Teema: Laps tahab emmega pidevalt mängida

#3939946:

6aastane laps, õdesid ja vendi pole, isa pole, sõpradega läbi ei käi… ja ainuke inimene, kellega koos aega veeta, tahab ka üksikud õhtused tunnid peale lasteaeda “oma asjadega” tegeleda ????

endalgi hakkas kurb, sain siit mõtteid ja tahan selles suhtes midagi muuta.

Ma ei saa aru, miks tehakse lapsi, kui need mõned aastad ainult lapsele elada on nii talumatud? Kui laps läheb kooli, siis juba tekib koheselt oma aega, kuna laps hakkab iseseisvalt klassikaaslastel külas käima, peale kooli huviringides jne.

Kui tahad, et ta rohkem areneb, siis on igasuguseid koolieelikute värvimis-nuputamis-mõistatamisevihikuid, mille kallal pusida, harjutada kirjutamist ja joone sees värvimist jne. Minu meelest on ainult hea, et laps vilkuvast telekast ja ipadist tüdineb ja tahab päris asju teha.

Vägisi ma lasteaia lastega ühiseid külaskäike looma ei hakka, logistiliselt on ebamugav ja ma tean seda ning ei hakka endale ebasobivaid asju peale pressima, aias on niigi päevad läbi koos.

Me elame aiast tunduvalt kaugemal jm

Vägisi ei pea lapsed suhtlema, aga see kommentaar kõlas imelikult. Ega siis ülejäänud ümber lasteaia ei ela? Olete ju ikka samast piirkonnast kõik.

Siin on mõistlikke nõuandeid juba päris palju!

Lisan omalt poolt, et mul ka ema ei viitsinud minuga eriti tegeleda ega kuskil suurt (kainena) käia. Ta nimetas seda vabakasvatuseks. Teismeeas oli aga varmas käske ja keelde jagama! Võid ise arvata, kui palju ma nüüd täiskasvanuna omakorda temaga tegeleda viitsin.

Laps kasvab sul vaid korra, mälestused jäävad teile mõlemale!

#3939946:

6aastane laps, õdesid ja vendi pole, isa pole, sõpradega läbi ei käi… ja ainuke inimene, kellega koos aega veeta, tahab ka üksikud õhtused tunnid peale lasteaeda “oma asjadega” tegeleda  ????

Aga “ületegelemine” täiskasvanu poolt (kus 100% mänge mängib laps täiskasvanuga koos ja 100% ajast on täiskasvanu lapse meelelahutaja rollis) pole ka lapsele hea. Kui täiskasvanu koguaeg võimleb, et lapsel ei oleks igav  – siis sellisel lapsel lihtsalt ei kujune mingit oskust ise mängida ja oma aega sisustada. Laps on juba 6a – ja ikka veel pole kujunenud harjumust ise mängida. See nüüd ka päris okei ei ole.

Huvitav, miks eelmiste põlvkondade puhul võis kodudes sageli näha pilti, kus täiskasvanu tegi täiskasvanute asju ja laps mängis kõrval – ja seda peeti täiesti normaalseks koduidülliks. Aga tänapäeval mõne meelest olukord, kus üksikema teeb koduseid ja täiskasvanute toimetusi  on juba nagu midagi ebaõiget, mille pärast täiskasvanu peaks süümekaid tundma, et “ei tegele oma lapsega” jne. ?

Ei – täiskasvanu ei peagi olema 100% ajast oma lapse meelelahutaja ja mängukaaslase rollis. Tulemus on “ületegeletud” laps, kes ei oska ise mängida ega aega veeta.

Vt. ka teemat allpool “Laps ei lase mul midagi teha” vms. pealkirjaga. Seal on juttu küll noorematest lastest. Aga rõhutatud, et isegi beebidele on kasulik kavalusega ja tasapisi sisse harjutada omaette mägimise oskus. Rääkimata sellest, et väikelaps mängib omaette.

Teemaalgataja – sinu laps on selles teemas kirjeldatud laste kõrval üsna suur – 6a. Seda enam peaks ta oskama ka omaette mängida – mitte ainult koos emaga.

