Võin majandada kuidas tahan, kuid kahjuks töövõimetusest ei elata kahte inimest, eriti kui kasvav laps. Tuge pole mul kuskilt võtta. Haigus millega võitlust pean kahjuks ei lase mul ei lisatööd, ega muud tööd teha. Olen proovinud, kuid paraku loobuma pidanud, sest ei suuda, isegi kui topeltkoguse valuvaigisteid võtan, muud ravimid teevad oma töö. See tekitab viha ja võimetuse tunde enda suhtes ja vahel on tunne, et enam ei jaksa üldse. Tervena neid muresi ei oleks. Toidu pealt enda arvelt on ammu kokkuhoid, sest ise ei söö eriti midagi, toit lihtsalt ei lähe alla ja pideva iiveldusega eriti isu pole, see on rohtude kõrvaltoime ja neist loobuda pole võimalik. Väliselt on kõik tore ja kena, kuid see mis sisemuses ja tegelikkuses ei tea ega näe keegi.
Teema: Laps tahab , aga ei saa
Veel kord küsin – aga lapse isa? Kas oled kõik võimalused ära kasutanud – elatis, elatiseabi, nõuda elatist mehe vanematelt, kui mees ei maksa jne.
Lisaks vallalt ole toetust küsinud?
Võin majandada kuidas tahan, kuid kahjuks töövõimetusest ei elata kahte inimest, eriti kui kasvav laps. Tuge pole mul kuskilt võtta. Haigus millega võitlust pean kahjuks ei lase mul ei lisatööd, ega muud tööd teha. Olen proovinud, kuid paraku loobuma pidanud, sest ei suuda, isegi kui topeltkoguse valuvaigisteid võtan, muud ravimid teevad oma töö. See tekitab viha ja võimetuse tunde enda suhtes ja vahel on tunne, et enam ei jaksa üldse. Tervena neid muresi ei oleks. Toidu pealt enda arvelt on ammu kokkuhoid, sest ise ei söö eriti midagi, toit lihtsalt ei lähe alla ja pideva iiveldusega eriti isu pole, see on rohtude kõrvaltoime ja neist loobuda pole võimalik. Väliselt on kõik tore ja kena, kuid see mis sisemuses ja tegelikkuses ei tea ega näe keegi.
Kui nii hull on olukord, siis mis lahenduse sa ise välja pakud? Mis oli su postituse eesmärk? Ei, ma ei halvusta ega tänita, vaid küsin tõsiselt – mis eesmärgiga sa postituse tegid, mida sa soovid kägudelt? Ja ennekõike – mis lahenduse pakuksid ise?
Minul on eespool paar varianti kirjutatud (tuludeklaratsioon, säästa aastas ~ 5€, rääkida õpetajaga nö järelmaksu osas, laen, müük, sugulaste, sh lapse isa abi jm). Milliseid variante oled sina kasutanud, mida sa saaksud veel kasutada? Sellest saad ju isegi aru, et on ikka oluline küll, et laps saaks teistega loos üritustel käia + kultuuriline pool.
Ja ennekõike – mis lahenduse pakuksid ise?
Mina ei saa ka aru, mis on postituse eesmärk. Tunnen väga kaasa, et nii halb olukord, aga kui inimene hakkanb nõudlikus toonis kirjutama, et näe, teised lapsevanemad ei maksagi meil minu lapse pileteid kinni, siis see tekitab vastumeelsust. Teised ei peagi seda maksma. Kui mõni heast tahtest seda teeb, siis on see tema asi, aga niipea kui mõni siia kirjutas, et tema küll maksaks ja tema hea meelega maksabki, kohe tekkis siia nõudlik kirjutis, et näe, meil ei maksa. Kellegi asi pole, et minu last hakatakse sellepärast kiusama. Selline jutt ei meeldi mitte kellelegi. Kui sinu olukord on pidev ja midagi ei muutugi kunagi, sina ei saa hakkama, siis peadki sotsiaalabi poole pöörduma, mingit muud varianti siin ei ole.
