Teema: Lapse planeerimine

#3364127:

Võib-olla ma tõesti sõnastasin end ka nii jubedalt valesti, aga nt kui ollakse minu olukorras.. ja keegi ei tea, et seda planeerin, siis ju polegi mul infot kuskilt oodata kui ainult ma ei tea, ise netist lugedes ja veidike arstilt vm? Ikka ju räägitakse nendel teemadel, aga Perekool prg võttis nii tuju ära..

Tead. See võib tõesti kummaline olla. Kui teatad kõigile lähedastele suvalise koha pealt. Aga kui juhtumisi räägitakse mingis seltskonnas laste saamisest ja see jutuks tuleb siis oleks jällegi teistmoodi 🙂
Kas sul mõnda lähedast sõbrannat pole?
Kellega rohkem arutada?
See perekool on nagu Ta on..

#3365925:

Ära lase ennast häirida veidi tõredatest vastustest, sest tegelikult on paljudel siin õigus. Esiteks- kui elavad koos mees ja naine, “elu on paigas”, suhe on kena ja kõik on olemas, siis pigem tutvusringkond ka eeldab, et mingil hetkel paar lapse saab. Eraldi mingit “hakkame nüüd last planeerima” on suht ebavajalik teadaanne, see on teie kahe asi, millel te rasestumisvastaste vahendite kasutamise ära jätate, seda ei pea teised teadma.

Teiseks- rasedus võib võtta aega, paarist kuust mitmete mitmete aastateni. Loodame muidugi parimat ja muredeta triibuootust.

Kolmandaks- kui rasedus on olemas, siis on aega elu ümber seada küll ja küll, mida praegu nii hullusti ümber korraldada on. No kindlasti see, et suitsetamise võiks maha jätta enne rasestumist ja umbe ei joo ennast, aga sa ei tundu selline naine olevat nagunii ????

Paljudele on see koht siin just see, kus on sarnases seisus naised, kellega muresid ja rõõme jagada, selles suhtes on perekool olnud paljudele toeks, niiet ära meie peale kohe solvu, nad ei mõelnud seda muide pahatahtlikult, vauid pigem “olen ise selles seisus olnud” tarkusena. Ehk mõni väga hea sõbranna ka, kes samas seisus või juba ema on ja asjast teab.

Neljandaks – tekkinud rasedus saab katkeda. 1/3 rasedusi katkevad, ja seda võib absoluutselt igaühega juhtuda.
Ma ei taha öelda, et me ei tohi rääkida raseduse katkemisest ja see peaks tabu teema olema. Vastupidi. Aga enamus naisi ei taha sellest rääkida kohe vahetult pärast katkemist, vaid tahavad isiklikku privaatset leinaperioodi mõneks ajaks. Kui oled kõigile teada andnud, et nüüd on roheline tuli, on (heatahtlike) küsijate ees raske oma siseeluga toime tulla, kui näiteks eelmisel nädalal katkemist puhastamas käisid.

#3366278:

Katkemine on katkemine. Keegi ei käi katkemist puhastamas. Peetunud rasedus kutsutakse esile. Mind alati nii häirib kui peetumine ja katkemine ühte patta pannakse.

Ka pärast katkemist võib puhastus vajalik olla.

#3366278:

#3365934:

#3365925:

Ära lase ennast häirida veidi tõredatest vastustest, sest tegelikult on paljudel siin õigus. Esiteks- kui elavad koos mees ja naine, “elu on paigas”, suhe on kena ja kõik on olemas, siis pigem tutvusringkond ka eeldab, et mingil hetkel paar lapse saab. Eraldi mingit “hakkame nüüd last planeerima” on suht ebavajalik teadaanne, see on teie kahe asi, millel te rasestumisvastaste vahendite kasutamise ära jätate, seda ei pea teised teadma.

Teiseks- rasedus võib võtta aega, paarist kuust mitmete mitmete aastateni. Loodame muidugi parimat ja muredeta triibuootust.

Kolmandaks- kui rasedus on olemas, siis on aega elu ümber seada küll ja küll, mida praegu nii hullusti ümber korraldada on. No kindlasti see, et suitsetamise võiks maha jätta enne rasestumist ja umbe ei joo ennast, aga sa ei tundu selline naine olevat nagunii ????

Paljudele on see koht siin just see, kus on sarnases seisus naised, kellega muresid ja rõõme jagada, selles suhtes on perekool olnud paljudele toeks, niiet ära meie peale kohe solvu, nad ei mõelnud seda muide pahatahtlikult, vauid pigem “olen ise selles seisus olnud” tarkusena. Ehk mõni väga hea sõbranna ka, kes samas seisus või juba ema on ja asjast teab.

Neljandaks – tekkinud rasedus saab katkeda. 1/3 rasedusi katkevad, ja seda võib absoluutselt igaühega juhtuda.

Ma ei taha öelda, et me ei tohi rääkida raseduse katkemisest ja see peaks tabu teema olema. Vastupidi. Aga enamus naisi ei taha sellest rääkida kohe vahetult pärast katkemist, vaid tahavad isiklikku privaatset leinaperioodi mõneks ajaks. Kui oled kõigile teada andnud, et nüüd on roheline tuli, on (heatahtlike) küsijate ees raske oma siseeluga toime tulla, kui näiteks eelmisel nädalal katkemist puhastamas käisid.

