Teema: Lapse saamine mehe tahte vastaselt

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Mina olen naine, kellele vastu minu tahtmist ei ole last teha võimalik. Keegi siin on teistsugune?

Sest kui ma näen, et mees ei kasuta kummi, siis ma ei seksi temaga või kasutan muid vahendeid raseduse vältimiseks (valik on üsna lai).

Mees ei näe kuidagi, kas naine kasutab mingeid vahendeid või mitte, aga ta eeldab, et kui naine ju näeb, et mehel kummi pole ja see naine on nõus seksima – siis järelikult ta kasutab ise pille või plaastrit või spiraali.

Nii lihtne see ongi.

Mees ja naine on erinevad indiviidid. Kumbki vastutab enda eest ise. Mees ei taha last, mees kasutab kondoomi. Naine ei taha last, kasutab oma vahendeid.

No siis sul pole kindlasti midagi ka selle vastu, kui mees veel paari naist paralleelselt põrutab. Ta on ju ikkagi eri indiviid ja vastutab ise, see ei puutu sinusse.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Jätkuvalt: mehe tahte vastaselt pole võimalik last saada. Seksimine, vähemalt vaginaalne vahekord, võrdub alati võimalusega last saada. Mees on täiskasvanu, kes vastutab oma soovide, tegude, elu eest ise. Kui lapse saamine on 100% mittesoovitav, siis lihtsalt ei saa endale vaginaalselt vahekorda lubada! Kui soovitakse väikest riski, aga vastutuse võtmine on siiski võimalik, kasutatakse kondoomi. Teatud tingmustel saab steriliseerida. Last hoiab ära ikka see, kes last ei taha! Tore, kui teine seda ka teeb,aga enda eest vastutab ikka igaüks ise.

Jah, sa ütled praegu, et kõik naised on värdjad, kes valetavad igal sammul. Mina seda ei usu. Mulle tundub et sa ise oled selline egoistlik jobu ja just seetõttu laiendad oma kogemust kogu naissoole.

Misasja? Mis värdjad? Mis valetavad? Miks see kõik asjasse puutub? Ma kirjutasin sellest, et iga täiskasvanu vastutab enda eest ise, mis puutub siia valetamine?

täiskasvanud üksteisele üldiselt ei valeta, eriti inimesele, kelle nad on valinud kooseluks ????

Oi, see on küll hästi. Ükski mees ei peta oma naist, eks ole?

Mees nussib võõraid, naine petab kodus. Paar parajaid.
Anna andeks, aga korralikud inimesed tõesti selliseid tunda ei taha.

Täiesti nõus. Aga kogu see teema siin ilmselgelt ei käi korralike inimeste kohta.

Kägu kirjutas:

nõus. eeldusel, et mehe otsus on tagasipöördumatu.
igasugused hilisemad halamised stiilis, et olin noor ja rumal ja nüüd täiesti teine inimene, ei lähe sel juhul mitte. mis läinud, see läinud, nagu abordi puhul ju on.

Olen sinuga nõus. Aga kahjuks see ei tööta inimpsüühika eripärade tõttu. Tõde on see, et nad tulevad ikkagi pärast halama, ja laps, kes kogu elu on mõelnud, miks isa (ema) ta hülgas, ja taga igatsenud poolt oma päritolust, tahab enamasti (mitte küll alati) ikka temaga suhelda, sidet pidada, tihti tunneb ka vajadust vanaduses hoolitseda (lapsepõlve hülgamistrauma väljendus).
Niimoodi saaks praktiliselt iga mees, kes pole ikka kindel, kas just selle rasestunud naisega peret luua luua tahab (või veel pragmaatilisemalt: kes tahab oma raha endale hoida), vabapileti mitte maksta lapsetoetust, küll aga hiljem lapse ellu ennast sisse trügida jutuga “ma olen sind tegelikult kogu elu armastanud ja sinu peale mõelnud aga su ema ei lubanud mul sinuga suhelda ja ütles mulle et sul on niimoodi parem ja mina mõtlesin et tema on ju su ema küllap tema teab paremini aga minu südames oled sa alati olnud ja ma olen niiiii hirrrrrmsasti kaaaannnnnnnatanud ja iiiigatsenud ja arrrrmastan sind väga…”. Paberid pole siinkohal tähtsadki, ikka nauditakse issi- ja vanaisastaatust, samal ajal kui lapse üles kasvatanud naine ja võibolla ka isarolli täitnud mees vaatavad lolli näoga pealt. Aga lapsele (olgu või täiskasvanu) ju välja ilmunud isa/”isa” (ema/”ema”) keelata ei saa.
Lugege mõtlemapanevaid stoorisid: https://anonymousus.org/stories/

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

nõus. eeldusel, et mehe otsus on tagasipöördumatu.
igasugused hilisemad halamised stiilis, et olin noor ja rumal ja nüüd täiesti teine inimene, ei lähe sel juhul mitte. mis läinud, see läinud, nagu abordi puhul ju on.

