Meil oli täna lasteaiarühma koosolek – õpetajad ja vanemad. Tekkis tuline vaidlus selle üle, kes peaks lapse õpetamise, arendamise ja harimise eest vastutama. Suur oli minu üllatus kuulda, et mitme vanema arvates on see eelkõige õpetaja-kasvataja, mitte aga lapsevanem.
Hämmastav lihtsalt.
Et pole aega kodus lapsega tegeleda ja teda arendada, vaja tööl käia, jäägu see töö kasvatajale. Inimesed ei saa üldse aru, et laps on lapsevanema otsus ja sellega kaasneb oi kui palju vastutust ja kohustusi. Aga ei, loodetakse läbi elu liuelda nii, et kõik teised tegelevad ja vastutavad su lapse eest ja siis käid ja õiendad veel kõvasti.
Sellised inimesed ei tohiks üldse lapsi saadagi. Ilmselge, et sellistes kodudes ei nähta vaeva ka koos lastega kvaliteetaja sisustamisega, antakse telefon kätte või pannakse multikad käima – ole omaette ja küll teised lasteaias harivad ja õpetavad, mind jätke rahule.
Masendav.
Teema: Lapse õpetamine on kasvataja asi?!
Oh, mis vahet sel on, mida need lapsevanemad ARVAVAD. Seadus sätestab, et alusharidus omandatakse kodus ja lasteaed vaid toetab omalt poolt kodus tehtavat tööd. Mida on neil kobiseda, kui seaduses sellised asjad kirjas on? Aga eks selliseid vanemaid leidub igal pool, kes arvavad, et nende asi oli vaid sünnitada ja nii kui üle lasteaia läve saavad, käivad kodus ainult magamas ning kogu muu lapsega tegelemine on lasteaia ja hiljem ka kooli asi.
Minu naaber on ka sellise arvamusega. Tal lapsi lausa 2. Ta teeb ainult hädavajalikud toimingud lastega (ostab riided ja teeb süüa).
Isegi koroona aegu ta ei aidanud lapsel õppida – kõik õppimise tegi lapsega vanaema, kui lapse emalt küsiti, miks ei aita õppida siis vastas, et aitasin ju! Kui küsiti, mida te õppisite siis “ei mäletanud”. Ühtegi ainet ei tulnud tal meelde.
Lasteaia laps imiteerib, et ta on dinosaurus- röögib ja möirgab koguaeg. Või siis imiteerib koera – käib käpuli ringi ja lakub inimesi/asju. Lapse ema peab seda normaalseks.
Ei tulnud see ema ei lastevanemate koosolekule kooli ega lasteaeda, sest “ta teadis, millest seal räägitakse”.
Laste isaga ta koos ei ole. Hirmuga mõtlen, et ilmselt paljuneb ta varsti veel – uus mees on juba olemas.
Olen nõus, et lapse õpetamine on peamiselt lapsevanemate vastutus. Samas on rühmi, kus mingit õppetööd ei toimu. Meil näiteks oli nii. Kogu aeg viidati, et pole lasteaia asi lapsi kooliks ette valmistada või midagi õpetada. See on tõsi, aga milleks seal lasteaias siis niisama passida terve päev, kui lastel on nagunii tegevust vaja ja siis on laste pead värsked. Õhtul peale lasteaeda õppima hakkamine on palju vähemefektiivsem.
Kahjuks selliseid vanemaid on peale tulevas ja olevas põlvkonnas liiga palju.
Loomulikult on ka minu arust kasvatamine ja õpetamine eelkõige lapsevanema töö. Lasteaed ja kool on vaid toetav ja ilma koostööta vanema ja õpetaja vahel, ei toimi asjad õigesti.
Enda lapse puhul vaatan, et õpetajatest on mingil määral kasu olnud. Samas nende meetodid on kohati minu jaoks küsimärk. Nõuavad lastelt tere-head aega ütlemist. Ise aga istuvad kaugel, lobisevad teiste kasvatajatega ja ei tee lapsest ega lapsevanemast väljagi. Üks õpetaja ei ütle isegi otse tema juurde minnes, tere öeldes, tere vastu. Teine õpetaja räägib siis kui temalt otse küsida midagi paari sõnaga. Minu arust tobedad reeglid sel juhul kui ise mingit eeskuju oma käitumisega lastele ei annagi.
