Tuli tobe pealkiri, aga mis teha, ei osanud paremat välja mõelda. Ma ei teagi miks ma kirjutan, aga kuidagi imelik õõnes tunne on sees. Elan koos täiskasvanud tütrega, kes lõpetab gümnaasiumi. Just viimase aasta jooksul on toimunud tema poolt mingi arusaamade või tõekspidamiste ümberkujunemine või siis pole ta lihtsalt varem asju välja öelnud. Olen tütre üksi üles kasvatanud, ehk siis kogu materiaalne ja vaimne vastutus on minul lasunud. Keegi pole abiks olnud, ka see on infoks, mitte vabanduseks või enesehaletsuseks, lihtsalt, et asjast õige pilt oleks. Enda meelest olen teinud kõik endast sõltuva, et oma keskmise palgaga hakkama saada. Lapsel on alati olnud kõik, mis ta on tahtnud – alates elektroonikast kuni riieteni jne. Olen selle nimel pingutanud ja enda pealt alati kokku hoidnud. Jah, reisida pole eriti saanud, ainult lähimaad ja kaugemal soojal maal paar korda.
Nüüd olen siis kuulda saanud, et mitte keegi ei ela nii viletsalt nagu meie (korter 45 m2 paneelikas, 2 eraldi tuba, elutuba seega puudub), ruumi pole, autot pole, nõudepesumasinat pole, vana köögimööbel, pisikesed toad, kedagi külla kutsuda ta ei saa. Minule ütles, et ma olen ebaõnnestunud inimene, kes ei suuda talle midagi pakkuda, sellist elu nagu teistel tema eakaaslastel on. teised panevad nõud nõudepesumasinasse, tema peab pesema; teisi sõidutatakse autoga või sõidavad koguni ise (on oma autogi ostetud), tema peab bussiga sõitma jnejne. Ja kui ma siis mõtlen, et tõesti kõike seda tal ei ole (ja pole ka isa ega õde-venda), siis saangi aru, et olengi ebaõnnestunud inimene. Ma ei jõuagi selle jutuga kusagile .. Aga postitan selle siiski ära, ehk on keegi sama kuulda saanud ja tunneb, et oskab midagi omalt poolt kommenteerida.