Mul on olukord, et meie lastest esimene ei ole minu praeguse mehe bioloogiline. Laps on hetkel algkooli ealine ja uus mees tuli meie ellu kui laps oli paariaastane. Lapse bioloogiline isa pole pärast aastatetagust paari kohtumist lapse vastu huvi tundnud. Praktiliselt siis on nii et laps ei tea et tema bioloogiline isa on keegi teine. Bioloogilist isa pole ka kunagi paberites olnud, olen temaga ametlikult yksikema, ilma isata. Praegust meest kutsub algusest peale issiks. Nyyd mötlen, et kas peaks töe ära rääkima? Aga mis see muudaks? Ajaks meie elu ainult sassi, seda enam et ametlikult ei ole tema isa märgitud ja bioloogiline pole ka huvitatud ise temaga ju kohtumisest. Ise olen olnud seda meelt, et milleks rääkida vöörast mehest ”kuskil”? Et on olemas yks onu kes on tegelikult sinu issi ja praegune issi ei olegi? Kujutan ette et laps ei saaks arugi mismöttes issi ei ole issi ja mis teine….mis teie teeksite? Ise mötlen et kui rääkida siis vöibolla täisealisena, siis möistab asju paremini.
Teema: Lapse bioloogiline isadus
Räägi, aga pead olema ka valmis, et laps tahab kohtuda oma bioloogilise isaga ja siis pead sa olema valmis seda kohtumist korraldama. Ja arvstama ka, et peale seda kui lapse isa on ka teadasaanud, et tal on laps, tahab see isa aktiivselt selle lapse elus osaleda. Otsustada, mida laps võib või ei või jne. Tahab ehk tõestada kohtuga, et laps on tema ja tahab jagatud hoolgusõigust. Laps ei hakka ise kedagi issiks kutsuma, see on ikkagi vanemate inimeste otsus. Laps peaks teadma oma bioloogilist isa siis kui hakkavad partnerid tekkima. Et vältida olukorda, kus hakkab enda õde meeldima.
Muidugi pead rääkima. Päritolu on ju nii oluline inimesele. Hullem on, kui kunagi täiskasvanuna räägib ja su laps tunneb siis, et talle on kogu elu valetatud ja kogu ta lapsepõlvemälestused on üks paras farss. Parem teada kohe.
Ma räägiks lihtsalt ja selgelt koos mingi teemaga, et kust lapsed tulevad. Sellest peaks ju algkoolivanune laps ammugi huvitatud olema või siis vähemalt teadma, et lapse saamiseks on vaja isa ja ema. Ja siis vastaks lihtsalt lapse küsimustele – ta oskab täpselt nii palju küsida, kui ta asjast aru saab. Sa ei pea nii väiksele lapsele kogu oma kunagist suhtedraamat ära rääkima, sellest ta mudiugi praegu aru ei saa ja seda saab rääkida, kui laps on täiskasvanum ja tunneb huvi.
loomulikult tuleb rääkida. mida kauem sa sellega viivitad, seda hullem on.
kui laps selle teadmisega maast-madalast lihtsalt üles kasvab, ei ole see tema jaoks trauma, vaid tavaline asi.
Mina olin laps, kel oli sarnane olukord. Algkooliealisele on liiga vara rääkida. Mulle räägiti, sooviga, et mu õe isa ehk minu kasuisa mind ametlikult lapsendaks ja mu perekonnanimi muutuks – perel oleks üks perekonnanimi. Kuna käisin juba koolis, oli mul häbi perekonnanime muuta ja üldsegi olin ma kogu sellest jutust šokis ning see tekitas ebamugavust. Oma kogemuse pealt ütleks, et normaalne on rääkida kusagil teismeeas, nii 15-16-17.
Kindlasti tuleb aegsasti rääkida. Tean mitut inimest, kes on alles näiteks teismeeas teada saanud, ning olnud väga endast väljas selle peale, et nad on vales elanud. Mõnel on see suhted vanematega, mõnel hingeelu veidi sassi löönud.
