Esileht Pereelu ja suhted Laps ütleb, et olen ebaõnnestunud inimene

Näitan 30 postitust - vahemik 91 kuni 120 (kokku 133 )

Teema: Laps ütleb, et olen ebaõnnestunud inimene

Postitas:
Kägu

Ma ei saa vist elu lõpuni aru, et elu mõõde on nõudepesumasin. Lihtlabane väikekodanlus. Nõudepesu on nii lihtne asi…

Ma vihkan nõudepesu. Ma ei saa aru kuidas inimesed käivad reisimas ja nõudepesumasinat ei osta. Mul 45cm lai masin ja töötab vähemalt korra päevas, mis sest et kahekesi elame.

Võibolla sest olen juba sellest põlvkonnast kus sünnist saati on nõudepesumasin kodus olemas olnud. Ka siis kui sündides vanemad ühetoalises korteris elasid.

Meil pole nõudepesumasinat, sest seda pole kusagile panna. Köök on väike ja kappe-sahtleid kuhu asju panna on ka vaja. Asi pole üldse rahas, et ei suuda nõudepesumasinat osta – need pole teab mis kallid üldse. Lihtsalt panna pole seda kusagile. Kui kunagi tekib võimalus, siis saab ka ehk olema. Hetkel peaks kogu köögimööbli siis välja vahetama. Aga nõudepesumasin pole mingi näitaja – et seda pole siis kui ei suuda seda osta. Vaid saab ka ilma.

+7
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

kust tuleb raha

Õnneks on meil seadus laste kaitseks. Viilimist ei salli. Kui seadus näeb ette miiniumpalk+ lapsetoetus, siis laps peab oma osa ka kätte saama.

0
-14
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Väga inetu ja isekas käitumine lapse poolt. Soovitaks tal tööle minna, kui tal rohkem asju vaja on.

On jah inetu käitumine lapse poolt.

Aga see PK kanade stamplause- mingu tööle- on sama loll. Miks siis täiskasvanu- haritud, kogemustega, oskustega- ei lähe sellele kõrgepalgalisele tööle, mis iga nurga peal vedeleb. Milleks gümnasisti sundida, minge ise, keskealised prouad.

Kui vinguv pubekas tööle läheb saab ta aru kust raha tuleb. Mis õigus on kritiseerida teist inimest, kui sa ise ei ole isegi miinimumi võimeline teenima. Miks gümnasisti sundida? Kui see gümnasist võtab omale õiguse anda hinnanguid inimese osas, kes talle kõike võimaldab aga ta pole rahul, sest arvab, et võimaldatakse liiga vähe – siis tuleb minna ja teha ise paremini…või olla vait, kui tegelt ise paremini ei oska, suuda või taha.

+9
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui vinguv pubekas tööle läheb saab ta aru kust raha tuleb. Mis õigus on kritiseerida teist inimest, kui sa ise ei ole isegi miinimumi võimeline teenima. Miks gümnasisti sundida? Kui see gümnasist võtab omale õiguse anda hinnanguid inimese osas, kes talle kõike võimaldab aga ta pole rahul, sest arvab, et võimaldatakse liiga vähe – siis tuleb minna ja teha ise paremini…või olla vait, kui tegelt ise paremini ei oska, suuda või taha.

Muigan. Kui laps sind kohtusse annab, siis sinul tekib võlg, mitte temal.

0
-14
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

kust tuleb raha

Õnneks on meil seadus laste kaitseks. Viilimist ei salli. Kui seadus näeb ette miiniumpalk+ lapsetoetus, siis laps peab oma osa ka kätte saama.

Kui lapsel riie seljas, katus pea kohal, tuba soe ka tehnikavidinad olemas ja saab ka reisida aegajalt. Siis mis siin puudu on? Mida seadus ette näeb siin? Mis miinimumpalk + lapsetoetus???

+12
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui vinguv pubekas tööle läheb saab ta aru kust raha tuleb. Mis õigus on kritiseerida teist inimest, kui sa ise ei ole isegi miinimumi võimeline teenima. Miks gümnasisti sundida? Kui see gümnasist võtab omale õiguse anda hinnanguid inimese osas, kes talle kõike võimaldab aga ta pole rahul, sest arvab, et võimaldatakse liiga vähe – siis tuleb minna ja teha ise paremini…või olla vait, kui tegelt ise paremini ei oska, suuda või taha.

Muigan. Kui laps sind kohtusse annab, siis sinul tekib võlg, mitte temal.

Mida laps kohtusse annab? Sa oled ikka päris väärastunud arusaamadega.

+11
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mida laps kohtusse annab? Sa oled ikka päris väärastunud arusaamadega.

Sind, ikka sind. Vastupidi seadus kaitseb sinu last sinu väärastunud arusaama eest!

0
-16
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mida laps kohtusse annab? Sa oled ikka päris väärastunud arusaamadega.

Sind, ikka sind. Vastupidi seadus kaitseb sinu last sinu väärastunud arusaama eest!

Kui täisealine noor arvab, et see mida vanem talle pakub, pole piisav, et tema kapriise rahuldada, siis ükski kohus ei tee vanemale mingeid ettekirjutusi mida ja kui palju täisealisele lapsele peab võimaldama. Laps ei ela ülimas vaesuses ega puuduses. Ei ole näljas ega paljas. Kui tema soovidel aga pole piire, siis peab ta ise ennast liigutama hakkama. Sina võid oma vanemaid kohtusse kaevata kui tahad ja see näitab sinu väärastunud arusaamu. Kahtlen, et seda teeb teemaalgataja laps ja ammugi ei tee seda minu lapsed. Ja ma ka ei tea ühtegi inimest kes seda teinud või planeerinud oleks. Aga sina tuled selle peale. Järelikult on sul kogemused.

+9
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Võidelgu traditsioonilise pere pärast – st et pered püsiksid, ei  oleks juhusuhteid, armukesi, väärtustaks oma meest-naist. -Aga nad kemplevad  homodega. Ega homo sellest heteroks ei muutu ja traditsioonilisse (mees-naine) abiellu ei astu. Nii kaua, kui on inimkond – on ka homoseksuaalsed inimesed olnud. Oli antiikajastul, muinas Egiptuses jne. See ei kao ka mitte kuhugi, neid julmalt kiusati taga veel  eelmisel sajandi lõpus – nõuka ajal oli meeste homoseksualism kriminaalkorras karistatav (huvitav – karistati ainult mehi).

Ega lollus on ka ju alati olemas olnud, aga nii tugevalt esile ja norme dikteerima pole teda kunagi varem lastud. Algas sellest, et lollidele hakati haridust andma.
Sama homodega.
Ja tagajärjed on näha.

+2
-9
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Eelarvega tutvumine ei tähenda, et laps on selle eest vastutav, vaid seda, et ta teab ja õpib, kuidas olemasolevaid sissetulekuid parimal viisil ära kasutada.

Kui sul on lapsed, siis sul ei tohi tekkida olukorda raha ei ole. Mis need sissetulekud siia üldse peaks puutuma.