Olen sinuga nõus. Aga kahjuks see ei tööta inimpsüühika eripärade tõttu. Tõde on see, et nad tulevad ikkagi pärast halama, ja laps, kes kogu elu on mõelnud, miks isa (ema) ta hülgas, ja taga igatsenud poolt oma päritolust, tahab enamasti (mitte küll alati) ikka temaga suhelda, sidet pidada, tihti tunneb ka vajadust vanaduses hoolitseda (lapsepõlve hülgamistrauma väljendus).
Niimoodi saaks praktiliselt iga mees, kes pole ikka kindel, kas just selle rasestunud naisega peret luua luua tahab (või veel pragmaatilisemalt: kes tahab oma raha endale hoida), vabapileti mitte maksta lapsetoetust, küll aga hiljem lapse ellu ennast sisse trügida jutuga “ma olen sind tegelikult kogu elu armastanud ja sinu peale mõelnud aga su ema ei lubanud mul sinuga suhelda ja ütles mulle et sul on niimoodi parem ja mina mõtlesin et tema on ju su ema küllap tema teab paremini aga minu südames oled sa alati olnud ja ma olen niiiii hirrrrrmsasti kaaaannnnnnnatanud ja iiiigatsenud ja arrrrmastan sind väga…”. Paberid pole siinkohal tähtsadki, ikka nauditakse issi- ja vanaisastaatust, samal ajal kui lapse üles kasvatanud naine ja võibolla ka isarolli täitnud mees vaatavad lolli näoga pealt. Aga lapsele (olgu või täiskasvanu) ju välja ilmunud isa/”isa” (ema/”ema”) keelata ei saa.

Saab ikka keelata, kui last korralikult kasvatada. Ega isa pole see, kes eostab, isa on see kes kasvatab.

Kägu kirjutas:

Mees ei näe kuidagi, kas naine kasutab mingeid vahendeid või mitte, aga ta eeldab, et kui naine ju näeb, et mehel kummi pole ja see naine on nõus seksima – siis järelikult ta kasutab ise pille või plaastrit või spiraali.

Nii lihtne see ongi.

Huvitav, miks nad ei eelda, et naine on valmis rasestuma ning soovib seda meest hiljem “lüpsma” hakata?

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Mulle endiselt näib, et küsimus peab olema empaatiavõime puudumises antud olukorras. Kui naine suudaks end panna mehe rolli (jättes, taaskord, kõrvale selle: ise oled süüdi, kumm, kumm ja mina kasutan selle võimaluse nüüd ära, sest see on minu võimuses, vot! ja tõmban sulle koti pähe ja sina, loll, hakkad maksma nii mis koliseb mulle ka veel! etc) ja kujutaks ette, et sulle sunnitakse peale laps, keda sa ei ole soovinud, kuid kes on su liha ja veri; kelle emaga sa ei soovi ühust elu jagada ega peret luua – siis mis tunne oleks sellise pettuse osaks langeda? Ja mis tunne peaks olema lapsel, kelleni loo taust varem või hiljem jõuab.

Miks ronib üks mees voodisse naisega, kellega ta soovi elu jagada ega peret luua? Kas see teguviis on naise suhtes eetiline? Sest ta lihtsalt kasutas ära võimaluse naise voodisse ronida? Mis tunne on sel naisel, keda on ainult ära kasutatud?

Kägu kirjutas:

Point on lühidalt öeldes eetikas. Ei ole eetiline kellegi teise tahte vastaselt võtta ainuisikuliselt otsuseid vastu nii olulises asjas, nagu seda on uue elu loomine, teha seda läbi pettuse ja sealjuures ignoreerides ka selle uue elu potentsiaalseid perspektiive, soove ja vajadusi.

Kas abordi nõudmine on mehe poolt eetiline? Kas ta toetab seda naist, kellega ta peret luua ei soovinud, moraalselt? Või peseb lihtsalt oma käed puhtaks?

