Väga inetu ja isekas käitumine lapse poolt. Soovitaks tal tööle minna, kui tal rohkem asju vaja on.
On jah inetu käitumine lapse poolt.
Aga see PK kanade stamplause- mingu tööle- on sama loll. Miks siis täiskasvanu- haritud, kogemustega, oskustega- ei lähe sellele kõrgepalgalisele tööle, mis iga nurga peal vedeleb. Milleks gümnasisti sundida, minge ise, keskealised prouad.
Ainuke viga, et laps on saanud kõik mis tahab. Selle asemel oleksid saanud osta ka omale ja oma koju uusi asju. Aga nüüd saad seda teha.
Veab end hetkel kolmedega napilt läbi gümnaasiumi.
Story läheb aina hullemaks. Naissoost ja gümnaasiumis kolmeline?
Kui nii kõva pea inimesel, siis on sellised väljaütlemised tavalised. Kingi talle luud või hari, sest selle tööriistaga peab ta oma tulevases elus tihti kokku puutuma.
Ütle lapsele, et ta on väga taibukas. Saab aru, et selline elu ei kõlba kuhugi, et ta tahab ise paremat elu ja loodetavasti teeb ta kõik, et seda saavutada.
Muidu jah, ei maksa selliseid ütlemisi südamesse võtta!
Seda ma olen talle öelnud. Selle peale ta ütleb, et jah, mina olen süüdi ka selles, et temal on elus palju viletsam stardipositsioon kui teistel, tema sõpradel, kooli- ja trennikaaslastel.
Olen olnud samal arvamusel, mis ka siit on läbi käinud, ja nimelt, et haridus on suurim väärtus ja see võimalus on ju tal olemas, saamaks ise oma õnne sepaks. Aga õppimine teda ei huvita paraku, ülikooli läheks ka ilmselt vaid sellepärast, et ma olen alati seda propageerinud. Veab end hetkel kolmedega napilt läbi gümnaasiumi. Mis temast saab edasi, ma tõesti ette ei kujuta. Ja hetkel on muidugi seoses koroonakriisiga asjad halvemad, kui varasemalt olla tavatsetsid, just rahaliselt. On tulnud isegi toiduainete osas hakata planeerima ja mingeid kalleid oste teha praktiliselt enam ei saa. Tal läks tükk aega ja palju seletamist minu poolt, et ta üldse aru saaks praegusest situatsioonist. Nüüd on ta vist aru saanud, kuid tema nõudmised on endised. Kui ma nüüd enda sisse vaatan, siis ma vist tõesti olengi sattunud tema hoiakust ja käitumisest ja ühe katuse all sellise elu elamisest masendusse. Koguaeg on selline rõhuv ja rusuv tunne. Ja kurb öelda, aga kui teda kodus pole v olen ise kodust eemal, siis hingan kuidagi kergendatult.
Lapsel on loomulikult peal pubekatuurid.
AGA…. mingis mõttes mõistan teda. Olen ise viletsast perest pärit (isa elupõline kasiinosõltlane ja ema kaassõltlasest poputaja-ohver). Sa ei kujuta ette, missuguse paugu selline pere paneb lapsele eriti just psüühilises, aga ka majanduslikus mõttes. Kõike tuleb nullist alustada ja see ON põrgulikult raske. Väljavaateid väärikale abielule pole sellisest perest lapsel ka just palju. Pere paneb aluse lapse elule ja sinu laps on seda taibanud. Ta näeb oma nõrka positsiooni eakaaslastega võrreldes ja tal on õigus.
Mina nt vihkan oma vanemaid (mitte rahapuuduse, vaid nende mädanenud vaimu tõttu) elu lõpuni.