Kas see käib ainult naiste kohta? Elatisevõlgnikest meeste puhul sobib suurepäraselt vabandus, et raha pole…

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nüüd olen siis kuulda saanud, et mitte keegi ei ela nii viletsalt nagu meie (korter 45 m2 paneelikas, 2 eraldi tuba, elutuba seega puudub), ruumi pole, autot pole, nõudepesumasinat pole, vana köögimööbel, pisikesed toad, kedagi külla kutsuda ta ei saa. Minule ütles, et ma olen ebaõnnestunud inimene, kes ei suuda talle midagi pakkuda, sellist elu nagu teistel tema eakaaslastel on. teised panevad nõud nõudepesumasinasse, tema peab pesema; teisi sõidutatakse autoga või sõidavad koguni ise (on oma autogi ostetud), tema peab bussiga sõitma jnejne.

Hiline puberteet ja ilmselt kellegi halb mõju. Väga hirmus materialistlik ellusuhtumine.

Ise kasvatasin ka oma lapsed üksi. Kitsastes oludes. Minu lapsed on tänulikud ja tunnustavad mu tollaseid pingutusi.

Loodan, et hiljem, veidi vanemana, saab tütar oma käitumise koledusest aru.

+7
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Tähetolm

Mina tõmbaks oma finantse tema suhtes pisut koomale, kui ebaõnnustunud, siis palun. Eat it!

Täpselt

+12
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui täisealine noor arvab, et see mida vanem talle pakub, pole piisav, et tema kapriise rahuldada, siis ükski kohus ei tee vanemale mingeid ettekirjutusi mida ja kui palju täisealisele lapsele peab võimaldama. Laps ei ela ülimas vaesuses ega puuduses. Ei ole näljas ega paljas. Kui tema soovidel aga pole piire, siis peab ta ise ennast liigutama hakkama. Sina võid oma vanemaid kohtusse kaevata kui tahad ja see näitab sinu väärastunud arusaamu. Kahtlen, et seda teeb teemaalgataja laps ja ammugi ei tee seda minu lapsed. Ja ma ka ei tea ühtegi inimest kes seda teinud või planeerinud oleks. Aga sina tuled selle peale. Järelikult on sul kogemused.

Täiskasvanud õppiv noor ei pea tööle minema, vaid see on sinu kui lapsevanema kohustus  vajalik lapsele tagada. Kohtulahendeid küllaga. Järelikult tead sina seadustest vähem kui mina.

0
-14
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kas see käib ainult naiste kohta? Elatisevõlgnikest meeste puhul sobib suurepäraselt vabandus, et raha pole…

Raha peab olema kehtib mõlema vanema puhul. Jah, on vale, et ühel tekib rahapuudusel võlg, kuid teisel mitte. Muideks elatisvõlgnikest naisi on mitu.

+1
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Huh! Poistega on vist palju palju lihtsam. Mul poiss 15 aastane ja ta on nii pettunud, et ostsime moodsa integreeritud puutetundliku pliidi ja ahju koos uue köögimööbliga. Nutab taga seda ülivana eraldiseisvat pliiti. Sest sellega oli tal täpselt välja arvestatud ja katsetatud ahju friikate parim temperatuur ja aeg. Haha. Ma olin veel uhkusest lõhki minemas, kui talle uut ahju tutvustasin. Lubasin lahkelt vana pliidi talle vana pliidi eraldi keldrisse paigutada. Haha!

Ta heitis ette vaid, et tal pole iphone. Ostsin selle talle, viimase mudeli. Nüüd kutt õnne tipul ja rohkem soove pole. Lihtne. Isegi riided ei huvita. Käib sõpradega paavlis. Ja kusjuures meil ka väike 42 m2 kodu (3 toaliseks muudetud- 2 magamistuba, köök-elutuba) ja elame neljakesi. Ja meil ei käi ka väga külalisi. Pigem käime ise külas. Poisis vahest sõbrad käivad külas. Tunnevad kõik ennast mugavalt.

Ja olen maast madalast öelnud, et õpi praegu, et tulevikus saad teha mida tahad. Mitte tegema, sest pead. Oleme lubanud, et toetame teda seni kuni õpib. Keskkooli lõpus maksame kinni autokooli ja toetame esimeste suurte ostude puhul. Näiteks auto ost. Ja kodulaen. Aga selleks, et neid osta peab tal olema piisav sissetulek.

Õnneks laps mõistab, et kuldlusikad saavad vähesed ja lotovõidule vaid loota pole mõtet.

Probleem on ikkagi ruumipuudus lapse jaoks, elutoa puudumine ja ma täiesti mõistan seda. Minu suurim soov on samuti, et mul oleks oma magamistuba, oma voodiga. Hetkel on minu tuba kasutuses ka elutoana, mis tähendab igaõhtust diivani lahti tegemist. Aga tol hetkel, kui selle korteri ostsin, oli laps 8 aastane, ehk siis see oli 10 aastat tagasi. Tol hetkel kolisime praegusesse koju üüripinnalt, mis oli samuti 2-toaline, aga toad olid veel ka läbikäidavad ja köök, esik ja vannituba tibatillukesed. Kuna korteri asukoht on väga hea ja hind oli mõistik, siis sai selle korteri kasuks otsustatud, sest soov oma korter ära osta, oli tolleks hetkeks edasilükkamatu. Sarnaselt paljudele teistele ei soovinud ka mina osta kallimat korterit, ehkki pank oli valmis oluliselt suurema summa mulle laenama. Ei julenud seda summat võtta, sest teadsin, et kogu asi seisab vaid minu peal ja tahtsin, et jääks raha ka külaltki lahedaks igapäevaseks eluks. Ehk siis ei tahtnud endal 3 toa ja uuema maja nimel hinge kinni tõmmata. Samuti mõtlesin, et kui laps kodus lahkub, siis ei oleks mul nagunii vaja kolme tuba ega ka mõistlik sellist elamist pidada, plaan oleks sellisel juhul üks sein maha võtta ja teha elutuba kokku kööginurgaga, mis muudaks elamise avaramaks ning magamistuba jääks siis eraldi. Ejk siis ühele inimesele või paarile oleks sobilik. Aga täna on tütar jõudnud oma arusaamades tõdemuseni, et ma ei ole temaga ja tema vajadustega arvestanud seda korterit ostes, sest ruumi on kahe eraldiseisva isiku jaoks vähe ja peamiselt just, jah, puudub elutuba. Mis teha, nii see on ja elutuba tõesti pole. Ja seina hetkel maha võtta ei saa. Ehk siis ajaliselt tekkisidki etteheiteid koos koroonahädaga, mis tekkis ka vajadus talle selgitada, et peame oma elu veidi kokku tõmbama.

Kuna 2019 tegin kapitaalremondi, välja arvatud köögimööbel jäi vana (mistõttu ei tekkinud ka kohta nõudepesumasinale), siis ei ole mul momendil ka mingit vaba raha. Panin üsna kõik hakkama selle peale, et saaksime kodu uuendada.

