Jäätist mul lapse ees syya ei olnudki plaanis. Olin seda lapsele panemas ja ei märganud esialgu et veel ôpib. Vt et see sulab ära ja môtlesin et söön ise et ära ei sulaks ja laps vötab hiljem uue. Kapis oli jäätist terve karp. Ja olin sellega ôue minemas. Jah oleks vôinud ôppomise katkestada, kuid kui ta katkestab, siis alari on tykk aega seletamist et ta uuesti alustaks. Eile kordus kôik taas. Pôhjusel et tegin kodus töòd, tema tuli koolist ja hakkas kôvasti muusikat kuulama. Palisin mitu korda kinni panna, ei teinud vãlja. Lylitason ise kinni ja siis algas lawndamine. Ta oli enda sônul väga vihane. see kestos 2 tundi, olin ise juba närvishoki äärel ja môtlesin motu korda kiirabisse helistada. Isegi helistasin ja kui kysiti kas ruleme politseiga ehmatasin ära. Meil on väike vaikne rajpon, kôik naanrid tunnevad kôiki, mismoodi ma edasi elan. Helistasin perearsti numbrile kus diagnoositi puberteet. Et pikka kasvu poistel pidid hormoonid sellega hullemini möllama. Panin psühholoogi juurde aja ja loodan niikaua vast pidada. Ilmselgelt ma wi oska oma lapaega enam käituda. Olen hirmul et kuna jälle midagi valesti ja üritan end kogi aeg pingsalt jälgida mida ja kuidas ma ytlen.
Teema: lapse hüsteeriahood
Kui perekooli teema teha, siis saab tavaliselt lapsevanem hurjutada, et ikka see või teine detail pole vanema käitumises paigas. Ära üldse mõtle nii. Vanem ei saa elada hinge kinni hoides ega kikivarvul kõndides, et mitte “ vigu” teha, mis last ärritada võiksid. Keegi meist pole ideaalne, ega mõtle alati ette, kas mõni igapäevane pisiasi võiks teist hingepõhjani haavata. Üks, mis kindel, laamendamine tühiste asjade pärast pole okei. Käige psühholoogi juures ära ja ole natuke karmim. Tehke selguse hetkedel kokkulepped, millised väljundid pahameele näitamiseks oleks teie peres veel lubatud. Nt. karjugu kui tahab, aga peab proovima mitte laamendada ja selle viimase eest võiks olla ka karistus. Kui peaks sinu juuresolekul kapi kallale minema, seisad ette ja ütled EI. Vähemalt ühes elemendis peaks sinu sõna peale jääma. Ok, loobib padjad laiali, aga kapp jääb suletuks. Iseloomu tuleb treenida, isegi kui frustratsiooni taga on mingid koolimured vmt.
“Tema tuli koolist ja hakkas kõvasti muusikat kuulama. Palusin mitu korda kinni panna, ei teinud välja.”
Miks nii äärmuslik? Miks kohe kinni, mitte vaiksemaks? Teine variant – saab ju ka läbi klappide kuulata. Ega siis muusika kuulamises midagi halba pole, et lausa ära keelama ja kinni panema peab. Sul on vist juba negatiivsed eelarvamused lapse suhtes ja negatiivne eelhäälestus ei loo positiivset suhtluspinda.
samad sõnad nagu eelmisel. Liiga järsk ja äärmuslik. Mina poleks küll raatsinud lasta lapsel muusika kinni panna, pigem rõõmustaksin, et laps püüab “midagi hingele” hankida ega istu nutiseadmes. Selles vanuses laps saab juba aru, kui keelatakse ja kästakse lihtsalt keelamise ja käskimise pärast.
Tõde on koorumas. Laps on tüdinenud käskudest-keeldudest. Ebamõistlikest, arusaamatutest, karmidest keeldudest.
Ehk kui sina ütled palysin muusika kinni panna, siis on see ikka käsk-ei mingit muusikat.
