Teema: Laps ütleb, et olen ebaõnnestunud inimene

#3636765:

#3636689:

Väga inetu ja isekas käitumine lapse poolt. Soovitaks tal tööle minna, kui tal rohkem asju vaja on.

Jah, aga olgem ausad, ilusat traditsioonilist peret neil ei ole ja selles pole süüdi laps.

Ega SAPTK ja EKRE ei pea ilma põhjuseta “veri ninast väljas” võitlust traditsioonide eest. 100 aastat tagasi oleks olnud ennekuulmatu, et lapsel pole isa. Inimesed polnud kuulnudki sõna “homokultuur”.

Võidelgu traditsioonilise pere pärast – st et pered püsiksid, ei  oleks juhusuhteid, armukesi, väärtustaks oma meest-naist.

-Aga nad kemplevad  homodega. Ega homo sellest heteroks ei muutu ja traditsioonilisse (mees-naine) abiellu ei astu. Nii kaua, kui on inimkond – on ka homoseksuaalsed inimesed olnud. Oli antiikajastul, muinas Egiptuses jne. See ei kao ka mitte kuhugi, neid julmalt kiusati taga veel  eelmisel sajandi lõpus – nõuka ajal oli meeste homoseksualism kriminaalkorras karistatav (huvitav – karistati ainult mehi).

Numbri järgi on on tütar küll täiskasvanud, kuid paraku on nii et sotsiaalne küpsus ehk täiskasvanutega võrdselt mõelda ja otsuseid langetada tuleb kuskil 21 aastaselt, poistel veelgi hiljem. Seega ei tasu seda nüüd nii südamesse võtta, sest lapsearuga öeldu.

Aga mulle tuleb meelde küll, et mida aeg edasi, seda enam hakkasin emast ja tema valikutest aru saama. Ja igal aastal järjest enam kuni tema surmani.

Nojah, mul sugulane, tal ridaelamu kallis rajoonis Tallinnas, maamaja Kesk-Eestis ja pole ka nõudepesumasinat.

Aga ma talle ülikooli esialgu väga peale ei suruks, sinna saab alati minna. Las õpib vahepeal elu, kui nii väga tahab. Saavad palju asjad talle ehk selgemaks, mis on oluline ja mida üldse elus tahaks teha. Isegi kui tahab kohe tööle minna, oleks see hea kooli tööelust ja raha väärtusest ja mida selle eest saab.

Olgu ruumi ükskõik kui vähe, siis armastust peab väljendama ja seda näitama. Ma ei suuda uskuda, et laps, kes on saanud palju armastust, keda on hoitud, tuleb seda ütlema.

J kui tuleb, siis no las ütleb. Ma olen ka emale igasugu asju öelnud, kokkuvõttes oli kõik hästi ja tagantjärgi saan aru, et ikka väga hästi.

Huh! Poistega on vist palju palju lihtsam. Mul poiss 15 aastane ja ta on nii pettunud, et ostsime moodsa integreeritud puutetundliku pliidi ja ahju koos uue köögimööbliga. Nutab taga seda ülivana eraldiseisvat pliiti. Sest sellega oli tal täpselt välja arvestatud ja katsetatud ahju friikate parim temperatuur ja aeg. Haha. Ma olin veel uhkusest lõhki minemas, kui talle uut ahju tutvustasin. Lubasin lahkelt vana pliidi talle vana pliidi eraldi keldrisse paigutada. Haha!

Ta heitis ette vaid, et tal pole iphone. Ostsin selle talle, viimase mudeli. Nüüd kutt õnne tipul ja rohkem soove pole. Lihtne. Isegi riided ei huvita. Käib sõpradega paavlis. Ja kusjuures meil ka väike 42 m2 kodu (3 toaliseks muudetud- 2 magamistuba, köök-elutuba) ja elame neljakesi. Ja meil ei käi ka väga külalisi. Pigem käime ise külas. Poisis vahest sõbrad käivad külas. Tunnevad kõik ennast mugavalt.

Ja olen maast madalast öelnud, et õpi praegu, et tulevikus saad teha mida tahad. Mitte tegema, sest pead. Oleme lubanud, et toetame teda seni kuni õpib. Keskkooli lõpus maksame kinni autokooli ja toetame esimeste suurte ostude puhul. Näiteks auto ost. Ja kodulaen. Aga selleks, et neid osta peab tal olema piisav sissetulek.