Nii et loobu olemast 100% ajast lapse meelelahutaja. Suuna last julgemalt üksi mängima – et tal tekiks harjumus ka ISE oma aega sisustada, mitte ainult täiskasvanu peale loota. Ja ei mingeid süümekaid – sa ei lähe ju lapse juurest kuhugi minema? Laps on ju sealsamas – emme turvalises läheduses – see ei võrdu lapse maha (üksi) jätmisega. Oma asjade kõrvalt saab lapsega rääkida – nagu on teinud emad sadu põlvkondi enne meid – ja mitte pole valesti. Lihtsalt, lapsel peab kujunema ise mängimise harjumus – siis on kõik ok.

Ei, sa ei ole halb ema, kui sa eeldad, et 6a laps mängib üksi ka.

#3940850:

#3940435:

Olen siin korduvalt soovitanud selliseid m’nge, et saad ise voodis pikutada ja puhata – näiteks teeskled magajat ja laps peab sinu juurde hiilima. Nagu saan aru, elate kahekesi – siis mis suurte inimeste asju teha on? Me tulime lastega koju, hakkasime kambaga süüa tegema (meil on ka isa peres), mitte et emme nikastab ennast köögis ära. Siis oli aega veel küll lastega tegelemiseks. Õhtul kell 21 võtsin lapsed kaissu ja lugesin neile ette, õpetasin tähti jne. 10 minuti kauapa ei jõua midagi, laps alles satub mänguhoogu.

Tegemist on üksikvanemaga, kel on üksiklaps. Kuidas siia teemasse haakub sinu kommentaar? Loomulik, et kui sul on mees ja mitu last, et teil käivad kodus asjad teistmoodi. Kõigil nii ei ole. Kui oled üksikvanem, teedki kõike üksi.

Sedaon  ma ju ütelsingi, et on  lihtsam,  ei ole vaja vanema lapsega õppida ega suurele perele süüa teha või pesu pesta.  Kaasa last oma tegevusse, koduseid töid saab ka teha mänguliselt – et ma ka küsisin, et mis need suurte inimeste asjad on, mis õhtu ära täidavad. Lastele meeldib pööraselt  müramine, see ka väsitab last.

Üksikvanem teeb samamoodi süüa ja peseb pesu. Õppimine alles tuleb. Kuidagi hämmastav kommentaar. Üksikemal ongi ju seetõttu raske, et pole peres teisi lapsi ehk mängukaaslasi ega ka mitte teist täiskasvanut, kes kasvõi prügi viiks, poes käiks või ka vahel lapse meelt lahutaks.

#3940253:

Ma ei saa aru, miks tehakse lapsi, kui need mõned aastad ainult lapsele elada on nii talumatud? Kui laps läheb kooli, siis juba tekib koheselt oma aega, kuna laps hakkab iseseisvalt klassikaaslastel külas käima, peale kooli huviringides jne.

Mis jutt see on, et inimene peab esimesed aastad AINULT lapsele pühenduma? Võta teadmiseks, et alati on kõige tähtsam sina ise, siis tulevad teised. Kui sa ei saa olla vahepeal omaette ja teha oma asju, siis sa oled frustreeritud ja halvemas tujus ning kokkuvõttes pole see kellelegi hea, eriti lapsele. Ammu oleks aeg see 100 protsenti lapsele elamine lõpetada ja iseenda eest hoolitsema hakata. Siis on ka lapsed õnnelikumad. See, et oma aja lemmiktegevused on arvuti või teleri ees istumine, on omaette teema, kui kui see teemaalgataja õnnelikuks teeb, siis lasku käia.

Minu laps on veel aastane, kuid kasutan pidevalt aega oma asjadeks – see koosneb peamiselt trennis käimisest, jalutamisesse ja jooksmiset, lugemisest või lihtsalt korraks üksinda kohvikusse minemisest. Vajan aega endale. Olen siis pärast heas tujus ja puhanum. Mul on küll hea mees, kes seda nii defitsiitsena ja sageli mõistmatuna tunduvat oma aega mulle võimaldab. Päriselt ka, küsige ükskõik millise terapeudi või psühholoogi käest, alati on vastus, et elu heaks toimimiseks oled sina ise kõige tähtsam, mitte laps.