Minu laps jäi oma klassi teatrisse mineku ajaks haigeks ja piletiraha oli makstud. Võtsin õpetajaga ühendust, et ta leiaks ise lapse, kes võiks minu lapse asemel minna.
Kindlasti on olemas ka nö klassiraha, mida igal sügisel kogutakse. Räägi õpetajaga, kindlasti leiab lahenduse.
Kindlasti on olemas ka nö klassiraha, mida igal sügisel kogutakse.
Ma ei ole kindel, et see igas koolis nii on. Vähemalt ma ei tea, et see meie koolis oleks. Kui on üritus tulemas, siis vahetult enne seda makstakse. Näiteks just käisime Elistvere loomapargis, sümboolne tasu 1€ per laps.
Kindlasti on olemas ka nö klassiraha, mida igal sügisel kogutakse.
Mina olen ka õpetaja, aga klassiraha ei kogu. Kogungi vahetult enne üritust või teatriskäiku. Ma olen õpetaja, mitte raamatupidaja ja ei jõua pidada exceli tabelit, et see laps ei käinud meiega kinos (jääb +4), see teine ei saanud õppekäigile (jääb +7) jne jne ja uskuge mind, mõni lapsevanema soovib mitu korda kuus saada klassirahade aruannet.
Teemaalgatajale ka – minu klassis oli kunagi ka majandulikult väga raskes olukorras oleva pere laps. Koostöös lapsevanemaga tegime valda pöördumisi ja ei jäänud tal ükski käik käimata.
Palju see teatriskäik siis maksab? Kui tõesti nii hull on, pane konto nr, kannan heameelega üle
Palju see teatriskäik siis maksab? Kui tõesti nii hull on, pane konto nr, kannan heameelega üle
30€ oli vist, aga kas see on lahendus?
Üheks korraks vist jah, kuid edaspidi? Jäädki sponsoriks, sest nagu selgub, siis olukord on aastaid kestnud. Usun, et nii mõni muugi kägu oleks saanud aidata, kuid tegelikult tuleks aidata lapsevanemat, et see saaks pareminu majandama.
Väidetavalt on ta väga haige, ehk tuleb ravile hoopis tähelepanu pöörata?
See “väliselt on kõik korras, aga sisemuselt…” kõlab pigem depreka moodi ja see on ravitav.
Loomulikult ka “tuge pole kuskilt võtta” on nagu perekooli hädaliste reklaamlause.
Tõesti tekkisite siia maailma iseenesest? Laps ka? Nii enda kui lapse isa vanemad surnud, lapse isa muidugi ka, pole iial sõpru-sõbrannasid-häid kolleege-naabreid-kursakaaslasi vm tuttavaud olnud, kellega suhelda? Miks ma ei usu seda? Miks see minu kõrvadele kõlab kui lõhutud/unarusse jäetud suhted, kus mitte ainult ja alati pole teised süüdi?
30 eurot teatripilet lapsele?
Mina läheks kasvõi pudeleid korjama, et laps teatrisse saaks…
Meie koolis on on olemas mingi reservraha (koolil endal), et vajadusel just selliste laste ekskursioone/pileteid aidata maksta. Küsi klassijuhatajalt nõu.
Kindlasti on olemas ka nö klassiraha, mida igal sügisel kogutakse.
Mina olen ka õpetaja, aga klassiraha ei kogu. Kogungi vahetult enne üritust või teatriskäiku. Ma olen õpetaja, mitte raamatupidaja ja ei jõua pidada exceli tabelit, et see laps ei käinud meiega kinos (jääb +4), see teine ei saanud õppekäigile (jääb +7) jne jne ja uskuge mind, mõni lapsevanema soovib mitu korda kuus saada klassirahade aruannet.
