Esileht Rasestumine ja lapse ootamine lapse mitte soovimine ühel põhjusel

Näitan 14 postitust - vahemik 1 kuni 14 (kokku 14 )

Teema: lapse mitte soovimine ühel põhjusel

Postitas:
Kägu

ei soovi last ainult ühel põhjusel – hirm, et lapse saamisega kaob oma elu täiesti (mis on ju ka tõsi).
partneriga oleme koos olnud 10 aastat, suhe korras.
kas see hirm on õigustatud?
paljud veel selle mõttega on olnud?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul on mitu last. Noorima ja vanima vanusevahe on 17 aastat. Seega on minu täiskasvanuelus alati lapsed olnud. Elu lastega ja lasteta on erinev, kuid ma ei julge küll öelda, et oma elu kaoks. Lapsed on väikesed ja vanematest täielikult sõltuvad ainult lühikest aega. Teismelised vajavad küll vanemate tuge, kuid ei piira enam vanemate vabadust.
Mida sa selle “oma elu” all silmas pead? Tööl käimist, ööklubis tsillimist, hommikuti kaua magamist, hobidega tegelemist? Neid asju saab endiselt teha, nõuab lihtsalt rohkem planeerimist.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Päris ära ei kao, aga seda aega enda jaoks ja ka aega enda ja parnteri ühiseks olemiseks tuleb õppida leidma.

Mul oli seda enda elu päris pikalt enne laste sündi (esimese lapse sain 34-aastaselt), nii et ei kahetse ka laste saamist. Olimegi jõudnud sinna punkti, kus see kõik enda jaoks elamine enam päris see polnud, midagi oli puudu. Nüüd on üks laps koolis juba, teisel viimane lasteaia-aasta ja ütleks, et enda aega on järjest rohkem, järjest rohkem on ka mehega ühist aega ja ilma lasteta ajaveetmist ja järjest toredam on ka lastega ajaveetmine, kuna nad ei vaja enam abi väikestes igapäevaasjades. Parajas tasakaalus minu jaoks, aga alguses oli mul küll raske harjuda sellega, et keegi teine võib mind iga hetk vajada (vastsündinule ju ei ütle, et oota, ma lõpetan siin enda asjad enne ära), aga kui kohanesin ja asjad enda jaoks jälle selgeks mõtlesin, läks kõik paika. Olen loomult selline, kes vajab päris palju seda omaette olemise aega, nii et eks selle võrra oli ka alguses lastega raskem.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mida sa ‘oma elu’ all silmas pead?
Kui lapsehoolduspuhkuse aeg välja arvata, siis tööl käiakse ju ikka edasi (vähemalt kuni pensini). Mõned lähevad õpivad ka uue eriala (ja seda saab edukalt ka laste kõrvalt teha).
Hobid jäävad ju ikka alles – võibolla vahel on vähem aega nendega tegelemiseks.
Reisimas saab endiselt käia – kui lastega reisimine võib tunduda keeruline, saab selleks ajaks lapsehoidja palgata.
Esimesed aastad on keerulised – siis sõltub laps täiesti oma vanematest. Aga see aeg möödub üsna kiiresti.
Lapsel on tavaliselt kaks vanemat – kui üks vajab n-ö omaette olemise aega, siis teine tegeleb samal ajal lapsega. Paljudel on ka vanaemad/isad, onud, tädid jne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kõik ei peagi lapsi soovima ja tegema. Loomulikult vana oma elu kaobki ära, kui laps saada, kuid see uus elu koos lapsega võib olla hoopis rohkem rahuldust pakkuv. Rääkige partneriga asjad läbi, kui soovite mõlemad last ja olete endas kindlad, siis tasub alles laps teha. Ja kui ei tea ja pole kindel, siis näiteks hoidke mõnda tuttava beebit koos, ehk annab rohkem selgust, et mida ise elult soovite.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina ei tea, mina küll ei tunne, et mul mingi vana elu ära oleks kadunud kuhugi. Sama vana elu ikka edasi, elukaaslasi lihtsalt rohkem.
Mina olen ikka mina edasi, samasugune nagu enne rasedust.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui lapsi saavad egoistid, siis saate mõnuga oma ego pihta. Jah, lapsed kaaperdavad teie elust lõviosa. Et õnnelik olla, tuleb kõvasti oma mõttemaailma muuta. Inimesena ja isiksusena kasv on mõõtmatu.
Kui ego ei kannata seda välja, ära saa lapsi ja ela endale. Palju õnne kui suudad mitte kibestuda.

