Teema: Lapse kõrvalt elu nautimine

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kuule seda nüüd küll väita ei saa, et mees nende suhtes kindel ei ole. See on ikka väga algeline mõtlemine.
Mees võib vägagi kindel olla suhtes, aga tahabki olla veel esialgu kehekesi ja elu nautida.

Nagu ma ülevalpool kirjutasin ei olnud minu mees ka valmis kuniks üks hetk käis klõps. Mul ei olnud kordagi mõtet, et ehk ta seepärast ei taha lapsi, et ta pole meie suhtes kindel.
Sellistest asjadest inimesed ikka räägivad ja ma teadsin täpselt MIKS ta lapsi veel ei tahtnud. [/tsitaat]

sa oled ise üks algeline.
See, et sa ISE selle peale ei tulnud et ta polnud algselt sinu suhtes kindel on küll ju vaid sinu mõte. No ei jaganud sa asja lahti.
Aga samas kõik ei saagi särada suhteasjades. Sina siis üks neist. Nii et ära põe.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ei,me ei ole abielus. Oleme sellest rääkinud aga pole oluliseks pidanud sellega kiirustada.
Loomulikult ei hakka ma vastu tema tahtmist siis üksi lapsi saama. Ikka mõlemad peame seda tahtma :)[/tsitaat]

Oot, abieluga ei pea veel kiirustama, aga lapsesaamisega küll? Ikka vastupidi! Laps on palju siduvam, tähtsam ja vastutusrikkam otsus. Kui abieluks veel küps pole, ei saa lapsesaamiseks kindlasti olla.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina sain emaks 17a. Ja sõnapaar \”elu nautimine\” on minu jaoks natuke…kummaline. Minu jaoks on laps tõeline nauding, iga naeratus, iga kalli, isegi need muretsedes veedetud ööd ta voodi kõrval on nii ilusad, omamoodi.

Ma olen 22, peagi 5a lapse ema. Ma ei ole aastaid käinud ühelgi peol, mitte kuskil peale kodu ja ülikooli, sest ma ei taha. Minu nauding on mu pere ja laps. Käisin enne last natukene ka peol, reisisin- aga taipasin kähku- see pole mulle. Ma armastan kodust elustiili ja emadust. Arvasin seda juba enne rasedust ja selle ligi 5 aasta jooksul ei ole kordagi tundnud, et oleksin eksinud.

Ehk siis- elu nautida saab väga. Juhul, kui sinu jaoks ongi nauding laps ja pere. Kui aga sinu jaoks on nauding väljas käimine, reisimine, peod, siis ei saa.

:)[/tsitaat]

Endale elamine on kohustuslik arengietapp, mis tuleb kõigil läbida. Parem on seda teha enne lastesaamist. Sa oled 22a, seega väga noor ja ei taipa asjadest veel suurt midagi. Vaesed lapsed, kui sa oma vahelejäänud eluetappi jõuad.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Endale elamine on kohustuslik arengietapp, mis tuleb kõigil läbida. Parem on seda teha enne lastesaamist. Sa oled 22a, seega väga noor ja ei taipa asjadest veel suurt midagi. Vaesed lapsed, kui sa oma vahelejäänud eluetappi jõuad.[/tsitaat]

Kui kindel sa oled, et see tuleb? Minu vanaema abiellus 18a, ülikoolis käis laste kõrvalt, nüüd 70a, mingit müstilist \”enesele elamist\” ei ole ta kunagi harrastanud.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

No sul võivad tuurid peale tulla 30-ndate alguses. Mul oli samamoodi, kuigi ma nii noorelt veel last ei teinud. Aga abiellusin 20-aastaselt, olles enne seda käinud 6 aastat palju pidudel ja lõbutsemas. Laps sündis, kui olin 22. Tegin mitu last järjest ja nautisin nende eest hoolitsemist. Olin väga aktiivne ema ja muudkui tegelesin ja käisin lastega igal pool. Kui sain 30, siis mees hakkas uue lapse juttu rääkima. Olime 2 esimest juba suureks ja asjalikuks kasvatanud ja ma tundsin, et ma lihtsalt ei taha ja ei suudaks tite-iga nautida ja õnnelik olla nii, nagu 20-aastate alguses. Vastupidi. Töö ja karjäär olid palju põnevamad, uued inimesed, reisimine, nautimine veidi paremat majanduslikku olukorda, kui 10 aastat varem jne. Nüüd ma ei kujutaks enam ette, et mu ellu veel 1 beebi tuleks. Kõik, limiit täis, finito. Olen kindel, et 22-aastaselt olin väga hea ema ja praegu ei suudaks enam seda, sest ma lihtsalt hingeliselt pole valmis.