Teemaalgatajale ka – minu klassis oli kunagi ka majandulikult väga raskes olukorras oleva pere laps. Koostöös lapsevanemaga tegime valda pöördumisi ja ei jäänud tal ükski käik käimata.
Aga miks sa peaks iga lapse kohta mingit tabelit pidama? Meie klassis on nii, et on klassiraha, mitte pearaha. Ikka juhtub nii, et mõni laps ei saa mõnel üritusel osaleda, siis seda summat tagasi ei maksta ega selle kohta arvestust ei peeta, et Peeter teatris ei käinud ja tema jääk on 7 eurot või Kadri ei käinud klassiõhtul, tema morsiraha jääk on 4 eurot. On ühine pott ja sealt võetakse vajadusel. Kui mingi raha jääb aasta lõpul üle, siis jääb see järgmisesse aastasse. Pole kunagi isegi mõelnud, et kui lapsel on kuskile minemata jäänud, siis peaks keegi klassirahast selle meile tagasi kandma. Klass on ühine meeskond ju ja need lapsed on minu lapse sõbrad ja kaaslased.
Aga miks sa peaks iga lapse kohta mingit tabelit pidama? Meie klassis on nii, et on klassiraha, mitte pearaha. Ikka juhtub nii, et mõni laps ei saa mõnel üritusel osaleda, siis seda summat tagasi ei maksta ega selle kohta arvestust ei peeta, et Peeter teatris ei käinud ja tema jääk on 7 eurot või Kadri ei käinud klassiõhtul, tema morsiraha jääk on 4 eurot. On ühine pott ja sealt võetakse vajadusel. Kui mingi raha jääb aasta lõpul üle, siis jääb see järgmisesse aastasse. Pole kunagi isegi mõelnud, et kui lapsel on kuskile minemata jäänud, siis peaks keegi klassirahast selle meile tagasi kandma.
Sellist potti ei ole küll minu ühegi lapse klassis olnud. Kui keegi tulla ei saa, siis on kaks varianti: kas teenusepakkuja maksab ja laps saab raha tagasi või teenusepakkuja ei maksa ja laps ei saa raha tagasi. Variant, et teenusepakkuja maksab raha tagasi, aga laps ei saa seda raha tagasi, on üsna huvitav. Ilmselt peavad pered väga heal järjel olema, et pole vahet, kas saad 25 € teatripileti raha tagasi või ei.
Klassiraha on tegelikult natuke erinev asi, see on jah suur pott, kuhu sisse panevad kõik, aga välja võetakse nö isikustamata raha (enamasti nii väiksed maksed, et lapse kohta tuleks koguda sentides või 1-2 €.
Mina läheks kasvõi pudeleid korjama, et laps teatrisse saaks…
300 purki ja raha nagu maast leitud
Purke ja pudeleid ei pea isegi korjama minema. Pane aga oma kodukoha FB lehele kuulutus üles, et vajad raha, et laps klassiga teatrisse saata ning viiksid meelsasti mõne pere taara ära, et lisaraha saada ning ongi olemas!
Lisaks kõik eelnevad soovitused, mis siin välja on toodud:
– isa panus?
– kas õpetajaga on räägitud?
– kas sots osakonnast on küsitud?
Aga miks sa peaks iga lapse kohta mingit tabelit pidama?
Nagu ma juba kirjutasin – on lapsevanemaid, kes iga sendi pealt tahavad seda arvepidamist näha. Nende jaoks ei ole see üks suur pott, vaid 30 väikest potikest, milles igaühes tuleb eraldi +/- arvutada vastavalt osaletud üritustele.
Sellepärast korjangi vaid konkreetseteks üritusteks raha ja mingit potti ei kogu.
Saan teemaalgatajast aru küll. Mis mind aga taoliste teemade vastuste puhul ärritab, on küsimused “aga lapse isa?”. Kas te arvate, et kui lapsel oleks toetav isa, siis teemaalgataja ei taipaks temalt abi küsida?
