Teema: Lapse bioloogiline isadus

#3468428:

Räägi lapsele võimalikult ruttu see lugu ära. Mässavas teismeeas asjast teadasaamine on hullem.

Täpselt minu mõte!

Keeruline olukord. Leiad ise õige tee.

#3468620:

Ise olen möelnud et enne 18a saamist ei räägi. Lihtsalt lapse jaoks ei oma see praegu mingit tähtsust. Aga mötted on tekkinud, et kas peaks.

Sa ei saa üldse asjadest aru. Küsimus ei ole selles, kas sinu arvates omab miski lapse jaoks tähtsust või mitte. Küsimus on selles, et igal inimesel, ka sinu lapsel, on ÕIGUS teada oma põlvnemist, kui vanemad on teada (pole doonorspermaga tehtud laps). See ei ole sinu otsustada, kas tal on seda vaja teada või mitte. Kui sa ei ütle, on see otsene, süstemaatiline, sihikindel, krooniline, aastatepikkune VALETAMINE. Ja seda teed oma kõige kallimale, omaenda lapsele, palju õnne.
Pealegi valetab samamoodi ka su uus mees ehk siis lapse kasuisa. Te siis nö kahekesi koos valetate talle, ehtne kambakas ühe väikese vastu ju.

Tegelikult ei ole mingit traagikat. Keeraksin kogu loo kuld- huumoriks. Kuna bioloogiline isa ei figureeri ega kajastu mitte kuskil, siis pohlad kogu bioloogilisusest!
Räägiksin pool-naljaga loo küll ära: Ennem kui me Janekiga kohtusime, olid sina juba olemas. Ma tundsin noorena üht “klouni”. Tänaseks ma ei tea, mis temast saanud on või millega ta tegeleb. Hea, et kõik nii on läinud ja meil tänaseks tore pere on. Kalli-kalli, musi-musi.

Ma arvan, et niisama lambist ei ole küll mõtet lapsele seletama hakata, et näe, see mees, kellega me koos elame ja keda sa issiks kutsud, ei olegi sinu issi. Milleks?

Kui lapse isa TEAB, et tal on laps olemas aga ei tunne selle lapse vastu mingit huvi ja kui sellel lapsel on kodus olemas inimene, keda ta oma isaks peab, siis pole lapsel PRAEGU küll mingit probleemi ja valu selle isateemaga.

Jah, raske moment võib olla siis, kui näiteks juhtute lahku minema või kui ellu tungib mingi heasoovija, aga siis lahendadki selle olukorra sellel ajal, kui see probleem tekib, mitte ei hakka praegu meeldivat idülli heastpeast lõhkuma.

Kui elu lähebki niisugust rada, et laps kasvab suureks ja pole probleeme olnud, olete ikka veel koos selle mehega, keda laps isaks peab, no eks siis võib ju selle jutuajamise ka niisama heastpeast ette võtta, et peame sulle rääkima su bioloogilisest isast… Senikaua, kuni lapsel ei ole oma pereeluga mingeid probleeme ja küsimusi, ei ole mõtet hakata seda teemat üldse torkima. Lapsele ainult jama ja hingevalu, ilma milleta ta saab praegu rahulikult elada.

Mina igal juhul pooldan Teemaalgataja arvamust, et rääkida siis, kui laps on suurem. Või siis, kui tekib olukord, et see on vältimatu. Siis saab mis saab ja tuleb mis tuleb.

#3468579:

Kuna puuduvad andmed isa kohta, siis ei tule klassikalist lapsendamist ega muud tralli, seda saaks lihtsasti muuta.

Kust sa sellist asja võtad? Jah, kui tüüp läheb ja valetab, et laps on tema bioloogiline laps, siis saab tõesti isaduse omaks võtta. Seaduse järgi peab võõras onu, kes last endale tahab, ikkagi peresiseselt lapsendama ja kogu tralli läbi tegema. Tean seda seepärast, et minu abikaasa tegi kogu selle asja läbi.