Ja samas mul tõesti ei ole raha kalliteks asjadeks, ehk siis sellised kallid kohvimasinad jne, mida ta oma kaaslatste juures külas käies ilmselt näeb. Ma  ise ei ole materiaalne inimene ka üldse ja ei ole osanud äriliselt mõelda jne, ma rohkem vaatan loodust ja kuulan muusikat, loen raamatuid ja käin teatris, kontserdil – seda tüüpi. No ja ei saanud ka mina oma vanematelt midagi eluks kaasa, mida oleks saanud kuidagi oma elu ehitamisel kasutada.

Jah, tahaksin aidata autojuhiload teha, aga selle kohta tütar ütles, et kui meil pole autotki, siis mida nende lubadega teha. Autot pole sellepärast, et mul pole lubasid. Pole vaja ka läinud. Ilmselt olen mitmes mõttes siis veidrik, pole autot, pole meest, perekonda .. Jah, ma tõesti saan oma lapsest paljuski aru, kõik need tema etteheited. Lapse saamine pole mingi inimõigus omaette, lapsele peab ka midagi pakkuda olema. Mulle on tundnud, et ju mul ikka on olnud ka, seda nii asjade kui eelkõige vaimses mõttes. Alles nüüd viimasel ajal on mu usk sellesse, et olen oma lapsele hea ema olnud, kuidagi kõikima löönud.

Võib-olla ma oleksin siis pidanud end lapse pärast ikkagi suunama sellisele rajale, kust oleks rohkem raha saanud ja võimaldanud talle rohkem, paremat elu .. Eks sellest on hilja muidugi mõelda, mis tehtud ja kuidas elatud, see on olnud, nüüd on vaid tulevik tema puhul see, mida ta ise ehitada saab ja oma elu muuta teistsuguseks, selliseks, nagu talle sobib. Sest tema standartid on väga kõrged, on juba ammu selge, et talle sobib vaid kõigest kõige parem. Näiteks, kui ma ise ostan enamuse riideid-jalatseid taaskasutusest, siis tema puhul ei tule see kõne allagi. Kui ta noorem oli, siis jah, ostsin talle ka sealt, mitte küll kõike, aga siiski päris palju riideesemeid. Kuna see nüüd enam ammu kõne alla ei tule, siis läheb sellevõrra rohkem raha tema riiete peale, jalatsite peale. Ja ma ei arva, et selles midagi halba oleks, sest mina tema vanuses tahtsin kõike sedasama, riided ja jalatsid, väline imago oli äärmiselt oluline. Nii ka temal. Aga ma näiteks ei mäleta küll oma lapsepõlvest, et mul üldse oleks pähe tulnud oma vanematele midagi ette heita. Ma käisin palju oma sõpradel külas, neil olid ilmselt uhkemad kodud, aga ma nagu üldse isegi ei müelnud selle peale .. minu kodu oli minu kodu ja seisis justkui kõrgemal igasugusest mõeldavast kriitikast minu poolt. Mul oli enda meelest ilus ja hea kodu, kuigi oli sama väike, kui mul praegu tütrega ja elasime seal koos ema, isa ja õega. Jah,, ajad olid muidugi teised, toona elatigi nii ..

Ühesõnaga. ma ei teagi mida ma nüüd oma pika jutuga siin öelda tahtsin. Ilmselt ikka seda, et ma olen paljuski oma lapsega nõus. Jah, muidugi võiks olla suurem korter, kus oleks ka elutuba ja kus kööki mahuks nüudepesumasin ja võiks olla rohkem raha ja võimalusi. Paraku mul ei ole selleks raha ja ma ei näe, et ka tuleks tulevukus, seega kui ma saan ka köögi reminditud ja sinna nõudepesumasina ostetud ühel päeval, siis on ilmselt tütar juba kodust välja lennanud. Ja selle seina maha võetud .. kui seda metsa ees ei oleks …

Ma väga loodan, et temal läheb elus paremini ja ta saab endale hooliva targa elukaaslase, lapsed ja kallid lähedased inimesed, head sõbrad, hea hariduse ja töö, piisava sissetuleku heaks eluks, selliseks, mida ta ise soovib, aga mis peamine – et ta oleks õnnelik ja teda saadaks hea tervis ja tema hinges ja meeles valitseks rahu ja headus.

 

+15
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui täisealine noor arvab, et see mida vanem talle pakub, pole piisav, et tema kapriise rahuldada, siis ükski kohus ei tee vanemale mingeid ettekirjutusi mida ja kui palju täisealisele lapsele peab võimaldama. Laps ei ela ülimas vaesuses ega puuduses. Ei ole näljas ega paljas. Kui tema soovidel aga pole piire, siis peab ta ise ennast liigutama hakkama. Sina võid oma vanemaid kohtusse kaevata kui tahad ja see näitab sinu väärastunud arusaamu. Kahtlen, et seda teeb teemaalgataja laps ja ammugi ei tee seda minu lapsed. Ja ma ka ei tea ühtegi inimest kes seda teinud või planeerinud oleks. Aga sina tuled selle peale. Järelikult on sul kogemused.

Täiskasvanud õppiv noor ei pea tööle minema, vaid see on sinu kui lapsevanema kohustus vajalik lapsele tagada. Kohtulahendeid küllaga. Järelikult tead sina seadustest vähem kui mina.

Mis on vajalik? Nõudepesumasin või? Päriselt????

+2
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma väga loodan, et temal läheb elus paremini ja ta saab endale hooliva targa elukaaslase, lapsed ja kallid lähedased inimesed, head sõbrad, hea hariduse ja töö, piisava sissetuleku heaks eluks, selliseks, mida ta ise soovib, aga mis peamine – et ta oleks õnnelik ja teda saadaks hea tervis ja tema hinges ja meeles valitseks rahu ja headus.

Mulle väga meeldis tervenisti kommentaar. Aga ise me oleme kahe käega allakirjutanud lapsel peab olema. Koolis räägitakse, sõpradega arutatakse, peab olema.  Miks lapsed meie suhtes süüdistavad ja nõudlikud ei peaks siis olema?  Üks suur mõttekoht.

+4
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Huh! Poistega on vist palju palju lihtsam. Mul poiss 15 aastane ja ta on nii pettunud, et ostsime moodsa integreeritud puutetundliku pliidi ja ahju koos uue köögimööbliga. Nutab taga seda ülivana eraldiseisvat pliiti. Sest sellega oli tal täpselt välja arvestatud ja katsetatud ahju friikate parim temperatuur ja aeg. Haha. Ma olin veel uhkusest lõhki minemas, kui talle uut ahju tutvustasin. Lubasin lahkelt vana pliidi talle vana pliidi eraldi keldrisse paigutada. Haha!

Ta heitis ette vaid, et tal pole iphone. Ostsin selle talle, viimase mudeli. Nüüd kutt õnne tipul ja rohkem soove pole. Lihtne. Isegi riided ei huvita. Käib sõpradega paavlis. Ja kusjuures meil ka väike 42 m2 kodu (3 toaliseks muudetud- 2 magamistuba, köök-elutuba) ja elame neljakesi. Ja meil ei käi ka väga külalisi. Pigem käime ise külas. Poisis vahest sõbrad käivad külas. Tunnevad kõik ennast mugavalt.