Kuigi, ma ei välista, et praegune periood võib ka üle minna ja tagasi tulla tite-isu…. :)[/tsitaat]

Selles mõttes ma täiesti mõistan Sind, et kuigi ma reisida-pidutseda ei armasta, siis järgmist last ma ka praegu ei tahaks- esimene kannab juba kaela, mähkmed ja lutipudelid oleks hetkel regress, praegu on suund, et ülikool lõpetatud, esimene laps võimalikult edukalt kooli saadetud, natuke erialast tööd jne. Samas 17a ma kaifisin täiega titega kodus olemist, praegu aga uuesti beebit kindlasti ei taha. Samas ei tähenda see üldse seda, et ma ei saa oma 5a kõrvalt elu nautidda- tema ongi minu nauding.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ei,me ei ole abielus. Oleme sellest rääkinud aga pole oluliseks pidanud sellega kiirustada.
Loomulikult ei hakka ma vastu tema tahtmist siis üksi lapsi saama. Ikka mõlemad peame seda tahtma :)[/tsitaat]
ma kaugemale ei lugenud kui selle kommentaarini, vbl on keegi juba sama asja ütelnud.
kui te mõlemad PÕHIMÕTTELISELT peate oluliseks abielu, siis KINDLASTI abielluge enne kui panete lapse hakkama. küsimus ei ole kõlbelisuses või moraalis või ühiskonna arvamsues, vaid abiellumise ettevõtmine näitab suhte tõsiseltvõetavust. lapse saamine on palju tõsisem asi kui abielu, palju suurem vastutus ja kohustus, aga kui abielulegi vastu hakatakse põtkima, siis on suur mõttekoht, mida tegelikult sisimas suhtest ja kaaslasest arvatakse. kui sa ise tahad kunagi kindlasti abielus olla, siis ära tee last enne abielu!

jaa-jaa, alati võib ütelda, et abielu pole oluline ja abielluda jõuab ka hiljem jne jne. AGA. abielu saab lahutada, lapsest lahti ei saa. minu arvates on ikkagi nii, et kui mees kardab/põlgab/ei pea vajalikuks abielu (või ei taha abielluda konkreetselt sinuga, aga ei tihka seda ütelda, kuna hetkel pole paremat võtta), siis mina ei julgeks temaga last saada. nii mugav ei saa olla, et ei jaksaks kaks korda käia allkirja andmas, aga kepitegemise mõnust nagu möödaminnes last saada kõlbab küll. sest titega mässab ju naine, ise ei pea midagi tegema. abielludes hakkad nagunii rohkem mõtlema igavikulistele teemadele, mh ka sellele, kas sa tahad selle konkreetse kaaslasega elu lõpuni koos elada. kui selgub, et siiski ei taha, saab abielu lahutada, aga last enam tagasi ei topi, kui selgub, et kõik pole siiski päris nii, nagu sa alguses mõtlesid.

kõik see jutt kehtib ainult juhul, kui te põhimõtteliselt olete abielumeelsed. kui teil on abielust suva, siis tehke mis tahate. kui ei, siis kuula/loe nende kogemusi, kes enne on lapsed teinud, abielu jääbki tulemata ja lõpuks hakkab see naisel hingerahu seest sööma kavõi selline pisiasi nagu lapsega ühine perenimi. siin pereelu teema all on neid teemasid oi kui palju.

p.s. kaheaastane suhe on ikka nooreke küll, nii et minu arvates võite te vabalt paar aastakest muretult lulli lüüa (loe: tööl käia, maailma näha, teineteist nautida, oma elamist parendada). ja üks aspekt veel – praegu on sul küll aega oodata ja vaadata, aga kui sa selle mehe peale raiskad oma ootamisega nt veel 5 aastat ära ja siis selgub, et uups, ta tahab hoopis kedagi teist või üldse ei taha lapsi, siis oled sina igatepidi probleemi ees. nii lapsesaamise kui tuleviku planeerimise mõttes. lihtsalt jälle üks mõttekoht.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina ei usu, et OMA elu nautimine on isekus. See on teist tüüpi inimene. Tal on suurem vajadus saavutada elus erinevaid asju või on teised huvid, kui kodus kraamimine ja kõigi teiste koduste eest hoolitsemine.

Samas naine, kelle elu ongi kodust väljas huvitub hoopis meditsiinist või teiste aitamisest. Ta ei pruugi ju olla isekas, kui ta ei taha nelja seina vahele jääda 1,2 3 eest hoolitsema, kui ta tunneb, et ta võiks hoolitseda võibolla terve põlvkonna eest, ise õppides ja arenedes või võidelda nende õiguste eest, kes on kodus ja omi lapsi kasvatavad. Ta võibolla tunneb, et ta suudaks rohkem, kui koju jäädes. Kõik on NII suhteline.[/tsitaat]

paraku sumbub paljudel see suurem vajadus midagi saavutada üsna tühistesse väärtustesse. Marie Curie`sid nende seas just sageli ei kohta, enamasti ei loo nad midagi, isegi ei tooda midagi, lihtsalt tühi oleskelu. ajaloo suured naised on enamuses olnud emad ja paljud neist suisa head emad. sellega tahan öelda, et emadus ei ole takistuseks kui inimene tahab elada väärtuslikult ja luua midagi, millest oleks kasu või rõõmu ka teistele. kindlasti on emadus takistuseks, kui eesmärgid kätkevad oma ego rahuldamist.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]minumeelest ongi lapse saamiseks õige aeg siis, kui sa nagunii juba elad nii, et laps seda märkimisväärselt ei muudaks. 25selt ma näiteks tormasin mööda maailma ringi, käisin pea iga õhtu kuskil väljas, 101 tegemist ja asja. 33selt jälle olime mehega nagunii kodused ja meelelahutuseks restoranid, väikesed kokkusaamised sõpradega ja koertega jalutamine. esimest eluviisi muudaks laps ilmselt oluliselt rohkem. [/tsitaat]

Väga hästi öeldud, täiesti nõus!