USA on ju näide sellest, et autoühiskonnas on rasvumine massiline.
USAs ei ole puudus võimalustest sporti teha või liikuvat eluviisi harrastada. Massilise rasvumise põhjuseks on sealne toidutööstus, mis funktsioneerib hoopis teistsugustel põhimõtetel, kui meie oma. Teine põhjus on osade elanikkonnagruppide kehv juurdepääs korralikule haridusele ning madal sissetulek. Rasvumist põhjustav rämpstoit on seal lihtsalt nii palju kordi odavam kui kvaliteetsed toiduained.
Mehel on USAs kaks õde ja oleme ikka külas käinud. Mida me kuuleme, on nende sõprade suust poolnaljaga see, et mingisse kohta ei saa minna, sest see on liiga lähedal. Näiteks pood kolm majakest edasi, et võtta üks vein ja tükk juustu. Autoga sõites oleks kodus parkida lihtsam ja poe uks lähemal kui poe parklas. Siis sõidetaksegi pigem kaugemasse poodi, et sinna saab mugavalt autoga. Kes see jala käib! Kuigi neis linnades kõnnniteed on olemas.
Neid on mingites filmides ka eneseirooniiselt, kus täiesti noored ja terved inimesed tellivad hiinakat oma kõrvalmaja alumiselt korruselt kulleriga.
Ja paljudes neis nn arenenud riikides peabki lapsega kogu aeg kaasas käia, sest ongi ohtlik – nad võidakse ära varastada või pedofiilide ohvriks langeda.
Loe teema pealkirja. Küsimus ei ole selles, kas lapse pidev järelvalve on vajalik või õigustatud. TA väidab, et kui seda tehakse (ükskõik mis põhjusel), siis see takistab inimese arengut.
Seega küsin veelkord, kas kägude arvates on kõigi nende riikide elanikkond, kus lapsi turvakaalutlustel autoga kooli transporditakse, vähem arenenud kui nt Eesti elanikkond? Kui jah, siis palun ka täpsustada, milles täpsemalt arenguline mahajäämus väljendub.
Ja paljudes neis nn arenenud riikides peabki lapsega kogu aeg kaasas käia, sest ongi ohtlik – nad võidakse ära varastada või pedofiilide ohvriks langeda.
Loe teema pealkirja. Küsimus ei ole selles, kas lapse pidev järelvalve on vajalik või õigustatud. TA väidab, et kui seda tehakse (ükskõik mis põhjusel), siis see takistab inimese arengut.
ja sina pealkirjast kaugemale ei jõudnudki? teemaalgtaja lingitud artiklit muidugi ka ei lugenud?
Miks sellistes teemades hakkavad aktiivselt sõna võtma need erandid, kes kuskil maal metsa sees elavad? Ilmselgelt ei peetud teid silmas. Enamus lapsi elab ju siiski linnas ja mitte kaugel koolist.
Jajah, ma elan maal, aga olen ka piisavalt näinud linnakoolides toimuvat. Mu lapsed käisid gümnaasiumieas linnas koolis (ja ma ju nägin siis, mis koolide juures toimus) ning lisaks oli mul hulk Tallinans elavaid kolleege, kelle puhul oli tööle jõudmise ajast kohe aru saada, et nüüd hakkas kooliaeg pihta, inimesed jõudsid tööle arvestades tundide algust, st varem, kui koolivaheaegadel. Samal ajal ei käinud keegi neist lapsi pärast kooli transportimas, sellega said lapsed juba ise hakkama.
Linnas on täpselt sama kui maal – lapsi viiakse küll autodega hommikul kooli, aga peale kooli liiguvad nad iseseisvalt. Ja autodega kooli viiakse ikka neid lapsi, kes ei ela kõrvalmajas. Ikka neid, kellel kooli veidi maad on ja neid, kel tuleks mingit ühistranpsorti kasutada ning kel vanemad autodega niikuinii kooli lähistelt mööda sõidavad. Ja juhul, kui seesama mõne km kauguselt kooli autoga viidud laps pärast kooli ise oma liikumistega hakkama saab, ei ole mingist arengu pärssimisest küll mõtet rääkida.