Ja olen maast madalast öelnud, et õpi praegu, et tulevikus saad teha mida tahad. Mitte tegema, sest pead. Oleme lubanud, et toetame teda seni kuni õpib. Keskkooli lõpus maksame kinni autokooli ja toetame esimeste suurte ostude puhul. Näiteks auto ost. Ja kodulaen. Aga selleks, et neid osta peab tal olema piisav sissetulek.

Õnneks laps mõistab, et kuldlusikad saavad vähesed ja lotovõidule vaid loota pole mõtet.

Probleem on ikkagi ruumipuudus lapse jaoks, elutoa puudumine ja ma täiesti mõistan seda. Minu suurim soov on samuti, et mul oleks oma magamistuba, oma voodiga. Hetkel on minu tuba kasutuses ka elutoana, mis tähendab igaõhtust diivani lahti tegemist. Aga tol hetkel, kui selle korteri ostsin, oli laps 8 aastane, ehk siis see oli 10 aastat tagasi. Tol hetkel kolisime praegusesse koju üüripinnalt, mis oli samuti 2-toaline, aga toad olid veel ka läbikäidavad ja köök, esik ja vannituba tibatillukesed. Kuna korteri asukoht on väga hea ja hind oli mõistik, siis sai selle korteri kasuks otsustatud, sest soov oma korter ära osta, oli tolleks hetkeks edasilükkamatu. Sarnaselt paljudele teistele ei soovinud ka mina osta kallimat korterit, ehkki pank oli valmis oluliselt suurema summa mulle laenama. Ei julenud seda summat võtta, sest teadsin, et kogu asi seisab vaid minu peal ja tahtsin, et jääks raha ka külaltki lahedaks igapäevaseks eluks. Ehk siis ei tahtnud endal 3 toa ja uuema maja nimel hinge kinni tõmmata. Samuti mõtlesin, et kui laps kodus lahkub, siis ei oleks mul nagunii vaja kolme tuba ega ka mõistlik sellist elamist pidada, plaan oleks sellisel juhul üks sein maha võtta ja teha elutuba kokku kööginurgaga, mis muudaks elamise avaramaks ning magamistuba jääks siis eraldi. Ejk siis ühele inimesele või paarile oleks sobilik. Aga täna on tütar jõudnud oma arusaamades tõdemuseni, et ma ei ole temaga ja tema vajadustega arvestanud seda korterit ostes, sest ruumi on kahe eraldiseisva isiku jaoks vähe ja peamiselt just, jah, puudub elutuba. Mis teha, nii see on ja elutuba tõesti pole. Ja seina hetkel maha võtta ei saa. Ehk siis ajaliselt tekkisidki etteheiteid koos koroonahädaga, mis tekkis ka vajadus talle selgitada, et peame oma elu veidi kokku tõmbama.

Kuna 2019 tegin kapitaalremondi, välja arvatud köögimööbel jäi vana (mistõttu ei tekkinud ka kohta nõudepesumasinale), siis ei ole mul momendil ka mingit vaba raha. Panin üsna kõik hakkama selle peale, et saaksime kodu uuendada.

Ja samas mul tõesti ei ole raha kalliteks asjadeks, ehk siis sellised kallid kohvimasinad jne, mida ta oma kaaslatste juures külas käies ilmselt näeb. Ma ise ei ole materiaalne inimene ka üldse ja ei ole osanud äriliselt mõelda jne, ma rohkem vaatan loodust ja kuulan muusikat, loen raamatuid ja käin teatris, kontserdil – seda tüüpi. No ja ei saanud ka mina oma vanematelt midagi eluks kaasa, mida oleks saanud kuidagi oma elu ehitamisel kasutada.

Jah, tahaksin aidata autojuhiload teha, aga selle kohta tütar ütles, et kui meil pole autotki, siis mida nende lubadega teha. Autot pole sellepärast, et mul pole lubasid. Pole vaja ka läinud. Ilmselt olen mitmes mõttes siis veidrik, pole autot, pole meest, perekonda .. Jah, ma tõesti saan oma lapsest paljuski aru, kõik need tema etteheited. Lapse saamine pole mingi inimõigus omaette, lapsele peab ka midagi pakkuda olema. Mulle on tundnud, et ju mul ikka on olnud ka, seda nii asjade kui eelkõige vaimses mõttes. Alles nüüd viimasel ajal on mu usk sellesse, et olen oma lapsele hea ema olnud, kuidagi kõikima löönud.

Võib-olla ma oleksin siis pidanud end lapse pärast ikkagi suunama sellisele rajale, kust oleks rohkem raha saanud ja võimaldanud talle rohkem, paremat elu .. Eks sellest on hilja muidugi mõelda, mis tehtud ja kuidas elatud, see on olnud, nüüd on vaid tulevik tema puhul see, mida ta ise ehitada saab ja oma elu muuta teistsuguseks, selliseks, nagu talle sobib. Sest tema standartid on väga kõrged, on juba ammu selge, et talle sobib vaid kõigest kõige parem. Näiteks, kui ma ise ostan enamuse riideid-jalatseid taaskasutusest, siis tema puhul ei tule see kõne allagi. Kui ta noorem oli, siis jah, ostsin talle ka sealt, mitte küll kõike, aga siiski päris palju riideesemeid. Kuna see nüüd enam ammu kõne alla ei tule, siis läheb sellevõrra rohkem raha tema riiete peale, jalatsite peale. Ja ma ei arva, et selles midagi halba oleks, sest mina tema vanuses tahtsin kõike sedasama, riided ja jalatsid, väline imago oli äärmiselt oluline. Nii ka temal. Aga ma näiteks ei mäleta küll oma lapsepõlvest, et mul üldse oleks pähe tulnud oma vanematele midagi ette heita. Ma käisin palju oma sõpradel külas, neil olid ilmselt uhkemad kodud, aga ma nagu üldse isegi ei müelnud selle peale .. minu kodu oli minu kodu ja seisis justkui kõrgemal igasugusest mõeldavast kriitikast minu poolt. Mul oli enda meelest ilus ja hea kodu, kuigi oli sama väike, kui mul praegu tütrega ja elasime seal koos ema, isa ja õega. Jah,, ajad olid muidugi teised, toona elatigi nii ..

Ühesõnaga. ma ei teagi mida ma nüüd oma pika jutuga siin öelda tahtsin. Ilmselt ikka seda, et ma olen paljuski oma lapsega nõus. Jah, muidugi võiks olla suurem korter, kus oleks ka elutuba ja kus kööki mahuks nüudepesumasin ja võiks olla rohkem raha ja võimalusi. Paraku mul ei ole selleks raha ja ma ei näe, et ka tuleks tulevukus, seega kui ma saan ka köögi reminditud ja sinna nõudepesumasina ostetud ühel päeval, siis on ilmselt tütar juba kodust välja lennanud. Ja selle seina maha võetud .. oh poleks seda metsa vaid ees …

Ma väga loodan, et temal läheb elus paremini ja ta saab endale hooliva targa elukaaslase, lapsed ja kallid lähedased inimesed, head sõbrad, hea hariduse ja töö, piisava sissetuleku heaks eluks, selliseks, mida ta ise soovib, aga mis peamine – et ta oleks õnnelik ja teda saadaks hea tervis ja tema hinges ja meeles valitseks rahu ja headus.