Tegelikult lasteaiaõpetajal polegi õpetamisega mingit pistmist, see olla hoopis tegelemine. Mine võta siis kinni.
No aga kõik hakkab sellest, et mis oskuste õpetamisest üldse jutt oli 😀 Mõningaid sotsiaalseid oskusi saabki õpetada üksnes kollektiivis, eriti kui tegemist on üksiku lapsega. Nt mu õde olevat saanud õpetajatelt etteheite, et tema ainus laps ei oska seltskonnas magama jääd aja peab kodus harjutama koos teiste lastega lõunaund tegema 😀 ma ei tea, kuidas seda kodus õpetada üksikule lapsele…üleüldse sotsiaalse poolega on nii, et kodus käituvadki lapsed teisiti kui aias. Samuti nt mõnes lasteaias on supikauss laual ja lapsed tõstavad ise, aga ei saa eeldada, et kodus ka on supitirin keset lauda. Või siis nt lasteaia hoovist välja jalutades vaja kõndida rivis ja käest kinni, samas kui vanematega jalutades võib laps vanematest 50-100 m eemal kõndida… (teatud vanuses saab küll reegleid selgitada, aga 3-aastale tingimata veel mitte). Meil on suurema lapse rühmas teemaks ka ropud sõnad, kuid kodus vähemalt minu laps neid ei kasuta – ma saan temaga siis üksnes rääkida sel teemal, aga sellega ka minu mõju piirdub, lasteaias kohapeal peab ikka õpetaja reageerima.
Muidu aga on nii, et ka lasteaedadel on ette nähtud mingisugune pisike õppekava ja õpetajad on kohustatud seda järgima. Õpetajad võiksid vajadusel siis nendele vanematele selgitada, et õppekava on selline, õppemaht on selline (nt pool tundi iga päev) ja kui laps selle ajaga ei omanda, siis lasteaias ei ole järelaitamist jmt ette nähtud.
no ja lõpuks on õpetajate asi enda eest seista ja selgitada lapsevanemale, et kui neile ei sobi õppetöökorraldus lasteaias, siis tuleb pöörduda õppealajuhata/direktori/haridusameti poole küsimustega, mitte ühe või teise õpetaja poole, kes ise õppekava ei koosta.
Mõttetu jauramine, et kes on õigem lapsevanem, kes mitte. Tegelikult ei ole väga vahet, saavad koolis ja edasises elus hakkama kõik. Ma olen olnud see usin lapsevanem, kes pole lasteaia peale lootma jäänud. Kui praegu vaatan enda laste klassides neid lapsi, kelle vanemad lasteaias ootasid, et õpetajad õpetaks lugema, kirjutama jne, siis ega mingit märgatavat vahet ei ole. Ütleks isegi, et neil, kes ei ole tundnud hullu vajadust õpetada, arendada, ette valmistada, tunduvad närvid korras ja üldse kuidagi lihtsamalt kõik tulevat.
Minul on mõlema lapse rühmas koosolekul õpetajad selgelt ära öelnud, et lasteaed ainult toetab, lapsevanema enda asi on laps kooliks ette valmistada. Iseasi, mis keegi selle teadmisega edasi on teinud, kes paneb lapse eelkooli, kes loodab, et kuidagi ikka saab. Ja elu näitab, et enamasti kuidagi ikka saabki.
Minu naaber on ka sellise arvamusega. Tal lapsi lausa 2. Ta teeb ainult hädavajalikud toimingud lastega (ostab riided ja teeb süüa).
Isegi koroona aegu ta ei aidanud lapsel õppida – kõik õppimise tegi lapsega vanaema, kui lapse emalt küsiti, miks ei aita õppida siis vastas, et aitasin ju! Kui küsiti, mida te õppisite siis “ei mäletanud”. Ühtegi ainet ei tulnud tal meelde.
Lasteaia laps imiteerib, et ta on dinosaurus- röögib ja möirgab koguaeg. Või siis imiteerib koera – käib käpuli ringi ja lakub inimesi/asju. Lapse ema peab seda normaalseks.
