Teema: Lapse kõrvalt elu nautimine

Tead, elu koos lapsega või lastega on ikka hoopis teistsugune. Elu nautimine samuti. Mäletan, et kui mehega esimest korda koos lennukisse läksime kartsin ma hirmsasti surma saada, peale laste sündi lennukisse istudes kartsin ma kõige rohkem seda, et võib-olla ei näe ma enam neid kunagi ja nad peavad ilma vanemateta üles kasvama. Näed vahet?

Su mehel on õigus, kui te olete praegu õnnelikud, siis nautigegi seda, usu mind, raseduse ja titenduse ajal läheb teil neid ühiseid ilusaid mälestusi vaja 🙂

ausalt öeldes ei saa lapsega elu nautida. vähemalt esimene aasta küll mitte. teine aasta on juba kergem. kui su mees tahab tõesti vaba olla ja elu nautida, siis võib laps teie suhtesse väga suure mõra lüüa, sest sinul tõesti ei ole aega enam millegi muu kui lapse jaoks. samas võib isaroll talle ka väga sobida ja meeldida. mina ei riskiks vastu mehe tahtmist last saada ega talle selle teemaga peale käia. võid küll seada tärmini, et aasta-paar naudite veel elu ja siis saate lapse, et hakaku vaikselt selle mõttega ennast harjutama. no ja kui siis ta ka last ei taha, siis oleks vist targem otsida mees, kes last tahab.

Oh, kindlasti saab lapsega elu nautida, see on lihtsalt üsna teistmoodi elu ja nautimine. Ja selleks, et elu lapse kõrvalt nii nautida, et see ei tule lapse heaolu arvelt, tuleb enne sisemiselt teatud kohta jõuda. Sinu mees seal veel ilmselt ei ole ja see ei ole ju üldse ilmtingimata mingi halb asi.Kui keegi oleks mulle aasta enne \”sinna kohta\” jõudmist hakanud rääkima, et oh, lapse kõrvalt saab täpselt samamoodi elu nautida, siis poleks ma teda uskunud ja õigesti tegin.

Meil oli teistpidi, mees oli enne laste saamiseks valmis, ta minust ka natuke vanem, aga ootas väga kannatlikult, kuni ma ise jõudsin selle sisemise äratundmiseni, et nüüd olen valmis. Ja ma olen talle väga tänulik. Ma arvan, et just see, et ma sain täpselt nii palju kui vaja \”isekalt\” elada, on taganud meie hilisema suure õnne ja rahulolu ka lastega pereelus! See ei ole kindlasti asi, milleks saab kedagi sundida. Või noh, saab, aga ilmselt mitte kõige toredamate tagajärgedega.

Oleneb, mida te elu nautimiseks peate. Kas vaid sõpradega pidutsemine ja kahekesi reisimine käib selle alla või suudate rõõmu leida ka pisiasjadest. Sain tütre kui olin 25 ja nüüd olen 5 aastat ema olnud. Ma ütlen ausalt, et ma väga ei mäleta elu enne lapse sündi, sest see tundub nüüd nii tühine :)Ärge saage valesti aru, ma ei ole üldse selline suure tähega emme, pole mingi ninnu-nännutaja, aga ma tunnen, et mulle pakub suurt rõõmu ja rahuldust lapse kasvatamine, tema suunamine ja tema edusammud pakuvad mulle uskumatult suurt elamust. Kui kunagi ma mõtlesin, et elus on oluline palju raha teenida ja siis jookseb ka kõik muu paika, siis nüüd on minu ambitsiooniks kasvatada täisväärtuslik ja õigete väärtushinnangutega tütarlaps naiseks. Käin ka tööl ja saan üle keskmise kõrget palka, aga töö pole mulle oluline, mingi karjääriredelil ronimine ei paku huvi. Olen seisukohal, et kahte asja uurepäraselt teha ei saa, üks hakkab paratamatult lonkama. Kes valib pigem töö, kes pigem pere. Mina valisin pere ja olen pregu selle otsusega väga rahul.

Last ei tasu kindlasti saada mehega, kes pole selles kindel. Esimesed 2 aastat on suhteliselt keerulised ja just mehe jaoks: naine pole enam tema päralt 24/7 ja kodus nõuab hoolt ja tähelepanu hoopis keegi teine. Liigagi paljud mehed ei suuda sellega leppida ja otsivad väljaspool kodu omale kellegi, kes neid hellitaks ja poputaks. Samas naised ei saa kaua oodata ja mõelda, munarakke jääb järjest vähemaks ja liiga hilja alustades ei pruugi kõik õnnestuda ja hiljem kahetsetakse, et juba 25-selt proovima ei hakatud. See selleks. Meestel on rohkem aega ja nemad ei pelga 35-aastaselt esimest korda isaks saada, naisena tahaks siis juba lõpetanud olla ja rõõmsalt lapsi kasvatada.

