Palun nõu, sest mul on ainult üks laps ja tutvusringkonnas ka eriti pole kelleltki küsida. Laps õppis rääkima, nüüd moodustab juba lauseid, aga see jutt, mis suust tuleb on tihti täielik… soga, ma ütleks.
Nt tundub tema lemmiksõna olevat onu, päevast päeva jahub mingitest onudest. Nt: onu läheb tööle, onu trepist alla. Tal pole mingit onu ja võõraste onude kohta tänaval ta ka ei tea, et need tööle just minemas oleks. Eile õhtul teatas: onu kõdistab peput! Mähh? Laps ei käi lasteaias veel, päev otsa on minuga kodus ja kui mind pole, siis isaga. Ta ei ole kunagi kokku puutunud mingite onudega ja veel vähem on keegi tema peput kõdistanud.
Täna ütles vanaemale telefonis, et kukkus kiigest maha. Pole eluski kukkunud ta kiigest ja pole me ka mänguväljakul kedagi kukkumas näinud.
Ma saaks aru, et ei tee vahet, millal midagi juhtus, aga ta räägib asju, mida polegi olemas. Ja see ei toimu mängides, et ta teeskleks, et on keegi teine vms. Lihtsalt jalutab mööda tuba ringi ja patrab.
Kas lapsed ajavadki sellist jura juttu? Kas teie lapsed ka imelikke asju ütlevad?
Teema: Laps räägib mingit jama…
Põhjus võib olla “imepärases” nuti ja tv ajastus. Kas ta on multikatega kursis? Kui vana lapsega tegu on?
Onu võib= isaga.
Laps on vb teid isaga omavahel näinud, kus issi katsub emme peput ja see tõlgendub tema jaoks kõditamisega.
Absoluutselt täiesti tavaline asi. Ikka räägivad igasugu väljamõeldisi ka sekka. Kui ta sul üldse midagi seoselist ei räägi, siis vast peaksid muretsema, aga kui ta vahepeal räägib ikka arusaadavat juttu ka, siis pead lihtsalt õppima vahet tegema, mis on niisama räägitud ja millel võiks tõepõhi all olla.
Mul on laps praegu sitanaljade faasis, tuleb õhtul koju ja räägib, et sittus liumäe täis või et keegi kuskil sõi sitatorti. Küll see ka mööda läheb, pole erilist põhjust muretsemiseks. Kõik algas sellest, et tädi ütles ükskord: Mida-mida-sitarida! laps peale seda täielikus vaimustuses sellest.
Multifilmidest õpib ka päris palju lollusi. Ja muidugi lasteaiast, kui ta seal käima hakkab. Sinu asi on terad sõkaldest eraldada ja mitte liiga palju naerma hakata, püüda rahulikult selgitada, mida ja kuidas, millises kohas on okei rääkida ja mida mitte.
Absoluutselt täiesti tavaline asi. Ikka räägivad igasugu väljamõeldisi ka sekka. Kui ta sul üldse midagi seoselist ei räägi, siis vast peaksid muretsema, aga kui ta vahepeal räägib ikka arusaadavat juttu ka, siis pead lihtsalt õppima vahet tegema, mis on niisama räägitud ja millel võiks tõepõhi all olla.
Mul on laps praegu sitanaljade faasis, tuleb õhtul koju ja räägib, et sittus liumäe täis või et keegi kuskil sõi sitatorti. Küll see ka mööda läheb, pole erilist põhjust muretsemiseks. Kõik algas sellest, et tädi ütles ükskord: Mida-mida-sitarida! laps peale seda täielikus vaimustuses sellest.
Multifilmidest õpib ka päris palju lollusi. Ja muidugi lasteaiast, kui ta seal käima hakkab. Sinu asi on terad sõkaldest eraldada ja mitte liiga palju naerma hakata, püüda rahulikult selgitada, mida ja kuidas, millises kohas on okei rääkida ja mida mitte.
Tõsiselt? Minu poiss ei ole kunagi sitanalju rääkinud! Selleks sõnaks on ikka pepu ja kaka(need tulid 4-selt).
Väikese lapse juures peaks siiski oma sõnakasutust hoolikalt jälgima.
Tõsiselt? Minu poiss ei ole kunagi sitanalju rääkinud! Selleks sõnaks on ikka pepu ja kaka(need tulid 4-selt).
Väikese lapse juures peaks siiski oma sõnakasutust hoolikalt jälgima.
Oma sõnakasutust jälgi, palju tahad, aga lasteaias nad kuulevad imeasju 🙂 Sul on siis hästi, kui pole ühtki sitanalja veel. Meil tulid 1. klassis.