Kui laps on hommikuti unine, siis ei panda teda õigel ajal magama.
Sellest on palju kirjutatud, et teismeliste unetsükkel nihkub hilisemaks, sellel on bioloogilised põhjused.
Mina saaksin tööle ka samamoodi kahe bussiga, koolivaheaegadel käingi enamasti nii või mõistliku ilmaga rattaga (me läheme muidu ju hommikul koos kolmekesi, kool on poolel teel minu töökohta, ma ei sõiduta lapsi ekstra).
Kas lapsed ei oska jalgrattaga sõita?
Vau ütleks selle peale kohe.
Mul näiteks lapsed sõidavad jalgrattaga (ka rulaga ja rulluiskudega) meelsasti pea iga päev ja päris pikalt. Aga sundida näiteks 4. klassi last koolikotiga jalgrattaga kooli minema – see on ka natuke sadismi moodi juba. Laps alla 140 cm pikk ja koolikott enamikel päevadel ligi 6 kg. Ise tahaksid nii tööle sõita?
Äkki miinustajad selgitaks, mis neile ei meeldinud mu kommentaaris? Et ei saadagi last jalgrattaga kooli? Lühike juntsu, kott ligi 6 kg raske ja kooliajast on enamus ikka sitt suusailm, mitte nagu praegu – suvisel koolivaheajal. Aga lohutuseks võin öelda, et sõidavad bussiga kooli. Paar korda kuus saavad autoga ka, kui on näiteks palju lisavarustust vaja kooli viia või on sitemast sitem suusailm. Perekoolile sobib selline variant? Või peab ikka rattaga minema?
Mul oli kool 2km kaugusel ja meil oli peres kokkulepe, et isa väljub iga päev kindlal ajal. Kes oli esikus valmis, sai kooli autoga (kuid tagasi tuli siis jala tulla, bussi polnud). Teine variant oli minna rattaga, siis sai tagasi ka kiiremini ja mugavamalt. Seega umbes pooltel päevadel ma arenesin ja pooltel mandusin 🙂
Elan alevis. Kool on kodust ca 700 m kaugusel. Mul ei tuleks kunagi mõtet oma lapsi autoga kooli viia. Teeb aga seda nende klassiõe ema. Igal hommikul pakib ta oma kaks last autosse, viib nad kooli ning tuleb ise koju tagasi. Kui tunnid lõppevad, läheb ta kõigepealt ühele lapsele järgi ning tunni/kahe pärast teisele. Kahju on lastest. Kehalised võimed on neil suhteliselt kehvad. Trennis kuskil ei käi.
Ema õigustab seda kõike sellega, et kuidas ma lasen neil hommikul vara pimedas ja külmas sedasi üksi minna. Ja peale koolipäeva on lapsukesed väsinud. Müstika????
Miks sellistes teemades hakkavad aktiivselt sõna võtma need erandid, kes kuskil maal metsa sees elavad? Ilmselgelt ei peetud teid silmas. Enamus lapsi elab ju siiski linnas ja mitte kaugel koolist.
Need käivadki jala koolis. Autoga viiakse neid, kes kaugemal elavad – ja see on sul ainult ettekujutus, et linnast väljast keegi linnas koolis ei käi. Suurem osa käib just linnas. Väiksem osa koduvalla koolis (kui see kool just samas asulas ei asu).
Sellise lingi lisamine siia annab alust arvata, et teemaalgatajat viidi toodi kooli trenni iga päev.
Kui maapiirkonnas mingigi arvestatav bussiliiklus eksisteeriks, siis ma hea meelega ei oleks see lapsevanem, kes lapsele trenni järgi sõidab, lapse hommikul kooli viib. Aga paraku meie külla viib viimane buss kell 17, trennid lõppevad kell 18. Hommikul on linna võimalik saada kell 7.30, kool algab aga kell 9.
