Teema: laps/raha ja maistused

Söögu oma toit toas ära, milles probleem. Miks peaks üldse kellegi nina alla sööma minema, kui teistele pakkuda ei taha. Ja lapsed käituvadki õigesti, kui teistele ka pakuvad. Olekski ebaviisakas teisiti. Kui sul on sellega probleem, siis ütle, et söögu toas ära.

imestan ka, et saada lapsed maiustustega õue, et saaksid teiste laste nähes neid süüa? Mina annan kaasa maiustusi siis, kui neid saab teistega jagada. Kui ei taha seda teha -mugigu kodus.
Samas on teine probleem nende lastega, kelle vanematel on põhimõte, et minu laps taskuraha ei vaja. Kui laps väiksem oli, siis olid just sellised lapsed osavad minu lapsel “laenu” võtma või kauplesid, et läheme koos poodi jne. Raske oli natuke, kui laps läks klassiga näiteks teatrisse ja siis laps andis teistele ka kommi-jäätise raha, kuna “Mardi emme ei anna talle raha ja ta tahtis ka jäätist”. Siis vaid kiitsin last.

#2871624:

Mul on selline mure et mul on kaks last poisid 6-aastane ja 7-aastane ning nad käivad üski õues.
Iga kord kui me anname neile taskuraha ja me nendega poes käime ja nad ostavad endale maiustusi ja nendega õue lähevad

Meil on üks peaaegu 7-aastane poiss. Mingit raha me talle otseselt ei anna, maiustusi ostan talle ise või ostab meie juuresolekul, siis kui õigeks pean ning ära sööb ta need kodus, autos või meiega jalutades vmt. Ise kusagil õues ega poes ei käi ja mingit maiustustejahti ei toimu. Nii väikestel lastel pole mingit taskuraha ega shoppamist vaja.

Ühinen eelkõnelejatega – kui Su lapsed on sageli magusaga õues, siis harjuvadki teised lapse ära, et “need on lapsed, kelle käest magusat saab” ja see teadmine kinnistub oluliselt tugevamalt, kui see, et “need on lapsed, kellega on tore mängida”. Nii et tee sellele magusaga õue minekule lõpp peale ja räägi lastele, et nad iseseisvalt ka ei läheks ja siis mingi aja pärast tekib eeldus, et neid hakatakse jälle lihtsalt lastena võtma, mitte “kõndiva kommikotina” 🙂

Teine aspekt ka. Kuna ma tegelen oma ühe lapse kehakaaluga (teine sööb samu asju, aga on peenike), siis mulle küll ei meeldi, et mingi naabrilaps tuleb sageli mänguajal õue kommikotiga ja siis kukutakse seda kambaga sööma 🙁 Oli meilgi selline naabripoiss, alati kommikott näpus ja ma pidin alati oma last õpetama, et söö 1-2 kommi, sellest piisab (teised pistsid veerand pakki pintslisse ja mu lapsel oli loomulikust tohutu kiusatus ka sama teha ja ilmselt ta tegigi, ega ma ju koguaeg nurga taga ei luura). Nüüd suuremana on muidugi tulemus näha – naabripoiss on tõsiselt paks ja oma laps saab ka aru, et ei taha nii paksuks minna, aga ega see tal silma ees pole, kui keegi terve kommikotiga tuleb.

Ok, see teema-algatus polnud kehakaalu kohta, aga mu mõte oli selles, et palun ära saada oma lapsi maiustustega pidevalt õue, sest võib-olla teised lapsed on näiteks väikese isuga ja need kommid võtavad viimasegi õige toidu ise ära (meil näiteks ühe lapse sõber täpselt selline, sööb paar kommi ja pärast normaalselt toitu ei söö) või tähendab see seda, et pakuks minemisele kalduva lapse kodus peavad vanemad topelt pingutama, et last kaalus hoida + saavad veel lapselt “paha emme/issi” tiitli, sest kuna õue peal ja mujal kodus väljas saadakse pidevalt magusat, siis kodus peab seda enam magusat piirama.

Mina olen oma poisile teinud selgeks, et kui minnakse koos sõpradega poodi (või võetakse kodust mingit nänni), siis ei tohi kade olla. Senini on sõpruskonnas kõik korras olnud, seltsi ei pakuta ainult präänikute eest.
Nö väljategemise teemadki on välja kujunenud neil kordamööda, st ostab see, kel on raha. Kuna hetkel me regulaarset taskuraha lapsele ei väljasta (ei ole küsinud), siis ei ole tekkinud ka probleemi, et liiga palju enda taskust ära jagaks.