Nagu sa ennist kirjutasid, siis laps ei viitsi isegi õppimisse panustada, siis julgen kahelda, et ta ise enamat suudab. Oled kindel, et ta oma kolmedega ülikooli saab? Lisaks tundub mulle, et tema põhiprobleem ongi suhtumises. Olen küll näinud noori kel ka pole teab mis jõukad vanemad ja kes pole vanematega kunagi soojamaa reisil käinud – laps (noor – täiskasvanu vanuses 17-19a) ongi suviti omale töö otsinud, et saaks sõbrannadega reisida, et oleks omal taskuraha jne. Ei ole täiskohaga töö ega teab mis suur palk aga nii nagu need noored on ise öelnud – see on oma raha. Ka keskmisest jõukamatest peredest tean noori, kes gümnaasiumi ajal tööle läinud. Sellel noorel enamus tuttavaid käis suvel tööl. Tallinna äärelinn – eramute piirkond. Ei ole millestki puudust aga oma raha on oma raha. Seega sa pead lõpetama enda süüdistamise. Ohvri mentaliteediga ei ole sa lapsele parim eeskuju. Ei seisne õnn elutoas. Ikka “lapse pööningul” on mingi segadus. Lisaks on lapsel oma tuba olemas, seega pole tal midagi etteheita. See, et aegajalt võivad elus olla raskemad ajad ei ole ka sinu süü. Kas tõesti kõik need inimesed, kes on praegu saanud koondamise on oma elu valesti elanud? Hetkel ju paljudel raske? Suur laps peaks suutma ka sellest aru saada.

+10
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Teemaalgatajal ei tasu liigselt põdeda. Elu paneb ise asjad paika.

Kui tütar lube ei taha, siis teeb hiljem oma raha eest, ja loll on, kui praegu võimalust ei kasuta. Load ei kohusta kedagi autoga sõitma (võib endiselt ühistransporti kasutada, jala või rattaga liikuda!) ega kohusta autot omama (nagu mõni ekslikult arvab), aga load avavad mitmeid uksi tulevikus. Kasvõi saab liigse vaevata elada ühistranspordist kaugemal või pidada mõningaid töökohti.

Mis puutub sellesse, et “täiskasvanud noor inimene võib õppida ja ei pea tööle minema”, siis see käib vanusevahemiku 18-21 kohta, mil tõepoolest koolis õppiv noor on õigustatud elatisesaaja. See aga ei välista tema tööleminekut ja tähendab sisuliselt miinimumelatist oma vanematelt, millega eraldi elamispinnal elada on võib-olla raske. Sisuliselt võiks 18-aastaseks saamisel lapse päevapealt kodust välja saata, koolis õppimise korral kanda 290€ kuus pangaarvele kuni 21-seks saamiseni (mitte õppimise korral mitte midagi kanda) ja kellelgi pole kobisemiseks alust.

+11
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Huh! Poistega on vist palju palju lihtsam. Mul poiss 15 aastane ja ta on nii pettunud, et ostsime moodsa integreeritud puutetundliku pliidi ja ahju koos uue köögimööbliga. Nutab taga seda ülivana eraldiseisvat pliiti. Sest sellega oli tal täpselt välja arvestatud ja katsetatud ahju friikate parim temperatuur ja aeg. Haha. Ma olin veel uhkusest lõhki minemas, kui talle uut ahju tutvustasin. Lubasin lahkelt vana pliidi talle vana pliidi eraldi keldrisse paigutada. Haha!

Ta heitis ette vaid, et tal pole iphone. Ostsin selle talle, viimase mudeli. Nüüd kutt õnne tipul ja rohkem soove pole. Lihtne. Isegi riided ei huvita. Käib sõpradega paavlis. Ja kusjuures meil ka väike 42 m2 kodu (3 toaliseks muudetud- 2 magamistuba, köök-elutuba) ja elame neljakesi. Ja meil ei käi ka väga külalisi. Pigem käime ise külas. Poisis vahest sõbrad käivad külas. Tunnevad kõik ennast mugavalt.

Ja olen maast madalast öelnud, et õpi praegu, et tulevikus saad teha mida tahad. Mitte tegema, sest pead. Oleme lubanud, et toetame teda seni kuni õpib. Keskkooli lõpus maksame kinni autokooli ja toetame esimeste suurte ostude puhul. Näiteks auto ost. Ja kodulaen. Aga selleks, et neid osta peab tal olema piisav sissetulek.

Õnneks laps mõistab, et kuldlusikad saavad vähesed ja lotovõidule vaid loota pole mõtet.

Probleem on ikkagi ruumipuudus lapse jaoks, elutoa puudumine ja ma täiesti mõistan seda. Minu suurim soov on samuti, et mul oleks oma magamistuba, oma voodiga. Hetkel on minu tuba kasutuses ka elutoana, mis tähendab igaõhtust diivani lahti tegemist. Aga tol hetkel, kui selle korteri ostsin, oli laps 8 aastane, ehk siis see oli 10 aastat tagasi. Tol hetkel kolisime praegusesse koju üüripinnalt, mis oli samuti 2-toaline, aga toad olid veel ka läbikäidavad ja köök, esik ja vannituba tibatillukesed. Kuna korteri asukoht on väga hea ja hind oli mõistik, siis sai selle korteri kasuks otsustatud, sest soov oma korter ära osta, oli tolleks hetkeks edasilükkamatu. Sarnaselt paljudele teistele ei soovinud ka mina osta kallimat korterit, ehkki pank oli valmis oluliselt suurema summa mulle laenama. Ei julenud seda summat võtta, sest teadsin, et kogu asi seisab vaid minu peal ja tahtsin, et jääks raha ka külaltki lahedaks igapäevaseks eluks. Ehk siis ei tahtnud endal 3 toa ja uuema maja nimel hinge kinni tõmmata. Samuti mõtlesin, et kui laps kodus lahkub, siis ei oleks mul nagunii vaja kolme tuba ega ka mõistlik sellist elamist pidada, plaan oleks sellisel juhul üks sein maha võtta ja teha elutuba kokku kööginurgaga, mis muudaks elamise avaramaks ning magamistuba jääks siis eraldi. Ejk siis ühele inimesele või paarile oleks sobilik. Aga täna on tütar jõudnud oma arusaamades tõdemuseni, et ma ei ole temaga ja tema vajadustega arvestanud seda korterit ostes, sest ruumi on kahe eraldiseisva isiku jaoks vähe ja peamiselt just, jah, puudub elutuba. Mis teha, nii see on ja elutuba tõesti pole. Ja seina hetkel maha võtta ei saa. Ehk siis ajaliselt tekkisidki etteheiteid koos koroonahädaga, mis tekkis ka vajadus talle selgitada, et peame oma elu veidi kokku tõmbama.

Kuna 2019 tegin kapitaalremondi, välja arvatud köögimööbel jäi vana (mistõttu ei tekkinud ka kohta nõudepesumasinale), siis ei ole mul momendil ka mingit vaba raha. Panin üsna kõik hakkama selle peale, et saaksime kodu uuendada.

