mida teha 11aastase poisiga, kes võttis mu pangakaardi ja ostis kohvikust süüa? temaga valetamise jms asjadega probleeme olnud ja palju seletamist, ta teab, et mu rahakoti puutumine kõvasti keelatud.
Mis muud kui näpud sahtli vahele.
Miks poiss teab su pin-koodi? Lapsele oma kaart ja oma normaalne taskuraha, mille eest saab kohvikust süüa osta.
Ma keeraks tuleviku tarbeks viipemakse kinni ja vahetaks kaardil parooli ära.
Kui laps saab taskuraha, siis peaksin kulutatud summa tema taskurahast kinni.
tee talle oma kaart, ausalt
Anna lapsele süüa.
Ja kui ei ole aega teha sööki valmis selleks ajaks, kui ta võib süüa tahta, siis anna talle söögiraha.
Või mis see alternatiiv oleks olnud?
Kerjata söögiraha?
Nälgida?
Minu teismeline näiteks omab küll oma pangakaarti (ja oma isiklikku raha ka), aga ma olen talle põhimõtteliselt andnud ka oma krediitkaardi numbri.
Sest ma tahan, et ta kasutaks minu kaardi andmeid, kui on sunnitud endale näiteks Wolt vahendusel süüa tellima või õhtul hiljem Taxify taksoga koju tulema.
Ma leian, et minu kui lapsevanema kohus on oma last toita ja ta ei pea oma taskuraha selleks kulutama.
Samuti on minu süda rahulikum, kui ta hilja õhtul tuleb sünnipäevalt koju näiteks taksoga selle asemel, et jalgsi pimedas tulla, sest mina ei saa järele minna. Ka see taksoraha peab tulema minu taskust ja laps ei pea oma raha selleks kulutama.
Ja sellepärast ta võibki kasutada minu krediitkaardi andmeid selliste teenuste eest tasumiseks. Pole veel ette tulnud, et ta kurjalt seda võimalust ära kasutaks.
Liigne piiramine ei tee kunagi head.
P.S. Laps ei pea oma taskurahast ennast toitma. Taskuraha on taskuraha, söögiraha on söögiraha. Nii et selles mõttes lähtus ta loogikast, et alaealise lapse söögiraha tuleb vanemate käest mitte lapse oma taskurahast (kui see taskuraha suurus just selline pole, et sinna ongi arvestatud kõik söögikulud ja elamiskulud sisse).
Mõnel võib olla ükskõik kui palju taskuraha, kõik viimse sendini on vaja kohe laiaks lüüa. Ega sellisele miski ei aitagi, aru peab saama, mis on tema raha ja mis vargus. Ma võtaks nüüd üks päev lihtsalt tema telefoni (vm tema asja, mida ta kõige olulisemaks peab) ära ja kui küsib, siis vastaksin, et võtsin enda kasutada, luba küsimata, nagu sina minu pangakaardi. Las olla mõni päev ilma nutinduseta.
Kuidas on lastud lapsel selliseks kasvada?
Nii ilusti öeldud.
mina oma lapse puhul ei teeks suurt numbrit kui ta võttis mu kaardi või mult raha, et osta süüa. juhul kui ta seda ütleb pärast. aga ainult väikse summa puhul, nagu see on söök kohvikust. see et ta pärast ütleks et ostis mingi suurema summa maksva asja, ei oleks mulle siiski talutav.
muidugi kui lapsel on taskuraha, siis peaks ta õppima ka sellega toimetama. pedagoogilisel eesmärgil ei õpi ta nii midagi, kui raha otsas, siis võtab lihtsalt juurde. õppe eesmärgil, kui see on eesmärgiks, tuleks järgise kuu taskurahast siis see söök maha arvestada.
mina oma lapse puhul ei teeks suurt numbrit kui ta võttis mu kaardi või mult raha, et osta süüa. juhul kui ta seda ütleb pärast. aga ainult väikse summa puhul, nagu see on söök kohvikust. see et ta pärast ütleks et ostis mingi suurema summa maksva asja, ei oleks mulle siiski talutav.