Ei tulnud see ema ei lastevanemate koosolekule kooli ega lasteaeda, sest “ta teadis, millest seal räägitakse”.
Laste isaga ta koos ei ole. Hirmuga mõtlen, et ilmselt paljuneb ta varsti veel – uus mees on juba olemas.
Seal lastevanemate koosolekul ei räägita midagi eriti. Iial ei hakata seal kellegi käpuli maas käimisi ja laua lakkumist arutama. Lapsel võib olla erivajadus, ka seda seal ei arutata. Sa ju ise saad ka aru, et see laps lihtsalt veiderdab.
A ja ma lisaks veel, mida ei tasu unustada – kõik lapsevanemad ei oskagi õpetada. Ärge unustage oma kooliaega – igas klassis ikka oli vähemalt 2-4 last, kellel oli veel 15-aastaselt raskusi lugemisega ja 10-ni arvutamisega! Kui lapsevanem ise ei oska, siis tal ongi raske õpetada ja võibolla isegi arvab, et õpetab valesti.
Näiteks on minu laps lasteaias lauluõpetaja soovil laulukooris. Pidi väga kenasti laulma. Kodus ma aga kuulan, kui ta mõnikord mänguasjadele laulab neidsamu unelaule, mida ma lastele laulan – no täitsa mööda laulab viisist! Kuidas nii? sest mina laulan mööda ja laps on õppinud minult ilmselge vale viisi – st tegelikult ta laulab täpselt seda viisi, mida ta on kuulnud mind laulmas, lihtsalt mina laulan valesti ette 😀
Niimoodi see asi ei käi, kui kasvataja arvab, et pole tema asi last kasvatada ja õpetada. Tema asi on see siiski KA.
Ma pole veel näinud ühtegi lapsevanemat, kes arvaks, et nemad ise oma last ÜLDSE ei peaks kasvatama ja õpetama. Küll aga on mu meelest elementaarne, et õpetamist ja suunamist ooatakse ka lasteaia- ja kooliõpetajatelt. Õpetajad ei saa eeldada seda, et kodus käib pidev lapsega koos õppimine. Kodus toimuvad need õppimised ja suunamised siiski rohkem käigu pealt, ma ei võta last enda juurde istuma ja ei hakka talle loengut pidama näiteks teemal “sügis looduses” või “käitumine ühistranspordis”.
Samamoodi ei korralda ma oma lapsele kodus mingeid matemaatikatunde vms. Selline õpe on siiski lasteaia- ja kooliõpetaja rida. Ja juhul kui see õpetaja näeb, et mingis asjas on vaja kodupoolset suuremat toetust, siis ta annab sellest viisakalt teada, mitte ei hakka õiendama, et sa poleks tohtinud lapsi üldse saadagi, miks sa ise oma lapsi ei õpeta ja ei kasvata.
Ma siiski loodan, et teemaalgataja on lapsevanem, mitte õpetaja. Muidu oleks ikka päris hull lugu.
Et pole aega kodus lapsega tegeleda ja teda arendada, vaja tööl käia, jäägu see töö kasvatajale.
Minu meelest pole lapsevanemana füüsiliselt võimalik lapsega koos elada, nii et teda üldse ei õpeta. Mingid käitumisreeglid tuleb ju ometi kehtestada, toimetulekuoskuseid ja lauakombeid õpetada ja kuidagi lapse aega sisustada, et ta lollustega ei tegeleks. Neid tegevusi on võimalik vältida ainult lapsi keldrisse luku taha pannes.
Samuti hakkavad lapsed mingil hetkel ise küsimusi küsima. Päris raske oleks neid täielikult ignoreerida.
Või käib jutt ainult akadeemilisest oskustest (lugemine, kirjutamine, luuletuste päheõppimine jne)?
Et pole aega kodus lapsega tegeleda ja teda arendada, vaja tööl käia, jäägu see töö kasvatajale.
Minu meelest pole lapsevanemana füüsiliselt võimalik lapsega koos elada, nii et teda üldse ei õpeta. Mingid käitumisreeglid tuleb ju ometi kehtestada, toimetulekuoskuseid ja lauakombeid õpetada ja kuidagi lapse aega sisustada, et ta lollustega ei tegeleks. Neid tegevusi on võimalik vältida ainult lapsi keldrisse luku taha pannes.