Paljud mehed ei hooli oma lastest ning ka elatise nõudmine on tehtud küllaltki ebamugavaks. Justkui elatise mittemaksja pole milleski süüdi ja hoopis ema peab hakkama tõestama ja arvutama, kui palju lapsele kulub jne. Hiljutine kogemus olemas.
Mis mind aga taoliste teemade vastuste puhul ärritab, on küsimused “aga lapse isa?”. Kas te arvate, et kui lapsel oleks toetav isa, siis teemaalgataja ei taipaks temalt abi küsida?
Ilmselt taipab (samas ei taipa KOV’iga suhelda?), aga teemaalgataja ei maini ju midagi täpsustavat. Nii ongi raske mingit nõu anda.
Kui mees on mölakas, siis tuleb mehe vanemate ehk lapse vanaema-vanaisa poole pöörduda. Või ka lapse onude-tädide poole. Ma tõesti ei usu neid muinasjutte, et MITTE ÜHTEGI tuttavat v lähedast olemas ei ole. Kohe mitte ühtegi?
Ilmselgelt on tegu kehvade suhetega, aga siin ei ole nüüd ainult teised süüdi. Juba nägime ju, kuidas võõraid süüdistati…Põhimõtteliselt on ju süüdi klassilaaslaste vanemad, kes ei maksa tema lapse ees.
Võin majandada kuidas tahan, kuid kahjuks töövõimetusest ei elata kahte inimest, eriti kui kasvav laps. Tuge pole mul kuskilt võtta. Haigus millega võitlust pean kahjuks ei lase mul ei lisatööd, ega muud tööd teha. Olen proovinud, kuid paraku loobuma pidanud, sest ei suuda, isegi kui topeltkoguse valuvaigisteid võtan, muud ravimid teevad oma töö. See tekitab viha ja võimetuse tunde enda suhtes ja vahel on tunne, et enam ei jaksa üldse. Tervena neid muresi ei oleks. Toidu pealt enda arvelt on ammu kokkuhoid, sest ise ei söö eriti midagi, toit lihtsalt ei lähe alla ja pideva iiveldusega eriti isu pole, see on rohtude kõrvaltoime ja neist loobuda pole võimalik. Väliselt on kõik tore ja kena, kuid see mis sisemuses ja tegelikkuses ei tea ega näe keegi.
Kui on vähe võimalusi ise raha teenida, tuleb panustada kõik oma järgi jäänud vaimujõud headesse inimsuhetesse. Sotsiaalosakonnaga head suhted sisse seada. Kirikud, heategevusorganisatsioonid, kasvõi valla naisselts võib tulla appi, et kord aastas lastele ekskursioon välja teha. Neid kohti, kust abi saab, kui oled meeldiv inimene ja ise viitsid vaeva näha on palju. Ära eelda, et keegi teine peab jälgima, kuidas su perel läheb, ikka ise tegutse, ära eelda, et teistel on kohustus aidata ja märgata. Anna aitajatele tagasisidet, et oled tänulik ja ära tekita neis tunnet, justkui peaksid nad pidevalt süüd tundma, et sinu pere olukord on selline. Inimpsühholoogia on kord juba selline, et meeldivalt suhtlevaid inimesi aidatakse kergemini. Aga me kõik oleme tundnud, et kui elus on raske hetk, kui tervis on halb, siis tuju läheb viletsaks ja siis on väga raske olla helge ja tänulik ja kannatlik suhtleja.
Aga miks sa peaks iga lapse kohta mingit tabelit pidama? Meie klassis on nii…
Teil on nii ja teil on naa. Keegi peab ikka arvestust pidama, kes/millal oma sissemaksu teinud, palju ära kulutatud, kuskil seda raha hoidma jne +nagu viidati, osad vanemad siiski nõuavad ka aruandmist. Tore, kui teil see roimib ja ehk oledki ise see õhinal raamatupidaja oma klassis, aga ei ole see klassiraha mingi võluvits ja kõigile kollektiividele see ei sobi sugugi.