Kindlasti on viimane hetk rääkida, kooliealine juba dramatiseerib asja üle, teismelise elu võib aga täiesti uppi lüüa!
Ütleksin lapsele umbes nii:
Beebi hakkab kasvama, kui mehe seemnerakk läheb naise munaraku sisse. Aga siis kui sind veel polnud, siis ma veel ei tundnud sinu issit ja ta ei saanud mulle seemet anda. Niisiis andis üks teine onu seemne minu kõhu sisse ja sina hakkasidki kasvama. Mul oli nii hea meel! Aga see teine onu, kes seemne andis, ei tahtnud/osanud issiks hakata. Siis ma sain kokku meie issiga ja tema ütles kohe, et temale küll meeldiks sinu issi olla ja nüüd ta siis ongi, ehkki see seeme, millest sa alguse said, tuli ühelt teiselt onult.
Mina kindlasti räägiksin, aga mitte suure draamaga hääles vaid nii, et laps teaks, aga ka oma praegust isa ikka isaks peaks. Mida hiljemaks lükkad, seda suurema draamana see välja tuleb. Kui niimoodi igapäevases toonis ise sellesse suhtud, et bioloogiliselt on nii, aga päris issi on sul naa. Siis ma arvan, et laps aktsepteerib ka seda teadmist palju lihtsamalt. Teismelisel on juba igasugu eksistentsiaalsed probleemid, siis ei ole eriti õige hetk sellise pommuudisega välja tulla.
Kindlasti laps peaks teadama, parem natuke hilja ja sinu/teie käest, kui endal tekib mingi kahtlus või kellegi kolmanda käest või suuremana näiteks enda tarbeks oma isa/ema ja sugulaste haiguste infot küsides. Minu jaoks oleks see teema pidanud üsna varakult siiski kuidagi tasapisi jutuks tulema. Näiteks sealtkaudu, et esimesed 2-aastat ei figureerinud “isa” temaga, sinuga piltide peal ja mingist hetkest on vms.
Väikelapsed ei vajagi eriti nüansirikkaid draamarohkeid kirjeldusi, selgitusi vaid mingeid fakte, mille nad siis fikseerivad, võtavad omaks ning elavad edasi ning otsustavadki tihti ka selle järgi, kes neisse panustab (on olemas). Mu mehel selline laps, kes algusest peale teadis, et tal tegelikult teine isa, aga jäänud isaks see, kes olnud tema jaoks olemas, isegi kui lõpuks lahku mindi. Meie lapse jaoks ka kuidgi loomuliku arengu käigus kujunenud õeks (kuigi teab täpselt, et veresidemeid ei ole ei minul, isal ega temal endal). Sugupuusse ei kirjuta, aga kui perest ja pereliikmetest tuleb jutustada, siis on täiesti jutus sees olemas.
Juba algklassiealise lapsega või hiljem on tõesti natuke raskem teemat üles võtta ning võib tekkida loomulik küsimus, miks kõige lähedasemad on varjanud sellist asja. Isegi, kui ta ei tahagi bioloogilisest isast midagi teada ja tunnebki iga keharakuga, et isa on see, kes on olnud ta kõrval. Võib juhtuda, et kuna ei teadnud, siis seetõttu tekib just suurem huvi teada saada ja ka kohtuda. Ma üritaks seda pakkuda, kui laps soovib ja isa soovib (loodetavasti ei teki isa poolt küsimust, et teadlikult varjatud vms), sest laps ei saanud ise ju kaasa rääkida, et üleüldse ei tahagi suhelda.
Hästi ei usu, kui su praegune mees on olnud su lapse jaoks hea isa mingi 5-…aastat, et see su lapse teadvusest, südamest kaob lihtsalt fakti teada saamise pärast. Aga vähemalt ei ole teadmatust teie vahel.