Suhe on kahe inimese vahel. Kui nad ei ole suutnud omavahel kokku leppida, et kohtuvad ainult lõbutsemise eesmärgil, siis selle asemel, et naist labaselt ära kasutada, on mehel kõik võimalused seda suhet voodini mitte viia (mis oleks naise suhtes eetiline) ja otsida endale keegi teine. Kui juba mees on naise suhtes ebaeetiliselt käitunud, siis mis õigusega ta ootab, et naine tema suhtes eetiliselt käitub? Kui juba point eetikas on, siis arutatagu mõlema poole eetilise käitumise üle.

See on nüüd kõnealusest teemast mööda, aga ..
Kas saan õigesti aru, et selline võimalus on välistatud, et seks toimub mõlemapoolse soovi ja sealjuures mitte tõsise suhte foonil? Kõik peavad koguaeg tõsises suhtes olema, niisama lõbutseda ei tohi? Ja kindlasti on mees see, kes on naise voodisse vedanud? Ja kindlasti naisel oli lootus pere luua selle mehega ja halb mees ei tahtnudki peret ja last jne? Miks see kaalukauss kuidagi alati mehe jaoks negatiivses plaanis kaldu on?
Kas selle peale ei ole tuldud, et on väga palju inimesi – mehi, naisi – kes ei otsi tõsist suhet, kuid seksida soovivad kõik ju? Kas siis ei tohikski ehk seksida, ainult abielus olles ja lapsi soovides tohib seksida? Ainult ühe partneriga tohib seksida? Või siis peaks masturbeerima üks?

Veelkord, see ei puutu otseselt entud topicu alla, aga tõesti tekkisid sellised küsimused.

Absoluutselt võib! Aga MÕLEMAD POOLED peavad olema valmis vastutuseks, kui midagi mitteplaanitut juhtub.
“Aga ma ei tahtnud ju!” ei ole rasestumisvastane vahend!
Mis piiritust usaldusest, aususest ja eetikast juhusuhete puhul rääkida saab? Siin kehtib veel eriti põhimõte: Igaüks vastutab enda eest. Ja probleeme pole.
Aga kui ei saanudki last, said AIDS-i? Jah, teoreetiliselt on võimalik nakataja kohtusse anda ja ehk valurahagi saada. Aga see ei tee ju sind terveks!

Üllatavalt feodaalse või lausa suguharuliku mõtlemise esindajad on siin paljud naised – seks ja PERE ja peret TAHTMA .. no ma ei tea, seks eriti tänapäeval ja peremõiste on neist aegadetagustest sajanditest ikka hoopis teistsuguseks muutunud.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Mulle endiselt näib, et küsimus peab olema empaatiavõime puudumises antud olukorras. Kui naine suudaks end panna mehe rolli (jättes, taaskord, kõrvale selle: ise oled süüdi, kumm, kumm ja mina kasutan selle võimaluse nüüd ära, sest see on minu võimuses, vot! ja tõmban sulle koti pähe ja sina, loll, hakkad maksma nii mis koliseb mulle ka veel! etc) ja kujutaks ette, et sulle sunnitakse peale laps, keda sa ei ole soovinud, kuid kes on su liha ja veri; kelle emaga sa ei soovi ühust elu jagada ega peret luua – siis mis tunne oleks sellise pettuse osaks langeda? Ja mis tunne peaks olema lapsel, kelleni loo taust varem või hiljem jõuab.

Miks ronib üks mees voodisse naisega, kellega ta soovi elu jagada ega peret luua? Kas see teguviis on naise suhtes eetiline? Sest ta lihtsalt kasutas ära võimaluse naise voodisse ronida? Mis tunne on sel naisel, keda on ainult ära kasutatud?

Kägu kirjutas:

Point on lühidalt öeldes eetikas. Ei ole eetiline kellegi teise tahte vastaselt võtta ainuisikuliselt otsuseid vastu nii olulises asjas, nagu seda on uue elu loomine, teha seda läbi pettuse ja sealjuures ignoreerides ka selle uue elu potentsiaalseid perspektiive, soove ja vajadusi.

Kas abordi nõudmine on mehe poolt eetiline? Kas ta toetab seda naist, kellega ta peret luua ei soovinud, moraalselt? Või peseb lihtsalt oma käed puhtaks?