Ma ei kujutaks sellist potti klassiruumis ettegi, meil korjati 10 eurot klassiraha s.o. 240 eurot, nüüd küsiti teatriks 20 eurot (sisaldab tranport + käivad näitusel) s.o. 480 eurot, ma tahaks näha õpetajat, kes sellist raha lahtiselt mingis purgis hoiaks. Õnneks on üks tubli lapsevanem, kes on teinud eraldi arve, kuhu raha kantakse.
Meil korjati klassiraha. Alustuseks tehti siis mingi koosoleku otsus vms, et kõik vanemad on nõus, et õpetaja korjab. Kui siis õpetaja ürituse aruande raha kulutamise kohta esitas, siis mul oli nii piinlik. Õpetajal oli nii hea meel, kui siis uuesti otsustasime, et sellist aruandlust pole vaja. Mulle meeldiks, kui õpetaja saaks rahulikult mingi rahasummaga toimetada, ilma et peaks tabelit pidama, milline laps mitu jõulushokolaadi sai, aga on vanemaid, kes nõuavad sent-pooleks aruandeid.
Perekoolis alguses reaalne tunduv mure läheb kipub alati ühte auku minema, tuleb lõpuks häda, kuidas mitte midagi pole teha ja kõik ongi nii halb.
<span style=”color: #212529; font-family: ‘Helvetica Neue’, Helvetica, Arial, sans-serif;”>Võin majandada kuidas tahan, kuid kahjuks töövõimetusest ei elata kahte inimest, eriti kui kasvav laps.</span>
Tegelikutl ei ole ju nii. Riiklikult on paigas ju palju min peab kätte jääma, aidatakse tasuda eluaseme kulusid, toetused, söögiabid, toidupangad – teise vanema poolt elatis/surnud vanema puhul on ju ka toetus jne. Ehk tegelikult tuleks ise lihtsalt tegutseda ja võimalused üles leida, aga kõik kipub kuidagi minema sinna auku, et võimalusi pole ja siin inimesed tekivad, kes pakuvad lihtsa lahendusena selle raha üle kandmist… Aga kui hakata uurima/rääkima reaalsetest võimalustest, et mida saaks ettevõtte, et üldiselt asi paraneks siis, kas ilmselt kaotakse ära, leitakse veel muid hädasid jne. On ka varem olnud teemasid, kus ollakse nõus TA käekõrvale võtta ja koos minema valda sotsiaalabisid, toetusi jne uurima, aga siis miski pärast enam TA ei ole. Alates sellest TA lausest, et töövõimetusest ei elata kahte inimest on asi juba kahtlane.
Perekoolis alguses reaalne tunduv mure läheb kipub alati ühte auku minema, tuleb lõpuks häda, kuidas mitte midagi pole teha ja kõik ongi nii halb.
<span style=”color: #212529; font-family: ‘Helvetica Neue’, Helvetica, Arial, sans-serif;”>Võin majandada kuidas tahan, kuid kahjuks töövõimetusest ei elata kahte inimest, eriti kui kasvav laps.</span>
Tegelikutl ei ole ju nii. Riiklikult on paigas ju palju min peab kätte jääma, aidatakse tasuda eluaseme kulusid, toetused, söögiabid, toidupangad – teise vanema poolt elatis/surnud vanema puhul on ju ka toetus jne. Ehk tegelikult tuleks ise lihtsalt tegutseda ja võimalused üles leida, aga kõik kipub kuidagi minema sinna auku, et võimalusi pole ja siin inimesed tekivad, kes pakuvad lihtsa lahendusena selle raha üle kandmist… Aga kui hakata uurima/rääkima reaalsetest võimalustest, et mida saaks ettevõtte, et üldiselt asi paraneks siis, kas ilmselt kaotakse ära, leitakse veel muid hädasid jne. On ka varem olnud teemasid, kus ollakse nõus TA käekõrvale võtta ja koos minema valda sotsiaalabisid, toetusi jne uurima, aga siis miski pärast enam TA ei ole. Alates sellest TA lausest, et töövõimetusest ei elata kahte inimest on asi juba kahtlane.
