Esileht Koolilaps laps ülbitseb

Näitan 24 postitust - vahemik 1 kuni 24 (kokku 24 )

Teema: laps ülbitseb

Postitas:
Kägu

10-aastane poiss ülbitseb vanavanematega. Alates I klassi minekust. Hoiak ja käitumine on üleolev, miski ei huvita vanavanemate juures ega nendega millegi koos tegemises, isegi suhtlemises. Olen korrutanud ja korrutanud, et nii ei käituta, et nemad on meie pere, lähedased, et ühel hetkel neid enam pole ja nii edasi ja edasi. Abi ei mingit. Kas tegemist on ealise iseärasusega, mis läheb iseenesest üle? Puberteet? ..

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: laps ülbitseb

Mis seal ikka korrutada ja korrutada.
Poisil on õigel ajal nahatäis saamata jäänud. Kõik.

Imestama paneb, et olete lasknud sellisel ülbamisel kolm-neli aastat kesta.

Vägisi armsaks ei tee, aga vähemalt saab tüübile selgeks, et mingidki viisakusreeglid on olemas.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: laps ülbitseb

Olen ka kõrvalt näinud sellist ülbikut. Ütlesin (mittesugulasena), et nii ei käituta. Minu juuresolekul vähemalt hoiab end tagasi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: laps ülbitseb

Need on minu vanemad ja mina nendega nii käituda ei luba, kes oled sina, et minu vanematega tuled ülbitsema? see on lubamatu käitumine ja kogu moos!
vat nii ütlekski vastu. Võib ju tahta laps oma arvamust avaldada aga on asju, milles laps peab tegema nii nagu kästud ja vanema generatsiooni austamine on antud juhul käsk, kui õigel ajal on õpetamata jäetud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
kaks poega paadis

RE: laps ülbitseb

Esiteks, ära räägi umbisikuliselt (ka teistes olukordades) a’la: nii ei tehta ja nii tehakse.
Vaid ütle, et MINA tahan, et sa käituksid nii ja nii ja MINA muutun väga kurvaks või vihakseks, kui sina ütled või teed midagi, mis vanavanemaid kurvastab.
Teiseks tasub alati rääkida ja arutada, MIDA siis teha selle asemel, et… KUIDAS toimida nii, et KÕIK osapooled oleksid võimalikult õnnelikud ja rahul. Ühesõnaga läheneda probleemile lahenduskeskselt.
Kui laps ülbitseb on tal ehk enesehinnaguga mingeid probleeme. Tegelega ka sellega. Soovitan lugeda D. Goleman \”Emotsionaalne intelligentsus.\”

Please wait...
Postitas:
Mammuliisu

RE: laps ülbitseb

Kas laps käitub niimoodi ainult vanavanematega? Kas ainult ühtede või mõlematega?

Minu lapsel on ainult üks vanaema ja vanaisa. Need pole seni erilist huvi vanavanemaks olemise vastu üles näidanud. Kui laps ka nende juures juhtub olema, siis ega temaga midagi erilist ette ei võeta. Seetõttu on olukord nüüdseks kujunenud selliseks, et laps polegi neist eriti huvitatud (ehk teisisõnu huvipuudus oma \”rolli\” vastu on mõlemapoolne). Isegi kui vanaema tahab lapsega kuskile minna või vanaisa külla tulles kallistab, ei ole laps selle üle eriti rõõmus. Õnneks ta küll ei ülbitse, aga mõnel juhul ma saan lapse vastumeelsusest aru.
Pika jutu kokkuvõtteks – kui ainult ühe konkreetse vanaema või -isaga sellist käitumist esineb, tasuks selle põhjustesse süveneda. Asjad ei ole alati must-valged.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: laps ülbitseb

Ma ise näen seda asja ka veidi niipidi, et \”it takes two to tango\”. Ainult ühtedega jah.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: laps ülbitseb