Ohh, neid muinasjutte tuleb ka minu kolmesel nagu Vändrast saelaudu. Lasteaias naeravad õpetajad ka, et suuremat sorti luuletajaks vist hakkab.
Esiteks, ta harjutab keelt, ta paneb kokku suht suva lauseid nendest sõnadest, mida oskab ja vaatab, kuidas välja kukub. Ja kas emme friigib ära või mitte 😀
Teiseks lapse fantaasia ka.
Kui ta räägib normaalset juttu ka no vähemalt 50%, saab aru kõnest ja küsimustele vastab adekvaatselt, siis pole põhjust muretseda, ta õpib rääkima lihtsalt ja fantaseerib sinna juurde, lapse mõttelend on lai ja teatud vanuseni nad ei oskagi vahet teha väljamõeldisel ja tegelikkusel päriselt. Ehk nii väikesed 2-3a lapsed ei saa tegelikult aru, mis on valetamine või unenägu vms. Paljud lapsed räägivad jumala tõsiselt sellist jama, et nad ise ka usuvad 100%. Lasteaiaõpetajad on kindlasti kuulnud õudusjutte, mis vanematel juuksed peas püsti ajaksid (kuidas lapsele nt kodus ÜLDSE süüa ei anta vms, mis pole absoluutselt tõde).
Pissi-kaka-pepunaljad, oi need on kõva sõna, neist pääsevad kergemini vist ainult need 3-4-5 jne aastased (kellel kuidas), kes kodused lapsed on ja vanematel range järelvalve multikate osas! Ja needki mitte päris, see on nagu arengustaadium, mille peaaegu kõik läbi teevad, väheste eranditega, kellel ei lubata lollusi rääkida 🙂 ja isegi siis juhtub, et hüüda issile “Sa oled pepu!” ja ise rämedalt lõkerdada, see on nalja kõrgtase 😀
Siin oli kunagi teema emast, kes lasteaias vaibale kutsuti, sest laps ütles abiõpetajale “Sa oled vana haisev sokk!”. Ja see pärl on pärit tõenäoliselt susapusa multikast vms, kus mingi sinine elukas sõi sokke ja lemmikuks olid rohelised 😀 😀 no ütle siis, muidu puha hariv multikas, räägib veeringlusest jne… vaene abiõpetaja oli südamest solvatud. Jaaa, lasteaed on esimene elukool.
Esiteks, ta harjutav keelt, ta paneb kokku suht suva lauseid nendest sõnadest, mida oskab ja vaatab, kuidas välja kukub. Ja kas emme friigib ära või mitte ????
Teiseks lapse fantaasia ka.
Kui ta räägib normaalset juttu ka nõ vähemalt 50%, saab aru kõnest ja küsimustele vastab adekvaatselt, siis pole põhjust muretseda, ta õpib rääkima lihtsalt.
Pissi-kakanaljad, oi need on kõva sõna, neist pääsevad kergemini vist ainult need 3-4-5 jne aastased (kellel kuidas), kes kodused lapsed on ja vanematel range järelvalve multikate osas! Ja needki mitte päris, see on nagu arengustaaduim, mille peaaegu kõik läbi teevad, väheste eranditega, kellel ei lubata lollusi rääkida ????
Siin oli kunagi teema emast, kes lasteaias vaibale kutsuti, sest laps ütles abiõpetajale “Sa oled vana haisev sokk!”. Ja see pärl on pärit tõenäoliselt susapusa multikast vms, kus mingi sinine elukas sõi sokke ja lemmikuks olid rohelised ???? ???? no ütle siis… jaaa, lasteaed on esimene elukool.
Hahahhaaa, see on päris hea.
Aga minu vennatütar oli ka kodus emme tiiva all kasvatada, hoiti eemale pmst KÕIGEST ja nüüd on esimeses klassis. Arvake ära, kas nad pääsesid pissi-kaka-pepunaljadest? 3-4-aastastelt jah, aga see-eest on see nüüd 8-aastaselt kätte jõudnud…
Minu viiene laseb kogu aeg kodus mingite pepunaljadega ringi, mul juba nii kopp ees, võiks juba vaimustus jahtuda.