Õnneks laps mõistab, et kuldlusikad saavad vähesed ja lotovõidule vaid loota pole mõtet.

On kurb, et ei ole terviklikku perekonda, selles osas on tal õigus. Paljudel ei ole. Samas peab leppima ja endale parema tuleviku looma. Ütledki talle, et kui õpid ja näed vaeva ja oskad leida õiged inimsuhted, saad sellest olukorrast välja. Kolmedega tunnistusel võib mitte hästi minna. Kui pea on otsas, tuleb pingutada.

Asjad, korterid ja majad ei too elus õnne. Kunagi ei tea, mis peresuhted on suurtes majades, suhted võivad muutuda. Mul hakkas 8-aastane küsima, et miks me majas ei ela. Ütlesingi, et inimeste võimalused on erinevad. Elame korteris, aga kuna meil laenu pole, saame endale rohkem lubada ja meie seljatagune on kindlam.

Lapsele ei saa seda ette heita, et oled talle kõike andnud. Tema pole oma sündi palunud. Tööle pole mõtet saata, kuni õpib. Samas, kui ikka ei õpi, siis tuleb lapse toetamine ära lõpetada juba kasvatuslikus võtmes.

Ei ole need poisid ka nii vahvad ühti. Mõnele on seda maailmavalu ja rahulolematuse soont rohkem antud kui teisele, kasvata nii või teisiti. Mina tundsin ka pubekana asjadest puudust, aga vanemaid selles süüdistada, see oli mõeldamatu! Ma ju nägin nende tööd ja vaeva. Nad ei laristanud (joonud, suitsetanud, mukkinud jne), kõik raha läks kodusse. Nüüd keskealisena mõtlen, et nii mina kui minu vanemad ei arvestanud asjaoluga, et asjad peavad tulema õigel ajal. Oma tuba (vinget telefoni, moeriideid vms) on vaja kindlal ajal. Laste kasvamise ajal on vaja ruumi ja asju nendele. Sellel ajal hambad risti-rästi säästmine mingiks suuremaks elamiseks või majaks mingis kauges tulevikus, ei ole minu arust õige käitumine. Laps saabki selle säästu-elu maitse ja suhtumise oma tulevikku ja siis kui suurem elamine lõpuks saabub, on vanemad juba üksi. See polnud küll TA kohta nüüd. Soovin TA-le kannatust ja pikka meelt. Ära siiski ütle lapsele halba vastu, las see jääb. Halvad sõnad siiski jäävadki halbadeks, ka siis kui tütar ühel hetkel sind mõistab.

#3637126:

Olen tahtnud teda muredest sh rahalistest eemal hoida ja ega neid muresid pole olnudki. Aga see elustandardi, vähese ruumi (mistõttu ei mahu kööki ka nõudepesumasin) jne jutt on tulnud just viimasel ajal.

Võibolla oleks nüüd aeg kaasata laps ka pere eelarve koostamisse, aga selle klausliga, et sa selles eelarves ka ennast ära ei unusta. Vanem ei pea ise kaltsus ringi käima, et lapsel oleks viimane iPhone. Samas pole ka paljudel täiskasvanutel viimast iPhone ja ollakse ikka õnnelikud.
Nõudepesumasinaid on ka pisikesi, võid mõelda, äkki saab kööki ümber teha natuke. Aga nõusid masinasse panema ja välja võtma peab ikka ise, see töö jääb.

Üldiselt, säilita rahu ja räägi lapsele, mida tegelik elu endast kujutab. Pole sellist asja, et “mitte keegi ei ela nii halvasti kui meie”, alati on neid, kes elavad palju halvemini. Ja julgusta teda ses mõttes oma valikuid ise tegema, et temal oleks tulevikus parem elu.

#3637162:

Võibolla oleks nüüd aeg kaasata laps ka pere eelarve koostamisse, aga selle klausliga, et sa selles eelarves ka ennast ära ei unusta. Vanem ei pea ise kaltsus ringi käima, et lapsel oleks viimane iPhone.