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma ise näen seda asja ka veidi niipidi, et \”it takes two to tango\”. Ainult ühtedega jah. [/tsitaat]
lapse ülbitsemist eakate inimestega ei vabanda ükski asi. sa ei taha ju, et su lapselapsed sinuga niimoodi ülbitseks ja sa näeks, kuidas su lapsed seda võimetult pealt vaatavad. lapsed EI ÜLBITSE oma vanavanematega, sellele pole mingit õigustust. see, kui ei armasta, see on oma mure.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
relevant

RE: laps ülbitseb

Vabandust, aga milles see ülbitsemine või üleolev suhtumine siis õieti seisneb? Sa ei kirjelda seda ju mitte ühegi sõnaga. Sealjuures on üsna kurioosne, kuidas nii üldise kirjelduse peale mitmed Käod hurjutavad, kuidas SELLIST ülbitsemist lubada ei tohiks.

MILLIST siis ometi?[tsitaat]…miski ei huvita vanavanemate juures ega nendega millegi koos tegemises, isegi suhtlemises.[/tsitaat]Millestki või kellestki mitte huvitumine ei ole minu meelest küll mingi ülbitsemine. Ei saa pahaks panna, et nii noor inimene veel täiskasvanulikus silmakirjalikus \”huvitumises\” kuigi osav ei ole.[tsitaat]Kas tegemist on ealise iseärasusega, mis läheb iseenesest üle? Puberteet? ..[/tsitaat]See põgus osa sinu kirjeldusest, millest ma aru saan, ei ole mingi ealine iseärasus. Mina olen juba keskealine mees, aga kui mind sisuliselt sunnitakse suhtlema kellegagi, kes on minu jaoks ebasümpaatne, kellest ma hästi aru ei saa või kelle vaateid ma ei jaga, siis ka minul puudub igasugune huvi temaga (nendega) midagi koos teha või isegi suhelda. Sa võid minuga ju tänitada palju tahad (seda sa ju teed!) või lausa vägivallaga ähvardada, nagu siin üks palju kiidetud vastaja juba tegi, aga nagu seesama ähvardaja juba teravmeelselt ütles, vägisi armsaks ei tee. Ja mul on sealjuures üsna ükskõik, kui lähedased nad sinu jaoks on või kui varsti neid enam ei ole – minu jaoks nad ju lähedased ei ole, isegi kui tegemist on teise astme sugulastega. Sugulus või isegi vanaemaks olemine ei tähenda mingit automaatset lähedust, selleks on midagi enamat vaja.

Lahendus on väga lihtne – ära võta oma last vägisi oma vanemate juurde kaasa. Või kui sa tõesti just pead võtma, siis jäta ta ometi rahule ja lepi sellega, et ta tahab seal, tema jaoks mittehuvitavate inimeste juures sunnitult viibides, pigem omaette olla.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: laps ülbitseb

[small]relevant kirjutas:[/small]
[tsitaat]Vabandust, aga milles see ülbitsemine või üleolev suhtumine siis õieti seisneb? Sa ei kirjelda seda ju mitte ühegi sõnaga. Sealjuures on üsna kurioosne, kuidas nii üldise kirjelduse peale mitmed Käod hurjutavad, kuidas SELLIST ülbitsemist lubada ei tohiks.

MILLIST siis ometi?Millestki või kellestki mitte huvitumine ei ole minu meelest küll mingi ülbitsemine. Ei saa pahaks panna, et nii noor inimene veel täiskasvanulikus silmakirjalikus \”huvitumises\” kuigi osav ei ole.See põgus osa sinu kirjeldusest, millest ma aru saan, ei ole mingi ealine iseärasus. Mina olen juba keskealine mees, aga kui mind sisuliselt sunnitakse suhtlema kellegagi, kes on minu jaoks ebasümpaatne, kellest ma hästi aru ei saa või kelle vaateid ma ei jaga, siis ka minul puudub igasugune huvi temaga (nendega) midagi koos teha või isegi suhelda. Sa võid minuga ju tänitada palju tahad (seda sa ju teed!) või lausa vägivallaga ähvardada, nagu siin üks palju kiidetud vastaja juba tegi, aga nagu seesama ähvardaja juba teravmeelselt ütles, vägisi armsaks ei tee. Ja mul on sealjuures üsna ükskõik, kui lähedased nad sinu jaoks on või kui varsti neid enam ei ole – minu jaoks nad ju lähedased ei ole, isegi kui tegemist on teise astme sugulastega. Sugulus või isegi vanaemaks olemine ei tähenda mingit automaatset lähedust, selleks on midagi enamat vaja.