Please wait...
Postitas:
karumaru

See on kindlasti individuaalne, aga ma ei ütleks, et ühe (esimese) lapsega oma elu ära kadus. Midagi kaob, aga midagi tuleb asemele. See side ja ühendus koos oldud hetkedel on kirjeldamatu, mida laps loob ja see on väärt nii mõnestki üksiku inimese elu juurde kuuluvast asjast eemale kasvamist. Aga jah, tuleb olla ka kaval korraldamisel, kuidas teadlikult ühist aega leida ja võtta või partneritel üksteisele oma aega pakkuda. Aga ma usun, et teadmatus tekitab alusetut hirmu praegu ja kui ise koged sa leiad hoopis uued vaatenurgad elule. Valmistu muutusteks, aga eelkõige neid positiivsena vastu võtma. Mina ei hoiaks sellepärast pere loomisega tagasi, aga eks lõplikku tõde enda jaoks pead ikka oma südamest otsima 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ilmselt ei peagi teemaalgataja silmas niivõrd seda, et ta ei saa omi asju teha, vaid ta ei saa ainult ja ainult endale keskenduda. Selline totaalse egotripi olematus tekib lapsega küll.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ära kaob vabadus. Elu läheb ikka edasi, kellegi teise dikteerimisel.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lapse esimesel eluaastal kadus küll oma elu ära, aga beebi andis emotsionaalselt nii palju tagasi, et tegelikult nautisin seda aega ikkagi. Mõned kuud enne aastaseks saamist hakkas ta terveid öid magama, läks voodisse kaheksa paiku ja ärkas hommikul kaheksast, õhtuti oli mul endale/mehele aega, öösel puhkasin korralikult välja, sealt edasi oli kõik juba väga lihtne ja oma elu tuli tagasi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Võib minna nii ja teisiti. On kergeid rasedusi ja on kergeid lapsi, aga on ka vastupidi. Ma jäin rasedaks ja kohe hakkas meeletult paha. 9 kuud ainult oksendasin ja olin voodis pikali. Pesemas isegi oli raske käia. Olin nagu koopaelanikust haisev kalts, keda mees hooldas.

Kui laps ära sündis, ma tundsin kergendust, kuid ainult korraks. Mu laps ei osanud mitu esimest aastat ise magama jääda ja magas üleüldse ülihalvasti. Ööd ja päevad, kas vankerdasin või kussutasin teda. Lisaks sellele ei leppinud mu laps absoluutselt kellegi teisega peale minu või mu mehe. Jooksin mööda arste, sest tundus, et see ei saa ju normaalne olla. Aga tuli välja, et on. Kindlasti ei saanud juttugi olla sellest, et ma oleks ta 1,5 aastaselt lasteaeda pannud. Olin temaga kodus ca 3aastat. Siis sain poole päeva kaupa teda lasteaeda panna.

Laps on praegu väga tark, tragi, tubli, terve ja muidu vahva. Kunagist tsirkust ei meenuta temas enam miski.

Ja teate mis. Mu teine laps on samasugune!

Seega, olen ma oma elust ca 6 aastat siduliselt matnud ainult oma lastesse! Pole tööl käinud, ega midagi. Reisinud küll pisut oleme, kuid need reisid on absoluutselt midagi muud kui need olid mehega kahekesi. Niiet võib ka nii minna! Aga ma ei kahetse midagi…tegelikult, planeerime lausa kolmandat! See ütleb kõik.

Samas, minu sõbrannal on üks superrahulik laps ja tema tunnistas, et oleks teadnud, kuidas see laps tema elu mõjutab, ta poleks seda last saanud.

Seega jah, laps mõjutab sinu elu igal juhul väga palju. Kui Sa pole valmis halvimaks, siis palun ära saa last! Pärast on kõigil halb ja milleks seda jama vaja.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui laps ära sündis, ma tundsin kergendust, kuid ainult korraks. Mu laps ei osanud mitu esimest aastat ise magama jääda ja magas üleüldse ülihalvasti. Ööd ja päevad, kas vankerdasin või kussutasin teda. Lisaks sellele ei leppinud mu laps absoluutselt kellegi teisega peale minu või mu mehe. Jooksin mööda arste, sest tundus, et see ei saa ju normaalne olla. Aga tuli välja, et on. Kindlasti ei saanud juttugi olla sellest, et ma oleks ta 1,5 aastaselt lasteaeda pannud. Olin temaga kodus ca 3aastat. Siis sain poole päeva kaupa teda lasteaeda panna.

Laps on praegu väga tark, tragi, tubli, terve ja muidu vahva. Kunagist tsirkust ei meenuta temas enam miski.

Ja teate mis. Mu teine laps on samasugune!

Kasvatuse küsimus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Palun räägi lähemalt, kuidas Sa kasvatad kahekuust või pooleaastast mitte nutma? Ei võta teda sülle? Teed karmi unekooli, kus “unustad” ta üksi oma tuppa nutma, kuni ta uinub? Jah, sellisel juhul tõesti on. Kui Sa natuke asjadest midagi jagaksid, siis Sa teaksid, et laste närvisüstee ongi erineva tundlikkusega. Seda võib mõjutada miljon üks asja. Minu esimene laps võis jääda hetkeks hapnikupuudusesse, mis tingis närvisüsteemi liigse tundlikkuse. Teise puhul ei oska arvata, millest selline ülitundlik närvisüsteem. Osad arstid ütlesid, et andekamad lapsed ongi tundlikumad. Mina pigem arvan, et lapsed lihtsalt ongi erinevad. Käisin omal ajal läbi ikka palju spetsialiste sh psühholoogid, unenõustajad jne. Õnneks ei ajanud too hetk keegi nii rumalat juttu, et asi on kasvatuses.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 14 postitust - vahemik 1 kuni 14 (kokku 14 )


Esileht Rasestumine ja lapse ootamine lapse mitte soovimine ühel põhjusel