Lapsega pere tunneb rõõmu teistsugustest käikudest ning aegajalt saab ka sõpradega väljas käia, lihtsalt mitte enam nii tihti. Järgmisel päeval ei saa terve päeva enam pohmakat ravida, hommik algab ikka lapsega koos 🙂 Minul õnneks on võimalus laps vanaema juurde viia ja ka kauem puhata, aga ma ei tunne mingit rõõmu joomisest, niisama väljas käia on tervislikum 🙂

Tähtis on üksteisega rääkida ja üksteist kuulata.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]

Su mehel on õigus, kui te olete praegu õnnelikud, siis nautigegi seda, usu mind, raseduse ja titenduse ajal läheb teil neid ühiseid ilusaid mälestusi vaja 🙂

[/tsitaat]

see tuleks perekooli esilehele raamida

Meil oli nii, et mina olin ka juba ammu valmis last saama,kuid mees arvas ka, et on hea veel mõned aastad oodata.
Ükshetk käis aga tema peas klõps ja ühel õhtul kui mina köögis süüa tegin hakkas tema nagu muuseas rääkima, et nüüd on vist ÕIGE aeg.
Oh seda rõõmu siis 😉
Nüüd ongi meil pea 1.5 a laps ja teine tulekul. Oli tore, et see aeg tuli varem kätte, kui oodata julgesin.
Arvan ka, et on oluline ära oodata, kui mõlemad on valmis, sest siis naudite seda suure tõenäosusega mõlemad täiel rinnal mitte nii, et üks peaks ennast nagu sundseisus tundma.

Ja elu saab lapsega nautida küll, aga seda tõesti juba hoopis teisel tasemel ja peagi märkad, et teisiti nagu enam ette ei kujutakski seda elu ja ei mäletagi, kuidas oli elu ilma lapse(lasteta) 🙂

Nautige TÕELISELT neid järgnevaid aastaid sest kui kui lapse saate, siis arvestage, et need ajad kui te kahekesi olete ei tule enam kunagi tagasi. Jah lapsed saavad ju suureks ja kolivad kord ära, aga siiski olete teie kaks ja nemad mitte ainult teie kaks 😉

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kus see postitus varem oli??? Mina sain ka muudkui aru, kõigi sõnadest et OI elu on teistsugune ja saab nautida ja kõik on nii uus. See tundus lausa ahvatlev pakkumine, hakkasin juba veidi olemasolevast tüdima…AGA

Ma ütlen Sulle kohe, et sellist elu nagu 27 aastasel tänapäeval, te küll enam nautida ei saa. Eriti kui puuduvad lapsehoidjad ja sellised, keda saab olenemata ajast ja kohast alati appi paluda.

Tänapäeva ühiskond ei soosi lapsi. Kõik peavad käima tööl, vanemate pensioniiga tõstetakse ja ainult noorel emal peab aega olema lapsega kodus olla. Kahjuks ma enam nautimisega ei tegele. Oma laps on VÄGA kallis, aga kas nii kallis, kui on Sulle Su vabadus? Otsusta parem enne, pärast enam ei saa ümber muuta, ainult halada. Nagu mina 🙂
Lapsi saate ju heal eeldusel veel vähemalt 10 aastat!

Ma arvan, et Sa (ja Tema) oled valmis, kui Sa Perekoolis seda küsimust esitada ei taha.[/tsitaat]

Olen sinuga nõus, aga samas arvan, et mida varem, seda parem.

Ja kallis teemaalgataja,kui tuleb tita, ole valmis 100% olema ainult tema jaoks, vähemalt esimene eluaasta (kuigi see alati ei pruugi nii olla :)).

Aga mõni tahabki peoloom olla hilise keskeani. Võibolla ongi õige teha laps alles kas varajane 20 või hilisem 30. Sest vahepealselt oled juba liiga palju vabadust saanud nautida ja selle kaotus võib valus olla. Kahjuks naised ei saa hästi 50selt lapsi ja laps TULEB ära teha, kuigi selleks valmis ollakse võibolla alles menopausil. Ühiskonna surve on meeletu, et liiga hilja ei tohi lapsi saada, vanatüdruk ja väärarengud. Kahjuks tõsi, aga inimese õnnelikkuse arvelt. Tänapäeva ühiskonda aga ehitataksegi üles personaalsete naudingute peale, et igal ühel oleks hea ja mugav, kahjuks sinna ei mahu praegu täiskohaga emad.

Lapsendamine ka pole nagu see. Kuigi maailm vajaks hoopis rohkem lapsendamisi. Võibolla ma ise lapsendangi veel 50selt ja piisab ühest, olemasolevast, bioloogilisest küll…

Mõni naine ei sobigi emaks, niiet sellist käsklust, et PEAB või TULEB selles situatsioonis pole. Las need naised siis teevadki karjääri ja tõmbavad mööda pidusid, las nemad teevad nii 🙂

Liiga kõrges vanuses laste sünnitamine ei ole minu jaoks eetiline, sest iga naine peaks mõtlema, et ta suudaks lapsed ka üles kasvatada ning koolitada.