Samuti hakkavad lapsed mingil hetkel ise küsimusi küsima. Päris raske oleks neid täielikult ignoreerida.
Või käib jutt ainult akadeemilisest oskustest (lugemine, kirjutamine, luuletuste päheõppimine jne)?
Seda enam ei saagi ju tõsiselt võtta vanema juttu, et kes ütleb, et tema last ei õpeta. Ilmselt pole need vanemad lihtsalt tajunud enda tavalist igapäeva elu lapsega kui pidevat suunamise protsessi. Inimesed räägivad õpetamise teemal lihtsalt mööda üksteisest. Mõni näeb iga enda sammu ja sõna õpetamisena, mõne jaoks ongi see vaid see osa, kui laps laua taga istub ja õpetaja õpetab.
Vaevalt et need vanemad, kes ütlevad, et õpetama peaks õpetaja, päriselt kodus last ignoreerivad, küsimustele ei vasta, reegleid ei kehtesta jne. Mõni lapsevanem võtab lihtsalt sõna sabast kinni ja hakkabki jaurama, et kas siis kodus seda ja teist ei tehta.
Minu lapse aias oli ka samasugune vaidlus, kus õpetajale taheti kõik kohustused lükata, sh ka individuaalne töö. No tere-tore. See oli ka minu arvatres liig.
Õnneks töötavad meie lasteaedades siiski endiselt pedagoogid ja lasteaedadel on õppekava, mille alusel õpetajad viivad läbi lastega õppe- ja kasvatustegevusi. Seadustega on paika pandud ka lasteaedade kohustused. Kui õpetaja koosolekul nii lolli juttu ajab, et tema ei peagi midagi tegema, siis tasuks suhelda lasteaia õppejuhiga ja juhatajaga.
Olukord, kus tegelikult kogu kooliks ettevalmistus on töötava lapsevanema õlul, ei ole normaalne. Laps on lasteaias 8-9 tundi päevas 5x nädalas, tõesti arvate, sellest üle jääv aeg on piisav lapse igakülgseks arendamiseks?
Kui aga lasteaed oma tööd korralikult teeb ja laps ka enam-vähem vastuvõtlik on, siis on nii mõnus endale vastu rindu taguda, kuidas ikka ise töö ja muu kõrvalt lapsed kooliks ja eluks ettevalmistatud said.
Vanemad võiksid lastele kodus õpetada põhilisi käitumisreegleid. Seda ometi õpetaja ei peaks lapsele õpetama, et konflikti tekkides teist last pole viisakas lüüa. Samuti võiks õpetada vanemad lastele mängimise oskust. Ikka läheb asi üle käte, teistega arvestada ei osata ja tehakse liiga. Sõnakuulamisest rääkimata, mõned lapsed vaidlevad täiskasvanutele ka vastu. Tere talv.
Vanemad võiksid lastele kodus õpetada põhilisi käitumisreegleid. Seda ometi õpetaja ei peaks lapsele õpetama, et konflikti tekkides teist last pole viisakas lüüa. Samuti võiks õpetada vanemad lastele mängimise oskust. Ikka läheb asi üle käte, teistega arvestada ei osata ja tehakse liiga. Sõnakuulamisest rääkimata, mõned lapsed vaidlevad täiskasvanutele ka vastu. Tere talv.
No kui täiskasvanu nõuab midagi imelikku või ise oma reeglite järgi ei käitu, siis võib ka laps vastu vaielda. Täiskasvanu ei ole autoriteet lihtsalt oma vanuse poolest. Ka täiskasvanu peab oma autoriteedi välja teenima. Kujuta nüüd ette olukorda, et nt mari viskab rühmas kõik legoklotsid laiali ja kui õpetaja palub tal koristada, hakkab nutma, mille peale õpetaja palub siis hoopis Jüril ära koristada. Jüri vastuvaidlemine on ju igati õigustatud. Lapsed ei pea taluma ülekohut ja võivad enda eest seista.
Samuti võivad ajada õpetajad lasteaias ka täiesti rumalat ja lasteaiale kohatut juttu, nt seletada midagi Kristuse ülestõusmisest lihavõtete ajal ja kui laps vaidleb vastu, et surnust ei saa üles tõusta, kas siis on ka tere talv?