Suhe on kahe inimese vahel. Kui nad ei ole suutnud omavahel kokku leppida, et kohtuvad ainult lõbutsemise eesmärgil, siis selle asemel, et naist labaselt ära kasutada, on mehel kõik võimalused seda suhet voodini mitte viia (mis oleks naise suhtes eetiline) ja otsida endale keegi teine. Kui juba mees on naise suhtes ebaeetiliselt käitunud, siis mis õigusega ta ootab, et naine tema suhtes eetiliselt käitub? Kui juba point eetikas on, siis arutatagu mõlema poole eetilise käitumise üle.

See on nüüd kõnealusest teemast mööda, aga ..
Kas saan õigesti aru, et selline võimalus on välistatud, et seks toimub mõlemapoolse soovi ja sealjuures mitte tõsise suhte foonil? Kõik peavad koguaeg tõsises suhtes olema, niisama lõbutseda ei tohi? Ja kindlasti on mees see, kes on naise voodisse vedanud? Ja kindlasti naisel oli lootus pere luua selle mehega ja halb mees ei tahtnudki peret ja last jne? Miks see kaalukauss kuidagi alati mehe jaoks negatiivses plaanis kaldu on?
Kas selle peale ei ole tuldud, et on väga palju inimesi – mehi, naisi – kes ei otsi tõsist suhet, kuid seksida soovivad kõik ju? Kas siis ei tohikski ehk seksida, ainult abielus olles ja lapsi soovides tohib seksida? Ainult ühe partneriga tohib seksida? Või siis peaks masturbeerima üks?

Veelkord, see ei puutu otseselt entud topicu alla, aga tõesti tekkisid sellised küsimused.

Absoluutselt võib! Aga MÕLEMAD POOLED peavad olema valmis vastutuseks, kui midagi mitteplaanitut juhtub.
“Aga ma ei tahtnud ju!” ei ole rasestumisvastane vahend!
Mis piiritust usaldusest, aususest ja eetikast juhusuhete puhul rääkida saab? Siin kehtib veel eriti põhimõte: Igaüks vastutab enda eest. Ja probleeme pole.
Aga kui ei saanudki last, said AIDS-i? Jah, teoreetiliselt on võimalik nakataja kohtusse anda ja ehk valurahagi saada. Aga see ei tee ju sind terveks!

Laps ei ole mingi probleem või komplikatsioon. Laps on eraldiseisev inimene, kes ei saa endale vanemaid valida, veel vähem sootuks sündimast loobuda. Ei ole õige rääkida vastutusest siinkohal, veel vähem vastutuse panemisest teisele poolele, kui tegemist on planeerimata ja ühelt poolt soovimatu juhtumiga.

Vastutust ei pandagi teisele poole, vastutus võetakse endale seksides ise! Pole valmis vastutama, hoiad tilli püksis. Seks ei ole inimõigus!

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Ja algas jälle jutt kummist jne, ehkki ma juba teemaalgatuses üritasin seda ennetada.

Point on lühidalt öeldes eetikas. Ei ole eetiline kellegi teise tahte vastaselt võtta ainuisikuliselt otsuseid vastu nii olulises asjas, nagu seda on uue elu loomine, teha seda läbi pettuse ja sealjuures ignoreerides ka selle uue elu potentsiaalseid perspektiive, soove ja vajadusi.

See on lihtsalt nii alatu manööver, et tõesti tekib küsimus selliselt talitavate inimeste eetikakoodeksi olematuse osas.

Mulle endiselt näib, et küsimus peab olema empaatiavõime puudumises antud olukorras. Kui naine suudaks end panna mehe rolli (jättes, taaskord, kõrvale selle: ise oled süüdi, kumm, kumm ja mina kasutan selle võimaluse nüüd ära, sest see on minu võimuses, vot! ja tõmban sulle koti pähe ja sina, loll, hakkad maksma nii mis koliseb mulle ka veel! etc) ja kujutaks ette, et sulle sunnitakse peale laps, keda sa ei ole soovinud, kuid kes on su liha ja veri; kelle emaga sa ei soovi ühust elu jagada ega peret luua – siis mis tunne oleks sellise pettuse osaks langeda? Ja mis tunne peaks olema lapsel, kelleni loo taust varem või hiljem jõuab.

Milleks selliseid alatuid nükkeid teha?