Mida sa kavatsed lapsele öelda kui laps ühel hetkel oma sünnitunnistust vaatab või eesti.ee-s andmeid kontrollib? Või kui tema arvatav isa sureb ning tuleb välja, et tema pärijate ringi ei kuulu? Ei maksa arvata, et laps teada ei saa, et tal ametlikult isa polegi ning loomulikult tekitab see siis temas küsimusi ning ei maksa arvata, et ta on rõõmus, et sinnamaani on ta vales elanud.
Räägi lapsele võimalikult ruttu see lugu ära. Mässavas teismeeas asjast teadasaamine on hullem.
Kui su praegune mees on talle nagu isa, miks ta pole siis sünnitunnistusele isaks märgitud?
Kui isa lahter sünnitunnistusel on tühi, siis ükskord see tuleb välja ja sellest võib tulla väga suur pahandus. Mis puudutab inimese identiteeti, siis selline uudis lööb su lapse maailmapildi ikka korralikult uppi.
Mu väiksem laps oli ka paariaastane kui mu mees meie ellu ilmus ega mäleta tõenäoliselt varasemat aega. Õnneks olen aeg-ajalt lapsega sellistest asjadest rääkinud. Inimene peab teadma, kellest ta põlvneb!
TA pealkirjast on raske aru saada – täielik nonsenss. Lihtsalt mainin…
Aga teemasse ka – tõe rääkimisega lapse puberteedieani ootamine ei näi väga hea mõte. Siis on suhted niikuinii pingelisemad kui praegu, tunded ja hormoonid löövad lapsel üle pea ning ta võib su vastu pikaks ajaks usalduse kaotada. Mina räägiks praegu, nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Ja kindlasti ei tohiks bioloogilist isa mustata – las laps ise kujundab oma hoiaku, sina anna talle lihtsalt info, vasta tekkivatele küsimustele ja ole toeks.
Ja veel: “Mida see teadmine talle annab?”- küsimusele saab vastata vaid laps ise – mitte veel praegu, aga ühel päeval kindlasti. Ebaõiglane on lapse eest ära otsustada, et tal pole vaja teada. On küll. Muidu võid suhted üldse ära rikkuda, sest sellised saladused kipuvad ikka välja tulema.
Ma ise mötlen jälle, et aga mis see annab, teadmine et kuskil on mingi isik? Mida see teadmine talle annab? Oleks veel, et ”isa” tahab väga kohtuda.
Tihti siiski tekib aeg-ajalt ja mingisugune huvi ka võimaliku pärisvanema kohta ning ilmsetlt siiski geneetiliselt on lastel midagi ka teisest vanemast ning endast paremini arusaamise jaoks võetakse tihti ühendust. Kasvõi siis, kui ta peab mingite pärilikke haiguste kohta teadma või see teadmine aitaks tal eos midagi vältida. Mehe tütar siiski täiskasvanu eas võttis ühendust bioloogilise isaga (suhtlus on jäänud küll pinnapealseks), kuigi teismelisena veel väga kategooriline ei igasugusele suhtlusele.
Minul lapsena/eriti teismeea eneseotsingutes tekitaks sellisest asjast teadasaamine lihtsalt usaldamatust kõige lähedasemate suhtes ning ilmselt annab tulevaseks pereeluks võimalikku mitteusaldamise ka oma partneri suhtes (kes teab, mis valed 10-aasta pärast välja tulevad, kuig praegu on justkui kõik hästi, isegi oma ema ka varjab asju).
See, et kunagi kuskilt välja ei tule, sellesse ma ei usu. Juba sünnitunnistusel pole isa nime. Mul tekiks ühel hetkel küsimus, miks väga tore ja olemasolev isa ei pidanud vajalikuks mu sündimise hetkel end isana kirja panna.
Kuidas teil perekonnanime jaotus on, mehel ja lapsel eri perekonnanimi?