minu meelest ei ole mingit vahet, kui suure summa ta kulutas või mida täpselt ostis, küsimus on põhimõttes – ilma küsimata teise inimese kaarti (ega raha) ei võeta.
mul teavad ka lapsed (tõsi, nad on suuremad) minu ühe kaardi pini ja pmst on neil ka luba selle kaardiga poodi minna, kui vaja nt koju midagi süüa osta, mille jaoks neil endil parasjagu pole, aga mitte kunagi ei võta nad mu kaarti ilma eelnevalt küsimata.
Kuidas on lastud lapsel selliseks kasvada?
Aga nüüd peaks olema tõsine jutuajamine ja taskuraha piiramine mõneks ajaks. Ka moblamängude/arvuti kasutuse piiramine. Koduarest?
Kas Te tõesti arvate, et keegi laseb lapsel selliseks kasvada? Kui, siis ehk ainult need, kes ise samamoodi käituvad, et võtavad teiste tagant asju aga need siin perekoolis ilmselt nõu ei küsi. Minu üks laps neljast tegi 20-aastat tagasi samamoodi, vastus oli, et suuremad poisid käskisid. Laps oli siis 9-aastane, peres oli kaks vanemat ja üks noorem laps. Arvate tõesti, et lasime lapsel selliseks teadlikult kasvada, kohe kindlasti mitte. Nad said ka taskuraha, va. see kõige väiksem, kes siis oli 5-aastane. Muidugi sai temaga vesteldud. ja nagu ma mainisin, siis lapse õigustus oli, et suured käskisid. Mis teeks, ega ei teekski muud, kui selgitaks, et miks nii teha ei tohi ja mis siis saab, kui võtad ilma luba küsimata võõraste asju. Kui ei aita, siis viiks lastepsühholoogi juurde, osadel lastel on paraku kleptomaania, isegi kui neil ei ole mitte millestki puudust, siis nad ikka võtavad teiste asju.
mina olen selle omal nahal läbiteinud, et võtsin vanaema rahakotist kopikaid. sellest tuli tohutu pahandus. tohutu.
mina aga ei saanud aru asja sisust. ema võib võtta isa raha, kui on vaja. isa võis võtta ema rahakotist raha, et nt maksta mingile töömehele. selge, et neil oli see nn ühine rahakott.
mina pidasin ka end nagu pereliikmeks kes ka võiks võtta kui vaja. aga minule kehtisid teised reeglid! loomulikult olin ma aru saanud, et võõrastelt ei tohi võtta. aga oma pere pole ju võõrad. nii ma ei saanud enne aru, kui suure eksimuse ma korda saatsin, kui raha võtsin. muidugi pärast seda keretäit ma enam ei võtnud kunagi pereliikmete raha. kuni abiellumiseni, kui meil kujunes taas ühine rahakott mehega.
mina olen selle omal nahal läbiteinud, et võtsin vanaema rahakotist kopikaid. sellest tuli tohutu pahandus. tohutu.
mina aga ei saanud aru asja sisust. ema võib võtta isa raha, kui on vaja. isa võis võtta ema rahakotist raha, et nt maksta mingile töömehele. selge, et neil oli see nn ühine rahakott.
mina pidasin ka end nagu pereliikmeks kes ka võiks võtta kui vaja. aga minule kehtisid teised reeglid! loomulikult olin ma aru saanud, et võõrastelt ei tohi võtta. aga oma pere pole ju võõrad. nii ma ei saanud enne aru, kui suure eksimuse ma korda saatsin, kui raha võtsin. muidugi pärast seda keretäit ma enam ei võtnud kunagi pereliikmete raha. kuni abiellumiseni, kui meil kujunes taas ühine rahakott mehega.
