Kes siin väidab, et “Kohtuskäimine on nii tülikas ja tüütu asi, et nalja pärast või tühjaks kiusuks seda küll keegi ette ei võta”, kuidas sa põhjendad, miks käib üks isa oma lapse emaga korduvalt kohtus, kui mitte kordagi pole ta seal midagi saavutanud? Seljataga 5 (VIIS!) I astme menetlust, millest viimane kaevati Ringkonnakohtusse edasi. Põhjendusteks, miks ei peaks miinimumelatist maksma, on toodud muuhulgas hiljuti diagnoositud depressioon, mille põhjuseks on lahkuminek antud lapse emast. Lahku mindi 12 ja pool aastat tagasi. Mees abiellus hiljuti, tal on ühise naisega 2 last, käis hiljuti soojamaareisil ja elab nagu mees muiste. Aga vat eksnaisest lahkuminek põhjustas nüüd paar kuud peale uue naisega abiellumist sellise depressiooni, et ei saa enam töölgi käidud. Teiseks põhjuseks lapsega kohtumise takistamine. Laps on 14, viimati nägi oma isa vist suve alguses, täpselt ei mäleta seda enam keegi. Enne pulmi helistati lapsele ja teatati, et hakkab abielluma. Varasemalt on juba aastaid ainult lapsega kokku lepitud, ema arvamust ei küsi keegi.
Järgmiseks põhjenduseks muidugi see, et lapse ema renoveerib elamut ja liisib autot. No püha jumal, su enda laps on elanud 6 aastat majas, kus pole veega WC-dki ja nüüd, kus lapse elamistingimusi parandatakse, on probleem.
Kõnealune härra võib vabalt ise nendele küsimustele siin vastata, sest kohtus pole tal siiani õnnestunud oma rasket majanduslikku olukorda tõestada. Proovi veel.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 11.01 16:00; 11.01 22:04;