Kui sa oleks lapsele seda rääkinud juba enne, oleks sellest saanud lihtsalt üks tundetu eluline fakt, nagu “mul on kaks onu ja 1 tädi” jms, lihtsalt nii on, et seemne andis keegi teine, aga isa on see, kes kasvatab. Ja siis oleks temasse saanud kasvatada just sellist suhtumist, eriti arvestades, et pärisisa ei huvitu. Mida kauem sa edasi lükkad, seda suurema identiteedikriisi see lapsele sel hetkel põhjustab. Ja pigem just siis tekib tahtmine pärisisaga kohtuda vms. Niiet niigi oled hiljaks jäänud, mina räägiksin kohe, sest mida aeg edasi, seda keerulisemaks läheks lapse reaktsioon sellele. NIIKUINII tuleb see välja! Ma ei kujuta ette, mismoodi seediks nt ma ise noore täiskasvanuna fakti, et talle on põhimõtteliselt kogu elu valetatud. Või ootad, millal vananedes pärisisale “lapseke” meelde tuleb ja ta ise rääkima tuleb?
Kindlasti on viimane hetk rääkida, kooliealine juba dramatiseerib asja üle, teismelise elu võib aga täiesti uppi lüüa!
Ütleksin lapsele umbes nii:
Beebi hakkab kasvama, kui mehe seemnerakk läheb naise munaraku sisse. Aga siis kui sind veel polnud, siis ma veel ei tundnud sinu issit ja ta ei saanud mulle seemet anda. Niisiis andis üks teine onu seemne minu kõhu sisse ja sina hakkasidki kasvama. Mul oli nii hea meel! Aga see teine onu, kes seemne andis, ei tahtnud/osanud issiks hakata. Siis ma sain kokku meie issiga ja tema ütles kohe, et temale küll meeldiks sinu issi olla ja nüüd ta siis ongi, ehkki see seeme, millest sa alguse said, tuli ühelt teiselt onult.
See on natuke imal ja liiga detailne jura, mida väiksele lapsele rääkida.
Ma ise mötlen jälle, et aga mis see annab, teadmine et kuskil on mingi isik? Mida see teadmine talle annab? Oleks veel, et ”isa” tahab väga kohtuda.
Keegi mainis siin, et ” jube kui saaks teada et kogu lapsepölv oli farss”-mismöttes siis farss? Et meie perena koosveedetud aeg on farss kuna ta ei teadnud, et kuskil elab yks mees kes temast huvitatud ei ole? Et meie elu on farss ja ainuöige on joosta selle bioloogilise järel?
Mis see teadmine annab? Annab rahu südamesse, et kuigi mu issi ei ole mu bioloogiline isa, siis ta armastab mind nagu oma last.
See ongi see farss – et see, keda oma isaks pidasin seda tegelikult (bioloogiliselt) ei ole ja kas ta ehk ei teeselnud terve elu seda issiarmastust. Samuti see farss, et miks mu ema-isa mulle terve elu valetanud ja arvanud, et ma ei ole tõe vääriline – kas nad peavad mind lolliks ja ei austa mind.
Pole üldse oluline see, kas laps tahaks oma bioloogilist isa tunda või mitte. Asi on selles, millele sina oma suhte lapsega ülesse lood. Praegu lood oma suhte valele. Muidugi on tal see kasuisa hoopis rohkem isa eest väljas, selles pole kahtlust. Aga on loomulik, et laps teab ka kuidas asjad puht tehniliselt on.
Samuti see farss, et miks mu ema-isa mulle terve elu valetanud ja arvanud, et ma ei ole tõe vääriline – kas nad peavad mind lolliks ja ei austa mind.
Seoses selle “tõega” võivad ju samuti mingid jamad tekkida. Näiteks see, et laps hakkab oma võõrasisa edaspidi nimepidi kutsuma ning pubekaeas tekib üldse see teema, et “mida sa siin õiendad, sa pole mu päris isagi” jne.