Lahendus on väga lihtne – ära võta oma last vägisi oma vanemate juurde kaasa. Või kui sa tõesti just pead võtma, siis jäta ta ometi rahule ja lepi sellega, et ta tahab seal, tema jaoks mittehuvitavate inimeste juures sunnitult viibides, pigem omaette olla.[/tsitaat]
teemaalgataja ise ütles, et laps ülbitseb ja käitumine on üleolev. me ju kõik ikka suudame ette kujutada, mida üleolev käitumine tähendab, eks. täiskasvanuna võid sa valida, kellega suhtled. vanavanematega ülbitseda ei tohi. lapsi vägisi kaasa võtta sinna pole mõtet, see on selge. aga kui vanavanemad näiteks lapse sünnipäevale tulevad, peab laps vähemalt viisakalt käituma. ei taha ju keegi oma lapsest vastikut tegelast kasvatada, kes oma tundeid ja väljendust kontrollida ja tagasi hoida ei suuda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
relevant

RE: laps ülbitseb

[tsitaat]teemaalgataja ise ütles, et laps ülbitseb ja käitumine on üleolev. me ju kõik ikka suudame ette kujutada, mida üleolev käitumine tähendab, eks[/tsitaat]Jah, loomulikult suudame. Ainult et kui me teeks eksperimendi ja laseks igal Käol teiste arvamust nägemata oma kujutelma kirjeldada, siis tõenäoliselt saame terve hulga üsna erinevaid kirjeldusi. Ka mina võin oma peas tervet hulka käitumisi mõelda, aga fakt on see, et kõige räigem ja kõige leebem neist, mis kõik selle \”üleoleva käitumise\” määratluse alla võivad mahtuda, erinevad üksteisest nagu öö ja päev.

Aga mis mind eriti murelikuks teeb – ma olen näinud elus päris mitmeid juhtumeid, kus keegi on kedagi ülbeks nimetanud ja kus ma lihtsalt mitte kuidagi selle määratlusega nõustuda ei saa – näiteks tähendab see hoopis tolle \”ülbiku\”
* erinevat suhtlemisstiili
* kartlikkust ja oskamatust suhelda
* erinevat maailmavaadet

Üks huvitav näide on, kuidas mu enda armas ema telekast Siim Kallase kõnet nägi ja seda ülbeks pidas. Kui ma üritasin ääri-veeri tuvastada, milles see ülbus siis seisnes, tuli sealt üsna vihane seletus selle kohta, kuidas hr Kallas tema olusid ei mõistvat. Ahah!

Samuti olen ma näinud koolipõlves, kuidas ühe tüüpilise kiusatu peamine süü olevat ülbus. Tegemist oli hoopis autismispektri häire või oskamatusega vastavalt ootustele suhelda, mis koos silmapaistva faktiteadmiste hulga ja matemaatilise võimekusega mõne hindaja peas ülbuseks moondub. Täpselt sama värk – ta on ju üleolev, peksa vaja anda! Õppigu käituma, raisk!