Miks peaks? Me oleme lapsevanemad ja see, kus me 21 aastat raha võtame, ei pea olema lapse peavalu.

#3637177:

Eelarvega tutvumine ei tähenda, et laps on selle eest vastutav, vaid seda, et ta teab ja õpib,  kuidas olemasolevaid sissetulekuid parimal viisil ära kasutada.

Kui sul on lapsed, siis sul ei tohi tekkida olukorda raha ei ole. Mis need sissetulekud siia üldse peaks puutuma.

#3636798:

#3636758:

Ütle lapsele, et ta on väga taibukas. Saab aru, et selline elu ei kõlba kuhugi, et ta tahab ise paremat elu ja loodetavasti teeb ta kõik, et seda saavutada.

Muidu jah, ei maksa selliseid ütlemisi südamesse võtta!

Seda ma olen talle öelnud. Selle peale ta ütleb, et jah, mina olen süüdi ka selles, et temal on elus palju viletsam stardipositsioon kui teistel, tema sõpradel, kooli- ja trennikaaslastel.

Olen olnud samal arvamusel, mis ka siit on läbi käinud, ja nimelt, et haridus on suurim väärtus ja see võimalus on ju tal olemas, saamaks ise oma õnne sepaks. Aga õppimine teda ei huvita paraku, ülikooli läheks ka ilmselt vaid sellepärast, et ma olen alati seda propageerinud. Veab end hetkel kolmedega napilt läbi gümnaasiumi. Mis temast saab edasi, ma tõesti ette ei kujuta. Ja hetkel on muidugi seoses koroonakriisiga asjad halvemad, kui varasemalt olla tavatsetsid, just rahaliselt. On tulnud isegi toiduainete osas hakata planeerima ja mingeid kalleid oste teha praktiliselt enam ei saa. Tal läks tükk aega ja palju seletamist minu poolt, et ta üldse aru saaks praegusest situatsioonist. Nüüd on ta vist aru saanud, kuid tema nõudmised on endised. Kui ma nüüd enda sisse vaatan, siis ma vist tõesti olengi sattunud tema hoiakust ja käitumisest ja ühe katuse all sellise elu elamisest masendusse. Koguaeg on selline rõhuv ja rusuv tunne. Ja kurb öelda, aga kui teda kodus pole v olen ise kodust eemal, siis hingan kuidagi kergendatult.

Ka vanemal tekib ( peaaegu) täiskasvanud lapse suhtes tihti vastumeelsus. See aitab kaasa tema eraldumisele ja tagab, et vanem lapsesse ei klammerdu. Kui ta juba isseisev on, küll siis teie suhted paranevad.

#3637173:

Miks peaks? Me oleme lapsevanemad ja see, kus me 21 aastat raha võtame, ei pea olema lapse peavalu.

Mina kahandaks selle numbri küll ca 15 peale (mitte mõeldes seda, et laps peab tööle minema, aga kui talle üldse eelarvet ja rahalisi võimalusi ei tutvustata), muidu sealt tulevadki inimenesed, kes ei oska planeerida, raha ei koguda ega hoida ega arukalt kulutada. Ka seda tuleb õpetada ja kui last rahaasjades kotis hoida, kust see tulema peaks, loomulikust intelligentsist? Rahaga ümberkäimist õpib laps samuti alguses eeskujuga, mida näeb, hiljem kaasamõtlemisega.

#3636965:

Edaspidi on tal võimalus magada oma voodis, kasutada vannituba ja võtta külmkapist süüa. Kõige muu jaoks on tal täisealisena vaba voli raha teenida.

Just. Vähemalt tuba on soe, kõht täis ja võimalus liikuda omal käel linnas, kuhu tahab. Nii juhtub, kui lapsed ei tea, kust raha tuleb ja mille peale kulub. Kui soovitakse osta igasuguseid hilpe ja uusi tehnikavidinaid, sest need on lahedad, mitte hädavajalikud ja vanadest tüdinetakse ära, siis tuleks preilil tööle minna. Tavaliselt tekib raha väärtusest arusaam alles siis, kui hakatakse ise teenima ja kalkuleerima, mida selle eest osta saab ja millest loobuma peab. Suvel on võimalus kasvõi marju korjata, pangu sõbrannadest punt kokku ja mingu teenigu ise raha, ega virisemine, vingumine ja teiste süüdistamine ei aita.