Ja samas mul tõesti ei ole raha kalliteks asjadeks, ehk siis sellised kallid kohvimasinad jne, mida ta oma kaaslatste juures külas käies ilmselt näeb. Ma ise ei ole materiaalne inimene ka üldse ja ei ole osanud äriliselt mõelda jne, ma rohkem vaatan loodust ja kuulan muusikat, loen raamatuid ja käin teatris, kontserdil – seda tüüpi. No ja ei saanud ka mina oma vanematelt midagi eluks kaasa, mida oleks saanud kuidagi oma elu ehitamisel kasutada.

Jah, tahaksin aidata autojuhiload teha, aga selle kohta tütar ütles, et kui meil pole autotki, siis mida nende lubadega teha. Autot pole sellepärast, et mul pole lubasid. Pole vaja ka läinud. Ilmselt olen mitmes mõttes siis veidrik, pole autot, pole meest, perekonda .. Jah, ma tõesti saan oma lapsest paljuski aru, kõik need tema etteheited. Lapse saamine pole mingi inimõigus omaette, lapsele peab ka midagi pakkuda olema. Mulle on tundnud, et ju mul ikka on olnud ka, seda nii asjade kui eelkõige vaimses mõttes. Alles nüüd viimasel ajal on mu usk sellesse, et olen oma lapsele hea ema olnud, kuidagi kõikima löönud.

Võib-olla ma oleksin siis pidanud end lapse pärast ikkagi suunama sellisele rajale, kust oleks rohkem raha saanud ja võimaldanud talle rohkem, paremat elu .. Eks sellest on hilja muidugi mõelda, mis tehtud ja kuidas elatud, see on olnud, nüüd on vaid tulevik tema puhul see, mida ta ise ehitada saab ja oma elu muuta teistsuguseks, selliseks, nagu talle sobib. Sest tema standartid on väga kõrged, on juba ammu selge, et talle sobib vaid kõigest kõige parem. Näiteks, kui ma ise ostan enamuse riideid-jalatseid taaskasutusest, siis tema puhul ei tule see kõne allagi. Kui ta noorem oli, siis jah, ostsin talle ka sealt, mitte küll kõike, aga siiski päris palju riideesemeid. Kuna see nüüd enam ammu kõne alla ei tule, siis läheb sellevõrra rohkem raha tema riiete peale, jalatsite peale. Ja ma ei arva, et selles midagi halba oleks, sest mina tema vanuses tahtsin kõike sedasama, riided ja jalatsid, väline imago oli äärmiselt oluline. Nii ka temal. Aga ma näiteks ei mäleta küll oma lapsepõlvest, et mul üldse oleks pähe tulnud oma vanematele midagi ette heita. Ma käisin palju oma sõpradel külas, neil olid ilmselt uhkemad kodud, aga ma nagu üldse isegi ei müelnud selle peale .. minu kodu oli minu kodu ja seisis justkui kõrgemal igasugusest mõeldavast kriitikast minu poolt. Mul oli enda meelest ilus ja hea kodu, kuigi oli sama väike, kui mul praegu tütrega ja elasime seal koos ema, isa ja õega. Jah,, ajad olid muidugi teised, toona elatigi nii ..

Ühesõnaga. ma ei teagi mida ma nüüd oma pika jutuga siin öelda tahtsin. Ilmselt ikka seda, et ma olen paljuski oma lapsega nõus. Jah, muidugi võiks olla suurem korter, kus oleks ka elutuba ja kus kööki mahuks nüudepesumasin ja võiks olla rohkem raha ja võimalusi. Paraku mul ei ole selleks raha ja ma ei näe, et ka tuleks tulevukus, seega kui ma saan ka köögi reminditud ja sinna nõudepesumasina ostetud ühel päeval, siis on ilmselt tütar juba kodust välja lennanud. Ja selle seina maha võetud .. oh poleks seda metsa vaid ees …

Ma väga loodan, et temal läheb elus paremini ja ta saab endale hooliva targa elukaaslase, lapsed ja kallid lähedased inimesed, head sõbrad, hea hariduse ja töö, piisava sissetuleku heaks eluks, selliseks, mida ta ise soovib, aga mis peamine – et ta oleks õnnelik ja teda saadaks hea tervis ja tema hinges ja meeles valitseks rahu ja headus.

Nagu sa ennist kirjutasid, siis laps ei viitsi isegi õppimisse panustada, siis julgen kahelda, et ta ise enamat suudab. Oled kindel, et ta oma kolmedega ülikooli saab? Lisaks tundub mulle, et tema põhiprobleem ongi suhtumises. Olen küll näinud noori kel ka pole teab mis jõukad vanemad ja kes pole vanematega kunagi soojamaa reisil käinud – laps (noor – täiskasvanu vanuses 17-19a) ongi suviti omale töö otsinud, et saaks sõbrannadega reisida, et oleks omal taskuraha jne. Ei ole täiskohaga töö ega teab mis suur palk aga nii nagu need noored on ise öelnud – see on oma raha. Ka keskmisest jõukamatest peredest tean noori, kes gümnaasiumi ajal tööle läinud. Sellel noorel enamus tuttavaid käis suvel tööl. Tallinna äärelinn – eramute piirkond. Ei ole millestki puudust aga oma raha on oma raha. Seega sa pead lõpetama enda süüdistamise. Ohvri mentaliteediga ei ole sa lapsele parim eeskuju. Ei seisne õnn elutoas. Ikka “lapse pööningul” on mingi segadus. Lisaks on lapsel oma tuba olemas, seega pole tal midagi etteheita. See, et aegajalt võivad elus olla raskemad ajad ei ole ka sinu süü. Kas tõesti kõik need inimesed, kes on praegu saanud koondamise on oma elu valesti elanud? Hetkel ju paljudel raske? Suur laps peaks suutma ka sellest aru saada.

Ahjaa, sellega seoses, et tööl käia. Tütar on kaks suve tahtnud, et mina talle suveks töö leiaksin. Ise ta ei ole leidnud. Paraku ei ole ka minu õnnestunud talle tööd suveks leida ning selles süüdistas ta mind ka. Ütles, et “sinuvanusel inimesel ikka võiks olla selline tutvusringkond ja kontaktid, et suudaksid lapsele töökoha suveks leida”. Mnjah.

Ega ma ei tunne end märtrina muuseas, ma olen küllalt sirge selgrooga ja püstise peaga, aga hetkel totaalne peata seis, see on tõsi, mul on endal segadus tänu arenevatele sündmustele pööningul. Sellest ma ei räägigi, et ta jätab praktiliselt alati nõud pesemata ja ma pesen neid tema järel alailma, olen mõnel korral ka pesemata jätnud, et vaadata, ehk ikkagi peseb, ei pese iial ja no minu kannatus katkeb, ma ei suuda nii elada.

