Teema: laps teeb loomale haiget

Ei lööks vastu, sest sellega õpetad lapsele, et võib ikka mingites olukordades lüüa küll.
Aga loomale haigettegemise suhtes oleks mina lihtsalt üliresoluutne ja karm, nimelt väga kurjalt keelaks-riidleks. Kui tegu kordub, siis järgnevad sanktsioonid oleksid lapsele ebameeldivad – jätaks piisavalt pikaks ajaks ära lapsele olulisi hüvesid (nt ekraaniaeg, mingi väljasõit, sõpradega kuhugi minek vms), samuti ei lubaks last looma lähedussegi.

Meil sama probleem sama vana lapsega. Praegu olengi eemaldanud lapse loomast, kui ta loomale haiget teeb, tegelikult omapäi neid üldse ei jäta ja kokkupuuted on stiilis loom minu süles, tule tee nüüd pai, süga ja kammi, ikka täitsa nagu titele õpetan looma eest hoolitsemist. Kui tema piinab looma, lahkub tema toast, mitte loom. Karistanud olen multikatest ilma jäämisega ja sõpradega õuemineku ära jäämisega. Tegelikult tean, et lapsed ajavad õues ka konni taga, hoiavad neid peos, panevaf vette ujuma, selline käitumine ei ole ka minu jaoks ok, seega kui ‘ei’ sõna ei mõista on tuppatulekuaeg.

On laps kaldub vägivaldsusele, siis pöörduksin psühholoogi poole. Seda ei pruugigi vitsa ega ka hüvede keelamisega väljasaada. Minu arust tuleb selline julmus kuskilt seest ning seda saab psühholoog ainult “ravida”. Kuskilt ju tulevad need, kes loomi julmalt kohtlevad – tüdrukud, kes kassi torusiiliga ülevalasid jne.

Soovitan ka psühholoogi, et see ettevaatlikult lahti harutada

http://www.psychologytoday.com/us/blog/the-human-equation/201104/children-who-are-cruel-animals-when-worry%3famp

sadismigeen, mis muud …

Ma sellises olukorras paneks ka samamoodi tou kirja vmt. Minu arust äärmuslik ja resoluutne reageering antud olukorras pigem õpetabki mitte seda, et nõrgemale tohib haiget teha, vaid seda, mis tunne on haiget saada. 7a pole mingi titt enam, ma reageeriks pigem järsult ja nii, et jääb meelde ja enam ei taha. Koos selgituse ja vestlusega, aga siiski.

Paraku teemaalgataja ei täpsusta üldse, mislaadi see haigettegemine on. On ikka vaks vahet sees, kas seitsmene tõstab kutsika esikäppadest üles, kuna talle tundub nii mugavam, või põletab tal nahka kuumaksaetud ahjuroobiga.

Sadismigeen kui selline on täitsa olemas, sellistele lastele/inimestele on jutustamine vaese loomakese kannatustest just nimelt naudingut pakkuv ja tegudele õhutav. Sest nad saavad sedasi mõnutunde kätte.

Psühholoogi juurde saatmine tundub muidugi tore, sinna saadetakse tänapäeval nagunii valimatult kõik. Kuid seni pole eriti näha olnud, et nende tööl väga tulemusi oleks. Psühholoog hakkab tihtipeale lihtsalt kinni mingist suvalisest seigast, hakates selle ümber keerutama, ilma süvenemata üldpilti. Sageli kasutavad lapsed seda ära, hakates psühholoogile näiteks oma vanemaid süüdistama, eesmärgiga juhtida tähelepanu endalt eemale. Enamasti neil õnnestubki psühholoogi ninapidi vedada, ning selle asemel hakkab spetsialist vanematele targutusi jagama stiilis “te peate oma lapsele ütlema, et te armastate teda,” “küpsetage oma lapsele hommikul pannkooke moosiga!” ja muud selles laadis, ehkki vanemad teevad neid asju niigi. Laps aga kiusab looma ikka edasi ja psühholoogi käest nõu saanud vanemad korrutavad muudkui püüdlikult: “Ma armastan sind!”

Kui tõepoolest juhtubki olema tegu sellise lapsega, kes looma kannatustest naudingu saab, siis aitab siin ainult üks: teha nii, et lapsel endal oleks ebamugavus kaelas. See ei pea olema füüsiline, kuid see peab tooma lapsele sellise ebamugavuse, mis ta lõpuks mõtlema paneb, et kas tal loomale halba tehes ikka on kasud sees? Vanasti lasti pahandust teinud lapsel kirjutada 100 korda oma pahategu paberile, äkki tasuks nüüdki seda proovida? Või midagi muud sellist, et laps enne tegu korraks mõtlema jääks?