Seega, kahe halva vahel tuleb valida. Üks on see, et räägid ja teine see, et ei räägigi.
Mina leiaksin sobiva hetke ja räägiksin lapsele, kuidas asjad on.
Mu tuttava perekonnas oli teemaalgatajaga sarnane lugu. Mõtlesid ka, et mis see rääkimine muudab. Kuni siis ühel ilusal päeva sai teismeline läbi Facebooki kirja, et “Tere, ma olen su õde”.
Oma pere sees võib kõik ju hästi olla, aga ikka leidub mingeid napakaid juurteotsijaid ja “heategijaid”, kelle kaudu tõde päevavalgele tuleb.
Mina leiaksin sobiva hetke ja räägiksin lapsele, kuidas asjad on.
Mu tuttava perekonnas oli teemaalgatajaga sarnane lugu. Mõtlesid ka, et mis see rääkimine muudab. Kuni siis ühel ilusal päeva sai teismeline läbi Facebooki kirja, et “Tere, ma olen su õde”.
Oma pere sees võib kõik ju hästi olla, aga ikka leidub mingeid napakaid juurteotsijaid ja “heategijaid”, kelle kaudu tõde päevavalgele tuleb.
Minu meelest on napakad need rääkimata jätjad ja varjajad, mitte inimene, kes oma juuri ja bioloogilisi sugulasi otsivad. Täiesti põhjendamatu halvustamine sul.
Minu meelest on napakad need rääkimata jätjad ja varjajad, mitte inimene, kes oma juuri ja bioloogilisi sugulasi otsivad. Täiesti põhjendamatu halvustamine sul.
arvan sama. Õige hõlma ei hakka keegi, ütleb vanasõna. Kui poleks midagi varjata, kui kõik oleks ausalt ära räägitud, ei tuleks mingeid selliseid hämaraid saladusi ootamatult välja ja ei peaks selle hirmus elama, et “napakad” jumala pärast uurima ei hakkaks. Räägi lapsele ära, see on fakt tema elust, tema päritolust ja temal on õigus teada.
Minu heal sõbrannal võttis tema poolõde FBs ühendust, kellest tema midagi ei teadnud.
Minu meelest on napakad need rääkimata jätjad ja varjajad, mitte inimene, kes oma juuri ja bioloogilisi sugulasi otsivad. Täiesti põhjendamatu halvustamine sul.
Mina ise ka pigem räägiksin lapsele tõtt. Seda juhtumit elust enesest jagasin sellepärast, et teemaalgataja teaks, et pauk võib ootamatult tulla sealt, kust üldse oodata ei oska.
Napakaks nimetasin seda juureotsijat sellepärast, et minu meelest ei anna see, et mu lähisugulane on seemet külvanud, mulle õigust täiesti võõra pere elu segi lüüa. Ise pean sugulasteks neid, keda mulle on tutvustatud ja ei käi küla pealt lisa otsimas.
Noore inimese jaoks võib selline võõra käest saadud info päris traumeeriv olla.
aga ikka leidub mingeid napakaid juurteotsijaid ja “heategijaid”, kelle kaudu tõde päevavalgele tuleb.
Juurte otsija ei ole napakas. Sina oled.
AGA rääkimise poolt on veel see tõsiasi, et juhul kui TA peaks oma mehest lahku minema, siis on lihtsam, kui kõik teavad.
Vastasel korral tekiks lapsel küsimusi.
Ok, seda ei pruugi muidugi juhtuda, aga fakt on see, et 50% paaridest (või isegi rohkem) tänapäeval lähevad lahku.
Minu meelest on napakad need rääkimata jätjad ja varjajad, mitte inimene, kes oma juuri ja bioloogilisi sugulasi otsivad. Täiesti põhjendamatu halvustamine sul.