Ise olen loogiliselt üksikvanem (mida muud võikski nii masendavast perest pärit inimene olla) ja ka minu lapsel on olnud meeleheiteperioode (kuskil vanuses 17-19), kus ta mulle minu loodud nõrka peret ette heitis. Praegu on ta mõistnud, et olen teinud kõik, mis minu võimuses ja rohkemgi veel ja räägib lihtsalt vahel nukrusega oma tugevatest peredest kursusekaaslastest, mõeldes sellele, et temalgi oleks võinud nii hästi minna, kui ta oleks üles kasvanud nendesarnases rikkas, intelligentses, kokkuhoidvas ja üksteist reaalselt ja praktiliselt toetavas suguvõsas. Läheb sinugi tütrel see meeleheiteperiood üle, kui mõistab, et hoolimata virisemisest tuleb tal endal elama ja vastutama hakata.
Eelpool kirjeldatud põhjustel olen ka mina suur SAPTK ja EKRE pooldaja, sest liberaalide tõttu ja eelneva nõukaaja tõttu on eestlaste perekultuur tõesti väga alla käinud ja nõrgaks jäänud ning seda tuleks inimestele ekstra meenutada ja selle väärtust rõhutada.
Ka pealtnäha ideaalses perekonnas võivad olla probleemid ja hea stardipositsioon ei kindlusta elus edu.
Laps peab leidma oma tugevused ja neid kasutama, küll siis saabub ka edu.
“ Kui ma olin 14, oli mu isa niisugune lollpea, et suutsin teda vaevalt taluda; kui ma sain 21, olin üllatunud, kui palju see vana mees oli viimase seitsme aastaga targemaks saanud.”
Mark Twain
Ka pealtnäha ideaalses perekonnas võivad olla probleemid ja hea stardipositsioon ei kindlusta elus edu.
Laps peab leidma oma tugevused ja neid kasutama, küll siis saabub ka edu.
Rõhk ongi sõnal “PEALTNÄHA” ideaalses perekonnas.
ideaalseid peresid Eestis veel õnneks on ja kuhjaga. Siin foorumiski väga vihatud Varro Vooglaiul on ideaalne ja imetlusväärne perekond. Ja ta ise tuleb igas mõttes väga tugeva perekultuuriga perest.
Nii vaimult kui ka materiaalsest küljest tugevast perest kasvavad tugevad lapsed, muud võimalust pole. Ainus probleem võib olla mõni ületamatult suur kaasasündinud tervisehäda.
Hea stardipositsioon kindlustab alati edu, kui see ikka on HEA stardipositsioon (st vanemad pole lihtsalt rikkad ja kuulsad, vaid on ka vaimult tugevad ja panustavad 100% pereelusse).
“ Kui ma olin 14, oli mu isa niisugune lollpea, et suutsin teda vaevalt taluda; kui ma sain 21, olin üllatunud, kui palju see vana mees oli viimase seitsme aastaga targemaks saanud.”
Mark Twain
Kui ma olin 19, siis nägin oma pere armetust, kuid minu ema tsiteeris mulle Mark Twaini. Kui sain 21, kahtlustasin 10 aastaks, et ehk emal oli õigus. Kui sain 40, leidsin, et olin 19aastaselt intuitiivselt kõigest õigesti aru saanud. Kui sain 43 ja mu ema suri, hakkasin oma lollpeast ema juba vihkama.
Täiskasvanud inimene pakub endale siis ise paremat, kui ema ebaõnnestus! Esiteks on ta hetkel nagunii kõige targem inimene maailmas.
Aga eks selline jutt omaenda lapse suust teeb kahtlemata VÄGA haiget, eriti kui endalgi tuleb vahel tunne, et tal on õigus…
Ka pealtnäha ideaalses perekonnas võivad olla probleemid ja hea stardipositsioon ei kindlusta elus edu.
Laps peab leidma oma tugevused ja neid kasutama, küll siis saabub ka edu.
Rõhk ongi sõnal “PEALTNÄHA” ideaalses perekonnas.
ideaalseid peresid Eestis veel õnneks on ja kuhjaga. Siin foorumiski väga vihatud Varro Vooglaiul on ideaalne ja imetlusväärne perekond. Ja ta ise tuleb igas mõttes väga tugeva perekultuuriga perest.