Lasterikas pere ei käruta ringi uue maasturiga! Paremal juhul on neil väike ökonoomne mahtuniversaal.
Meie oleme lasterikas pere. Uut maasturit tõesti osta ei jõua, aga väikesesse mahtuniversaali me ei mahu! Meil on buss ja paar suurt mahtuniversaali, kõik vanad ja vanuse kohta säästlikud, aga kui kõrvutada nende kütusekulu uue maasturiga, siis uus maastur võtab vähem kütust.
Kooli on 4 km, ühistranspordi võimalust sinna pole. Talvel on see tee tihti läbimatu. Ringiga saab küll, aga siis on kooli 10 km. Niisiis kehva ilmaga viime lapsed kooli, vahel toome tagasi ka. Niikaua, kui ilma poolest kannatab, käivad lapsed rattaga, aga kui enam ei kannata, siis viime autoga. Esimesed kooliaastad oli vedamist rohkem, sest kotid olid rasked ja huvikooli pidi ju veel ka jõudma.
Hommikuti tööle minnes on hästi näha, et enamik inimesi istub autos üksinda. Ja autod on enamjaolt suured. Nii et mina küsiks sarnaselt teistega: miks need lapsed just hambus on? Lapsevanemate laiskus ja mugavus on ikka probleemiks. Pluss see, et linnavõimud näevad ühistranspordisüsteemi kui midagi, mis mõeldud eelkõige pensionäridele; kergliikluse arendamine on tõsiseks teemaks enne valimisi ja 1x aastas autovabal päeval. Linnu ju planeeritaksegi autojuhtide mugavust silmas pidades ning mõeldes, et linn on kummist – küll need autod ära mahuvad.
Jube hea on öelda, et ärge viige last autoga kooli, saamata aru et see on suures osas ka kehva poliitika tagajärg. Lapsi viiakse autoga kooli, sest elatakse mitte linnas vaid linnalähedastes uusarendustes (linn võib olla nii Tallinn kui Tartu). Linnas ei elata sellepärast, et kui noor pere otsustab oma elamise soetada, siis linnas asuvad majad on liiga kallid ja linna ilusamates/turvalisemates rajoonides müügil olevad korterid on pere jaoks liiga väikesed (ja need üksikud kuhu mahuks, on üüratult kallid). Linnalähedaste uusarenduste ühistranspordiühendus linnaga on olematu või ei klapi ajad/marsruudid.
Kui ühiskonnas soovitakse probleeme lahendada, peaks toetama peresõbralikku kinnisvaraarendust linnades sees ja mõtlema, kas poliitilised hoovad aitaks kinnisvarahindasid mõistlikes piirides hoida.
Aga lühemas perspektiivis lahendaks probleemi ka paremini korraldatud ühistransport või miks mitte ka koolibusside süsteem uuselamurajoonide ja kesklinna(de) vahel.
(Ma niisama targutan siin – ise elan linnas ja laps käib 5km kaugusel rattaga koolis, aga näen ka inimesi enda ümber ja nende probleeme)
https://www.accelerista.com/uudis/paevakajaline/uuring-lapse-areng/
Ma ka ei mõisa miks nii massiliselt lapsi autoga kooli viiakse, kooli esised on autodest ummistunud.
Soiku jääb iseseisvus, propageerime vähest liikumist jne. Masendav
Vastan: mina viin last pimedal ja vihmasel ajal autoga kooli, sest hoolin temast ja leian, et ta saab iseseisvuda ka koolist koju tulles ja neli korda nädalas trenni minnes, kui mind pole käepärast. Laps on õbluke, kerge kondiga tüdruk, koolikott raske. Kevadel, sügisel ilusa ilmaga valges läheb heameelega ise jala ka hommikul, aga seda aega meil kahjuks palju pole.