Mina olen ka siis see peksja-emme. Mul on ka kõrval väga hea sõbranna võrdluseks, kes on lastega arvestavat ja läbirääkijat tüüpi. Oma kahele nüüdseks peaaegu täiskasvanud lapsele olen kusagil 4-5a vanuses kummalegi vitsaga korra üle säärte tõmmanud. Õudne peks küll 😛 Edaspidi piisas küsimusest “kas võtan vitsa?” ja rahu saabus majja.
Mul on laste kasvatamise osas kindlad põhimõtted. Lapsed ja vanemad ei ole võrdsed! See polekski õiglane, vanematel on tohutult rohkem kohustusi. Järelikult peab olema ka rohkem õigusi. Teemaalgataja kirjeldatud olukorrad oleks meie peres mõeldamatud.
Minu lapsed kritiseerivad väga tolle minu sõbranna kasvatusviise ja räägivad, et nemad hakkavad omi lapsi ka nii kasvatama, nagu mina neid. Kui too sõbranna oma lapsega meiega koos on, siis minu lapsed istuvad lihtsalt kivistunud põlglike nägudega ja jälgivad seda komejanti silmanurgast. Nad ütlevad, et neil on kaks head kogemust võrdluseks: üks heast ja teine halvast lastekasvatusest. Ilmselt olen oma lastest kasvatanud samasugused vägivaldsed jõhkardid, nagu ma isegi olen 😛
Mina olen ka see, kes kunagi šokeeris perekooli väitega, et lapsed on meie külalised. Pärast olen teada saanud, et keegi on samast asjast lausa raamatu kirjutanud.
Aga teemaalgatajale ei oskagi midagi soovitada. See aeg, kus oleks võinud vitsaga üle säärte tõmmata, on mööda lastud. Ilmselt tuleb lihtsalt valmistuda kümneks aastaks järjest hullemateks kannatusteks – kui ma oma sõbranna pealt vaatan. Siin on ka soovitatud lapselt materiaalsete hüvede äravõtmist. Kas seda ei annaks rakendada? Loobib asju, lähed rahulikult võtad tema telefoni või arvuti ära. Iga märatsetud 5 min võrdub 5 tundi ilma selle esemeta. Näiteks.
Muidugi võib ka olla, et last siiski kiusatakse koolis. Ega nad ei räägi sellest. Võiks minna kooli ja proovida klassijuhatajaga rääkida. Või kui on tutvus mõne klassikaaslase vanemaga, temalt ääri-veeri uurida. Olen märganud, et need kodus poputatud lapsed satuvad koolis tihti kiusamise ohvriks, sest nad ei oska teistega arvestada.
tundub, et spetsialistid tegelesid ainult lapsevanema nõustamise, mitte lapsega, ma püüaks leida kellegi lapsepsühholoogi, kes ikka konkreetselt suhtleks lapsega, arutaks temaga läbi emotsioone ja käitumist erinevates olukordades, on olemas erinevad lähenemised nt liivateraapia, 9-a on juba piisavalt suur selle jaoks. On tõesti mingi üldine arusaam jah, et oluline on ennetada olukordi, kus tunded üle keevad, aga antud juhul tundub, et tegemist on pigem manipuleerimisega oma eesmärkide saavutamiseks. Kui su enda sisetunne ütleb, et see, mida laps nõuab on vale, siis peaksidki oma sisetunde järgi käituma st mitte lubama. Lohutuseks, on vägaväga palju vanemaid, kelle jaks lastest hästi üle ei käi, see ongi selline pidev päev päeva järel võitlus. Vbolla ka kooliväsimus, meil kevadel küll tunda, et tujukus on suurem ja lapsed lähevad omavahel kergemini tülli, on kuidagi egoistlikumad…Peamine, mis sa saad teha, on töö iseendaga st leia võimalused, kuidas enda emotsioonid maandada, kõige tähtsam on jääda ise rahulikuks ja selgitada elus toimivat põhjus-tagajärg loogikat. Tavaliselt vahelduvad keerulisemad ajad kergematega, lõpuks ikka kõik kuidagi laabub, mida ma küll jälgiks, et kui on selline keerulisem tüüp, peaasi, et ei leia endale mingeid halbu sõpru.