Nii vaimult kui ka materiaalsest küljest tugevast perest kasvavad tugevad lapsed, muud võimalust pole. Ainus probleem võib olla mõni ületamatult suur kaasasündinud tervisehäda.
Hea stardipositsioon kindlustab alati edu, kui see ikka on HEA stardipositsioon (st vanemad pole lihtsalt rikkad ja kuulsad, vaid on ka vaimult tugevad ja panustavad 100% pereelusse).
Kõrvalt pole võimalik kellegi peret ideaalseks/mitteideaalseks hinnata ja kadestada, ennast haletseda. Tervis, inimsuhted võivad igaühel alt vedada. Suurem osa inimesi tuleb tavalisest perest, mitte ideaalsest.
Huvitav, kas selline hilisteismeea vingumine on pigem tüdrukutele omane? Ma mäletan, et ma ise olin ka selles vanuses kõva kritiseerija. Nüüd on mul endal 2 samas vanuses poega, kellele sellised asjad üldse korda ei paista minevat. Pigem on nii, et mina endiselt vingun, et appi, miks ma ei suuda normaalsemat elamist või kabedamat töökohta muretseda ja poisid ütlevad, et chill, pole siin häda midagi, ja sina oled maailma parim ema.
Ära võta südamesse. tänapäeva osad noored ongi sellised Küll see üle läheb, aga veidike ikka räägi ka, et ta on sulle oluline ja oled tema jaoks kõik teinud, aga tema saab ju oma elu paremini elada nii, nagu talle sobib.
Vahel kitsastest oludest tulevad ambitsioonikamad inimesed, et nendel eesmärk.
Peaasi, et ta siis oma soove eesmärkidena ära kasutab.
Olen noorema tütrekese (nüüdseks 20) öeldu tõttu pidanud elus palju kibedaid pisaraid valama. Samuti üksikema. Reisimas ei ole saanud käia, spaades samuti mitte, kõik muu on lapsel olemas olnud. Jah, on raskeid aegu olnud. Kui nälg oli majas, pöördusin lõpuks kohtusse alimentide määramiseks. Tütreke kaitses isa ja millise põlgusega laps mind vaatas, isa oli tema silmis ohver, oi kui valus mul oli seda kuulda 🙁 Müüsin kodus mööblit, et süüa saada.
Kohtus laste isa mõnitas, oman korterit ja käime kirbuturul asju müümas, miks ma nõuan raha, kui oman kinnisvara ja lisasissetulekuid ?? Lapsed müüsid kõigest enda riideid..
Lastele rääkisin, et mina ei ole saanud teile reise, ilusaid asju elus võimaldada, kõik on teie endi kätes. Vanem tütar on kõrgharidusega ning omab head sissetulekut. Noorem, see vastu tagus terve elu rindu, et nii, kui 18 saab, lahkub laia maailma reisima, tema ei kavatse vaesuses vireleda eestis ja olla tööori nagu mina.
Täna on temast saanud üksikema.
Suhtumine minusse ei ole muutunud, saan siiani tunda aeg ajalt põlgust ning pisaraidki valada.
Ootan seda päeva, kui laps tuleb ütlema “ema, sul oli kõiges õigus”
Ma ütleksin pigem, et ega see hariduse haipimine ei aita, nagu näha. Kui ikka inimest hariduse all ei ole, siis pole mingist haridusest kasu. Lisaks pole siin ka erilist hariduslembust näha. Pigem oleks pidanud vaatama, et lapsest hea inimene saaks.
Võimaldasid palju asju, aga asjad ei tee õnnelikuks! Isegi kui teil oleks auto, nõudepesumasin jne. Sina pole täitnud seda emarolli nagu laps tegelikult vajab, mitte asjade näol, vaid emalik hoolitsus, hellus ja armastus lapse vastu, mitte asjade näol. Sina täitsid lihtsalt mingit tühimikku, aseainet. Su tütrel on õigus, istuge maha ja rääkige sotid omavahel täiesti klaariks.