Jube hea on öelda, et ärge viige last autoga kooli, saamata aru et see on suures osas ka kehva poliitika tagajärg. Lapsi viiakse autoga kooli, sest elatakse mitte linnas vaid linnalähedastes uusarendustes (linn võib olla nii Tallinn kui Tartu). Linnas ei elata sellepärast, et kui noor pere otsustab oma elamise soetada, siis linnas asuvad majad on liiga kallid ja linna ilusamates/turvalisemates rajoonides müügil olevad korterid on pere jaoks liiga väikesed (ja need üksikud kuhu mahuks, on üüratult kallid). Linnalähedaste uusarenduste ühistranspordiühendus linnaga on olematu või ei klapi ajad/marsruudid.
Kui ühiskonnas soovitakse probleeme lahendada, peaks toetama peresõbralikku kinnisvaraarendust linnades sees ja mõtlema, kas poliitilised hoovad aitaks kinnisvarahindasid mõistlikes piirides hoida.
Aga lühemas perspektiivis lahendaks probleemi ka paremini korraldatud ühistransport või miks mitte ka koolibusside süsteem uuselamurajoonide ja kesklinna(de) vahel.
(Ma niisama targutan siin – ise elan linnas ja laps käib 5km kaugusel rattaga koolis, aga näen ka inimesi enda ümber ja nende probleeme)
Elukohta valides tasuks vaadata, kas läheduses on kool, lasteaed, huviring. Lapsed peaks ikka ise igale poole saama, sõprade juurde ka.
Mul on hea meel, et käisin bussiga koolis. Jah, vahel oli külm, lumine, lörtsine, libe, hommikul kottpime. Tänu sellele sain reaalselt tunda, kuidas aastaajad vahetuvad ja kuidas loodus mõjutab näiteks tuju, selle asemel, et seda akna tagant vaadata. Vihmas ja pimeduses on ka oma võlu, nagu päikeselisel soojal ilmal on oma. Mõnus oli bussipeatuses oodata ja olla omaette enda mõtetega. Mõnikord sattusid klassiõega ühe bussi peale ja sai kahekesti juttu ajada, teistmoodi kui koolis kõikidega koos. Kõige soojemad mälestused ongi sellest nö kõige “jubedamast” ilmast – karge sügishommik, kui lund veel ei ole, aga suust tuleb auru ja oleks vist ikka pidanud kaks kampsunit panema. Öiselt pime talvehommik ja lakkamatu vihmasabin vihmavarju pihta. Kevadel vulisevad veed ja võimatult libe kõnnitee, mis tegi liikumise 2x aeglasemaks. Autoga tööinimesena võib ju korraks õue sellise ilma kätte hüpata, aga see pole enam see. Millal siis veel käia jala ja sõita bussiga, kui mitte koolilapsena. Täiskasvanuna on juba teised käigud ja tegemised ning enamasti nagunii igapäevased autosõidud.
Jube hea on öelda, et ärge viige last autoga kooli, saamata aru et see on suures osas ka kehva poliitika tagajärg. Lapsi viiakse autoga kooli, sest elatakse mitte linnas vaid linnalähedastes uusarendustes (linn võib olla nii Tallinn kui Tartu). Linnas ei elata sellepärast, et kui noor pere otsustab oma elamise soetada, siis linnas asuvad majad on liiga kallid ja linna ilusamates/turvalisemates rajoonides müügil olevad korterid on pere jaoks liiga väikesed (ja need üksikud kuhu mahuks, on üüratult kallid). Linnalähedaste uusarenduste ühistranspordiühendus linnaga on olematu või ei klapi ajad/marsruudid.
Kui ühiskonnas soovitakse probleeme lahendada, peaks toetama peresõbralikku kinnisvaraarendust linnades sees ja mõtlema, kas poliitilised hoovad aitaks kinnisvarahindasid mõistlikes piirides hoida.
Aga lühemas perspektiivis lahendaks probleemi ka paremini korraldatud ühistransport või miks mitte ka koolibusside süsteem uuselamurajoonide ja kesklinna(de) vahel.