Mina sain psühholoogilt kord nõuande, reegel number üks… ära karda oma last, mida iganes ta teeb.
Ole nagu veelind, kes pärast suplust kuivaks jääb.
Nii ei anna sa ennast ära.
Ma kindlasti ei paneks kogu lugu lapsevanema süüks. Tänapäeva lastel on liiga igav elu, et jaksavad pseudoprobleemidega tegeleda..
Katsuge mehega mingi strateegia välja mõelda. Räägi lapsega, et selles vanuses pole ok nii teha. Mis ta arvab?
Soovitan lugeda raamtut: “Parenting Without Power Struggles: Raising Joyful, Resilient Kids While Staying Cool, Calm, and Connected”, Susan Stiffelman, 2012.
Selles on väga palju mõnusaid teoreetilisi tähelepanekuid ja praktilisi nippe
Lühidalt kokku võttes: lapsevanem peab olema nagu laeva kapten, kuulama kõikide madruste (laste) arvamust ja tähelepanekuid ning suutma nende põhjal kui ka muude analüüside, oma teadmiste ja endale teada oleva info põhjal langetama otsuseid, mis küll mõnele madrusele (lapsele) võib tunduda ebaõiglane ja ebapopulaarne, kuid mis siiski hoiab laeva kindlalt vee peal ja õigel sihil.
Ole mõistlik ja arvestav oma lapse vajaduste suhtes, kuid ole ka kindel oma otsustes ja ära vehi nagu tuulelipp, mis kellelegi kindlustunnet ei tekita.
PS: ekraani kasutamiseks kindlasti määrata piirangud ja mitte karistused (3 päeva ilma) vaid kokkulepe igaks päevaks kindel arv minuteid.
1. Oma last ei ole vaja karta. Ta kasutab seda ära ja manipuleerib teiega. Ka hüsteeritsemist pole vaja karta. Sellele ta mängibki.
2. Tõmba telefoni screentime rakendus. See on küll tasuline, 3.99 EUR vist (täpselt ei mäleta). Sellega saad kontrollida kui palju laps telefonis saab olla. Minu 10-aastane tüdruk saab näiteks päevas mängida 35 minutit. Kunagi kui kasutust ei piiranud, siis oli ka hüsteeritsemist ja tujukust jne.
3. Unejuttu loed siis, kui laps päeval pole hüsteeritsenud ega terroriseerinud koduseid. Minul laps sööb mul närve sellega, et magamaminek õhtuti on üks vaidlus, trall ja lollitamine. Nii ongi meil kokkulepe, et kui saab õhtul 5 minutiga korralikult hambad pestud ja teise viie minutiga pidzaama selga, siis ma loen talle 1 unejuttu (oleneb jutu pikkusest mõnikord ka mitu juttu, mõnikord pool juttu). Kui lollitas, vaidles jne, siis jääb unejutt ära, ka ise ei või lugeda. Tavaliselt mina loen kuskil 5-10 minutit ja siis laps veel ise 15 minutit.
4. Las laps kuulab muusikat, see aitab pingeid maandada. Ma ise lapsena õppisin raadioga. See ei seganud mind, vaid aitas. Kui sa näed, et muusika kuulamine tõesti segab õppimist, siis sekku ja seleta, kuid sa ei saa kohe eeldada, et muusikat kuulates ei saa õppida.
5. Last kiita, kui on päev möödunud hüsteeritsemiseta. Võibolla koguda kleepse iga hüsteeriavaba päeva eest ning kui on kogunud 7 kleepsu, siis premeerida mõne väikese tegevusega, teha nädalavahetusel midagi koos lapsega, minna kohvikusse, kinno, mängida koos lapsega lauamänge, legodega, küpsetada koos, meisterdada koos jne.