Seda ometi õpetaja ei peaks lapsele õpetama, et konflikti tekkides teist last pole viisakas lüüa.
See on just üks nendest olukordadest, mida on kodus keeruline ette näha ja läbi mängida.
Mul pole kodus 20 last 8 tundi päevas ninapidi koos.
Kui laps kipub lasteaias lööma, siis õpetaja peaks vanemale teada andma, et vanem saaks ka kodus selgitustöö teha.
Aga kui laps lasteaias kedagi korra lööb, ei saa küll arvata, et vanema tegemata töö.
Seda ometi õpetaja ei peaks lapsele õpetama, et konflikti tekkides teist last pole viisakas lüüa.
See on just üks nendest olukordadest, mida on kodus keeruline ette näha ja läbi mängida.
Mul pole kodus 20 last 8 tundi päevas ninapidi koos.
Kui laps kipub lasteaias lööma, siis õpetaja peaks vanemale teada andma, et vanem saaks ka kodus selgitustöö teha.
Aga kui laps lasteaias kedagi korra lööb, ei saa küll arvata, et vanema tegemata töö.
Mul kukkus suu lahti kui ühe pealtnäha ilusa ning suhteliselt heal järjel pere ema ütles mulle, et tema laps võibki teisi lüüa ja kui ei meeldi see siis ärgu keegi kiusaku teda. Just see mõtteviis oli kummastav. Ma ise olen lapsevanem ja räägin oma lapsele vastupidist juttu.
et tema laps võibki teisi lüüa ja kui ei meeldi see siis ärgu keegi kiusaku teda.
Ka mina õpetan oma lapsele seda, et kui teda tullakse KIUSAMA, siis ta tohib lüüa küll. Kui teda ei kiusata, siis ilmaasjata teist lüüa ei tohi.
Enesekaitseks võib, niisama mitte.
Ka mina õpetan oma lapsele seda, et kui teda tullakse KIUSAMA, siis ta tohib lüüa küll. Kui teda ei kiusata, siis ilmaasjata teist lüüa ei tohi.
Enesekaitseks võib, niisama mitte.
Aga sinu jutt on ju lihtsalt rumal. Laps tõlgendab seda omamoodi. Laps ei pruugi tõlgendada kiusamist nii, nagu sina arvad ja lööb teisi, sest keegi koperdas otsa, ütles midagi, mis talle ei meeldinud vms. Kultiveerid lihtsalt agressiivsust ja ongi kogu sinu kasvatus.
Ka mina õpetan oma lapsele seda, et kui teda tullakse KIUSAMA, siis ta tohib lüüa küll. Kui teda ei kiusata, siis ilmaasjata teist lüüa ei tohi.
Enesekaitseks võib, niisama mitte.
Aga sinu jutt on ju lihtsalt rumal. Laps tõlgendab seda omamoodi. Laps ei pruugi tõlgendada kiusamist nii, nagu sina arvad ja lööb teisi, sest keegi koperdas otsa, ütles midagi, mis talle ei meeldinud vms. Kultiveerid lihtsalt agressiivsust ja ongi kogu sinu kasvatus.
Täpselt. Minu meelest ka.
Aga sinu jutt on ju lihtsalt rumal.
Sinu enda jutt on rumal. Väga tihti ongi just sellised olukorrad, et kiusaja pääseb puhtalt, aga see, kes kiusajale vastu hakkas, saab noomida.
Oma kodus ma näen seda, et laps ilmaasjata kedagi ei löö ega togi. Meil on ka koduloom, sellega on ka väga sõbralik. Kassi puhul olen õpetanud, et kui kass küünistab, siis selle eest ei tohi looma karistada. Sest ta on loom. Inimene peab jälgima, et loomale kogemata liiga ei teeks. Ja kui tema kehakeelt tunda, siis ta ka ei küünista. Ja seda, et kassi sabast kiskuda ei tohi või pole vaja kassile pai teha, kui on näha, et kass ei taha, olen ma talle ka juba väga väiksest peast selgeks teinud. Nad saavad omavahel väga hästi läbi, kass jookseb alati vastu, kui laps koju saabub 🙂
Aga enda eest seisma õpetan ma oma last küll. Ta võib ka täiskasvanutele vastu öelda, kui miski on tema arvates ülekohtune, ei pea vaikides käsku täitma. Kui siiski on vaja mingit käsku kuulata, siis seletan, miks see nii on. Ja vaat need on niisugused asjad, mis on olulised, et laps just kodust kaasa saaks eluteele. Enda eest seismine ja teistega arvestamine. Mõtlemisvõime. Et ei lase ennast niisama togida ja kamandada, ise vaikides kannatades.