Olen 30 ja mõtlen juba praegu, et aeg on ka teine laps lähiaastatel saada (kui üldse), sest ma tahan olla vitaalne ja rõõmsameelne ema, mitte viriseda valutavate liigeste või vähese võhma pärast 🙂

Ma ei kritiseeri kellegi valikuid, aga mu tutvusringkonnas on mitu paari, kes elasid täiega ja siis kui oli \”õige aeg\”, karjääri tehtud, korter soetatud, maailm nähtud, nõudepesumasin ka ära ühendatud, ühesõnaga kõik korras, siis…siis neid lapsi ei tulnudki. Proovisid ja proovisid, aga naine rasedaks ei jäänud. Nii võib ka minna. Ise olen esimese lapsega kodus, mingist elu nautimisest nagu vanasti ei ole muidugi juttugi. AGA-rahulolu eluga on suurem, kohustusteta hedonism mingil hetkel lihtsalt ammendus.

Mina ei usu, et OMA elu nautimine on isekus. See on teist tüüpi inimene. Tal on suurem vajadus saavutada elus erinevaid asju või on teised huvid, kui kodus kraamimine ja kõigi teiste koduste eest hoolitsemine.

Samas naine, kelle elu ongi kodust väljas huvitub hoopis meditsiinist või teiste aitamisest. Ta ei pruugi ju olla isekas, kui ta ei taha nelja seina vahele jääda 1,2 3 eest hoolitsema, kui ta tunneb, et ta võiks hoolitseda võibolla terve põlvkonna eest, ise õppides ja arenedes või võidelda nende õiguste eest, kes on kodus ja omi lapsi kasvatavad. Ta võibolla tunneb, et ta suudaks rohkem, kui koju jäädes. Kõik on NII suhteline.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina sain emaks 17a. Ja sõnapaar \”elu nautimine\” on minu jaoks natuke…kummaline. Minu jaoks on laps tõeline nauding, iga naeratus, iga kalli, isegi need muretsedes veedetud ööd ta voodi kõrval on nii ilusad, omamoodi.

Ma olen 22, peagi 5a lapse ema. Ma ei ole aastaid käinud ühelgi peol, mitte kuskil peale kodu ja ülikooli, sest ma ei taha. Minu nauding on mu pere ja laps. Käisin enne last natukene ka peol, reisisin- aga taipasin kähku- see pole mulle. Ma armastan kodust elustiili ja emadust. Arvasin seda juba enne rasedust ja selle ligi 5 aasta jooksul ei ole kordagi tundnud, et oleksin eksinud.

Ehk siis- elu nautida saab väga. Juhul, kui sinu jaoks ongi nauding laps ja pere. Kui aga sinu jaoks on nauding väljas käimine, reisimine, peod, siis ei saa.

:)[/tsitaat]

No sul võivad tuurid peale tulla 30-ndate alguses. Mul oli samamoodi, kuigi ma nii noorelt veel last ei teinud. Aga abiellusin 20-aastaselt, olles enne seda käinud 6 aastat palju pidudel ja lõbutsemas. Laps sündis, kui olin 22. Tegin mitu last järjest ja nautisin nende eest hoolitsemist. Olin väga aktiivne ema ja muudkui tegelesin ja käisin lastega igal pool. Kui sain 30, siis mees hakkas uue lapse juttu rääkima. Olime 2 esimest juba suureks ja asjalikuks kasvatanud ja ma tundsin, et ma lihtsalt ei taha ja ei suudaks tite-iga nautida ja õnnelik olla nii, nagu 20-aastate alguses. Vastupidi. Töö ja karjäär olid palju põnevamad, uued inimesed, reisimine, nautimine veidi paremat majanduslikku olukorda, kui 10 aastat varem jne. Nüüd ma ei kujutaks enam ette, et mu ellu veel 1 beebi tuleks. Kõik, limiit täis, finito. Olen kindel, et 22-aastaselt olin väga hea ema ja praegu ei suudaks enam seda, sest ma lihtsalt hingeliselt pole valmis.

Kuigi, ma ei välista, et praegune periood võib ka üle minna ja tagasi tulla tite-isu…. 🙂

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Kui su mees last ei taha, siis pole ta kindel teie suhtes. Ja muidugi tõde on ka seelaps vähemalt esialgu paneb punkti oma isiklikule elule. Siis on tema tähtsaim. Oled nõus sellise variandiga et mees käib edasi peale lapse sündi tihedalt kus harjunud ja sa ei tõmba kordagi nina krimpsu? Mees ju pole valmis selleks kohustuseks.
Midagi on teie suhtes veel lahtist, vähemalt mehe arvates[/tsitaat]

Kuule seda nüüd küll väita ei saa, et mees nende suhtes kindel ei ole. See on ikka väga algeline mõtlemine.
Mees võib vägagi kindel olla suhtes, aga tahabki olla veel esialgu kehekesi ja elu nautida.

Nagu ma ülevalpool kirjutasin ei olnud minu mees ka valmis kuniks üks hetk käis klõps. Mul ei olnud kordagi mõtet, et ehk ta seepärast ei taha lapsi, et ta pole meie suhtes kindel.
Sellistest asjadest inimesed ikka räägivad ja ma teadsin täpselt MIKS ta lapsi veel ei tahtnud.