Aga see jamajutu ajamine – ilmselt lapsel on hea fantaasia. Mu tüdruk hakkas päris varakult rääkima, aga sellist väga reaalsusest irduvat juttu pole ta eriti kunagi ajanud. Kui oli selline 3-aastane, siis ükskord pani vanaema bareti pähe, võttis oma sodimärkmiku kätte ja hakkas sealt mulle “ette lugema” mingit muinasjuttu, noh, nagu ma ise talle kogu aeg raamatuid loen, eks. Vot siis ta küll leiutas, mõtles välja suht suvalist juttu. Ja mängides vahel ka leiutab midagi, aga ausalt öeldes pole ta eriti mulle mingit umbluud ajanud. Küll aga on tal mingid väljamõeldud kaksikud sõbrad (neil lasteaiarühmas olid kaksikud, eks nende järgi ta need välja mõtles), kellega ta peab pidevalt küll teatrisse ja kooli ja teab kuhu minema ja koosolekuid pidama jms. Vahel olen küsinud mingi asja kohta, kust sa seda oled kuulnud, ja siis ta vastab rahulikult, et “Ma Mari ja Mallega (need väljamõeldud sõbrad) koolis õppisin.” Nii et lapsed fantaasiat kasutavad küll, ja tegelikult on see tore. Iseasi, kas mingit peput kõdistavast onklist just midagi kuulda tahaks…
Teemaalgataja, kas laps ideid raamatutest ka saab, mida te talle ette loete?
Minumeelest ka, las pigem teevad need sita-kaka-pissi jne naljad ära enne kooli lasteaiaealisena. Kui algklassilaps alles sellesse faasi jõuab, siis on ikka kordades piinlikum 😀 Suurema puhul võidakse juba mõtlema hakata, et äkki on puudega, kui tal kuskil avalikus kohas järsku kakanaljatuju peale tuleb.
Meie laps ajas ka 2-aastaselt mingit onu-juttu (täiesti kodune laps). Aga tema kartis seda onu. Onu ei teinud tema jutu järgi midagi, lihtsalt oli toas, naeris või vaatas last. Lõpuks, kui sõbranna väikelaps külas olles paaniliselt nutma hakkas ja samuti mingit imelikku juttu ajas (sõbranna lapsel oli sel hetkel väga piiratud sõnavõra), läksin selgeltnägija juurde. Selgus, et kunagise surnud naabrionu hing viibib meie majas (olevat napsisõber, kuid mitte pahatahtlik). Selgeltnägija väidetavalt saatis naabrimehe minema ja peale selgeltnägija juurest koju naasmist laps enam kordagi mingit onu-juttu ei ajanud (laps kaasas mul selgeltnägija juures polnud).
Teemaalgatajal ma usun pole fantoom-onuga pistmist, aga lihtsalt infoks, et igasugu veidraid asju võib elus ette tulla.
lapse kõne areng ongi imelik. laps võib kuulda juhuslikke fraase tänaval, teid mehega autos rääkimas (unustate, et laps tagaistmel), telekast (mitte multikad, aga nt te ise vaatate midagi, + reklaamid). Kui laps käib hoius, siis tuleb sõnu ka sealt – mitte ainult teistelt lastelt, vaid ka õpetajatelt, teistelt lastevanematelt jne.
Sa võid ju alati lapselt küsida, et näita, kus onu on. Aga mina seda ei teeks, vaat kui näitabki veel näpuga toa nurk aja lisab veel juurde, et onul on habe vmt 😀 😀
peaasi, et lapsel päriselt mingeid kokkupuuteid mingi onuga pole. Lapsed on üldjuhul üsna ausad, kui just luuletamisetuhin peal pole
Sa võid ju alati lapselt küsida, et näita, kus onu on. Aga mina seda ei teeks, vaat kui näitabki veel näpuga toa nurk aja lisab veel juurde, et onul on habe vmt ???? ????
Aga keegi ei garanteeri, et laps selle küsimuse peale sujuvalt käigupealt midagi kokku ei luuleta! Meil on kolme lapse peale neid kujuteldavaid sõpru ikka olnud ja käinud läbi, ei midagi hullu, pigem on neil seltsim (eks selleks Väikevend ju Karlssonigi välja mõtles)!
Meil (kolm lasteaiaealist last) nt läheb kõik see, mis ette loetud, otsekohe kasutusse mängudes- hetkel kargavad voodis ja mängivad Robin Hoodi ja nõuavad, et ma mingist käepärasest asjast neile vibu teeksin… õhtujutuks on pooleli Robin hoodi lood. Tõepoolest on nii, et laps matkib mängides seda, mida näeb ja kuuleb, täiesti otse.
Kui reaalsuses ei ole võimalik, et mingi onu teda pepust kunagi kõdistama on pääsenud, siis on kõik ok.
Sa võid ju alati lapselt küsida, et näita, kus onu on. Aga mina seda ei teeks, vaat kui näitabki veel näpuga toa nurk aja lisab veel juurde, et onul on habe vmt ???? ????