Minul oli ka vallaslaps, 6kuune poiss, kui oma tulevase abikaasaga kohtusin. Enne lapsendada ei saanud, kui me abiellusime. Laps oli 2aastane, kui kohtus lapsendamine lõpule jõudis. Lapsele rääkisime tema bioloogilisest isast, kes kunagi pildil ei figureerinud, suvel enne kooli minekut. Ma ei võtnud teda pidulikuks jutuajamiseks laua taha ega teinud mingit tseremooniat, vaid puistasin fakte niisama muu jutu ja elu käigus. Ta küsis veidi juurde, aga üldiselt võttis ta ikka väga külma kõhuga uudise vastu. Ei saanud mingit traumat, kutsub oma lapsendatud isa ikka issiks jne. Novembris saime korra tema bioloogilise isaga ka kokku. Meil oli temaga ammu kokku lepitud, et kui laps tahab kohtuda, siis kohtume. Rohkem pole nad suhelnud. Kummalgi suurt huvi pole. Arvan, et tegin õigesti talle rääkides ja valisin õige aja ka. Mu abikaasa vanemad arvasid küll, et ei peaks rääkima, aga lapsel on õigus seda teada. Julgesin teha, julgen ka tunnistada. Laps teab, et nii toredat elu ja ilusat kodu meil tema bioloogilise isaga ei oleks ja ta ei tunne temast üldse puudust.

#3468664:

Tegelikult ei ole mingit traagikat. Keeraksin kogu loo kuld- huumoriks. Kuna bioloogiline isa ei figureeri ega kajastu mitte kuskil, siis pohlad kogu bioloogilisusest!

Räägiksin pool-naljaga loo küll ära: Ennem kui me Janekiga kohtusime, olid sina juba olemas. Ma tundsin noorena üht “klouni”. Tänaseks ma ei tea, mis temast saanud on või millega ta tegeleb. Hea, et kõik nii on läinud ja meil tänaseks tore pere on. Kalli-kalli, musi-musi.

Sul on üsna huvitav huumorimeel. Kõva nali küll, kui ema mingi suvalise klouniga lapse teeb.

#3468866:

Kuna puuduvad andmed isa kohta, siis ei tule klassikalist lapsendamist ega muud tralli, seda saaks lihtsasti muuta.

Kust sa sellist asja võtad? Jah, kui tüüp läheb ja valetab, et laps on tema bioloogiline laps, siis saab tõesti isaduse omaks võtta.

Me täpselt nii tegimegi.
Minu esimese lapse isa ei tundnud tema vastu vähmatki huvi. Sünnitunnistusel teda kirjas ei olnud. Kui laps oli kolmene, abiellusin uue mehega. Siis läksime koos perekonnaseisuametisse ja mees tunnistas (valetas) seal end minu lapse isaks. Kanti registrisse, trükiti uus sünnitunnistus koos mehe perekonnanime ja isanimega.. isatust Mati Kaasikust sai üleöö Jüri poeg, Mati Maasikas 🙂
Nii lihtsalt see käiski. Miks peaks hakkama mingit keerulist lapsendamisjura ajama kui isa nagunii kusagil kirjas ei ole?

Meil oli muidugi selle võrra lihtsam, et lapse bioloogiline isa suri üldse ära, temapoolne suguvõsa ilmselt ei tea selle järeltulija olemasolust midagi. Pole karta, et ta kunagi välja ilmuks või isaks hakata tahaks.

#3468961:

#3468825:

Ma arvan, et niisama lambist ei ole küll mõtet lapsele seletama hakata, et näe, see mees, kellega me koos elame ja keda sa issiks kutsud, ei olegi sinu issi. Milleks?

Kui lapse isa TEAB, et tal on laps olemas aga ei tunne selle lapse vastu mingit huvi ja kui sellel lapsel on kodus olemas inimene, keda ta oma isaks peab, siis pole lapsel PRAEGU küll mingit probleemi ja valu selle isateemaga.

Jah, raske moment võib olla siis, kui näiteks juhtute lahku minema või kui ellu tungib mingi heasoovija, aga siis lahendadki selle olukorra sellel ajal, kui see probleem tekib, mitte ei hakka praegu meeldivat idülli heastpeast lõhkuma.

Kui elu lähebki niisugust rada, et laps kasvab suureks ja pole probleeme olnud, olete ikka veel koos selle mehega, keda laps isaks peab, no eks siis võib ju selle jutuajamise ka niisama heastpeast ette võtta, et peame sulle rääkima su bioloogilisest isast… Senikaua, kuni lapsel ei ole oma pereeluga mingeid probleeme ja küsimusi, ei ole mõtet hakata seda teemat üldse torkima. Lapsele ainult jama ja hingevalu, ilma milleta ta saab praegu rahulikult elada.