Mina näiteks ei tea kui suur see töövõimetuspension on, aga pakun, et kahele sealt küll ei jagu.
See on nõme jah, et teema algataja tihtipeale kaob. Miks nii tehakse, ei saa üldse aru.
Sellist olukorda ei tekiks, kui klassil oleks ühiskassa, kuhu sügisel kantakse vabatahtlikult teatud summa (v6ib ka rohkem kui saab). Need, kel v6imalus, kannavad. Ja see raha jääbki klassi ürituste korraldamiseks. Nii pole kunagi küsimust, et keegi jääks üritusest ilma majanduslikel p6hjustel. Selline süsteem on Norra koolides ja toimib väga hästi. Sama p6him6tet kasutatakse ka spordiklubides, et k6ik lapsed meeskonnas saaksid näiteks ööbimisega jalkav6istlustele (olgu öeldud, et ööbitakse koolimajades, mitte hotellides). V6istkonnad koguvad omale raha (lapsed müüvad erinevaid asju alates j6ulukaartidest ja wc paberist kuni mooside ja mahladeni välja). Käivad ukselt uksele ja müüvad + vanemad müüvad sotiaalmeedia kaudu; kui klubi korraldab turniiri, on vanemad vabatahtlikult abis, küpsetavad ja müüvad saiakesi, kooke, kohvi jne.).
V6istkonnad koguvad omale raha (lapsed müüvad erinevaid asju alates j6ulukaartidest ja wc paberist kuni mooside ja mahladeni välja).
Selline asi võiks meil ka toimida. Näiteks jõululaadad on toredad, kõigile meeldivad, aga meil näiteks kogutakse alati koolile seda raha. Et osta mingi asi, sest koolil pole ju kunagi raha. Miks ei võiks olla, et puudustkannatavatele lastele kogutakse. Aga ilmselt oleks seda raha ka väga raske jagada ja jälle oleks ebaõiglane. Sest mõni üksikema tõesti käib öösiti koristamas, et lapsele kõike võimaldada ja ei küsi kunagi abi, aga teine perekond, kus on kaks vanemat, lõugavad pidevalt, et andke raha. Mine sa tee siis kindlaks, kellele seda raha just täpselt vaja oleks.
Mina näiteks ei tea kui suur see töövõimetuspension on, aga pakun, et kahele sealt küll ei jagu.
No lisaks päris kindlasti saab sotsiaalabi taotleda, kui töövõimetuspensionil inimene on laste ainus hooldaja.
Paljud mehed ei hooli oma lastest ning ka elatise nõudmine on tehtud küllaltki ebamugavaks. Justkui elatise mittemaksja pole milleski süüdi ja hoopis ema peab hakkama tõestama ja arvutama, kui palju lapsele kulub jne.
Miinimumelatise saamiseks ei pea mitte midagi tõestama, lihtsalt vorm tuleb ära täita. Miinimumelatist on iga isa kohustatud maksma.
Ja mis jutt see üldse on, et elatise nõudmine on ebamugav, maksku võõrad lapse teater kinni. Alustuseks võiks tõesti teine vanem ka mingi panuse anda, enne kui käsi pikal võõraste poole pöördutakse.
Mina näiteks ei tea kui suur see töövõimetuspension on, aga pakun, et kahele sealt küll ei jagu.
No lisaks päris kindlasti saab sotsiaalabi taotleda, kui töövõimetuspensionil inimene on laste ainus hooldaja.
Seda küll, aga kirjutangi eespool ühele manitsejale, et kindlasti on TA lapse isa peale mõelnud, samas ei suhtle KOV’iga.
Ja nagu ikka kui vastused ei meeldi, ei suhtle enam siin ka.