Muidugi ma ei arva, et teemaalgataja päris seda sorti kiusaja on, aga kui ta paneb ühte lausesse üleoleva käitumise ja huvi puudumise suhtlemise vastu, siis minul igatahes läheb väike punane ohutuluke põlema – kas ikka on nii või äkki on ema hoopis ise mõnevõrra mõistmatu oma lapse mõtete ja tunnete suhtes.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: laps ülbitseb

Kas te ise, lapsevanemad, olete kodus vanavanemaid klatshinud või kirunud? Laps on seda v-olla pealt kuulnud ja hakkabki ‘esinema’. Minu kogemuste põhjal on tavaliselt nii olnud, et vanemad ei pane tähelegi, mida-kuidas nad omavahel räägivad, aga lapsed talletavad kõik ja hakkavadki ülbama. Nii et vaata peeglisse ka igaks juhuks 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: laps ülbitseb

Üleoleva suhtumise all pean silmas seda, et lapse üldine käitumine vanadega suheldes jätab sellise mulje, et \”ma ei ole teiega suhtlemisest huvitatud, mind ei huvita teie jutud, arvamused, maailmapilt, see on mulle igav, ma ei viitsi süveneda teie maailma ja mulle käib see närvidele\” ja \”ma tahaks parema meelega olla oma sõpradega, trennis, tegeleda millegagi, mis mind paelub ja teie juures viibimine on mu jaoks piinav ajaraiskamine\”. Lisandub see, et laps ei ole diplomaatiline e. teisisõnu ei ole silmakirjalik, st. ütleb välja mis mõtleb. Kui ei meeldi, ütleb ei meeldi, kui ei huvita, kui on igav jne, siis ütlebki selle välja. Täiskasvanud sellistel hetkedel ajavad mingit viisakat ja silmakirjalikku pläma, tema ütleb prauhh ja valmis. Taktitundetu siis. Selge on tõesti see, et ega pole võimalik kedagi vägisi panna teist armastama ja kui ei ole lapsele huvitav ja ei taha seal olla, siis polegi midagi teha. Lihtsalt, mulle meeldiks, kui see toimuks kuidagi viisakalt. Et ei riivaks vanade tundeid. Olen korduvalt sellest rääkinud, aga ikkagi see hääletoon, kuidas ta räägib nendega, on juba seline, et \”ma ei viiiiiiiiiiitsi sinuga rääkida, jäta mind ometi rahule\”. Eks need vanaema ja vanaisa (isapoolsed) on ka sellised ikka väga vanurlikud. Ja ma täiesti mõistan, et 10-aastasel poisil pole nendega huvitab ega \”äge\”. Nad passivad ainult kodus, on haiglased, suurim käik on minek poodi toitu ostma. Ja ilmselt on 10-aastane ikka liiga noor, et mõista seda juttu, kuidas vanasid enam ühel hetkel pole jne.
Samas teise vanaisa ja tema uue naisega suhtleb täiesti normaalselt. Nendega on tal huvitav, põnev naljakas. Nad viivad teda igale poole – teatrisse, kinno, näitusele jnejne, teevad nalja, on tegusad, nagu noored inimesed.
Raske on kogu seda olukorda kirjeldada. Aga selge on see, et tuleb kuidagi lapsele selgeks teha elementaarsed viisakusreeglid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: laps ülbitseb

Inimeste empaatiavõime on ka erinev. Mul on 8-aastane laps, keda ei pane ka väevõimuga head nägu tegema, kui ta ei soovi mõne inimesega suhelda. Nn \”small talk\” on tema jaoks täiesti välistatud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: laps ülbitseb