Sellistele ainult last esiplaanil hoidvatele soovitan lugeda raamatut “Emaarmastus”.

#3946818:

Ja kui lapsed kasvavad suureks, küll te igatsete neid aegu vahest tagasi, kui sa olid lapsele nii oluline. Mängige, müraga, joonistage, tehke süüa. Õhtul võite teha jalutuskäigu, mängida lumesõda.

Mina siiski usun, et enamik vanematest mängibki/tegelebki lapsega palju. Pigem on siin teema selles, et paljude arust peaks ema end täielikult tagaplaanile seadma ja 100% lapsele pühenduma, teised arvavad, et emal on ka õigus oma ajale ja puhkusele.

#3945632:

Mis jutt see on, et inimene peab esimesed aastad AINULT lapsele pühenduma? Võta teadmiseks, et alati on kõige tähtsam sina ise, siis tulevad teised. Kui sa ei saa olla vahepeal omaette ja teha oma asju, siis sa oled frustreeritud ja halvemas tujus ning kokkuvõttes pole see kellelegi hea, eriti lapsele. /—/Vajan aega endale. Olen siis pärast heas tujus ja puhanum. Mul on küll hea mees, kes seda nii defitsiitsena ja sageli mõistmatuna tunduvat oma aega mulle võimaldab.

Väga tore, super. Ideaalne lausa! Kas sa saad aru, et siin on jutt üksiku lapsega üksikemast? Sinu roosamanna elu kirjeldus ei aita teda. Kas sa jätaks üksikemana ka oma üksiku lapse omapäi, et oma “enda aega” saada? Teie olukorrad ei haaku.
Mulle ei meenu, et siin oleks öeldud, et igal ajal ja igas peres olgu lapsed alati esikohal. Siin öeldi, et antud ema ja lapse elus on paratamatult selline olukord, kus ajutiselt, kuni laps juba iseseisvam, on vaja ta esikohale seda. Kui juba elu on nii läinud selle ema ja lapse jaoks.
See ei ole igavesti, aga praegu on kirjelduse järgi igati vajalik, et ema rohkem aega lapsele pühendaks.

#3945632:

#3940253:

Ma ei saa aru, miks tehakse lapsi, kui need mõned aastad ainult lapsele elada on nii talumatud? Kui laps läheb kooli, siis juba tekib koheselt oma aega, kuna laps hakkab iseseisvalt klassikaaslastel külas käima, peale kooli huviringides jne.

Mis jutt see on, et inimene peab esimesed aastad AINULT lapsele pühenduma? Võta teadmiseks, et alati on kõige tähtsam sina ise, siis tulevad teised. Kui sa ei saa olla vahepeal omaette ja teha oma asju, siis sa oled frustreeritud ja halvemas tujus ning kokkuvõttes pole see kellelegi hea, eriti lapsele. Ammu oleks aeg see 100 protsenti lapsele elamine lõpetada ja iseenda eest hoolitsema hakata. Siis on ka lapsed õnnelikumad. See, et oma aja lemmiktegevused on arvuti või teleri ees istumine, on omaette teema, kui kui see teemaalgataja õnnelikuks teeb, siis lasku käia.

Minu laps on veel aastane, kuid kasutan pidevalt aega oma asjadeks – see koosneb peamiselt trennis käimisest, jalutamisesse ja jooksmiset, lugemisest või lihtsalt korraks üksinda kohvikusse minemisest. Vajan aega endale. Olen siis pärast heas tujus ja puhanum. Mul on küll hea mees, kes seda nii defitsiitsena ja sageli mõistmatuna tunduvat oma aega mulle võimaldab. Päriselt ka, küsige ükskõik millise terapeudi või psühholoogi käest, alati on vastus, et elu heaks toimimiseks oled sina ise kõige tähtsam, mitte laps.

Sellistele ainult last esiplaanil hoidvatele soovitan lugeda raamatut “Emaarmastus”.

Kust aga võtta seda aega iseendale, kui ei ole aga mitte kuidagi võimalik?