Ja minu arust ei peaks kindlasti tegema kõike selleks, et laps ei hüsteeritseks. Mis psühholoog veel sellist asja soovitas? Minu arust mida rohkem lapse pilli järgi tantsida, siis seda rohkem ta signaali saab, et kui hakkame hüsteeritsema, siis saan oma tahtmise. Hüsteeritsemise algne põhjus tuleks kindlaks teha, mis iganes see olla võiks, kuid mitte terve oma elu korraldada lapse tujude järgi. Hetkel tundub, et nutisõltuvus on sellise käitumise põhjus (esmane mulje, kuid see ei pruugi õige olla)
Ma viiks lapse pikema jututa arsti juurde. Või kutsuks kiirabi ning politsei. See küll okei ei ole, kui asi nii tõsine juba on, et mingi hoog vältab 2 tundi.
Ta ju kasvab iga päevaga, lõpuks hakkad omaenda kodu mööda hiilima. Lõpeta see kohe ning otsi talle professionaalset abi.
9-aastane otsustab ise, kas läheb kooli või mitte? ma ennustan teile tõeliselt raskeid aegu mõne aasta pärast, kui te kohe kiirelt midagi ette ei võta.
see, et kasvatusraskuste puhul kiirabisse helistatakse, on ka üllatav.
9-aastane otsustab ise, kas läheb kooli või mitte? ma ennustan teile tõeliselt raskeid aegu mõne aasta pärast, kui te kohe kiirelt midagi ette ei võta.
see, et kasvatusraskuste puhul kiirabisse helistatakse, on ka üllatav.
Miks see imelik on? Kui lapsel hoog peal, kellele siis helistama peaks?
9-aastane otsustab ise, kas läheb kooli või mitte? ma ennustan teile tõeliselt raskeid aegu mõne aasta pärast, kui te kohe kiirelt midagi ette ei võta.
see, et kasvatusraskuste puhul kiirabisse helistatakse, on ka üllatav.
Miks see imelik on? Kui lapsel hoog peal, kellele siis helistama peaks?
Mingit hoogu polnud peal vaid puhas piiride puudumisest tulenev trots ja teadmine, et mida kõvemat lärmi teen, seda kindlam on, et saan, mida soovin. Mina teeksin väga lihtsalt, kui ei kontrolli ennast, siis esmalt võtan telefoni mitmeks päevaks ära ja kui jätkub, siis ka arvuti. Esimesed päevad kindlasti lõhub, lõugab jne, kuna on harjunud kõike saama, aga küll ta maha rahuneb (tean pere, kus läks kaks nädalat ilma ühegi nutivahendita, et saada normaalne laps tagasi). Mine sõbranna juurde, tee endale ilus õhtu …
9-aastane otsustab ise, kas läheb kooli või mitte? ma ennustan teile tõeliselt raskeid aegu mõne aasta pärast, kui te kohe kiirelt midagi ette ei võta.
see, et kasvatusraskuste puhul kiirabisse helistatakse, on ka üllatav.
Miks see imelik on? Kui lapsel hoog peal, kellele siis helistama peaks?
miks üldse peab helistama? hädaabisse oleks mõtet helistada vaid siis, kui soovid, et laps psühhiaatriahaiglasse viidaks vms.
mida see kiirabi siis tegema peaks sinu arust?
Kuidas teil läinud on?
Tee mingi skeem endale.
Ei karda teda, tuleb mis tuleb.
Mingites mõttetutes asjades annaks järele, aga nt ohutuses mitte, a la kõik sõbrad teevad seda või teist kahtlast või et täna kooli ei lähe kui ei taha vmt
Ok, alguses röökida võib, aga laamendama ei hakka.