Niimoodi see asi ei käi, kui kasvataja arvab, et pole tema asi last kasvatada ja õpetada. Tema asi on see siiski KA.
Ma pole veel näinud ühtegi lapsevanemat, kes arvaks, et nemad ise oma last ÜLDSE ei peaks kasvatama ja õpetama. Küll aga on mu meelest elementaarne, et õpetamist ja suunamist ooatakse ka lasteaia- ja kooliõpetajatelt. Õpetajad ei saa eeldada seda, et kodus käib pidev lapsega koos õppimine. Kodus toimuvad need õppimised ja suunamised siiski rohkem käigu pealt, ma ei võta last enda juurde istuma ja ei hakka talle loengut pidama näiteks teemal “sügis looduses” või “käitumine ühistranspordis”.
Samamoodi ei korralda ma oma lapsele kodus mingeid matemaatikatunde vms. Selline õpe on siiski lasteaia- ja kooliõpetaja rida. Ja juhul kui see õpetaja näeb, et mingis asjas on vaja kodupoolset suuremat toetust, siis ta annab sellest viisakalt teada, mitte ei hakka õiendama, et sa poleks tohtinud lapsi üldse saadagi, miks sa ise oma lapsi ei õpeta ja ei kasvata.
Ma siiski loodan, et teemaalgataja on lapsevanem, mitte õpetaja. Muidu oleks ikka päris hull lugu.
Keegi ei väitnudki, et lasteiakasvatajad ja kooliõpteajad ei peaks lapsi õpetama. Asi oli pigem selles, et mõne vanema arvates on see AINULT nende kohus, mitte vanemate. Et vanemad ei pea kodus midagi tegema peale söötmise ja riiete ostmise.
Aga sinu jutt on ju lihtsalt rumal.
Sinu enda jutt on rumal. Väga tihti ongi just sellised olukorrad, et kiusaja pääseb puhtalt, aga see, kes kiusajale vastu hakkas, saab noomida.
Oma kodus ma näen seda, et laps ilmaasjata kedagi ei löö ega togi. Meil on ka koduloom, sellega on ka väga sõbralik. Kassi puhul olen õpetanud, et kui kass küünistab, siis selle eest ei tohi looma karistada. Sest ta on loom. Inimene peab jälgima, et loomale kogemata liiga ei teeks. Ja kui tema kehakeelt tunda, siis ta ka ei küünista. Ja seda, et kassi sabast kiskuda ei tohi või pole vaja kassile pai teha, kui on näha, et kass ei taha, olen ma talle ka juba väga väiksest peast selgeks teinud. Nad saavad omavahel väga hästi läbi, kass jookseb alati vastu, kui laps koju saabub ????
Aga enda eest seisma õpetan ma oma last küll. Ta võib ka täiskasvanutele vastu öelda, kui miski on tema arvates ülekohtune, ei pea vaikides käsku täitma. Kui siiski on vaja mingit käsku kuulata, siis seletan, miks see nii on. Ja vaat need on niisugused asjad, mis on olulised, et laps just kodust kaasa saaks eluteele. Enda eest seismine ja teistega arvestamine. Mõtlemisvõime. Et ei lase ennast niisama togida ja kamandada, ise vaikides kannatades.
Lapsele tuleb õpetada enese eest seismist, aga mitte löömist.
