Minu laps, kes sai just 3a. on muutunud nii, et ei tunne äragi. Lasteaias hakkas käima oktoobirst, kuid vaid 2 korda nädalas. Alates detsembrist on olnud kodus, kuna kord üks kord teine haigus.
Ma ei tea, kas see on seetõttu, et on pidevalt kodus/toas, kuid mul mõistus ja kannatlikus otsas. Samas, pole ta aia nii palju käinudki, et võiks seda käitumust seostada aiast puudumisega, kuhu ta tegelt nii või naa hea meelega ei jäänud.
Aga lugu siis selline, et laps hakkab pea iga asjale vastu. On hakanud mulle puristama näkku, asju minusse viskama, lööma, karjuma, ustega paugutama. Iga keeld lõppeb hüsteerilise nutuga, kus palub siis sülle. Võtan sülle ja süles teeb pulka, röögib täiest jõust. Panen maha, tulbe tagasi sülle ja siis vingerdab, nagu uss, tõmbab ennast nagu pingesse. Rahustan, räägin rahulikult, kallistan- midagi ei aita. Pikalt pean võitlema, siis rahuneb. Olen üritanud ignoreerida pahandusi, kuid siis nagu teebki lõputult vist, kuna vaatab, et tohib teha. Olen keelanud heaga s.t. seletanud miks ei tohi jne jne. Olen seletanud kurjalt, pannud nurka ja viimasel ajal KAHJUKS olen juba nii närvis, et annan laksu. Ma tean, et tohi ja ka ei mõju, kuid ikka olen andnud pepule laksu, mitte kõvasti,kuid siiski :(( Olen pannud nurka mõtlema. Vahest seisab ilusti, vahest tuleb kohe ära ja veel lisab mingi röögatuse mulle. Ühesõnaga tunnen, et ei oska enam käituda temaga. Mis oleks õige? Ignoreerimine? Kas on mingi vanusega kaasnev värk?
Murelikuks teeb kõige enam see hüsteeria millesse laps langeb, kui keelan, karistan jne. No niimodi karjub ja rabeleb, näost punane, pea higine. Keha on pinges ja viskelb jalgadega, teeb silda(tõstab siis pepu ülesse, ise seljal olles) Või see ongi jonnihoog? Nii jonnnitaksegi või? Varem ta pole päris nii teinud, kuigi on sünnist alates olnud nutune ja nõudlik laps.
Siiani ärkab ka öösel 1-3 korda. Viimasel ajal ikka 3 korda.. Võttis kombeks öösel küsida süüa läbi une ja kui ma ei too, siis hakkab karjuma, nutma, visklema voodis. Olen paaril korral toonud banaani. Sööb natuke, joob vett ja magab edasi. Ei taha seda harjumust tekitada, seega võitlen temaga öösel. Ma ei saa aru mis söömine nüüd algas 3a. öösel:( Jah, ta on kehva isuga, kuid alati üritan pakkuda süüa enne magamaminekut ja lisan, et sööks nüüd, sest öösel magatkse, mitte süüakse. Tihti läbi une nõuab ma ei tea mida- punast autot, punast telefoni jne. Miks nüüd äkki selline unesegadus? Pole temaga midagi elus muutnud. Kodused, külas käime harva hetkel. Liigseid emotsioone pole, et öösel nii närvis võiks laps olla. No iga öö ärkab ja jaurab läbi une, viriseb. Käsin hellalt, et mis viga, kas pissihäda, kas janu. Vahest läheb veel enam närvi minu küsimuste peale. Sama on ka siis, kui lihtsalt paitan, sosistan jne.
Päeval nõuab aina multikaid ja kui ei pane, siis hüsteeritseb. Kokkulepped ei aita. Kui midagi tahab, siis ei aita muud mängud ka. ühest lihtsast EIst kasvab välja tohutu draama, nutt, kisa, vibutamine. Karjub mulle vastu, hakab vastu, ei kuula üldse sõna, kuid kohe, kui pahanda, siis nutba ja küsib sülle. Viimasel ajal ka hädaldab palju- ei saa trepist üles/alla, ei saa ise pissile, ei saa ise mitte midagi. Vii teda ise süles alla ja üles trepist, pane ise teda potile ja kui nt. palun, et mine ise pissile, siis karjub, et aita, ma ei oska, ei saa, ei jaksa ja ei lähegi pissile, vaid seisab jalad ristis ja röögib.
Kas see kõik kokku on vanusega kaasnev faktor? Kas kellegil veel laps äkki muutunud väikseks paharetiks ja siis taas mingi hetk rahulikumaks?
Lisan veel, et ta pole kordagi ise maharahunenud peale nuttu, jonni. Alati pean kaua rahustama.
Kui kaua olete te proovnid lasta lapsel nutta/hüsteeritseda? Kas seda üldse tohib teha, kui laps karjub nii, et on higine, punane ja pinges? Kas tohib lasta nö ära jonnida? Ma ei julge, sest pilt on päris kole, kuidas ta seda teeb. Olen lasknud umbes 5 min. karjuda, siis olen ikka hakanud rahustama ise.