See oli küll imelik psühholoog, kes hoogusid vältida käskis. Pisiasjades on see ehk võimalik, aga lumepall ju suureneb. Ema käseb kooli minna, hüsteeritsen… ei lähe mitte.
Mina soovitan sul peegeldada talle tagasi tema käitumist. Üks võimalus on filmida teda nt mobiiliga hetkel, mil ta laamendab. Kui maha rahunenud on, siis näidata talle arvutist suurelt ekraanilt. Vestelge, küsi, mis tunne on kõrvalt näha sellist asja, kas tundub ok jne, kas ta tahaks sellise tüübiga sõbrustada, kui sellist näeks.
Teine võimalus – käitud ühe korra ise samamoodi 🙂 Ise pole proovinud, aga tuttavad emad on rääkinud, et kui laps kisendama ja asju loopima hakkas, siis tegi ema ise täpselt sedasama. Laps ehmatas vait, seisis kangelt ja jälgis ema. Mõne puhul olevat aidanud.
Sihuke nali, kus vanemad oma last kardavad ja omaenese kodus kikivarvul hiilivad, ei ole ok. Ja ega see psühholoog ka eriti arukas pole, kui soovitab ainsa moodusena vanematel oma pea suitsema panna nuputamisest, et kuidas neid hooge ainult vältida saaks. See kõlab juba samamoodi nagu perevägivalla puhul, kus mees hakkab märatsema, tuues ettekäändeks et supp olevat liiga soolane, ning naisele õpetab siis psühholoog, et pangu siis supi sisse vähem soola! Tegelikult see EI OLE ju asja põhipoint. Põhipoint on, et üks pereliige laamendab, teised aga on hirmul ja hiilivad oma kodus kikivarvul. Ka lapsed, muide, on võimelised vägivallatsema.
Tere
Mul on praegu 7 aastasega juba aastaid sama probleem olnud. Käinud nõustajate juures ja proovinud mitmeid erinevaid taktikaid. Alles praegu on asjad paremuse poole hakanud minema.
Minu soovitused:
1. mõistan ülihästi, et võid olla täiesti viimase piirini viidud (tean seda tunnet omast käest), aga siis kui laps vajab abi (väljendab seda iga keharakuga) on temale veel raksem kui lahkud. Ta vajab et sina jääks rahulikuks ning tema kõrvale toeks. Et tal oleks üks kindel tugi ja turvatunne. Siinkohal tuleb sul mõelda, kas lapse hood on sinu jaoks viimane piisk? On su enda elus liialt pingeid või stressi? Mis aitaks sind niipalju et suudaksid lapse kõrvale jääda ka sellistes oludes?
2. olen nõus selle vastajaga, kes kirjutas, et lapsel ilmselt mingi üleelamine või mure. Kodus elab siis seda välja. See võib olla sõprade, kooli, minapildi, peresuhete jms-ga seotud. Selle välja uurimiseks tuleks lapsega kahekesi kvaliteetaega veeta.
3. lapsega tuleb rääkida siis kui ta on maharahunenud ja hoog üle läinud. Ta ju karjub su tähelepanu järgi. Kui ta on rahunenud, siis mitte ära küsi “miks sa nii tegid” vaid küsi tema murede ja kurbuse/viha kohta. Küsi, kas ta on õnnelik ja kui ei ole, siis miks.
4. kallistada ja musitada rohkem last päeva jooksul. Olen ise kasutanud hoo ajal ka kallistamist. Aga siis ma olen teinud kätest sellise rigiidse rõnga, ei ole surunud neid käsi tema keha vastu vaid ta on nagu rõnga sees ja kui ta on rahunenud jutu peale et ta mu kallikaru, siis olen alles kallistanud. Ehk siis ma ei hoia last vägisi kinni.
5. õpetada lapsele enda eeskuju ja ka vestlustega obivate filmide, raamatute näitel mida koos naudite, kuidas oleks õigem käituda, kui on suur mure, või viha jms.
Edu!
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