Kas tõesti sinu ema ja isa võtsid teineteise rahakotist raha ilma küsimata? Meil mehega ka suht ühine rahakott ja loomulikult kui on vaja sularaha ja oma rahakott sellest parasjagu tühi, siis saab teise käest küsida (ja vastus võib olla, et vaata minu rahakoti vahelt ja võta kui seal on) – aga mehe teadmata ma küll tema rahakoti kallale ei lähe. Ja lapsed on selles osas samasugused pereliikmed – kui lapsel vaja nt kooli 5 eur sulas kaasa võtta, siis võin talle ka öelda, et võtku ise minu rahakotist. Kui ta aga salaja minu teadmata seda sealt võtma läheb (ja isegi pärast ei tule ütlema, et võttis), siis oleks ikka pahandus majas.
Eks see oleneb perest jh. Kui juhtum esmakordne, siis saabki ju seletada, et kui vaja, tuleb küsida. Muidu on ikka loll olukord, kui pead ise kaartiga maksma ja otsid nagu segana. Arvad, et kaart kadunud ja paned vb koguni kinni.
Meil on ka peres ühine rahakott, suuremad ostud arutame läbi. Kui kellelgi vaja, siis anname üksteisele. Kui küsida ei saa ja on vaja, siis hiljem ikka ütleme, et võtsin.
E siis mul ei ole probleem, kui laps võtab söögiraha aga ma eeldan, et ta annab sellest teada.
Kas tõesti sinu ema ja isa võtsid teineteise rahakotist raha ilma küsimata? Meil mehega ka suht ühine rahakott ja loomulikult kui on vaja sularaha ja oma rahakott sellest parasjagu tühi, siis saab teise käest küsida (ja vastus võib olla, et vaata minu rahakoti vahelt ja võta kui seal on) – aga mehe teadmata ma küll tema rahakoti kallale ei lähe. Ja lapsed on selles osas samasugused pereliikmed – kui lapsel vaja nt kooli 5 eur sulas kaasa võtta, siis võin talle ka öelda, et võtku ise minu rahakotist. Kui ta aga salaja minu teadmata seda sealt võtma läheb (ja isegi pärast ei tule ütlema, et võttis), siis oleks ikka pahandus majas.
võtsid jah, kui vaja. nn rahakott oli ju ühine. ja kui raha otsa sai, sai see ka ühiselt otsa.
mitte polnud nii, et isal oli raha ja emal sai see enne palgapäeva otsa. kuigi neil olid muidugi mõlemal ka isiklikud rahakotid. aga võib-olla oli tollal seetõttu ka kergem, et raha oligi kodus nagunii selles nn ühises rahakotis, kust siis vajadusel võeti. ja ikka ka öeldi, et võeti.
mina vanaema rahakotist võtnuna ei saanud midagi veel öeldagi, kui seda et võtsin jah ja juba järgnes keretäis.
See on ikkagi vargus. Arvan, et edaspidi taskuraha ei annaks üldse enam. Kui on mingeid erisoove ja need on põhjendatud, ostaksin talle ise poest midagi. Telefoni ära ei võtaks, sellega just ei õpeta midagi kui võtta. Selgitaksin, mis juhtub aplate näppudega poistega tulevikus. Mis koht on vangla, mis kontingent seal on. Millal veel ehmatada mõistust klaariks kui mitte kohe? Mida küll üks 11-a ostaks kohvikust? Pakun, et limonaadi ja burgerit? Friikaid? See pole ju korralik toit nagunii. Pin koodi vahetaksin ära, viipe keelaksin ära. Kaart oleks edaspidi peidetud. Uuriksin, kellega koos kohvikus käidi. Loodetavasti kasvab välja.
mina olen selle omal nahal läbiteinud, et võtsin vanaema rahakotist kopikaid. sellest tuli tohutu pahandus. tohutu.
mina aga ei saanud aru asja sisust. ema võib võtta isa raha, kui on vaja. isa võis võtta ema rahakotist raha, et nt maksta mingile töömehele. selge, et neil oli see nn ühine rahakott.
mina pidasin ka end nagu pereliikmeks kes ka võiks võtta kui vaja. aga minule kehtisid teised reeglid! loomulikult olin ma aru saanud, et võõrastelt ei tohi võtta. aga oma pere pole ju võõrad. nii ma ei saanud enne aru, kui suure eksimuse ma korda saatsin, kui raha võtsin. muidugi pärast seda keretäit ma enam ei võtnud kunagi pereliikmete raha. kuni abiellumiseni, kui meil kujunes taas ühine rahakott mehega.