Miks sa arvad, et on tegu mingi alatu manöövriga? Naine võis lihtsalt hooletu olla, kas tahad öelda, et mehed kunagi pole?
Või siis rumal – ei teadnud, et näiteks kõhulahtisus, teised ravimid võivad vähendada tablettide toimet.
Samuti ei pruukinud vahendid toimida, see võimalus on täiesti olemas. Juba seetõttu on aalti mõtet kondoomi kasutada, topeltkaitse on kindlam.
Ja lõpuks: miks keppida, ja veel kondoomita mingit alatut, ebausaldusväärset tibi? Ärge tulge rääkima, et mees kosis pärast pikaaegset tutvust ausa, suurepärase, kohusetundliku jne neiu ja siis kasutas see teda alatult ära!
Mis puudutab tõelist alatust, siis seda esineb meeste seas seoses lastega ikka rohkem. Karma? Kui palju on mehi, kes ise väga lapsi tahavad, aga uue tibi leidmisel neist enam midagi kuulda ei taha?

Kui juhtus õnnetusena, hooletusena, siis arutatakse tekkinud olukorda meespoolega ja kui mees ei ole nõus, siis paraku tuleb lapsesaamise plaan maha matta. Nii lihtne see ongi.

Siis on laps juba olemas, mitte alles plaan! “Ei taha” ei ole rasestumisvastane vahend! Tahaks näha, kui varmad oleksid mehed sellist plaani mahajätmist teostama, kui see toimuks nende kehaga? Rasestumisvastased tabletid meestele ei jõudnud turule, sest need põhjustasid ebameeldivusi…
Kaks täiskasvanut otsustasid seksida, hooletuse või õnnetuse tõttu ei olnud tulemus ootuspärane. Ja vastutab vaid üks?

Kägu kirjutas:

Saab ikka keelata, kui last korralikult kasvatada.

Esiteks: ei TOHI keelata. Kui laps juba sellises olukorras on, kus ta tunneb huvi oma bioloogilise isa vastu (mõned tõesti ei tunne huvi ega soovi), siis ei tohi talle mingil juhul seda keelata, ka mitte emotsionaalse väljapressimise teel. Tegemist on väga sügavate identiteediküsimustega, mida ei ole õigust kellelegi keelata. Laps ei ole asi, vaid kahe geenikomplekti ühinemise tulemus ja ime.

Kägu kirjutas:

Ega isa pole see, kes eostab, isa on see kes kasvatab.

Vaata see on üks väga, väga naiivne arvamus. Jah, see lause kõlab nii ilusti ja õilsalt, kuid tegelikkuses on olemas nähtus nimega bioloogia. Vere kutse on ääretult võimas, ja paljud pärisvanematest (mistahes põhjusel) lahutatud lapsed ei saagi kunagi päris terveks, see fakt jääb neid alatiseks piinama ja paneb tundma tühikut. Nende elus on midagi lootusetult puudu, ükskõik kui head on need vanemad, kes neid kasvatavad.

Kui tahad selles osas oma maailmapilti laiendada ja nii piinlikult naiivsete avalduste tegemist edaspidi vältida, siis loe näiteks seda lühikeste lugude kogumikku, mille lingi andsin juba eelmises postituses (mitte ainult esimene lehekülg, seal on sadu lugusid) https://anonymousus.org/stories/ .

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Hollandis juba aetaksegi sooneutraalset abordiseadust. Selle järgi on ka mehel õigus abordiks. Kolme kuu jooksul alates hetkest kui mees sai teada või pidi teada saama sündivast lapsest, on tal õigus sellest lahti öelda.
Naine tehku mis tahab, see on siis ainult tema laps.
Minu meelest õiglane.

Väga nõus sellise seadusega.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Mulle endiselt näib, et küsimus peab olema empaatiavõime puudumises antud olukorras. Kui naine suudaks end panna mehe rolli (jättes, taaskord, kõrvale selle: ise oled süüdi, kumm, kumm ja mina kasutan selle võimaluse nüüd ära, sest see on minu võimuses, vot! ja tõmban sulle koti pähe ja sina, loll, hakkad maksma nii mis koliseb mulle ka veel! etc) ja kujutaks ette, et sulle sunnitakse peale laps, keda sa ei ole soovinud, kuid kes on su liha ja veri; kelle emaga sa ei soovi ühust elu jagada ega peret luua – siis mis tunne oleks sellise pettuse osaks langeda? Ja mis tunne peaks olema lapsel, kelleni loo taust varem või hiljem jõuab.

Miks ronib üks mees voodisse naisega, kellega ta soovi elu jagada ega peret luua? Kas see teguviis on naise suhtes eetiline? Sest ta lihtsalt kasutas ära võimaluse naise voodisse ronida? Mis tunne on sel naisel, keda on ainult ära kasutatud?