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Üleoleva suhtumise all pean silmas seda, et lapse üldine käitumine vanadega suheldes jätab sellise mulje, et \”ma ei ole teiega suhtlemisest huvitatud, mind ei huvita teie jutud, arvamused, maailmapilt, see on mulle igav, ma ei viitsi süveneda teie maailma ja mulle käib see närvidele\” ja \”ma tahaks parema meelega olla oma sõpradega, trennis, tegeleda millegagi, mis mind paelub ja teie juures viibimine on mu jaoks piinav ajaraiskamine\”. Lisandub see, et laps ei ole diplomaatiline e. teisisõnu ei ole silmakirjalik, st. ütleb välja mis mõtleb. Kui ei meeldi, ütleb ei meeldi, kui ei huvita, kui on igav jne, siis ütlebki selle välja. Täiskasvanud sellistel hetkedel ajavad mingit viisakat ja silmakirjalikku pläma, tema ütleb prauhh ja valmis. Taktitundetu siis. Selge on tõesti see, et ega pole võimalik kedagi vägisi panna teist armastama ja kui ei ole lapsele huvitav ja ei taha seal olla, siis polegi midagi teha. Lihtsalt, mulle meeldiks, kui see toimuks kuidagi viisakalt. Et ei riivaks vanade tundeid. Olen korduvalt sellest rääkinud, aga ikkagi see hääletoon, kuidas ta räägib nendega, on juba seline, et \”ma ei viiiiiiiiiiitsi sinuga rääkida, jäta mind ometi rahule\”. Eks need vanaema ja vanaisa (isapoolsed) on ka sellised ikka väga vanurlikud. Ja ma täiesti mõistan, et 10-aastasel poisil pole nendega huvitab ega \”äge\”. Nad passivad ainult kodus, on haiglased, suurim käik on minek poodi toitu ostma. Ja ilmselt on 10-aastane ikka liiga noor, et mõista seda juttu, kuidas vanasid enam ühel hetkel pole jne.
Samas teise vanaisa ja tema uue naisega suhtleb täiesti normaalselt. Nendega on tal huvitav, põnev naljakas. Nad viivad teda igale poole – teatrisse, kinno, näitusele jnejne, teevad nalja, on tegusad, nagu noored inimesed.
Raske on kogu seda olukorda kirjeldada. Aga selge on see, et tuleb kuidagi lapsele selgeks teha elementaarsed viisakusreeglid. [/tsitaat]
diplomaatia ja silmakirjalikkus ei ole sünonüümid, muide. ma saan väga hästi aru, et lapsele ei pruugi meeldida nendega koos olla. siis ei tasu teda kaasa võtta. aga kui ta juba kaasas on, siis peab ta ennast valitsema ja ei käitu ebaviisakalt. see ei ole ilmakirjalikkus. saad ju ise ka täiskasvanud inimesena aru, et kui sulle mõne kolleegi käitumine näiteks ei meeldi, siis sa plärtsata suust esimese tatiga välja, mis hetkel pähe tuleb. miks küll? sest oled silmakirjalik? ei, sest suudad jääda viisakaks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: laps ülbitseb

Jah, mina saan sellest mõistagi aru, sellepärast ja sellest ju kogu jutt siin käibki. Aga ei saa 10 a. võrrelda täiskasvanuga. 10 a. lapse osas ei saa diplomaatiat loota, liialt vara ning seesugune temapoolne käitumine olekski automaatselt silmakirjalikkus või siis hämamine. Aga lapsed ongi mingi vanuseni üdini ausad ja ütlevad, mis mõtlevad.
Samas mulle meeldib oma lapse juures, et ta on aus, ei kavalda ega ole silmakirjalik. Ma ei tahagi, et ta muutuks selliseks, et ütleb seda, mida ei mõtle. Tahan lihtsalt, et ta oleks viisakas ka nende vastu, kes ei ole nö. tema lemmikinimesed, ma ei taha, et ta hakkaks valetama, võiks lihtsalt osa asju ütlemata jätta. Ja eks ma peangi sellega tegelema.
Aga no samas näide. Vanaema ja vanaisa helistavad ja kutsuvad nädalavahetuseks enda juure. Laps teatab, et ta ei tule. Küsitakse, miks. Laps vastab, et ma ei taha. Jälle – miks? Ja siis laps ütlebki, et ma ei taha tulla, sest mulle ei meeldi seal ja mul on seal igav. Siit tekibki see küsimus, et MIDA ta siis peaks vastama? Midagi kokku luuletama?
Ta ei tahagi sinna kunagi minna ja kui ma vahest siiski mingitel asjaoludel ta sinna saadan, siis ta käitubki seal üleolevalt, sest ta ei taha seal tegelikult olla. Ja ta ei taha ka telefonis rääkida ilmselt nendega. Ta ei ole rõõmus, kui nad helistavad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: laps ülbitseb