Aga loomulikult on lastel ja vanematel erinevad õigused ja kohustused, esimesed käivad viimastega kaasas. Täiskasvanu suudab otsustada, kas teise rahakotist raha võtmine on parasajagu õigustatud, laps mitte. Kui kaasat kohal pole, võtame ka vajadusel teise taskust või rahakotist sularaha, otse loomulikult ei laiene selline õigus lastele!
Kui see oli esimene kord – siis piisab vaid selgitustööst.
Ka mina võtsin vahest isa taskust kopikaid (toona sai 40 kopika eest luba limonaadi ja pool juubelisaia osta) – aga teadsin, et ei tohi. Vanematel oli ühine rahakott, kus siis hoiti suht suurt summat sularaha (nõukaaeg), aga selle kasutamise üle otsustati ühiselt, samuti ei võtnud nad kunagi üksteise rahakotist raha ega sobranud teineteise asjades.
Minu vanemate viga oli see, et nad andsid vajadusepõhiselt (ja siis heldelt) taskuraha, aga tuli küsida ja põhjendada. Minule oli see vastukarva – eelistasin siin pudeleid viia või siis pintasaku taskut revideerida.
Lapsed on saanud kuualguses kindla summa oma pangakontole, juurde andsin- kui vaja.
mina olen selle omal nahal läbiteinud, et võtsin vanaema rahakotist kopikaid. sellest tuli tohutu pahandus. tohutu.
mina aga ei saanud aru asja sisust. ema võib võtta isa raha, kui on vaja. isa võis võtta ema rahakotist raha, et nt maksta mingile töömehele. selge, et neil oli see nn ühine rahakott.
mina pidasin ka end nagu pereliikmeks kes ka võiks võtta kui vaja. aga minule kehtisid teised reeglid! loomulikult olin ma aru saanud, et võõrastelt ei tohi võtta. aga oma pere pole ju võõrad. nii ma ei saanud enne aru, kui suure eksimuse ma korda saatsin, kui raha võtsin. muidugi pärast seda keretäit ma enam ei võtnud kunagi pereliikmete raha. kuni abiellumiseni, kui meil kujunes taas ühine rahakott mehega.
Mind küll kasvatati nii, et ma sain väga noorena aru, et lastele ei ole kõik lubatud. Seda veel ka, et kui aru ei saa, tuleb vanemalt küsida.
mina pidasin ka end nagu pereliikmeks kes ka võiks võtta kui vaja. aga minule kehtisid teised reeglid! loomulikult olin ma aru saanud, et võõrastelt ei tohi võtta. aga oma pere pole ju võõrad. nii ma ei saanud enne aru, kui suure eksimuse ma korda saatsin, kui raha võtsin. muidugi pärast seda keretäit ma enam ei võtnud kunagi pereliikmete raha.
See tunduks iga lapse jaoks kohutav, kui saab peksa asja eest, mida ta enda arust tavaliseks käitumiseks peab. Vanemad ei saa eeldada, et laps mõistab kõiki reegleid ilma selgitusteta. Käi minu sõnade, mitte mu tegude järgi, eksole. Aga kui sõnu polegi enne olnud, no kuidas siis nende järgi käia saaks 🙂
Aga loomulikult on lastel ja vanematel erinevad õigused ja kohustused, esimesed käivad viimastega kaasas. Täiskasvanu suudab otsustada, kas teise rahakotist raha võtmine on parasajagu õigustatud, laps mitte. Kui kaasat kohal pole, võtame ka vajadusel teise taskust või rahakotist sularaha, otse loomulikult ei laiene selline õigus lastele!