Gümnaasiumilõpetaja ei ole enam puberteet vaid noor täiskasvanu. Seetõttu on see süüdistus karmim kui kui 13-aastase suust. Aga asi ilmselt pole niivõrd asjades vaid suhtumises, hoiakutes, ka Sinu enda omas. Miks teil pole koos kodus tore olla? Alusta sellest konstanteeringust, siin peaks punane lambike süttima. Teil on vaja leida, või pigem üles leida ühisosa, kust koos edasi minna, sest igale lapsele on ema vaja ja emale suhtlust oma täiskasvanud lapsega.
Ja mis siis, kui oledki elus ebaõnnestunud materiaalses mõttes? On palju muud mille üle uhkust tunda ja tänu sellele väärikaks jääda. Säilita oma väärikus ja näita ka oma tütrele seda hoiakut – kõik on ju suhteline, ka vaene olemine.
Ainuüksi fakt, et eestlasena on tal vaba ligipääs haridusele, on ta sündinud kuldlusikas suus.
Väga vähestes kohtades maailmas pole lastel haridusele vaba ligipääsu, päris areengumaadega vast ei tasu end võrrelda.
Väga inetu ja isekas käitumine lapse poolt. Soovitaks tal tööle minna, kui tal rohkem asju vaja on.
100 aastat tagasi oleks olnud ennekuulmatu, et lapsel pole isa. Inimesed polnud kuulnudki sõna “homokultuur”.
Sõna veel ei olnud, aga homod on aegade algusest olemas olnud.
Hariduse osas tahaks sind lohutada, et gümnaasiumis saadavad hinded ei määra tuleviku mõttes just palju. Meie klassis on läinud pigem nii, et alati häid tulemusi ja kiituskirju kogunud õpilased teevad praegu üsna keskpärast tööd ja saavad keskpärast palka, aga mitmest õpetajate “kirstunaelast” on väljapaistvalt edukad inimesed saanud.
Ise olin selline, kel kolmesid, neljasid ja viisi alati enamvähem võrdselt, mida keskkooli lõpupoole, seda vähemaks jäi viisi, aga ülikoolis meeldis mulle väga ja lõpetasin nii baka kui magistri cum laude piiril – päris kätte ei saanud, aga puudu jäi väga vähe. Olen edukas ja tööga rahul, sissetuleku üle ei saa nuriseda.
Vanematele heitsin teismelisena ja sealt veel veidi edasigi paljutki ette, alles hiljem tuli mõistus koju ja hakkasin asju natuke teises valguses nägema. Nagu keegi siin juba mainis, on teismelistel vajalik see vanematest ja lapsepõlvekodust lahtimurdmise faas ja sellepärast neile korraga tundubki, et selles osas on kõik kehvasti. Annab motivatsiooni tiibu sirutada ja oma elu peale minna.
Endise pubekana annaks seda nõu, et jää nii rahulikuks kui saad, ära lasku temaga samale tasemele. See kõik läheb varsti mööda!
Teil on ju väga eeskujulik elu. Roheline elu. Väikse jalajäljega.
Võimaldasid palju asju, aga asjad ei tee õnnelikuks! Isegi kui teil oleks auto, nõudepesumasin jne. Sina pole täitnud seda emarolli nagu laps tegelikult vajab, mitte asjade näol, vaid emalik hoolitsus, hellus ja armastus lapse vastu, mitte asjade näol. Sina täitsid lihtsalt mingit tühimikku, aseainet. Su tütrel on õigus, istuge maha ja rääkige sotid omavahel täiesti klaariks.
Siin sa eksid, oleme olnud kuni viimase ajani liigagi lähedased ja olen end just lohutanud sellega, et kui ka kõige rikkamad pole, kui ka pole lähedasi inimesi jne, siis oleme olemas teineteise jaoks ja meil on suurepäranne ema-lapse suhe. Just see teebki kõige rohkem haiget.
Kui te olete nii lähedased nagu sa siin väidad, mõtle, miks tütar sind maha teeb?!
Seda ma olen talle öelnud. Selle peale ta ütleb, et jah, mina olen süüdi ka selles, et temal on elus palju viletsam stardipositsioon kui teistel, tema sõpradel, kooli- ja trennikaaslastel.