Sa, teemaalgataja, nagu õigustaks oma poja käitumist? Saab ikka küll 10-aastasele õpetada viisakalt suhtlemist.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Mammuliisu

RE: laps ülbitseb

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Aga no samas näide. Vanaema ja vanaisa helistavad ja kutsuvad nädalavahetuseks enda juure. Laps teatab, et ta ei tule. Küsitakse, miks. Laps vastab, et ma ei taha. Jälle – miks? Ja siis laps ütlebki, et ma ei taha tulla, sest mulle ei meeldi seal ja mul on seal igav. Siit tekibki see küsimus, et MIDA ta siis peaks vastama? Midagi kokku luuletama?
Ta ei tahagi sinna kunagi minna ja kui ma vahest siiski mingitel asjaoludel ta sinna saadan, siis ta käitubki seal üleolevalt, sest ta ei taha seal tegelikult olla. Ja ta ei taha ka telefonis rääkida ilmselt nendega. Ta ei ole rõõmus, kui nad helistavad. [/tsitaat]
Siis ei saadagi last sinna, vähemalt mina teeksin nii. Asi ongi selles, et lapsel on igav. Ja minu kui ema jaoks on see oluline argument. Lapsega tuleb tegeleda, talle tegevust otsida. Kui pole soovi või võimalust vanavanematel lapsega kuskile minna, siis kindlasti leiab hea tahtmise juures muid tegevusi, mida teha. Midagi, mida kodus ei saa. Kui vanavanemad lapse aega sisustada ei oska, mida see laps siis seal tegema peab? Lage vahtima? Telekat vaatama, arvutimänge mängima? Aknast välja vaatama?
Loomulikult tuleb lapsega tema käitumist arutada – arutada, mitte noomida. Rääkida, et vanaemal-vanaisal läheb meel kurvaks jne.
Nii väikeselt pole veel mõtet \”diplomaatiat\” loota. Pigem tuleks ise nende vanavanematega olukord läbi arutada, et kas midagi saaks muuta, parandada jne.
Lapse süüdistamine antud olukorras tundub mulle ülekohtune.
Mind teeb siinse arutelu puhul murelikuks see, et postitajate meelest on küll lapse \”ülbe\” käitumine absoluutselt lubamatu, samas kiidetakse neid postitusi, kus soositakse lapsele naha peale andmist ehk siis füüsilist vägivalda. Hmmm.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: laps ülbitseb

No mina sain teemaalgatajast aru, et need nn ebapopulaarsed vanavanemad on nii haiged ja väetid, et mingid väljas käimised ei tule eriti kõne allagi. Jään ikkagi oma seisukohale, et kui laps seal juba on, peab viisakalt suhtlema. Kui helistatakse- sama lugu. Öelda vanavanematele, et tal on nende pool igav- seda saab ka ilma vinguva hääletoonita, viisakalt.
Päris nii ka ei saa, et kui nende pool on igav, siis laps enam lihtsalt ei suhtle. Side juurtega on oluline ja kõik.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: laps ülbitseb