+5
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma olen TA-ga üsna sarnases seisus. Juba 10 a lapsi üksinda kasvatav. Erinevus see, et mul on kaks last ja laste isa maksab ka osaliselt elatist. Ja korter 3-toaline eraldi köögiga (61 ruutu). Seega kummalgi lapsel oma tuba ja mina ka nn elutoas (ma muidugi unistan, kui nad pesast lendama hakkavad, et siis on mul nii magamistuba, kabinet kui elutuba:). Eks mingeid ütlemisi minu saamatuse kohta on olnud (ei osanud valida isa neile, ei ole juhilube, ei teeni piisavalt, et lubada kalleid hobisid) – aga see oli just vanema lapse poolt, aga ta ongi sellise temperamentse loomuga ja oli siis u 10a. Eks ma siis ka muidugi põdesin… Eks põen vahel nüüdki. Aga kui ma oma stardipositsiooni vaatan, siis nii pahasti ka pole läinud – mina sain oma vanematelt eluks kaasa  psüühikahäired ja õudusunenäod, mida ikka, veel 20 a hiljem näen … Ei muud midagi. Nii oma hariduse (nt kaks magistrikraadi) kui kõik, mis mul majanduslikult on, olen ise saavutanud ilma teiste toeta.

Mida veel … Nüüd on minu palk märgavatalt kõrgem, aga lapsed kohanesid selle napima ajaga vist isegi liiga hästi ära. Vanem laps ostab nt enamuse riideid kirbukatest jms (olevat popp ja keskkonda säästev:). Ja tööle läks vanem laps suvel juba 13a – täitsa ise otsis, kandideeris ja läks koristama, ja nii iga suvi (müügitöö, malevas põllutööd jms). Hetkel 16a. Õppimine ka mõlemal lapsel korras.

Ah, nõudepesumasinat mul ka ei ole, ei mahu kööki hetkel… Ei igatse ka. Järgmisel aastal ilmselt uuendan kööki, aga ei usu, et see masin tuleb. Mulle muidu täitsa meeldib ka nõusid pesta. Pesumasin nt on, aga vahel kohe naudin käsitsi pesu pesemist. Pärast intensiivset vaimset tööd ja laua taga istumist hea vaheldus:)

Nii et mis ma selle pika heietuse peale TA-le ütlen – kui Sa oled suutnud lapsele tagada kodurahu, mõnusa keskkonna kasvamiseks, turvatunde jms – siis oled kõik hästi teinud. Paljudel lastel seda paraku ei ole. Laps saab vanemaks, elab natuke oma elu, ja küllap taipab seda ka ise 🙂

 

 

+10
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mimm

Eks lapsel vanus praegu selline, et mõtleb rohkem oma elu peale ja võrdleb teistega aga lohutuseks võin öelda, et pole rahul ka need kellel väliselt nö kõik olemas. Meie gümnasistil eramajas oma tuba, kass keda soovis, välisreisid 1-2x aastas ja sealt ostab ka riideid, peres 2 autot ja sõidutame trenni ning võistlustele aga külalisi kutsub ainult siis kui meid pole kodus sest vanemad ei saa temast aru ja pole piisavalt “ägedad”, teistel on nooremad või annavad rohkem taskuraha, ostavad mootorratta ja lubavad lubadeta sõita jne. Seega mulle tundub, et kui sa oled normaalne vastutustundlik vanem siis ongi väga raske noorte jaoks see hea vanem olla aga ehk oskavad hiljem hinnata. Mul endal oli keeruline lapsepõlv, stardikapital ka 0 aga ema küll ei süüdista sest tal oli isa tõttu ka keeruline.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lubade mittetegemise põhjus on, et TEIL ei ole autot? Tal on õigus see ju kunagi omale osta. Ta ju ei ela sinuga elu lõpuni koos. Gümnasist võiks küll juba mõelda, millist elu tema endale tahab ja selle poole püüdlema hakata (nt edasi õppima minna).

+5
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ega sa ei saagi võita. Mõtle kuidas sul oma vanematega oli, tundusid normaalsed kui oli teismeline? Minu omad küll ei olnud. Aga nüüd suurena ja ise lapsevanemana saan paljudest asjadest hoopis teistmoodi aru.

Mul lapsed praegu 12 ja 7 ja tunnen ka kuidas hakkab see konflikt tekkima. Et vahet pole kuidas sa püüad,  ei ole ikka päris õige see. Ja me omaarust oleme väga ägedad ja noortepärased ning nõudepesumasin on ka olemas 😀

 

Ja need kes ütlevad, et sa oled taganud kodurahu ja paljudel on hullem jne. Jah, täiskasvanud saavad sellest aru, teismelised mitte. Mu isa on ja oli vaimne terrorist (detailidesse laskumata) ja ma elan seda üle siiani. Samas saan aru, et ma päris ise peksa ju ei saanud, et peaks olema õnnelik sellegi üle, et niigi hästi on läinud. Nüüd mul tütar hiljuti ütles, et me mehega kakleme koguaeg ja ta ei taha vahest kojugi tulla, et me koguaeg õiendame nii tema kallal kui omavahel. Ja ma pidin imestusest ümber kukkuma. Me pole mehega tülis olnud, me pole karjunud ega sõimanud, mingid väiksed nägelemised, kes jättis saiapuru kööki ja kes vannitoa põranda märjaks. Ja nüüd mul tuleb meelde seiku oma lapsepõlvest kui ma telefon käes istusin kõrv vastu oma toa ust, et millal on õige aeg politsei kutsuda, et millal saab vaimsest terrorist füüsiline.  Et kõik on nii  suhteline.

+6
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga sellise pinna peal ei olegi tavaliselt rohkem, kui 2-3 inimest ja nende jaoks nõudepesumasina paigaldamine on minu meelest liiast.

Aga 2-3 inimese jaoks pesumasin ei ole liiast?

Meie oleme kolmekesi (naine, mees, lasteaialaps), on suur nõudepesumasin ja see käib 1-2 korda iga päev. Kõik potid-pannid panen ka sinna, käsitsi ei pese midagi.

+4
-9
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
mii

<p style=”text-align: left;”>Ei ole asi üldse selles korteris ega majanduslikus olukorras. Tüdruk on ebakindel ja tahab olla eakaaslaste seas populaarne. Kuna aga tema isikuomadused seda ei võimalda, siis süüdistab oma hädades ema, proovib ” kvaliteetsete ja kalliste” asjadeg oma väärtust teiste noorte silmis tõsta ning ilusat kodu ei ole tal ju ka enda jaoks vaja. Ei, ta tahab seda, et omavanuste ees uhkustada.</p>
Populaarsel ja heade suhtlemisoskustega noorel ei ole selliseid asju vaja. Ta on niigi enesekindel ja hinnatud, olgu see kodu kui vaene tahes. Sinu tütar ei ole kaugeltki vaene. Tal on oma tuba, tehku see ilusaks ja ägedaks ning kutsugu sõbrannasid kasvõi iga päev külla.

Minu lastel on 2 peale 1 tuba. Noorem laps on sotsiaalne, lõbus, hinnatud kaaslane. Alatasa  on meil külas hunnik teismelisi. Vedelevad pead- jalad koos meie kitsas korteris ja neil on väga lõbus.

Vanem laps on kinnine ja kohmakas. Tema ka nõuab kogu aeg igasuguseid asju ja tahab nende abil populaarsust osta. Loomulikult see ei aita.