Koolieelses eas üldjuhul laps lööb, kui tal puudub eneseregulatsioonivõime. Vihastab, silme eest läheb mustaks, ja enne, kui aju suudab teda pidurdada, annab käsi või jalg vihastamise põhjustajale tutaka kirja. Eelkooliealise lapse eneserugaltsioonioskust tuleb arendada ja toetada, mitte nullida ( = lööma õpetada). Laps saab konfliktiolukorras ennast kaitsta, öeldes kaaslasele ei, eemaldudes situatsioonist ja kutsudes abi. Iga kord, kui keegi teda lööma hakkab või lööb, tuleb olukorrast eemalduda ja kutsuda täiskasvanu appi. Täiskasvanu saab vägivaldsemal osapoolel aidata oma emotsiooni sõnastada ja leida sobivad alternatiivid löömisele. See ongi sotsiaalse oskuse õpetamine, mida lasteaias teha tuleb. See ongi see üks ja ainus moodus, kuidas me saame lapsi õpetada enda tahtmist nii väljendama ja saavutama, et keegi ei saa selle käigus viga või halvasti koheldud. Last vastu lööma õpetades nullite selle ära. Õpetate vägivallatsejale, et lüüa võibki (kui on ikka piisavalt hea põhjus!), õpetate tegelikult sama oma lapsele – ja vägivallaring muudkui keerleb. Kui mina müksan Peetrit ja Peeter mind selle eest lööb, kas ma võin siis ju Peetrit vastu lüüa, onju? Ja Peeter siis jälle mind. Ja…
Palun ärge õpetage oma lapsi vastu lööma.
Õpetage nad ei ütlema, situatsioonist eemalduma ja täiskasvanut appi kutsuma.
Kui mina müksan Peetrit ja Peeter mind selle eest lööb, kas ma võin siis ju Peetrit vastu lüüa, onju?
Vaata, sinul ei ole mitte mingit õigust Peetrit heastpeast müksata. Ja kui sul on peetri käest midagi vaja, siis küsid sõnadega, mitte ei hakka teda togima. Kui sina teda taguma lähed ja ise vastu saad, siis enam pole mõtet ka kaebama tulla, sest ise alustasid.
Kui aga Peeter tuleb ja sind esimesena lööb, näpistab, paneb sulle jala taha vms ja tahab sind togida, siis on sul täielik õigus teda kohe sealsamas vastu togida või näpistada.
Ja too Peeter saab selgeks, et ei ole vaja sind niisama heastpeast togima tulla, sest muidu saab ise vastu. Kui aga Peeter jätkuvalt tuleb ja üritab kakelda, siis muidugi tuleks juba lisavägesid appi kutsuda.
Ja point on siin selles, et enesekaitseks sa võid ka teise vastu käe tõsta. Nii on ka päris elus, kui inimene suureks kasvab. On olukordi, kus sa ei saa “situatsioonist eemalduda ja otsida kedagi appi”.
Mina igal juhul õpetan oma lapsele seda, et enda eest peab ka ise seisma ja ise enda eest hoolitsema, mitte kogu aeg ootama seda, et keegi tuleb ja olukorra lahendab. Küll aga ma rõhutan seda, et ise esimesena mitte kedagi lüüa ei tohi, olukordi peaks lahendama siiski rääkides.
Õnneks meil on olukord rahulik ja togimise periood on möödas. Laps kippus togima oma pere liikmeid mingil perioodil. Praegu ta juba suurem ja tõesti ta ei lähe kedagi niisama heast peast lööma.
Ei.
Peetril ei ole õigust tulla kedagi togima, loomulikult mitte.
Kui lasteaiaruumis on korraga u 15-20 last, siis mis sa arvad, kas nad hoiavad alati pikivahet või võib vahel, eriti nt koridorides liikudes, vetsu minnes, õueminekuks riietudes, millegi huvitava vaatamiseks kogunemisel jne jne jne lugematus situatsioonis siiski tekkida lastest säärane üsna tihe summ, kus võib juhtuda nii eakohast mina-enne-trügimist kui ka täiesti tahtmatut müksamist? Mis vast isegi sinu meelest pole kumbki ometi põhjus kaaslasele toud anda?
5-6-aastane, väiksematest rääkimata, ei ole võimeline analüüsima, kas see müks, mille ta kelleltki sai, on nüüd teise lapse õelus ja soov teda kõrvale lükata või juhtus sellest, et kaaslane koperdas näiteks Kati jala otsa ja põrkas täitsa tahtmatult sinu löön-vastu-õpetusega lapsele vastu. Ja algabki rüsin.