#3637241:

Oledki ebaõnnestunud. Väärtuste õpetamine pole välja tulnud, kui edu on ühest tehnikavidinast teise või ühest reisist teise. See üldjuhul avaldub neil, kel seda vaimu ega õpioskust pole antud. No et muu poole pole püüelda ega saavutusi ette näidata, siis vähemalt saab külalistele nõudepesumasinat näidata.

Ei, ma ei ole sellega absoluutselt nõus  – kui teismeline igasugu asju ütleb, siis EI tähenda see, et ema on tingimta vale mõtlemsiega, vale ellusuhtumisega.

Nii, nagu jonnima võib hakata ka ka kõige harmoonilisema pere väikelaps – nii võib vinguma ja vanemaid kritiseerima hakata ka igati õigete väärtushinnangutega lapsevanema teismeline.Ja selle peale, et “kõiges on süüdi poolik pere – kahe vanemaga peredes ei hakka iial teismelised vanematele midagi ette heitma” lubage naerda. Jah, kahe vanemaga harmoonilise pere eelis on küll see, et ema-isal on teineteist toetades lihtsam rahulikuks jääda (saab kasvõi omavahel nalja visata), mitte närvi minna. Mis aga ei tähenda üldse, et üksikvanem ei võiks raskustega toime tulla ja lõppude lõpuks ikkagi õnnestuda.

Täiskasvanu peab peale esimest ehmatust vaatama lapse juttu nagu kõrvalt. Mitte laskma teismelisel nagu osaval emotsioonidele rõhuval müügimehel endale igasugu jama ajdesse sisestada. Üks asi, et teismeline ise oma juttu siiralt usub – aga kui täiskasvanu selle ilma filtrita endasse laseb ja endal vaimses mõttes selja küüru laseb – see ei lähe mitte.

Mis ei tähenda, et lapsed-teismelised kunagi midagi õigesti ei ütleks. Näiteks võivad lapsed tajuda ebaõiglust täiesti õigesti. Aga peabki püüdma vaadata lapse poolt öeldut kõrvalpilguga. Selles mõttes on kasulik lapse tekst kasvõi võõrastele “ette mängida” – kuidas neile tundub, kas on tark iva sees või on lapsik jutt? Antud juhul mulle kui võõrale tundub küll väga lapsik jutt.

Loodetavasti läheb lapsel see faas mööda. Minu 11 aastane ütleb mulle koguaeg, et ma olen vaene. Ma ei võta eriti hinge. Ma kasvatan üksi kahte last ja elamine on meil tilluke. Palk pole vilets aga ülal vaja pidada 3 inimest. Aga kui ka raha oleks rohkem, ma ei taha et lapsed saaks kõike vaid sõrmi nipsutades. Mul on tunne, et tänapäeva lapsed ei hinda neid asju mis neil on. Näiteks loopis laps oma telefoni – mis on küll juba mõned aastad vana aga siiski – ütlesin, et kui lõhud ära saad omale nuputelefoni. Ei ole nii, et lõhud ära ja saad uue. Riideid olen lasnud lastel ise valida – aga seal kah ei saa neid liiga palju. Seega nad saavad mida tahavad aga kusagil on piir. Laps tahab arvutit – nüüd kogume ja siis ostame.

Ma tahaks, et lapsed õpiks aru saama kust tuleb raha. Gümnaasiumi lõpetaja võiks seda teada. Ma soovin teemaalgatajale ka pisut enesekindlust – see mis sa oled lapsele võimaldanud pole üldse vähe. Kui laps on täisealine võiks ta ka omale töö otsida ja ka ise panustada kui ta arvab, et sa ei suuda talle piisavalt pakkuda. See lause, et kõigil teistel on rohkem ja kõik elavad paremini, ei pea üldjuhul paika.

Ma räägiks lapsega südamest, et oled andnud endast parima ja sul on väga valus kuulda, et kõige selle juures on ta rahulolematu. Tal on alati võimalus oma elu paremini ja õigemini elada. Seni, kuni ta pole midagi ise teinud, pole tal ka õigust anda hinnanguid sinu elule.