Pere paneb aluse lapse elule ja sinu laps on seda taibanud. Ta näeb oma nõrka positsiooni eakaaslastega võrreldes ja tal on õigus.
Mina nt vihkan oma vanemaid (mitte rahapuuduse, vaid nende mädanenud vaimu tõttu) elu lõpuni.
Ise olen loogiliselt üksikvanem (mida muud võikski nii masendavast perest pärit inimene olla) ja ka minu lapsel on olnud meeleheiteperioode (kuskil vanuses 17-19).
Eelpool kirjeldatud põhjustel olen ka mina suur SAPTK ja EKRE pooldaja, sest liberaalide tõttu ja eelneva nõukaaja tõttu on eestlaste perekultuur tõesti väga alla käinud ja nõrgaks jäänud ning seda tuleks inimestele ekstra meenutada ja selle väärtust rõhutada.
Sa ise pole suutnud luua toimivat kahe vanemaga pere ja süüdistad selles oma vanemaid ja lapsepõlve? Arvad, et kui edaspidi EKRE keelab lapsi ilma abieluta saada, siis muutub maailm paremaks paigaks? Ma arvan, et muutus hakkab ikka iseendast, lõpeta teistele kaasmaalastele oma tahte pealesurumine koos oma organisatsioonidega.
Noorele ülbele inimesele soovitan päris ausalt selgitada seda, kuidas igakuine sissetulek jaguneb maksude, söögi, kommunaalarvete jne vahel. Ja näita selgelt, et see 300 eurot mis iga kuu üle jääb võiks vabalt tema kõrvaklappide, akupanga ja uute tossude asemel kuluda sinu SPA-puhkuse, uute saabaste või nõudepesumasina jaoks. Ja et eelkõige on see SINU raha, mitte tütre oma. Edaspidi on tal võimalus magada oma voodis, kasutada vannituba ja võtta külmkapist süüa. Kõige muu jaoks on tal täisealisena vaba voli raha teenida.
Kui te olete nii lähedased nagu sa siin väidad, mõtle, miks tütar sind maha teeb?!
Sest ta on mässav hilis-puberteetik, mida siin küsida üldse on?
Lapsed teevadki, kuni kõrvatagused alles märjad, oma vanematele kas mõistmatusest või mõtlematusest haiget. Emade amet on andeks anda.
kirjanik
Seda ma olen talle öelnud. Selle peale ta ütleb, et jah, mina olen süüdi ka selles, et temal on elus palju viletsam stardipositsioon kui teistel, tema sõpradel, kooli- ja trennikaaslastel.
Pere paneb aluse lapse elule ja sinu laps on seda taibanud. Ta näeb oma nõrka positsiooni eakaaslastega võrreldes ja tal on õigus.
Mina nt vihkan oma vanemaid (mitte rahapuuduse, vaid nende mädanenud vaimu tõttu) elu lõpuni.
Ise olen loogiliselt üksikvanem (mida muud võikski nii masendavast perest pärit inimene olla) ja ka minu lapsel on olnud meeleheiteperioode (kuskil vanuses 17-19).
Eelpool kirjeldatud põhjustel olen ka mina suur SAPTK ja EKRE pooldaja, sest liberaalide tõttu ja eelneva nõukaaja tõttu on eestlaste perekultuur tõesti väga alla käinud ja nõrgaks jäänud ning seda tuleks inimestele ekstra meenutada ja selle väärtust rõhutada.
Sa ise pole suutnud luua toimivat kahe vanemaga pere ja süüdistad selles oma vanemaid ja lapsepõlve? Arvad, et kui edaspidi EKRE keelab lapsi ilma abieluta saada, siis muutub maailm paremaks paigaks? Ma arvan, et muutus hakkab ikka iseendast, lõpeta teistele kaasmaalastele oma tahte pealesurumine koos oma organisatsioonidega.
