Teema: Lapse elustamine

Keegi ju ei oska ette prognoosida, kui suur tekkinud kahjustus on. On ju küll üksikuid imelugusid, kus laps tuleb välja väga raskest seisust ja on lõpuks isegi normintellektiga, mis siis, et ajukahjustuse tõttu tekib lausa nähtav füüsiline puue.
Keelduda ei ole võimalik, aga kuuldavasti mõnikord siiski küsitakse enne teatud protseduure või operatsioone, kas vanemad peavad asja vajalikuks. Üks ema rääkis, kuidas tema sügavalt enneaegset ja juba ilmselgete hulgipuuetega last ähvardas lisaks põletikuliseks muutunud jala amputeerimine, siis küsiti küll vanemalt, kas nad on sellega nõus.

Kägu kirjutas:

Toon näiteks, et kui laps läheb raskele ning väga keerulisele operatsioonile kus on võimalus 50-50% et tuleb välja ja et ei tule välja. Siis millised õigused on vanematel lapse elustamise osas ? Just siis kui lapse aju enam hapniku ei saa ja teada on, et on juba ajukahjustus tekkinud.

Ma usun, et isegi arstidest lapsevanemad ei suudaks tegelikult sel hetkel TÄPSELT ette ennustada, kas see laps on tulevikus ajukahjustusega või mitte.
Meie laps viibis oma elu esimesed kuud reanimatsioonis, nii enne kui pärast üht ülirasket operatsiooni, mille õnnestumise (loe: ellujäämise) protsent oli tollal oluliselt väiksem kui 50%.
Mulle öeldi vaid telefonitsi, et ellujäämisvõimalus on väga väike, aga nad viivad ta teise haiglasse, kus püüakse teda opereerida. esimesel poolel eluaastal polnud õrna aimugi, kas opp õnnestus või on tulevikus veel vaja lõigata, kas lapsel tekkis mingi ajukahjustus korduvate narkooside tõttu vmt.
aga… kõik läks siiski eakohaselt: 1a hakkas käima, 2a rääkima, 5selt õppis lugema, lõpetas just kooli ja on astumas ülikooli.
Samas võib tuua isegi oma tuttavate hulgast näiteid inimeste kohta, kes olid terve lapsepõlve tublid ja terved, aga jätsid kooli pooleli, on nüüd joodikud või eluheidikud