Mina ise ka pigem räägiksin lapsele tõtt. Seda juhtumit elust enesest jagasin sellepärast, et teemaalgataja teaks, et pauk võib ootamatult tulla sealt, kust üldse oodata ei oska.
Napakaks nimetasin seda juureotsijat sellepärast, et minu meelest ei anna see, et mu lähisugulane on seemet külvanud, mulle õigust täiesti võõra pere elu segi lüüa. Ise pean sugulasteks neid, keda mulle on tutvustatud ja ei käi küla pealt lisa otsimas.
Noore inimese jaoks võib selline võõra käest saadud info päris traumeeriv olla.
See juureotsija pole mingi draamahimuline tädike, kes lihtsalt kiusu pärast läheb võõra pere elu segi lööma. See on samuti noor inimene, kes vanema generatsiooni salahooramise tõttu on maailma sündinud ning ei ole õigupoolest milleski süüdi, tema tahab ka oma sugulasi leida ja päritolust midagi teada saada. Pigem võiks selle pere täiskasvanud peeglisse vaadata.
Eriti nõme, kui see bioloogiline isa mõtleb mingil ajal välja ilmuda. Seda nad tavaliselt teevad, kui laps on juba suur ja vanadus kimbutab.
Eriti nõme, kui see bioloogiline isa mõtleb mingil ajal välja ilmuda. Seda nad tavaliselt teevad, kui laps on juba suur ja vanadus kimbutab.
Jab. Aga kuna ta ei ole last rahaliselt toetanud, ei ole tal õigust midagi saada. Samas suhted rikub ära. Või tuleb varem mõni heategija ja otsustab lapsele tõtt rääkida, on ka selliseid.
Jab. Aga kuna ta ei ole last rahaliselt toetanud, ei ole tal õigust midagi saada. Samas suhted rikub ära. Või tuleb varem mõni heategija ja otsustab lapsele tõtt rääkida, on ka selliseid.
Ei räägigi õigusest midagi saada, aga ujuvad tavaliselt välja ja tekitavad palju segadust, kui laps enne ei teadnud. Seega võiks võimalikult vara ära rääkida ilma igasuguse draamata, sest eluaeg varjata ei õnnestu nagunii. Mida hiljem teada saab, seda hullem on.
Keeruline olukord.
Mind ei ole ka kasvatanud minu bioloogiline isa. Ma küll tunnen teda (ära kui tänaval vastu tuleb), aga me ei suhtle, minu soovil. Ta on vaid nimi mu sünnitunnistusel. Isaks pean ema uut meest, mind lapsendada biloogiline isa kahjuks ei lubanud. Ma ei tunne bioloogilise isaga mingit sidet ega suhtlemise vajadust, samas on mul sõbranna, kelle vanemad läksid lahku, ema uus mees lapsendas ta, aga tema jäi headest suhetest hoolimata ootama, et ta isa teda vaatama tuleks. Hoolimata sellest, et ta oli vaid paariaastane.
Kui sa kavatsed lapsele rääkida, siis peab olema hea nurk, kuidas seda teha. Selline, et ta ütleks lihtsalt “ahah” ja elu saaks muutusteta jätkuda. Ma ei oska soovitada, arvan, et olenevalt olukorrast võivad reaktsioonid olla erinevad. Võimalik, et see teadasaamine hakkab last piinama, miks ta isa teda siis ei tahtnud. Minu arvamus on küll see, et valmis teha võib igaüks ja isa on see, kes kasvatab ja igapäevaselt olemas on, aga kas ka sinu laps peale tõe kuulmist nii arvab, ei oska öelda.
Ta on hetkel registreeritud vallaslapsena. Kunagi kindlasti tekib küsimus, miks ta andmete all ei ole isa andmeid. Olete mehega rääkinud, äkki ta sooviks isaduse omaksvõttu? Kuna puuduvad andmed isa kohta, siis ei tule klassikalist lapsendamist ega muud tralli, seda saaks lihtsasti muuta.