Mina igal juhul pooldan Teemaalgataja arvamust, et rääkida siis, kui laps on suurem. Või siis, kui tekib olukord, et see on vältimatu. Siis saab mis saab ja tuleb mis tuleb.

Justnimelt, täpselt. 100% üks inimene on saanud minust aru. Täpselt nii ma arvangi. Kuigi olen sellele möelnud ja seepärast ka siit kysisin siis kogu meie Perering on seda meelt, et mitte mingil juhul ei ole mötet ”lambist” praegu maha istuda ja lapse elu segamini keerata, eriti veel nyyd kui ta ei saagi päris täpselt nendest asjadest aru. Et mis mötet sellel on? Mis see bioloogia praegu annab? Meil on tore pereelu, issi emme, yks kodu, kaks paari vanavanemaid… mille jaoks seda köike löhkuda praegu?

Hetkel ei ole bioloogial absoluutselt mitte mingisugust tähtsust, kui se bioloogia sinu vastu vähimatki huvi ei tunne! Ma saaksin aru, et oleks teine olukord-”isa” on ühendust võtnud ja tahab kohtuda, Suhelda, tutvuda-sellises olukorras tuleks kindlasti lapsele rääkida kuna ma ei saa tal keelata oma ”Isaga” kohtumast. Aga midagi sellist ei ole ega tule lähiajal kindlasti mitte, et ma ei saa aru miks me peame oma pereelu uppi keerama?

Me kõik tegelikult saame sinust aru, me lihtsalt ei ole sama meelt.
Hetkel ei olegi bioloogial tähtsust ja ei ole ka hiljem. Tähtsus on sellel, kas sa valetad oma lapsele või mitte. Selle otsusega sa lõhud oma kena pere ära hiljem ja teed lapsele karuteene – tema ema ja isa on talle eluaeg valetanud. See, et põlvnemine sinu arvates ei ole üldse oluline, ei puutu üldse asjasse – suure tõenäosusega su laps siiski peab seda oluliseks. Ja on põhjendatult pahane, et talle on valetatud.
Olen teatud põhjusel sel teemal ka psühholoogidega rääkinud, nad kõik on öelnud, et lapsele tuleb rääkida, muidu võib see ta hiljem tõsiselt rivist välja lüüa.

#3468965:

Mismoodi?

Räägid lapsele ausalt, jätad välja klounid, puu otsas elamise jms. Ka sinu meelest kõige hullemast isast tuleb lapsele rääkida respektiga. Laps ei tohiks elada teadmises, et ta isa on petis, paha inimene ja kes kõik veel. Ükskord te armastasite teineteist, elu on läinud teisiti. Kui laps on piisavalt suur, otsustab ise isa (ja sinu) tegude üle.
Valus teema nagunii igal ajal, vaid väiksem laps võtab asja lihtsamalt ja teda ei ole petetud, ta usaldab sind edasi. Ei pea palju rääkima ja vastama, kui laps juurde küsib.

#3468965:

Mismoodi? Et vötad väiksel paari aastasel käest kinni ja hakkad öpetama söna”issi” ja siis seletad et selline ”issi” nime kandev tegelane elab kuskil metsas puu otsas? Ja see onu kes meil nyyd elab on Mati. Aga sinu ÖIGE issi on ikka see seal kuskil kaugel, mis siis et kunagi ei näe ega saa tundma! Aga ikkagi issi!

Kahjuks sul on jah selline veendumus, et su lapse ÕIGE isa on sinu kunagine sekspartner, mitte inimene, kes teda armastanud ja kasvatanud on. Loodetavasti sa oma elukaaslasele seda ei väljenda nii tugevalt.
Ise ütlesid, et meest pole sünnitunnistuselgi kirjas. Kustotsast ta siis ÕIGE on?
Oma 18-a jutuga tahad vastutust enda pealt ära lükata oma lapsele. Et siis on täiskasvanu, oma asi, mida teeb ja kuidas reageerib.
Nii kahju on kogu seda lugu lugeda, eriti kahju mehest ja lapsest. Jutt lapse pärinemisest tuleks ära rääkida kohe ja see ei rikuks teie peresuhteid kuidagi kui sa ise normaalseks hakkad ona suhtumisega.

#3468988:

Sul on üsna huvitav huumorimeel.