Katkemine on katkemine. Keegi ei käi katkemist puhastamas. Peetunud rasedus kutsutakse esile. Mind alati nii häirib kui peetumine ja katkemine ühte patta pannakse.

Väga huvitav valearusaam. Mul on kaks korda rasedus katkenud ja mõlemal korral olen käinud pärast seda korduvalt ultrahelis, et kindlaks teha, kas kõik on ise ära puhastunud või on vaja sekkuda. See, et katkeb ja tekib veritsus, ei anna mingit garantiid, et kõik vajalik ise välja tuleb. Mida suurem rasedus, seda suurem tõenäosus, et organism ei tule lõpuni puhastumisega ise toime.

Mina ausalt ei oskaks väga hästi reageerida – et kas ma pean nüüd siis kuidagi eriliselt suhtuma hakkama? Pidudel alkot enam ei paku, samuti jäävad kõik toored (kala)toidud välja, kuuma sauna ka enam ei kutsu, pakun abi raskete asjade tõstmisel? Hakkan iga kuu viisakalt huvi üles näitama, et kaugel asi on? Millal esimene visiit ämmaemanda juurde? Kuhu ja kelle juurde?
Tuleb arvestada, et rasestumine võib aega võtta (minul läks esimese raseduseni 1,5 aastat) ja siis hakkavad nii mõnedki juba kahtlaselt vaatama (et äkki olete viljatud, mees on impotent jms) ja igasuguseid nõuandeid jagama (kuni detailsete kirjeldusteni, kuidas ikka seksida, et kindlapeale laps tuleb). Vanemaealised hakkavad naist süüdistama, et tarvitas alkot, rasedusvastaseid tablette, põdes noorena suguhaigusi jne. Ühesõnaga – peale sellist avalikku teadaannet oleks hea, kui 3-4 kuu pärast on juba midagi ette näidata.

Me ka proovisime ka väga pikalt last saada ja ei oleks olnud pointi sellest kohe alguses rääkida. Seda ei tea kunagi ette, kui pikalt see aega võtab.. mõnel õnnestub ühe korraga, teisel kahe aastaga, kolmandal üldse mitte.

Nüüd me tegime aga kunstliku viljastamise läbi ja mees rääkis ravi algul oma perele, et see protsess on käsil. Nad on seda laste teemat nii pikalt peale surunud jne.. ju ta siis tahtis öelda, et ärgu muretsegu, et tegeleme selle teemaga.
Mul aga lükkus protsess paar kuud edasi, sest ei saanud kohe siirdada ning ma ei suutnud nende pärimisi üldse välja kannatada. “Noh, on juba vä”, “Noh, nüüd on vä” … õudukas. Ütlesin mehele enne selgelt, et ei ole vaja sellest asjast kuulutada, aga nii palju siis sellest. Ütlesime ka vanematele, et kui vastus tuleb, küll räägime.. aga see ikkagi ei päästnud meid. Ma ei tahnud lihtsalt positiivse testi peale ka kohe uudist kuulutada.. soovisin enne siiski südametöö ka ära oodata. Päris paljudes ka katkeb rasedus ja isegi veel 6-7 nädala paiku (kahjuks mõnel ka hiljem), seega miks uudisega kiirustada.

Ja kui soovisin rääkida, et mul on olnud tüsistused jne, siis mehe ema vastas umbes nii, et: “see selleks.. mis tulemus on??”. Minu silmis oli see nii kohutav. Minu enda ema muretseb minu tervise pärast väga.. ei ole oluline vaid tulemus, aga ka see, et naine terveks jääks, mul läks aga vahepeal asi päris ohtlikuks.

M.

#3373692:

Mina olen öelnud lähimatele sõbrannadele, et mis projekt juba varsti 2 aastat käsil on.

Oleme kõik väga head sõbrad (erinevad ringkonnad veel kusjuures) ning oleme kõik omavahel vägagi avameelsed.

Kes rääkinud oma LAPist tsüsti tõttu, kes oma lahutusest, kes raskest rasedusest, kes haigest lapsest, kes juksivast tervisest, kes probleemidest mehega jnejne.

Mina olen siis öelnud, et vot siukesed lood: tulemus null ja et IVFi ei karda.

Olen ka mehele rääkinud sellest, kui avameelselt ma meie rännakust teistele pajatanud olen ning egas tal ei jäägi muud üle, kui leppida ????

Oma (õnneks väikesele) suguseltsile, nii enda kui ma mehepoolsele, pole ilmselgelt midagi öelnud, generatsioonide erinevus juba takistab mind seda tegemast.

Suhtleme muidugi sugulastega minimaalselt ka. Õnneks nendel vähestegil mõistus peas ja keegi ei torgi ka.

Emaga on see üks kord nende kahe aasta jooksul teemaks tulnud ja tema ütles ainult, et ärgu ma stressaku ja et see asi võtabki aega.

Me tegeleme ka IVF-ga paraku, ei kadesta kedagi, kes seda tegema peavad. Küll aga enne kui lähema ringi sõbrannadele sellest rääkisin, siis leppisime mehega kokku, et kas ja kellele me räägime. Mulle ei tundunud okei lähenemine, et ma räägin ja tema peab leppima sellega, et ma räägin. See ei ole minu isiklik projekt, see on meie projekt ja kui talle ei oleks see jagamine meeldinud, siis ei oleks rääkinud ka.