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Jah, mina saan sellest mõistagi aru, sellepärast ja sellest ju kogu jutt siin käibki. Aga ei saa 10 a. võrrelda täiskasvanuga. 10 a. lapse osas ei saa diplomaatiat loota, liialt vara ning seesugune temapoolne käitumine olekski automaatselt silmakirjalikkus või siis hämamine. Aga lapsed ongi mingi vanuseni üdini ausad ja ütlevad, mis mõtlevad.
Samas mulle meeldib oma lapse juures, et ta on aus, ei kavalda ega ole silmakirjalik. Ma ei tahagi, et ta muutuks selliseks, et ütleb seda, mida ei mõtle. Tahan lihtsalt, et ta oleks viisakas ka nende vastu, kes ei ole nö. tema lemmikinimesed, ma ei taha, et ta hakkaks valetama, võiks lihtsalt osa asju ütlemata jätta. Ja eks ma peangi sellega tegelema.
Aga no samas näide. Vanaema ja vanaisa helistavad ja kutsuvad nädalavahetuseks enda juure. Laps teatab, et ta ei tule. Küsitakse, miks. Laps vastab, et ma ei taha. Jälle – miks? Ja siis laps ütlebki, et ma ei taha tulla, sest mulle ei meeldi seal ja mul on seal igav. Siit tekibki see küsimus, et MIDA ta siis peaks vastama? Midagi kokku luuletama?
Ta ei tahagi sinna kunagi minna ja kui ma vahest siiski mingitel asjaoludel ta sinna saadan, siis ta käitubki seal üleolevalt, sest ta ei taha seal tegelikult olla. Ja ta ei taha ka telefonis rääkida ilmselt nendega. Ta ei ole rõõmus, kui nad helistavad. [/tsitaat]
mis mõttes 10-aastaselt ei ole diplomaatiat loota? lapsest on loota just nii palju, kui temasse panustanud oled. minu 7-aastane oskab olla vägagi diplomaatiline, sealjuures mitte silmakirjalik. oleme lahti rääkinud teiste tunnetega arvestamise teemad jne. kui sa ütled, et 10-aastaselt pole veel diplomaatiat loota, siis kust jookseb see piir, kust hakkab olema? selle nimon, muide, empotsionaalne intelligentsus, mida sa oma lapselt ei eeldagi. teiste tunnetega arvestamine. nagu üks postitajagi ütles – nad on juured ja jutul lõpp. saan väga hästi aru, miks laps sinna minna ei taha. aga laps ei pea võtma endale vastutust sinu vanematega asju klaarida. kui sulle tundub, et ta on ebaviisakas (mida ta, muide, ongi, kui vinguval toonil räägib), siis lepi lapsega kokku, et kui vanavanemad helistavad, siis laps ütleb neile, et ma ei tea, kas ema lubab. ja annab toru sinule. sina siis keeruta ta ise välja, sa pole enam 10 ja peaks küll juba piisavalt silmakirjalik olema :).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: laps ülbitseb

Masendav soovitus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: laps ülbitseb

Mina loen välja, et lapsel pole nende vanavanematega õiget lähedust tekkinud. Et neil pole omi jutte ja tegemisi. Ega see, et last kuhugi põnevasse kohta ei viida pole veel mingi näitaja. Lapsel võib vabalt olla huvitav ka vanavanematega kodus suheldes. Ja siin on just vanavanematel endal palju ära teha. Lapsel on seal külas igav, ise ta sinna minna ei taha, aga ema sunnib ja räägib talle, et vanavanemaid pole võib-olla enam kauaks. Sisuliselt sunnitakse last suhtlema tema jaoks igavate inimestega. Mis sellest, et need on tema lähisugulased. Täiskasvanuna te ju saate valida, kellega suhtlete ja kellega mitte, last aga praegu sunnitakse. Külaskäimine ei tohiks olla lapse jaoks kohustus vaid rõõm. Võib-olla see lapse ülbe käitumine ongi tema protest tema jaoks ebameeldiva olukorra vastu. Kas teemaalgataja on kunagi lapse käest uurinud, miks ta sinna minna ei taha? Kas igavus on ainus põhjus ja kas äkki oleks tal mingid soovid, mida vanavanematega koos ette võtta?
Ja muide, võib lihtsalt olla ka see variant, et nad lihtsalt ei klapi omavahel.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: laps ülbitseb

See on õige, 10-aastaselt saab küll diplomaatiat oodata aga seda vaid mõnede inimtüüpide puhul.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: laps ülbitseb

Teemaalgataja – diplomaatia EI OLE silmakirjalikkus, selline võrdlus on absoluutselt kohatu!
Diplomaatia on oskus oma seisukohti selgitada ilma teise poole tundeid riivamata, siin ei ole mitte midagi pistmist valetamisega.

Please wait...
Näitan 24 postitust - vahemik 1 kuni 24 (kokku 24 )


Esileht Koolilaps laps ülbitseb

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.