Teema: Laps vahetpidamata undab ja ei püsi pudeliski paigal

Kõigepealt palju kannatust sulle sellise aktiivse lapsega 🙂 minu esimene mõte ja soovitus, mis mul su kirjutatut lugedes tekkis oli see, et pane kogu see hunnik kraami niimoodi ära, et laps seda nii lihtsalt laiali ei saa tõmmata. Lapselukud sahtlitele ja kappidele ja kõik nipsasjakesed ja muu selline kraam kuhugi praegu ära. Pottide ja pannide üksteise vastu tagumise häält kuulates ei peaks vist kellegi närvid väga kaua vastu. Vaata kogu mänguasjavaru üle. Mina olen oma 7 kuuse pealt näinud, et esiteks vähem mänguasju on parem, sest siis ta keskendub rohkem neile vähestele, mida rohkem asju seda vähem ta neid tegelikult uurib ja seda suurem on segadus. Mänguasju vahetan nädala või paari tagant, siis on jälle huvitav st kõik olemasolevad mänguasjad ei ole koguaeg lapsele kättesaadavad. Samuti olen ma suure hurraaga ostetud mõne enda arust toreda ja arendava asja lihtsalt pärast esimest kätte andmist karpi tagasi oma aega ootama pannud, sest on näha, et ta sellega veel hakkama ei saa.

Seega minu esimene soovitus selle kirjutise põhjal on oma kodu üle vaadata ja lapse jaoks hetkel ebavajalik ära peita, äkki see leevendab seda pidevat kaose tunnet. Kui ta on sul aktiivne, siis paratamatult tuleb tal päev otsa järel joosta, proovi leida siis ehk mingeid aktiivseid tegevusi talle ja käige ka rohkem õues, ei pea toas nii palju koristama ja väsitab ka rohkem:) jõudu ja jaksu sulle!

Mine lapsega õue, tal on toas igav.

See on neil kõige kohutavam iga, liikuda juba oskab aga mõistust peas veel pole. Ohtlikuid olukordi tuleb ka ette sellistega. Meil oli näiteks lahtine tagahoov ja kord juhtus et kõrvaline isik sai tal viimasel sekundil natist kinni enne kui oleks kalluri alla jäänud.  No pea ei võta neil ohu olukordi, silmad peavad ka kukla taga olema. See periood oli ühesõnaga kui luupainaja, ei olnud midagi meeldivat, kuni neljaseks sai võib olla sai alles kergemalt hingata.

Kõige vastikum vanus. Ausalt ka, laps tugev, kiire, aga mõistust/ohutunnet pole ollagi.

Pole tal mingit diagnoosi, lihtsalt energiaülejääk. Poisslaps? Kahetoaline on väga väike, tal pole ruumi oma energiat ära kulutada. Mina oma selles vanuses poisiga käisin lihtsalt esimeselt korruselt teisele treppe mööda edasi-tagasi, hea füüsiline pingutus ja väsitas mõneks ajaks. Õues möllamine muidugi ka, aga saan aru, et praegu seal endal suht vastik olla kogu aeg. Raamatud muide, olid meil selles vanuses nö vanniraamatud (pehmed, plastikust ja ei läinud katki). Kõik üleliigne kola, mida saaks kiskuda, oli ära pandud kuskile.

Aga! Keelamisega pead siiski tegelema. Ta ei ole enam päris titt. Praegu on õige hetk ja ei tohi alla anda. Keelad, kui kisub nt köögikappe, sest kõike ei saa ju kogu aeg lukus hoida. Keelad, kui lärm liiga suureks läheb (pannid omavahel kokku, jumal hoidku, seda ei kannata keegi). Keelamine selles vanuses ei toimi nii, et kuskilt teisest toa norgast räägid pika jutu, oi kallike, palun ära mine sinna ja tee seda kapiust lahti. Ta ei registreeri rohkem, kui esimest sõna, kui sedagi. Sellepärast tuleb keelata nii, et võtad lapsel käest kinni, kükitad tema tasemele, tekitad silmsideme ja ütled konkreetselt EI või STOP (kui on nt ohtlik tegevus). Ja siis viid kättpidi mujale. Jonnile ei reageeri. Kui läheb tagasi, kordad.

Üldiselt, palju kannatust Sulle! Meil oli kolmeselt juba väga mõistlik laps 🙂 Täna viieselt nutikas, uudishimulik, rõõmus ja aktiivne.

Normaalne aastase lapse käitumine. Õuemineku soovitus on asjakohane. Ja otsi võimalusi teiste lastega koosmängimiseks. Sundida peale selles vanuses raamatute vaatamist või üldse pikemat keskendumist nõudvat tegevust on ilmselgelt liiga suur ootus. Loe läbi mõni raamat lapse arengu kohta. Kui lapse isa tuleb õhtul koju, siis las ta tegeleb ise lapsega vähemalt tund aega ja see aeg täida enesele keskendumisega – mine trenni, jalutama või tegele teises toas enda asjadega, vajadusel klapid peas.  Leia võimalusi paar korda kuus laps kellegi teise hoolde (vanavanemad) jätta.

#3898672:

Nii vara küll diagnoose ei panda kuid väga kipub sinna ATH poole. Mu laps oli ka täpselt samasugune ja 3 aastaselt sai diagnoosi ning teraapiad kohe peale ning nüüd on juba täitsa OK poiss (ATH-st kasvavad õnneks üle poolte laste välja)

Tahtsin sama tähelepaneku teha!

Mul oli selline tüdruk. Ja kui midagi keelasin siis viskas end põrandale ja tagus peaga vastu põrandat või tuli mind lööma/hammustama… jube vaatepilt!
Meid aitas palju kannatust ja väikelaste trennid, kus sai palju liikuda ja energia ülejäägid välja elada.Õues käisime niigi, aga seal laps suutis ka pool ajast pikali olla ehk riided pidid olema vastavad. Samuti suvel aitas tõuks, talvel kelk. 1,5 panin hoidu, kus käis täispäeva 5 päeva nädalas ja peale seda lõppesid sellised vihahood üldse ära. Jaksu!

Tavaline selles eas ja muretsema küll ei pea. Laps uurib enda ümbrust, ta ei adu selles eas veel ju ruumi ega aega. Õues ta kukuks ju samamoodi ümber, sest iga on selline. Möödub kohe kindlasti.

Mul kaks sellist last olnud – üks juba suur ja teine just sellises magusas vanuses. Kumbki ei maga ka veel 😀 aga noh, osad lapsed ongi sellised, hiljem on rahulikumad, ausõna 😀

Mul sai täpselt samasuguse käitumisega laps 2 aastaselt täpsustamata autismi diagnoosi. 6 aastaselt pandi autismi diagnoos välja. 5 aastaselt hakkas temaga veidi lihtsamaks minema. Ta minu arvates ka hüperaktiivne. Autism ja ATH on üsna tihti koos.