Kuidas teie suhtuteˇsellese, kui naisterahvas soovib muretseda last, ainult last, kuid meest/kooselu ei taha? Kuidas see last mõjutaks? Kas see on õiglane/eetiline selliseid asju otsustada?
Teatud vanuses (40a?), kui ka materiaalne olukord võimaldab, vast küll.
Kes last ülal hakkab pidama?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kes last ülal hakkab pidama? [/tsitaat]
Ema, ma usun.
Egas ainult isad tööl käi ja raha teeni.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ema, ma usun.
Egas ainult isad tööl käi ja raha teeni.[/tsitaat]
Perekonnaseadus annab teatud õigused lapsele. Lõppkokkuvõttes on maailmas jälle juures õnnetu üksikema, õnnetu laps ja seadustega nurka surutud tahtmatust lapsest alimente maksev isa.
no tahtmine on taevariik või kuidas seda öeldigi. see on juba väga hästi kui 46-aastane suvalises sekssuhtes (kooseluta ikka raskem tihti seksida) rasestub, selleks vanuseks on rasestumise tõenäosus suht madalale langenud. järgmiseks on suur risk saada väärarenguga laps. üle 45-aastane sünnitaja on ikka suht haruldus.
aga kui kõik see on öeldud, siis paraku saad sina tema otsuseid mõjutada samavähe kui tema sinu omi (käib teile peale, et saage laps, te siis kohe ei saa ju seepärast last, eks.)
kindlasti on ebaeetiline ilma mehe teadmata laps planeerida ja siis pärast mehelt rahasid nõuda.
Minu meelest see ülalpidamine pole siin isegi peamine teema, vaid see, et teadlikult üksinda lapsesaamine on täielik egoism lapse suhtes. Lapsel on õigus mõlemale vanemale ja kasvamisele perekonnas. Laps ei tohiks olla kellelegi vahend eneseteostuseks. Olen ise isata kasvanud ja leian, et selle inimese puudumine, kellelt sa oled saanud 50% oma geenidest, ei ole korvatav mingi raha või teiste meessoost sugulastega.
Kui nii väga soovib kasvatada üles veel ühe lapse, kellel nagunii ka isa poleks, siis parem hakaku mõnele lastekodulapsele tugipereks. Saab tema rahuldada oma lapsekasvatamise ja hellitamise soovi ning üks õnnetu laps saab endale ilusama lapsepõlve.
Su emal on hirm saabuva vananemise ees pildi segi löönud. Võibolla ka soov su isale \”ära teha\”.
Ka minu isiklik arvamus on nagu sinulgi, teemaalgataja, et lapsel peaks ikkagi mõlemad vanemad olema. Elu teeb vahel karme korrektiive (surm, haigused jne), kuid konkreetne isata lapse planeerimine \”sest mulle meeldivad väikesed lapsed\” on ikka päris karm selle lapse suhtes. Need, kes on hea isa kasvatust ja lähedust tunda saanud, võivad tagasi vaadates kinnitada, kui mõeldamatu tunduks neile oma lapsepõlv ilma isata.
Aga vaevalt et sul oma ema mõjutada õnnestub. Samas vaevalt et tal ka nii lihtsalt rasestuda õnnestub.
Mulle tegelikult tundub, et suurt vahet isegi pole, et ta tahab lihtsalt last endale, ilma meheta.
Elu näitab, et saades laps koos mehega, mehega, kes väga väga on soovinud last, lõpetavad paljud naised ikkagi üksi koos lapsega ja mees on ühel heal hetkel lihtsalt haihtunud, olgugi, et naine oli justkui tema eluarmastus forever jne. Nii et …..
Suhtun väga halvasti. Laps vajab isa. Kui isa ise pärast lapse sündi ära läheb, on isa süüdi selles, et lapsel isa pole. Kui aga ema otsustab, et tema lapsel isa pole, on selles ainuke süüdlane ema. Minu meelest väga isekas ja lapse suhtes ebaõiglane käitumine.
Ja minu arvates ei ole õige ka ligi 50-aastasena sünnitada. Oleks veel, et laps tuleks perre, kus ema ja isa ning ühtki last veel pole, aga kui ema on veel üksik ja lapsed olemas.
Tõenäosus, et 46aastasel naisel õnnestub leida mees, kes küll last tahab, aga kooselu mitte ja siis veel rasestuda on ikka kaduvväike, suisa olematu minu meelest. Ja kui ta leiabki sellise mehe, siis lapsel isa olemas ju, ei elata küll koos, aga paljudel lastel on täna õnn elada koos isaga? Isegi kui vanemad lahku pole läinud, siis paljudel isa kuskil kaugemal tööl ja hea kui paar päeva kuus nähakse.
Nii, et kui sellel naisel õnnestub leida otsitav mees ja rasestuda, siis lasku käia. Ju siis on nii määratud.
sinu ema poolt on see lihtsalt egoistlik
Sinu ema puhul suhtun negatiivselt, veidi liiga vana juba selleks.
Muidu pooldan.
Enamus lapsi sünnivad perekonda ja ometi on meil kõige suurem üksikemade protsent. Miks?
Samuti on meil palju peresid, kus isa joob, räuskab ja peksab.
Miks on selline perekond parem, kui see, kus elavad ainult ema ja laps?
Mind kasvatas ema üksi ja ma EI ole sellepärast õnnetu.
Mul oli ilus ja rahulik lapsepõlv.
Kui naisel on soov last saada, on aega, armastust ja ka raha, et lapsele hea elu kindlustada, siis lasku käia!
Lapsele võib leida sobiva kasuisa ka hilisemas elus ja lapse bioloogiline sigitaja ei pruugi olla parem kasvataja ja eeskuju.