Mis toimub? :(((
Teema: Lapse äkiline muutus käitumises
Täpselt nagu minu pojast kirjutad. Minu oma saab küll kevadel juba 4a. Siiani olnud väga tore,asjalik ja rõõmsameelne laps. On ka praegu, aga korra-kaks päevas võib samuti mingist tühisest asjast suure hüsteeriahoo üles kruvida. Üks päev oli põhjseks see, et parkisin auto liiga aia äärde ja ta ei saanud oma uksest välja tulla. Eile oli teemaks see, et ma ei võtnud teda sülle peale ujumiskäiku,et autosse tassida. Auto oli praktiliselt ujula ees, mõni samm astuda. On jonninud ka varem, aga need on olnud tõesti üksikud juhud. Hetkel, aga sel nädalal juhtunud seda tõesti iga päev. Minul ta jälle mingit rahustamist ei soovi, sülle ei taha, paitada ei lase. Temaga sel ajal rääkida, seletada on võimatu, ta ei kontakteeru absoluutselt, ajab vaid oma joru. Rahuneb vaid lihtsalt tühjaks röökides, pärast on täiesti hingetu. Need hood ongi tavaliselt kuskilt tulles, koju jõudes olengi viinud ta lihtsalt kohe tema tuppa, uks kinni ja röögib seal ära. Pärast on näost üleni punane,higine,kõõksub. Tuleb ise välja, kui see möödas ja siis poleks nagu midagi juhtunudki. Mina talle järgi andnud ei ole, tahaks loota, et see läheb üle,kui näeb, et ei saavuta sellega midagi muud,kui oma tuppa sulgemist. Ise olen sellest väga tüdinud ja väsinud, on tunne, et ma ei taha temaga enam kuhugi minna. et istume siis pigem kodus.
See on vist ealine iseärasus. Meil ei ole veel poiss kolmene, lasteaias ei käi, aga läheb ka iga päevaga metsikumaks. Lööb mind käega või näpistab iga kord, kui veidigi halvem tuju tal või miski ei meeldi (st mitmeid kordi päevas). Tuleb nt juurde, lööb selja tagant ja ütleb vihaselt, et anna vett juua vms. Tavaliselt tahab ta siis veel lüüa, aga need löögid juba blokeerin ära, püüdes tema käe kinni või hoides teda kinni. Natuke karjub ja röögib, üritab veel kallale tulla. Räägin, et emmel on valus ja emme on kurb, kui sa teda lööd. Natuke märatseb veel ja siis reeglina lõpuks ronib sülle ja kallistab kõvasti kaua-kaua.
Arvan, et ta ei oska oma tundeid kontrollida ja elab ennast lihtsalt välja minu peal. Olen öelnud, et mine löö patja, kui tahad lüüa, aga seda ta pole nõus tegema. Tuleb ikka minule kallale. Ilmselt tahab kinnitust lähedusele ja toetusele. Ja padi teda lohutama ju ei hakka.
ma ei taha nüüd olla see paha, aga mu meelest oled lasknud ülepea kasvada lapsel. ta ju manipuleerib sinuga! kuna päevad nii närvilised, siis ööd ongi sellised. alusta sellest, et ei anna järgi. las siis jonnib-lase lõpuni jonnida. jonnib või magama end. tee kindel päevaplaan ja seal sees on kõik alates söögiajast lõpetades multika vaatamisega. võtadki kätte ja räägid lapsele hommikul tõustes kohe, et tänaon meil sellised ja sellised asjad ning et nüüdsest teemegi nii. ja hoiatad jonni alguses ka, et kui sa tahad emmega riidu kiskuda, siis jääb multikas ära (näiteks). oi sul saab väga raske olema, aga sa pead olema endas kindel. kõik millega ta ise hakkama saab tulebki tal endal teha-sa süvendad vaid õpitud abitust 🙂 ja muidugi kiidad kui saab millegi tehtud ilma sinuta. osa lapsi on nii tähelepanu vaavad, et isegi tühipaljas wc käik tuleb ära kiita 🙂
Lugege raamatut \”Nutt ja jonnihood\”. Seal kirjutatakse sellistest lastest. Südamest soovitan. Nii lapse kui teie närvid jäävad terveks 🙂
See hetk lihtsalt tuleb – ja tulebki päevapealt. Minu tütrel tuli 2a 3 kuuselt.
Tahab-ei taha tuuritamised.
Ma ei mäleta, kuidas see üle läks, kuid õudne oli. Lihtsalt kannatasin ära, sest mittttte miski ei aidanud.
2 silmarõõmuga nõus, loen teemaalgataja postitusest manipuleerivast lapsest….seda nad kõik üritavad. Väga väga raskeid perioode on mul oma 2.5aastase tütrega olnud, periooditi. Tean kaa mida tunned – mõtled, et kohutavalt keerulise iseloomuga poiss/tütar, haruldane frukt, midagi kindlasti viga ja peaks psühhiaatri poole pöörduma (?) jne.. Aga meil see jälle möödub, tundub et ta aegajalt katsetab meid ja paneb meelega proovile…hommikust õhtuni.
Täna näiteks on kukununnu.
mul kahjuks pole praegu eriti aega kirjutada aga no ütleme nii, et täpselt nagu minu lapsest kirjutaks.
Meil nüüd viimased 2 päeva on rahulikumad olnud ja ma ei tea kas sellest aga telekas ja arvuti on meil nüüd \”katki\”, mitte midagi magusat õhtul ei saa(lasteaias saab magustoitu). Üleüldse ei mingit näksimist-on põhitoit ja kõik. Ma olen ise hästi konkreetseks muutunud, kui ma ikka ütlen EI, siis see on ei ja jutul lõpp. las karjub ja väänleb põrandal, lähen ise üldse teise tuppa minema. Muideks-ei juhtu temaga midagi, väga ruttu lõpetatakse jonn ära kui publikut ei ole
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
