat mul diagnoositud pole. Olin ka üksik laps.