Teema: Laps räägib kujuteldava sõbraga :S

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mitmed õudusfilmid on selleteemalised, laps räägib vaimuga, keda ainult tema näeb. Või on see ka tegelikult olemas?[/tsitaat]
Mismõttes \”või on see KA tegelikult olemas\”? Kujuteldavaid sõpru ei ole tegelikult olemas, nad on ikka vaid kujuteldavad.

Nüüd veel teemast. Iga mäng on tegelikult kujutlus. Kui laps mängib nukuga, siis ta kujutab ette, et nukk on elus ja ta räägib sellega. Kui aga mingil põhjusel nukku käepärast pole, võibki laps avastada, et nukku võib ka ette kujutleda ja temaga selliselt ikkagi rääkida. Pole kuulnud, et nukkudega mängimist veidraks oleks peetud. Aga ilma nukkudeta mängimine siis on?
Rumal täiskasvanu on aga omaenda lapsepõlve unustanud, meeles on vaid see, et omaette pomisevad inimesed on veidrikud või hullumeelsed ja hakkab oma last hirmuga vaatama. Äkki on hull? 🙂

Minu pojal oli ka umbes 4-5 aastaselt nähtamatu venna. Tal oli siis juba pärisvenna ka olemas, aga see oli ju alles imik. Nähtamatu venna käis meiega igal pool kaasas ja juhatas poisi ja Issi ühel reisil isegi katakombidest välja, kus Issi oli täiesti ära eksinud:)

http://www.nupsu.ee/?menu=parenting&cat=5,137&item=2610
Emme, aga Kati?

Minu 3,5a pojal on juba mõnda aega sõbratar. Tema nimi on Kati. Mulle väga meeldib, kui laps räägib mulle oma uutest sõpradest, kuid Kati on teistmoodi. Ta on nimelt nähtamatu. Meil hakkas Kati „külas käima“ pärast lasteaeda minemist. Ühel hetkel teatas poiss, et lastetoa diivanile peab ka voodiriided panema, sest Kati jääb ööseks meile. Algul tegi see mäng meile kõikidele nalja, kuid nüüd on juba pisut tülikaks muutunud. Eile olin sunnitud Katile uued patsikummid ostma, sest ei tahtnud poes piinlikku stseeni tekitada. Aga mis edasi? Kas varsti on Katil eraldi tuba vaja?

Millal sõber külla tuleb?

Kujuteldav sõber võib tekkida ootamatult mõne elumuutuse järel või mõnel juhul ka ilma näilise põhjuseta. Enamasti on see seotud fantaasia arenguga 3-4 aastastel, kuid ka vanematel lastel esineb sõpru, keda teised ei näe. Sõprade ilmumine võib sattuda aega, mil vanemad lahutavad, pere järgmist last ootab, laps hakkab lasteaias või koolis käima või on mudilasel hoopis muu mure, millest ülesaamisel sõber lohutada oskab. Samuti on „Katisid“ rohkem lastel, kel terviseprobleeme – sõber pakub seltsi haiglavoodis või mõistab paremini puuet või eripära. Üksikutel lastel võib sõber tekkida aga lihtsalt igatsusest õe või venna järgi.

Mida sõber pakub?

Kindlasti on oluliseks turvatunne ja seltskond. Nähtamatu sõbraga lapsed ei tunne tavaliselt igavust, sest neil on olemas sõber, kes on nendega just siis, kui seda kõige rohkem vaja. Kujuteldav sõber võib aidata tõsta lapse enesehinnangut, anda julgust erinevates olukordades toimetulemiseks ja olla lihtsalt see, kellele oma muredest rääkida.

Kuidas peaks vanem käituma?

Kindlasti peaks vältima lapse fantaasiate eitamist, sõbra kritiseerimist või püüdu laps nö maa peale tuua. Samuti ei tasu last narrida tema nähtamatu sõbra pärast. Nii võite saavutada selle, et laps tõmbub endasse ja olete suure mõra löönud usaldussuhtesse. Aktsepteeri lapse sõpra, kuid aita tõmmata piir reaalsuse ja fantaasia vahel – leppige kokku, mida sõber tohiks koos perega teha ja kuhu ta kindlasti kaasa tulla ei saa. Samuti võib rääkida lasteaiakasvatajaga, kuidas laps seltsib teistega ja kuidas saaks tema turvatunnet toetada. Võimalusel kutsuge ka külla reaalseid sõpru ja lasteaiakaaslaseid. Kui paistab, et sõber hakkab segama igapäevaelu ja lapsel on üha raskem fantaasiamaailma reaalsest eristada, tasub nõu pidada lastepsühholoogiga.

– Nähtamatu sõber tekib sageli pingelistel eluperioodidel
– Nähtamatu sõber pakub turvatunnet ja seltskonda
– Püüa lapse sõpra aktsepteerida, ära kritiseeri ega sea teda kahtluse alla
Autor: Mari-Liis Tikerperi

Ma räägin lapsest saadik iseendaga, lähedased teavad, et mul see komme on. Kuna see mu elu ei sega, siis pole pidanud vajalikuks selle pärast ka psühholoogi külastada.

Meie täiskasvanud ei tea ju tegelikult, kas kujutletav sõber on pelgalt illusioon või tõelisus, sest lapsed näevad ka läbi erinevate dimensioonide.

räägi oma lapsega, kirjuta üles, mida ta ütleb selle sõbra kohta jne..ehk see polegi pelk ettekujutlus.

Maailm on päris imeline, kui vaatate seda läbi avatud südame.

Heh, olen 26 ja ikka räägin endaga. Mul küll kujuteldavat sõpra ei olnud väiksena, aga see monoloogi vormis dialoogi pidamine on midagi, mida eluaeg olen teinud.

Enamasti on see minu jaoks \”ventileerimise\” või asjade töötlemise viis. Alati analüüsin asju ja siis teinekord see ei mahu enam pähe, vaid siis räägin omaette. Teinekord on see tööalane või mingi poolfilosoofiline mõte või teema, mis mind intrigeerib. Alati pole teist inimest käepärast… Samas pole see teise inimese olemasolu primaarne.

Mul on lihtsalt vaja see teema läbi kedrata, mõelda vastuargumente, katsetada mingeid seletusi…

väiksena mul oli võime minna mingisse sisemisse maailma nt kodust muusikakooli jalutades. Mõtlesin igast mõtteid ja arutasin endaga. Kõndimine toimus automaatselt ja kohale jõudes avastasin, et… oo, olen kohal 😀
Mõnes mõttes on see selline meditatiivne seisund ka, vähemalt nüüd täiskasvanuna tundub nii. Jah, kindlasti on tegu fantaasiaga ja ka teatud mõttes eneseväljendusviisiga.

Selles mõttes, et kuni selline asi ei hakka inimest elus takistama ja ei teki sundmõtteid, on tegu inimeseks olemise… ühe vormiga.

Kindlasti ära hakka last karistama või nõudma, et ta ära lõpetaks. See on ehk tema viis maailmaga hakkama saada…