Aga keegi ei garanteeri, et laps selle küsimuse peale sujuvalt käigupealt midagi kokku ei luuleta! Meil on kolme lapse peale neid kujuteldavaid sõpru ikka olnud ja käinud läbi, ei midagi hullu, pigem on neil seltsim (eks selleks Väikevend ju Karlssonigi välja mõtles)!
Kui reaalsuses ei ole võimalik, et mingi onu teda pepust kunagi kõdistama on pääsenud, siis on kõik ok.
jah, kui mehel mõned sõbrad vahel külas on käinud või olete kellelgi külas käinud ning laps on kuskile jäänud nurga taha kellegagi ja mingi “onu” satub vahel ligi, siis..
Kahjuks võib elus nii minna. Uuri lähemalt kellega suheldakse. Ega ju ohvriks langetakse kõige lähematele peretuttavatele, keda eales ei usuks.
Ma näiteks ei julge meest väikese lapsega eriti kuskile külla ilma minuta, sest ma ei usalda ühtegi n-ö onu, ehk tema sõpru. Nii on lihtsalt. Olin ise lapsepõlves ohver.
Usalda nii palju kui tahes, aga last silmist ei lase.
Hmmmm. Oleneb kui vana laps on, kuid sellist juttu lapsed reeglina ei aja kui midagi pole kas pealt näinud või ise kogenud. Laste fantaasia on piiritu, kuid laps, eriti väikelaps, räägib oma kogemustest. Mina uuriks, millega tegu.
Tõsiselt? Minu poiss ei ole kunagi sitanalju rääkinud! Selleks sõnaks on ikka pepu ja kaka(need tulid 4-selt).
Väikese lapse juures peaks siiski oma sõnakasutust hoolikalt jälgima.
Oma sõnakasutust jälgi, palju tahad, aga lasteaias nad kuulevad imeasju ???? Sul on siis hästi, kui pole ühtki sitanalja veel. Meil tulid 1. klassis.
No “sitanaljad” on aga selle sitt asemel on kaka. Need tulidki 4selt. Praegu on ta viis ning peaaegu kadunud. Puuks on veel naljakas.
Hästi on tõesti see, et õnneks siis meie lasteaia vanematest ei kasuta keegi sõna sitt, et see külge lastele hakkaks.
Aga vb ongi kõik need asjad juhtunud isaga olles?
Isa ei käi lapsega õues kiikumas?
Ma ei tea kas su laps mähkmeid kasutab. Kui jah siis selge kust need kõdi jutud tulevad.
Ja nagu üks kommenteerija mainis issi=onu seos lapsel.
Issand need jama jutud on ikka nii paratamatud, eriti kakad ja pissid. Meil tutvusringkonnas algas kôigil umbes samavanadel ükskõik mis lasteaias keegi käis, ikka piss ja peer ja kaka ette taha. Algul ignoreerisin siis riidlesin siis naersin kaasa aga kuid kestis ja ei vähenenud. Lôpuks ähvardasime suud pesta seebiga ja ühe poisi ema panigi killukese seepi poisile suhu, see siis kôigile rääkis et jube vastik ja päevapealt saime kaka naljadest lahti. Aga see tuleb mingi hetk kôigil, ja olene kui ontlikult ema-isa käituvad.
Tuttav ka rääkis kuidas peale suvist vaheaega läks esimest päeva tookord 3-4sele pojale lasteaeda järgi ja siis peale mõningast vaikust tuli tagapingilt “sa oled sita hais”
Võibolla ongi siis lapse ainukese mehe (isa) nö. mängunimi onu. Kui ta ütleb, et onu läks tööle. Ehk siis isa läks tööle? Proovi rohkem vastu küsida lapselt. Minul 3-aastane laps ja ütleb kaka ning pissi vaid siis, kui tal on vaja wc’sse. Niisama ta neid sõnu ei ole kasutanud. Samuti ei mõtle ta jutte välja (kuigi teatud väikelapse eas on lastel omad fantaasiad ja kujutletavad mängukaaslased), vaid räägib sellest mida on kogenud või näinud (vahel näitab midagi trepi peal ja räägib sündmustest, mis olid siis kui ta oli 2-aastane, tuleb siis endalegi meelde).
Mind huvitaks rohkem see, kust tuleb väikelapsele, kes on sinuga kahekesti palju kodus, üleüldse selline mõttekäik: onu kõdistab peput. Mind muudaks see ettevaatlikuks kõigi meessoost lähikondlaste osas. Usalda, aga kontrolli.