Aitäh, minu huumorimeelt on tõesti varemgi kiidetud. Tead, miks teema vastustesse tuleb huumoriga suhtuda? sest oma emades saame me suht kindlad olla, aga arvestades fakti, et iga
10-s mees kasvatab eneseteadmata võõrast last, siis ei ole ausaltöeldes mingit vahet, kes su isaks märgitud on.

Ah mis jamajutt, et keegi lapsele valetab. Talle lihtsalt ei räägita niisama heastpeast sellest, et see mees, keda ta isaks peab, ei olegi tema eostaja, sest selline info ei ole lapse jaoks praegu vajalik. Maailmas on väga palju asju, millest lastele ei räägita, ja see ei ole lapsele valetamine. Lihtsalt te ei jaga lapsega kogu seda infot, mis on teile täiskasvanuna teada.

Valetamine oleks see, kui laps KÜSIKS, kas see mees on minu isa? Ja siis talle öeldaks, et on küll. Laps aga ei taipagi seda küsida, sest tema jaoks ongi isa see mees, kes teda väiksest saati on kasvatanud. Siin ei toimu valetamist.

Valetamine oleks see, kui lapsele jutustataks, et tema päris isa on surnud või siis öeldaks, et tema päris isa on jube joodik ja narkomaan, kuigi tegelikult see nii ei oleks. See on valetamine.

Teemaalgataja on valmis lapsele tema bioloogilisest isast rääkima siis kui selleks tekib kas vajadus või siis kui laps on juba täisealine, ehk siis selles vanuses kui ta mõistab maailma asju rohkem kui mingi algklassilaps, kellel puudub suhetega igasugune kogemus ja kellele teeks vaid haiget see teadmine, et kuskil on inimene, kes on ta täielikult hüljanud ega taha temast midagi kuuldagi. See on valus teadmine ka täiskasvanule, rääkimata siis lapsest.

Ma väga loodan, et teemaalgataja ei jää kuulama neid, kes siin õiendavad, et ta valetab lapsele. Mingit valetamist ei toimu. See mees, kes teda praegu kasvatab, kasvatabki teda isana ja bioloogial ei ole siin mingit tähtsust. Bioloogiast tulebki rääkida alles siis, kui laps jõuab sellesse ikka, et plaanib ehk ise peret looma hakata. Siis muutuks juba info bioloogilise põlvnemise kohta vajalikuks. Praeguses olukorras ei ole lapsele seda koormat vaja.

#3469097:

Ma väga loodan, et teemaalgataja ei jää kuulama neid, kes siin õiendavad, et ta valetab lapsele. Mingit valetamist ei toimu. See mees, kes teda praegu kasvatab, kasvatabki teda isana ja bioloogial ei ole siin mingit tähtsust. Bioloogiast tulebki rääkida alles siis, kui laps jõuab sellesse ikka, et plaanib ehk ise peret looma hakata. Siis muutuks juba info bioloogilise põlvnemise kohta vajalikuks. Praeguses olukorras ei ole lapsele seda koormat vaja.

Ma olen vist samuti pigem selles parteis, kus sina ja teemaalgataja.

Ja leian ka, et see pole siiski mingi räme valetamine, vaid see on “mitte kogu tõe rääkimine”.
Jah, eks ka seegi on kuskilt otsast tõesti valetamine, aga siinsel juhul ei ole ju vanemad inimesed kuidagi valesti käitunud, keegi pole kedagi petnud jne, vaid lihtsalt tahetakse last ja peret säästa.

Kui mees jätab naisele tunnistamata, et petab, siis see on valetamine, (kuigi ka see on kogu tõe mitterääkimine).
Aga praegu pole ju absoluutselt selline juhtum.

Isa ise kunagi las räägib, et “mul on üks tõsine jutt sulle ja see ongi, et ma ei ole sinu päris isa. Kuigi, tahaks, et oleksin, sest ma armastan sind”
Siis kallistavad ja lähevad koos lapse juuri otsima.
Aga see eeldab seda, et inimene ei ole enam titt, kellele räägitakse. Ja eeldab ka seda, et see mees ei ole mitte KUNAGI teinud vahet, kas oma või mitteoma.

Praegu hakkaks isegi mingi haige ja tobe lapselik hõõrumine.

Eks sõltub muidugi selle lapse ja võõrasisa omavahelisest suhtest ka; kui see laps on praegu ikka tõeline issikas – siis kas tõesti on tal mõtet see õnnelik lapsepõlv käest ära rebida ja mingi neetud “aususe” pärast vastu seina lihtsalt kildudeks lüüa?