Sinu jaoks võis see olla loomulik, kuna ilmselt sinu vanemad selgitasid sulle seda juba eelnevalt. Ja sina ise oled selle ka oma lastega läbi rääkinud.
Mind küll kasvatati nii, et ma sain väga noorena aru, et lastele ei ole kõik lubatud. Seda veel ka, et kui aru ei saa, tuleb vanemalt küsida.
No just – sind kasvatati nii.
Kui enne pole lapsele tema õigusi selgeks tehtud ja ta käitub omast arust nii, nagu ema-isa eeskujul õige ja tavaline tundub, siis on karistamine küll ebaõiglane. Ise laps kõigest küll aru saada ei oska.
Nii ongi – enne seleta põhjalikult ja kasvata ja kui laps on piisavalt hästi selgeks saanud, mida tohib, mida mitte, aga ikka valesti käitub, siis alles hakka karistusele mõtlema.
Kas tõesti on mõni pere, kus lastel ja vanematel on samad õigused, et lapsed käivad vanemate tegude järgi? Lapsed tohivad alkoholi tarbida, autot juhtida, õhtul üksi väljas olla, kuhugi loata minna, väiksena ise muru niita jne, jne?
Kõigile lastele seletatakse ju ometi iga päev, mis neile lubatud on ja mille poolest ja miks see erineb täiskasvanutest.
Täiskasvanu on kursis pere majandusliku olukorraga, ta oskab hinnata raha võtmise vajadust, tal on partneriga usaldus. Me ei usalda ometi oma lapsi täielikult selles osas, mille peale pere-eelarvesse kuuluvat raha kulutada!
Kõigile lastele seletatakse ju ometi iga päev, mis neile lubatud on ja mille poolest ja miks see erineb täiskasvanutest.
See laps ju ei teadnud, et tema ei tohi vanemate rahakotist raha võtta, kuigi vanemad üksteise rahakotist võtavad. Järelikult ei olnud talle seda osa piisavalt selgitatud. Vanemate tegemata töö ja kurb, et see lapse peksmisega lahendati.
Alustuseks võiks ikka lapsega rääkida ja kui aru saad, et laps tõesti ei teadnudki, et oma pereliikme rahakotist rahavõtmine on samuti vargus, siis talle neid asju selgitada.
Kui vaatamata selgitamisele laps ikka raha võtab, siis võib karistusele mõelda.
See on ikkagi vargus. Arvan, et edaspidi taskuraha ei annaks üldse enam. Kui on mingeid erisoove ja need on põhjendatud, ostaksin talle ise poest midagi. Telefoni ära ei võtaks, sellega just ei õpeta midagi kui võtta. Selgitaksin, mis juhtub aplate näppudega poistega tulevikus. Mis koht on vangla, mis kontingent seal on. Millal veel ehmatada mõistust klaariks kui mitte kohe? Mida küll üks 11-a ostaks kohvikust? Pakun, et limonaadi ja burgerit? Friikaid? See pole ju korralik toit nagunii. Pin koodi vahetaksin ära, viipe keelaksin ära. Kaart oleks edaspidi peidetud. Uuriksin, kellega koos kohvikus käidi. Loodetavasti kasvab välja.
Taskurahast ilmajätmine küll hea mõte pole! Olen nõus, et seda piirata, aga sel juhul tuleb see eelnevalt lapsele selgeks teha, miks seda tehakse. Ja seda ei saa teha määramata perioodiks, et laps ei teagi, millal ta jälle raha saab. Pigem tekitab see uue kiusatuse. 11-aastasele tuleks lihtsalt reeglid üle korrata, kuidas peres rahaasjad käivad, ta on ju ikkagi laps alles, mitte kriminaal!
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