Noorele ülbele inimesele soovitan päris ausalt selgitada seda, kuidas igakuine sissetulek jaguneb maksude, söögi, kommunaalarvete jne vahel. Ja näita selgelt, et see 300 eurot mis iga kuu üle jääb võiks vabalt tema kõrvaklappide, akupanga ja uute tossude asemel kuluda sinu SPA-puhkuse, uute saabaste või nõudepesumasina jaoks. Ja et eelkõige on see SINU raha, mitte tütre oma. Edaspidi on tal võimalus magada oma voodis, kasutada vannituba ja võtta külmkapist süüa. Kõige muu jaoks on tal täisealisena vaba voli raha teenida.
Liiva peale lossi ei ehita. Ma olen isegi s.tast saia teinud: ise enda jõupingutustega ostnud ja loonud kena ja mugava kodu, andnud ja andmas oma lapsele väga hea hariduse/haridust, selgitanud lapsele otse ja varjamata elu ja inimsuhteid, vedanud oma lapse läbi pimedaimatest ja raskeimatest aegadest ja pole ise seejuures murdunud.
Mina ei suru kellelegi midagi. Aga pereväärtusi ja ilusaid peresid PEABKI propageerima. Liberaalid on niigi eesti perekonda oma 90. aastate l.löömise ja lahutuste propageerimisega hävitanud, toonud meile kõikvõimalikud pahed (AIDS-i, kasiinod, tervist laastava taimetoitluse propaganda, narkootikumid, langenud tasemega hariduse, laste solgutamise ja vaimu murdmise lahutatud vanemate vahel jne jne). Nüüd tuleb selle vastu võitlema hakata.
Mul on hea meel, et teemaalgataja tütrel on mõtted juba õiges suunas liikuma hakanud (järelikult polegi nii rumal ja saab eluga hästi hakkama). Nõrk pere toodab nõrku kodanikke. Liberaalid ei tahagi muud, kui läbi pere ja hariduse lammutamise inimesed nõrgestada, et siis nendega lihtsalt ja l.llikindlalt mängida ja manipuleerida. Mida nõrgemast perest on inimene, seda lihtsam on teda pahedevõrku orjastada.
No aga ju siis on teie peres lisaks emale ka isa, vennad-õed, auto, suur elamine, nõudepesumasin, vb ka maakodu ja küllaldaselt raha? Kui nii, siis polegi midagi ette heita, kui lisaks sellele on ka head peresuhted.
Meie peres on mulle lisaks ainult need 2 poissi, nõusid tuleb endal kraanikausis pesta ja raha on alati pigem vähe ning elame 50-ruuduses 2-toalises korteris. Ja mina sageli vingun selle kõige juures, et miks ma paremaks võimeline pole. Ainus, keda kiidan, ongi mu pojad – nemad on tõesti väga toredad ja hoiavad mul ka tuju üleval.
Täisealisena saab ta juba praegu ise sissetulekut teenida ja oleneb asjaoludest võib-olla ka ise elatise nõude isa vastu kohtusse esitada.
Kas tütar saaks kogu tagasiulatuva võla peale kohtunõude teha? Ma ei usu. Ikkagi on teda veidi halvemasse olukorda jäetud. Ja paarikümne aasta pärast peab nii TA kui “isa” hoolduskodu arveid maksma.
Ma saan aru, et nõukaajal olid puudulikud rasedusvastased vahendid ja kõva lastesaamispropaganda, et riigil oleks töölisi/kahuriliha, aga praegune gümnasist on ju sündinud EV-s, 2000ndatel aastatel. Miks sünnitada laps virelema/endale normaalset elu “kätte võitlema”?
Mina olen kasvanud ka vaid emaga ja seda ÜHEtoalises korteris.
Vaevalt see nüüd su tütart kuidagi lohutab:)
Mis siin ikka. Nooremana üürisin. Esimese oma korteri ostsin 29selt, ühetoalise! Mõne aasta pärast mehega koos suurema 2toalise, veidi hiljem maja. Ma ikka vahel ütlen, et “pole hullemat puudust kui ruumipuudus”.
Lapsi ei ole kunagi soovinud.