Aruta parem tütrega läbi, kuidas tal oleks võimalik oma väärtust tõsta, mitte seda osta. Kindlasti hindaksid teised noored teda rohkem, kui ta on tark, õpib hästi, tegeleb huvitavate hobidega ja oskab paljusid asju. Kasvõi näiteks autot juhtida.

Selgita talle ka seda, et ilusate asjade ja raha abil ei saa ta seda, mida tahab ehk teiste noorukite sõprust ja heakskiitu. Et kui praegu ta on vaene jobu, siis kallite asjade abil saab temast lihtsalt natuke rikkam jobu.

Ja see kehva stardipositsiooni jutt pole muud kui enda haletsemine. Väga eemaletõukav. Pole vaja seda tagant õhutada ja kaasa haletseda.

+9
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Juhiloa osas – ma soovitaks tütrel vaadata, palju praegu miinimumprogramm maksab. Seejärel vaadata palju miinimumpalk on. Las arvutab, kaua ta oma miinimumpalgast (keskmist palka hakkavad kohe alguses vähesed teenima) lube teeks ja selgita, millist privileegi sa talle pakud. Arvestage sisse ka hinnatõus, sest praegu maksab autokool ca 2X rohkem kui 4-5a tagasi.

Mul on tõsiselt kahju, et minu vanemad mulle seda ei võimaldanud, sest nad ei näinud vajadust. Mul kulus üle aasta autokoolis, sest raha polnud, et sõita nii tihti kui vaja.

Teine asi – töö. Elate Tallinnas või Tartus? Aga palun, absoluutselt igal inimesel on võimalik toidukulleriks hakata, vaja on selleks ainult jalgratast. Lund on meil harva ja tegelikult ega seegi ei sega linnavahel rattaga sõitmist, kui sobivad rehvid all on.

Tegelikult arvan, et vanemad peaks oma lastega veits ausamad olema. Nagu keegi ütles, ise olete neid vati sees kasvatanud. Rääkige neile, milline päris elu tegelikult on.

0
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nüüd olen siis kuulda saanud, et mitte keegi ei ela nii viletsalt nagu meie (korter 45 m2 paneelikas, 2 eraldi tuba, elutuba seega puudub), ruumi pole, autot pole, nõudepesumasinat pole, vana köögimööbel, pisikesed toad, kedagi külla kutsuda ta ei saa

See, et laps sul lihtsalt plähmib, on ka selge.

Jutt aga, mille ma üleval boldi panin, on mulle täiesti arusaamatu. Minu kooliaegsed sõbrad elasid peaaegu eranditult nn hruštšovkades, mis minu mälu järgi on 37-39 ruutu umbes. Suur tuba läbikäidav. Kõigi köögimööbel oli mingi “samkompunn” ja kööki mahtus maksimaalselt kolm inimest. Tänaseni on need korterid ju kasutusel!
Väga head olemised ja istumised olid. Kas siis sõbrannaga köögis, kuhu ema nii kaua ei trüginud. Või siis elutoas, kui ema läks delikaatset tagumisse tuppa, õue või kööki ja loomulikult istus-rääkis viisakalt ka külalistega veidi aega. Suured (6-8 külalist) sünnipäevad sai peetud neis pisikorterite elutubades.
Ja mingit kaunist mööblit polnud neil ju kellelgi.
Okei, uuemal ajal on noorte standardid teised, aga seda saab ju laps oma sõbrannadele selgitada. Või valida normaalsed sõbrad. Või mitte näha tonti.

Näiteks mina tulin oma sõbrannade-sõprade hrustšovkakorteritesse parima linnaosa 8-toalisest korterist, aga ei ole praeguse hetkeni kordagi pähe löönud, et ma oleksin pidanud seda nende elu kuidagi halvustama. No selge oli ju. Kui minu vanemad olid,kes nad olid, aga sõbranna vanemad olid veoautojuht ja sanitar…õnneks tehti mulle kodus varakult selgeks, et inimesi ei hinnata ei ameti ega eluaseme järgi.
Su lapsel on ebaõnnestunud sõbrad siis või kardab ta ette asja, mis ei pruugigi juhtuda. Ole lahke ema, palu lapsel sõbrannad külla kutsuda, orgunni ampsud ja ole hea võõrustaja.

+6
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ei ole asi üldse selles korteris ega majanduslikus olukorras. Tüdruk on ebakindel ja tahab olla eakaaslaste seas populaarne. Kuna aga tema isikuomadused seda ei võimalda, siis süüdistab oma hädades ema, proovib ” kvaliteetsete ja kalliste” asjadega oma väärtust teiste noorte silmis tõsta ning ilusat kodu ei ole tal ju ka enda jaoks vaja. Ei, ta tahab seda, et omavanuste ees uhkustada. Populaarsel ja heade suhtlemisoskustega noorel ei ole selliseid asju vaja. Ta on niigi enesekindel ja hinnatud, olgu see kodu kui vaene tahes.

Just nii. Uskuge või ärge uskuge, aga sarnase käitumisega teismeliste tegelik probleem peitubki tihti madalas enesehinnangus ja veendumuses, et kallite ja ilusate asjadega saavad nad teenida teiste heakskiidu ja suurema populaarsuse. Uusi ja lahedaid asju on sellises eas enamasti vaja teiste ees uhkeldamiseks ja hea majandusliku elu näitamiseks. Kõige lihtsam on oma ebakindluses ja teiste poolt vähese tähelepanu saamises või ebapopulaarsuses süüdistada oma vanemat, antud juhul ema. Teismelistele võib jääda mulje, et rikkurite lastega üritatakse olla rohkem sõber, aga kui laste iseloomud ei klapi ja ühiseid huvisid pole, siis sarnase väärtusega sõprused, mis baseeruvad asjadel, ei kesta kaua ja üksteist kasutatakse lihtsalt ära. Hea suhtlemisoskusega, enesekindlad lapsed ei vaja enda väärtuse tõstmiseks ja sõprade leidmiseks kalleid asju. Isegi kui pere majanduslik olukord pole kiita, leiavad julged ja populaarsed lapsed alati võimalusi sõpradega kohtumiseks ja suhtlemiseks.

+9
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Hea suhtlemisoskusega, enesekindlad lapsed ei vaja enda väärtuse tõstmiseks ja sõprade leidmiseks kalleid asju. Isegi kui pere majanduslik olukord pole kiita, leiavad julged ja populaarsed lapsed alati võimalusi sõpradega kohtumiseks ja suhtlemiseks.

Täpselt. Minu parim sõbranna, kelle vanemad olid lihtsal tööl, ei häbenenud seda kunagi. Klassikaaslasi, keda kasvatas üksi raamatukogutöötajast või massõmblejast ema, oli ju teisigi. Need lapsed, kes olid jälle jõukamates ja haritlaste peredest, ei osanud isegi näha neid kui mingit heidikut. Käidi külas, sõbrustati. Kodune kasvatus oli normis.

TA laps püüab niiväga meeldida…ja seda vähem see õnnestub. Kardab ehk tonti niisama.

+8
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Näitan 30 postitust - vahemik 91 kuni 120 (kokku 133 )


Esileht Pereelu ja suhted Laps ütleb, et olen ebaõnnestunud inimene