Võibolla ongi siis lapse ainukese mehe (isa) nö. mängunimi onu. Kui ta ütleb, et onu läks tööle. Ehk siis isa läks tööle? Proovi rohkem vastu küsida lapselt. Minul 3-aastane laps ja ütleb kaka ning pissi vaid siis, kui tal on vaja wc’sse. Niisama ta neid sõnu ei ole kasutanud. Samuti ei mõtle ta jutte välja (kuigi teatud väikelapse eas on lastel omad fantaasiad ja kujutletavad mängukaaslased), vaid räägib sellest mida on kogenud või näinud (vahel näitab midagi trepi peal ja räägib sündmustest, mis olid siis kui ta oli 2-aastane, tuleb siis endalegi meelde).
Mind huvitaks rohkem see, kust tuleb väikelapsele, kes on sinuga kahekesti palju kodus, üleüldse selline mõttekäik: onu kõdistab peput. Mind muudaks see ettevaatlikuks kõigi meessoost lähikondlaste osas. Usalda, aga kontrolli.
jah, ja kahe aastasega on veel hea see, et ta räägib asju veel välja, saab jälile, aga suuremale lapsele, al. 3.a ütleb mingi pervo, et “see on meie saladus, teen su lähedastele vmt liiga muidu” ja siis on kõik, lapsel suu lukus ja tema kallal tegutsetakse edasi. Karm, aga siit-sealt kogemustest loetud
Meil oli lapsega see häda, et ta ei viitsinud söögiajal sööma tulla. Tegin mina valmis korraliku lõunasöögi, aga kui läksin last kutsuma, siis temal oli parajasti huvitav mäng pooleli ja karjus: “Ei tahaaaa!”
Pärast söögiaega koristasin köögi ning aeg oli lastega välja minna. Jõudsime bussi peale, aga bussis lapsel muidugi kõht tühi. Ja karjuski üle bussi haleda häälega: “Minu emme ei anna mulle mitte kunagi süüa, ma olen niiiiii näljane!” Ja korrutas seda lõpmatuseni, inimesed vahtisid mind kokkupigistatud suudega, alati leidus mõni “headsooviv” tädike, kes tuligi päriselt minu juurde ja ütles, et “Andke lapsele ometigi süüa.” Kui vastasin, et ma annan ju, laps ise ei taha, siis oli näha, et mind ei uskunud mitte keegi. Ikka usuti ema süüdiolekut parema meelega, kui süütust.
Ei jäänud üle muud kui hakata last sundima. Panin söögi lauale ja tassisin ta kehalist jõudu kasutades sööma. Toppisin kas või vägisi talle natukegi toitu sisse, nii palju, et ta bussis mind vähemalt näljutajaks nimetama ei hakkaks.
Öeldakse küll, et lapsesuu ei valeta, aga…
Meie laps ajas ka 2-aastaselt mingit onu-juttu (täiesti kodune laps). Aga tema kartis seda onu. Onu ei teinud tema jutu järgi midagi, lihtsalt oli toas, naeris või vaatas last. Lõpuks, kui sõbranna väikelaps külas olles paaniliselt nutma hakkas ja samuti mingit imelikku juttu ajas (sõbranna lapsel oli sel hetkel väga piiratud sõnavõra), läksin selgeltnägija juurde. Selgus, et kunagise surnud naabrionu hing viibib meie majas (olevat napsisõber, kuid mitte pahatahtlik). Selgeltnägija väidetavalt saatis naabrimehe minema ja peale selgeltnägija juurest koju naasmist laps enam kordagi mingit onu-juttu ei ajanud (laps kaasas mul selgeltnägija juures polnud).
Teemaalgatajal ma usun pole fantoom-onuga pistmist, aga lihtsalt infoks, et igasugu veidraid asju võib elus ette tulla.
Uhhuuuu, ma ei või nii umbluu annab ikka olla, pakun et lapsel on hetkel rohkem mõistust kui vanemal.
Minu tütar 2-3a vanuses pikutas ühel õhtul enne uinumist voodis ja nii muuseas rääkis:”Minu issi on vangis… ma ei näe teda nüüd kaua”. Mees vaatas kõrvaltoas telekat 😀 Nüüd on laps juba esimeses klassis, aga mäletan siiani, kuidas pidin pikali kukkuma sellise jutu peale 🙂 Pole aimugi, kust ta võttis midagi sellist.
Minu laps rääkis lasteaias, et meil on nüüd 4 kassi ???? tegelikult on koguaeg ainult üks olnud. See jutt tuli peale seda, kui mehe õe kass kolm päeva meil hoiul oli.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