Miinustage terviseks!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mulle tegelikult tundub, et suurt vahet isegi pole, et ta tahab lihtsalt last endale, ilma meheta.
Elu näitab, et saades laps koos mehega, mehega, kes väga väga on soovinud last, lõpetavad paljud naised ikkagi üksi koos lapsega ja mees on ühel heal hetkel lihtsalt haihtunud, olgugi, et naine oli justkui tema eluarmastus forever jne. Nii et …..
[/tsitaat]
ja asjal on veel see pluss, et pole kiuslikku lapse isa eksnaisele lapse kaudu kohta kätte näitamas ja elu raskemaks tegemas…. üksi on ehk lihtsam ja kergem?!
ise plaanisin ka last niiviisi, aga loobusin. kardan ikkagi, et lapse psüühhikale selline asi hästi ei mõju….mul oli veel selline soov, et laps oleks mulatt…:) loobusin. nüüd loodan, et saan mulatist lapselapse, aga löplik valik on ikkagi mu lastel. aga loota ju ikka võib!
Sinu ema suhtes samuti arvan seda otsust negatiivselt.. AGA
mul ema parim sõbranna otsutas saada 40a ´lapse nii.Tal ei olnud ühtegi last, ega ühtegi tõsist suhet, aga lastetuks jääda ei tahtnud. Leidis mehe, kes oligi nõus ta rasestama, et elatist ei määrata ja kunagi üles enam ei otsita. Poiss on nüüdseks 17a. Laps on küsinud ja ema seletas talle kõik ausalt ära ja ongi kõik. Poisi \”isaga\” ta suhtlenud ei ole, peale seda kui rasedaks jäi.
mina küll oleks nõus seda naist aitama, meesterahvana. Tasuta.
Ikka parem kui kliinikus varandus ju maksta, mina aga saaks vastutasuks keppi.
Võidavad kõik, asi toimuks anonüümselt, ilma päris nimede teadmiseta ja kui õnnestub, siis rohkem ju kohtuma ei pea.
Olen terve, alla 40, puhas, ei joo ega suitseta, kõrgema haridusega. (elukoht Tallinn)
Võid minu meili talle anda. PS ei nalja.
ma oleks ikka sellise mehega teinud lapse keda ma TUNNEN. tean, et ta on ilus,tark, puhas, peres pole tösiseid päritavaid haigusi ja tean ka ta kogu nime, et kui laps täiskasvanuna peaks ikkagi tahtma oma isa näha, siis on võimalik ta üles otsida…. oligi selline mees olemas, aga ikkagi ei julge nii toimida, kardan et pole ise ikkagi valmis 100% ja kardan ka lapse pärast, et ta ei saa hakkama selle teadmisega, et tal isa pole….
Kõik kes teadlikud teevad lapse ilma meheta on egoistlikud. Pange ennast selle lapse asemele, kes sünnib ja kelle elust jääb alati pool puudu, teda jääb terve elu saatma tühjusetunne vähemalt pooles osas.
Mulle on jäänud mulje, et isata lapsi planeerivad need, kes ise on kenas peres üles kasvanud. Nende elu olnud turvaline ja nad nagu ei oskaks panna ennast lapse asemele ja tunda seda tühjusetunnet kui sa ei tea, kust pool sinust pärineb.
kindlasti ei ole õige, üksinda võetakse vaid lemmikloom endale. ehk peaksidki hoopis seda kaaluma või siis teine variant- võta lastekodust suurem.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mulle on jäänud mulje, et isata lapsi planeerivad need, kes ise on kenas peres üles kasvanud. Nende elu olnud turvaline ja nad nagu ei oskaks panna ennast lapse asemele ja tunda seda tühjusetunnet kui sa ei tea, kust pool sinust pärineb. [/tsitaat]
Sõbranna sai lapse 40a kunstliku viljastamise teel, ta ise kasvas ema ja veel 3 õe-vennaga peres.
Teine sõbranna kasvas ainult emaga, 32a tegi samuti kunstlikult lapse.
Seega ei vasta su teooria tõele.
Tean ühte ema, kellel 2 last, ilmselt tänu spermapangale. Ja ääretult tore perekond on, lastel on onu (ema vend siis), kellega ka perepoeg saab mehe juttu ajada ja pisike tütruk kukil ronida. Ema armastus võib teha imesid…
minu arvates on tulevase ema vanus kordades suurem probleem kui see, et laps kasvab isata. see, et 46-aastaselt tuleb naisel mõte laps saada, ei tähenda, et 46-aastaselt ta sünnitab.
üsna tõenäoliselt hakkad sina, teemaalgataja kunagi seda last kasvatama.
Lapsele on nii ema kui ka isa vaja. Kumbki ei ole asendatav.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mulle on jäänud mulje, et isata lapsi planeerivad need, kes ise on kenas peres üles kasvanud. Nende elu olnud turvaline ja nad nagu ei oskaks panna ennast lapse asemele ja tunda seda tühjusetunnet kui sa ei tea, kust pool sinust pärineb. [/tsitaat]
Pigem võiks arvata, et nende pereelu ei olnud eriti kena ja isa ei usaldata. Ei taheta oma lapsele samasugust lapsepõlve nagu endal oli.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Pigem võiks arvata, et nende pereelu ei olnud eriti kena ja isa ei usaldata. Ei taheta oma lapsele samasugust lapsepõlve nagu endal oli.[/tsitaat]
Mina olen see variant, et isa ei olnud kena, aga oma last just seetõttu isaarmastusest ilma ei suuda jätta ja ei tule mõttessegi üksinda last saada.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