Ma ei räägi seda niisama targutamiseks, vaid ma olen lasteaiaõpetaja ja võin öelda, et igas rühmas (või peaaegu igas) on vähemalt paar last, kellel on väga suured probleemid enesekontrolli ja -pidurdusprotsesside adekvaatse tööga ning kui sellesse valemisse lisada vägivalda valikuliselt aktsepteerivate perede võsukesed, siis tulemuseks on sagedased konfliktid rühmas, eriti vabamängu ajal, ning sotsiaalsete oskuste õpetamine n-ö probleemsetele lastele venib märgatavalt pikemaks, sest need väikesed nukid saavad vastuolulisi sõnumeid: õpetaja ütleb, et kunagi kedagi lüüa ei või, aga kaaslased löövad ikka vahel küll ja justkui õigusega. Oma senist mustrit korrata (lüüa) on aga palju lihtsam kui uut oskust (enesekontroll ja suuline eneseväljendus) õppida, nii et see löömine ei lakka veel kooliikka jõudeski. Ja ka sinu lapsel on tegelikult raskem, sest ta saab kodust ühe sõnumi ja lasteaiast teise. Mina olen lastele, kes oma vägivaldset tegu õigustavad lausetega “Aga tema lõi mind ka!” või “Emme ütles, et kui keegi mind lööb, siis ma võin vastu lüüa!”, et kodus võivad olla kodu reeglid, aga lasteaias on lasteaia reeglid ja meie lasteaias ei löö mitte keegi mitte kedagi. Mingit põhjust ei ole lüüa, kui lapsel on suu peas ja ta oskab rääkida.
Ja ka sinu lapsel on tegelikult raskem, sest ta saab kodust ühe sõnumi ja lasteaiast teise.
Sa võid jumala rahuliku südamega edasi elada, sest mu laps ei käi lasteaias. Ja nendes kohtades, kus ta käib, ei ole teised lapsed teda lööma kippunud.
Ei tasu nüüd endale ette kujutama hakata mingit hirmsat traagikat justkui mul kasvaks kodus mingi väike põrguline. Täiesti rahulik ja normaalne tüdruk, kellel on lubatud Peetrit ka vastu lüüa, kui Peeter teda kiusama peaks.
Mul on kodus väikese vanusevahega poisid. No ei oleks reaalne, et ma ütleks neile, et klohmige terviseks, peaasi, et asja eest. Ikka alati rahulikult ja sõnadega klaaritakse kõik ära. Isegi täiskasvanut pole ammu enam vaja. Väga väärtuslik oskus mu meelest.
Eks meil ole ka olnud küsimust, et miks teine laps võib [lasteaias lüüa], aga mina ei või. EGA TEMA KA EI VÕI, ta lihtsalt ei oska veel teistmoodi. Aga me kõik saame aidata tal õppida.
Milleks üldse selline eksitav suursugune nimetus-õpetaja, kasvataja. Peaks olema lihtsalt lapsehoidja.
Millal nädalasees tööl käies ja õhtul laibana lasteaiast läbi, poodi ja koju jõudes on vanematel aega lapsi õpetada. Üks kasvataja näiteks rääkis üldse, et kui ta töölt koju läheb, vajab haudvaikust, puhkust ja rahu ja tema tööpäev kestab vaid 5 tundi.
Pole vaja end üle tähtsustada, sest vanemad näevad, et mis tegelikult toimub, lapsed ka kodus räägivad. Vaatavad kasvatajad muudkui ise ka, et kuidas aga lihtsamalt ja mugavamalt saavad tööpäeva ära tehtud. Lapsed pannakse laudade äärde toolidele joonistama ja vagusi istuma ja ei viitsita õuegi alati minna, kuigi väljas päike paistab, on ilus ilm ja lapsed tahavad õue. Laps on õhtul kodus olles energia ülejääkidega, kui päevotsa on lasteaias vaid istunud, joonistanud, söönud ja maganud. Vanem peab siis õhtul peale tööd süüa tegema, koristama jne ja siis veel lapsega mänguväljakule minema energiat kulutama, et laps õhtul magama ka jääks, et hommikul jälle vara ärgata. Pada sõimab katelt olukord. Pole üks teisest sugugi parem ega eeskujulikum.