(Ma niisama targutan siin – ise elan linnas ja laps käib 5km kaugusel rattaga koolis, aga näen ka inimesi enda ümber ja nende probleeme)
Elukohta valides tasuks vaadata, kas läheduses on kool, lasteaed, huviring. Lapsed peaks ikka ise igale poole saama, sõprade juurde ka.
Mina kes ma selle pika jutu kirjutasin, olen loomulikult nõus ja meie lapsed on kooliealistena kogu aeg ise koolis-trennis-ringis käinud.
Aga siiski – selle asemel et targutada kuidas “tuleks teha”, on hea panna ennast selle noore pere olukorda, kelle elukohavaliku määrab siiski eluaseme hind.
Jube hea on öelda, et ärge viige last autoga kooli, saamata aru et see on suures osas ka kehva poliitika tagajärg. Lapsi viiakse autoga kooli, sest elatakse mitte linnas vaid linnalähedastes uusarendustes (linn võib olla nii Tallinn kui Tartu). Linnas ei elata sellepärast, et kui noor pere otsustab oma elamise soetada, siis linnas asuvad majad on liiga kallid ja linna ilusamates/turvalisemates rajoonides müügil olevad korterid on pere jaoks liiga väikesed (ja need üksikud kuhu mahuks, on üüratult kallid). Linnalähedaste uusarenduste ühistranspordiühendus linnaga on olematu või ei klapi ajad/marsruudid.
Kui ühiskonnas soovitakse probleeme lahendada, peaks toetama peresõbralikku kinnisvaraarendust linnades sees ja mõtlema, kas poliitilised hoovad aitaks kinnisvarahindasid mõistlikes piirides hoida.
Aga lühemas perspektiivis lahendaks probleemi ka paremini korraldatud ühistransport või miks mitte ka koolibusside süsteem uuselamurajoonide ja kesklinna(de) vahel.
(Ma niisama targutan siin – ise elan linnas ja laps käib 5km kaugusel rattaga koolis, aga näen ka inimesi enda ümber ja nende probleeme)
Elukohta valides tasuks vaadata, kas läheduses on kool, lasteaed, huviring. Lapsed peaks ikka ise igale poole saama, sõprade juurde ka.
Mina kes ma selle pika jutu kirjutasin, olen loomulikult nõus ja meie lapsed on kooliealistena kogu aeg ise koolis-trennis-ringis käinud.
Aga siiski – selle asemel et targutada kuidas “tuleks teha”, on hea panna ennast selle noore pere olukorda, kelle elukohavaliku määrab siiski eluaseme hind.
“Eluaseme hind” ei tähendagi vaid seda summat, mis otseselt seda ostes on vaja välja käia…
Meie perel on privileeg elada koolist 1,5km kaugusel, kuhu viivad turvalised kõnniteedega tänavad. Lapsed saavad minna-tulla iseseisvalt alates 1. klassist. Huviringidega on keerulisem, need jäävad omakorda 2-3km kaugusele, kus mitte igal pool pole normaalset kõnniteed (ma ei saada last 50cm ribale, kus küünarnukist sõidavad veokid mööda 65 km/h), ning bussiga minnes (ümberistumise ja ringiga) kulub 50 minutit, autoga 7 minutit. Seega pärastlõunati tegelen laste sõidutamisega. Lähemal huviringe lihtsalt pole. Tegu Tallinna linnaga. Väga ootan, et saaks vana kõnts lõpuks transpordiametist minema löödud ja hakataks linna planeeridas ka autota liiklejatega arvestama. Mitte laste sõidutamine pole probleem, vaid asi algab ikka täie kehalise võimekusega täiskasvanutest, kes ei kujuta ette elu muud moodi kui et saaks autoga igale poole treppi. Silmakirjalik on, kui laps on see ainus pereliige, kes peab pimedas vihma käes rühkima. Asi algab ikka vanematest ja nende eeskujust.