Kuna teemaalgataja ei kirjelda täpsemalt, mis loomaga tegu ega üldse mingeid üksikasju, on raske midagi arvata. Loomulikult ei õigusta haiget tegemist miski, aga…
… minul on paari aasta tagune kogemus. Võtsime koerakutsika ja pesamuna oli sel ajal ka 7-aastane. Ja nägin, et kippus kiusama. Rääkisime ilusti, keelasime, justkui sai aru, aga märkasin, et salaja ikkagi tegi liiga ja tundus, et meelega. Ja siis saime jutu seest aru, et laps on armukade. No tõesti, kõik nunnutasid ja kutsikas hoidis algul hästi minu poole. Ei tulnud selle pealegi, et laps võib ennast halvasti tunda, arvasime, et lapsele endale ka koer hullult meeldib.

Õnneks peale põhjusele jälile saamist ja enda käitumise korrigeerimist saime ka sellest kiusamisest väga kiiresti üle.

#3533723:

Ma sellises olukorras paneks ka samamoodi tou kirja vmt. Minu arust äärmuslik ja resoluutne reageering antud olukorras pigem õpetabki mitte seda, et nõrgemale tohib haiget teha, vaid seda, mis tunne on haiget saada. 7a pole mingi titt enam, ma reageeriks pigem järsult ja nii, et jääb meelde ja enam ei taha. Koos selgituse ja vestlusega, aga siiski.

Kahjuks võib olla tulemuses see, et laps hakkab salaja loomi kiusama, kahjuks on selliseid, kes tunnevad loomade piinamisest haiget mõnu (ma ei arva, et teemaalgata laps selline just on) ja kui see jääb n.ö. väljaravimata, siis ei muutu tema käitumises miskit.
Eesti Loomakaitse Liidu kodukalt saate lugeda, seal on ka viited kohtuotsustele.

Olles koerakasvataja, siis antud teema süvendas veelgi minus arusaama, et väikeste lastega peredesse ei anna kutsikat. Esiteks pole mitme väikelapsega peredes kuigi palju aega koeraga tegelemiseks. Ja nagu nüüd siit loen, siis lastakse lastel veel ka loomi piinata, ilma et reageeritaks adekvaatselt.

#3534110:

Serial killer in the making..
Kas voodit ka märgab?

Kõnekäänd on ju, et kui kassil vurrud ära lõikad siis püksis enam karvad ei kasva ja saad permanentse vasikanina. Eriti efektne pidi olema kastreerimata musta värvi kassi puhul.

kassile ei saa küll liiga teha.
Meie viiene lõi kassi, järgmine hommik kass oksendas toidu lapse tennistesse.
Palun, ole lahke 😉

#3534733:

Ma ei ole küll teemaalgataja, aga eelneva kommentaari kirjutanud. Vastused on ausalt öeldes hirmuäratavad, “panna lapsele tou kirja”, mis inimesed te ise olete?
Mõned näited, kuidas minu laps looma piinab, nt
*tõstab sülle või tassib ringi hoides ainult rinnakust, kuigi teab, et looma peab hoidma ka pepu alt,
*süles hoides kallistab liiga kõvasti, st pigistab liialt,
*loom tahab sülest ära, laps hoiab kinni ja ei lase,
*toob loomale maiuseid, aga kätte ei anna, st narrib, laseb loomal enda järgi joosta ja maiuse järele sitsida tasu saamata,
*viib looma ühte tuppa, paneb ukse kinni ja siis kutsub looma teisest toast, teades, et loom nagunii ust lahti ei saa.
Kõik olukorrad vajavad sekkumist ja lapse õpetamist, kuidas loomaga võib käituda, aga ma ei leia, et ükski neist tegudest on väärt lapse õpetamist löömise teel, õigemini ei tea ma ühtki põhjust, mis õigustaks lapse löömist.

Lapsele toud ei paneks mina ka kirja. Aga sinu asemel võtaks ma oma lapse ikka väga tõisiselt käsile. Su laps konkreetselt kiusabki looma pidevalt (arvestades nende olukordade rohkust, see on ju pidevalt!) ja sina mämmutad vaikselt ja lasedki lapsel looma kiusata? St sa küll väidetavalt sekkud iga kord, aga sekkumine ju ei mõju, kui ta ikka ja jälle selliseid asju teeb. Kas sul loomast kahju ei ole?

Kui laps samamoodi näiteks teist last kiusaks, pidevalt, siis ka iga kord sekkuksid leebelt ja lepiksid, et laps muudkui kiusab ja kiusab edasi? Igasugused kiusamise teemad tuleb ikka väga konkreetselt lõpetada, mitte vaikselt sekkuda ning näha, kuidas laps ikka edasi kiusab ja järjest julmemaks muutub.