Kägu kirjutas:

Point on lühidalt öeldes eetikas. Ei ole eetiline kellegi teise tahte vastaselt võtta ainuisikuliselt otsuseid vastu nii olulises asjas, nagu seda on uue elu loomine, teha seda läbi pettuse ja sealjuures ignoreerides ka selle uue elu potentsiaalseid perspektiive, soove ja vajadusi.

Kas abordi nõudmine on mehe poolt eetiline? Kas ta toetab seda naist, kellega ta peret luua ei soovinud, moraalselt? Või peseb lihtsalt oma käed puhtaks?

Suhe on kahe inimese vahel. Kui nad ei ole suutnud omavahel kokku leppida, et kohtuvad ainult lõbutsemise eesmärgil, siis selle asemel, et naist labaselt ära kasutada, on mehel kõik võimalused seda suhet voodini mitte viia (mis oleks naise suhtes eetiline) ja otsida endale keegi teine. Kui juba mees on naise suhtes ebaeetiliselt käitunud, siis mis õigusega ta ootab, et naine tema suhtes eetiliselt käitub? Kui juba point eetikas on, siis arutatagu mõlema poole eetilise käitumise üle.

See on nüüd kõnealusest teemast mööda, aga ..
Kas saan õigesti aru, et selline võimalus on välistatud, et seks toimub mõlemapoolse soovi ja sealjuures mitte tõsise suhte foonil? Kõik peavad koguaeg tõsises suhtes olema, niisama lõbutseda ei tohi? Ja kindlasti on mees see, kes on naise voodisse vedanud? Ja kindlasti naisel oli lootus pere luua selle mehega ja halb mees ei tahtnudki peret ja last jne? Miks see kaalukauss kuidagi alati mehe jaoks negatiivses plaanis kaldu on?
Kas selle peale ei ole tuldud, et on väga palju inimesi – mehi, naisi – kes ei otsi tõsist suhet, kuid seksida soovivad kõik ju? Kas siis ei tohikski ehk seksida, ainult abielus olles ja lapsi soovides tohib seksida? Ainult ühe partneriga tohib seksida? Või siis peaks masturbeerima üks?

Miks peaks seksuaalvahekord, mis ei kaasa abielu, pereelu, laste saamise plaane jne, olema ebaeetline? Seks on ebaeetiline? Või mida sa täpsemalt öelda tahad? Ikkagi seda, et seksida on eetiline ainult suure armastuse ja pere loomise käigus? Kõigi inimeste jaoks ei ole seks “püha asi”, mida ainult abieluvoodis harrastada. ???? Ja muuseas, seda enam ja seda arvesse võttes ongi eriti veider, et peale toimunud suguühet tuleb õrnem pool teatisega, et TEMA saab nüüd lapse, nui neljaks.

Veelkord, see ei puutu otseselt entud topicu alla, aga tõesti tekkisid sellised küsimused.

Mina olen keegi teine, aga minu arvates on seks seksi pärast haiglane, enamgi veel, et sellel võivad olla tagajärjed lapse näol.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kuna aiman, et teema (suitsiidi plaaniv appikarje siin), kuhu kirjutasin alloleva oma seisukoha, kustutatakse ära, siis kopeerin siia üle eraldi teemana (kuna vääribki eraldi teemat).

Kägu kirjutas:
Kas saame õigesti aru, et saad lapse? See on ju kõige suurem õnn maailmas! Miks selliseid mõtteid mõtled siis? Tule ometi mõistusele ja hakka vastutama enda ja väikese inimese elu eest. Ei ole maailmas suuremat õnne kui laps(ed).

Minu seisukoht
See on ikka väga veider jutt! Aseta end korraks mehe rolli, kes pole last soovinud (jätkem siinkohal kõrvale, et “it takes 2 2 tango” jne) ja sind seatakse lihtsalt fakti ette! Mis “kõige suurem õnn maailmas”? Vastu sinu tahtmist?! Ja arvestades, et mitte kõik inimesed ei soovi lapsi ega meeldi lapsed.

Olen alati mõelnud seda naiste võimu selle koha pealt, et naine lihtsalt otsustab, et tahab last ja jääb rasedaks ja mehel pole mitte muhvigi öelda – see on ülimalt ebaõiglane!

Lapse saamine PEAB olema kahepoolne soov ja otsus! Ja mitte ainult lapsevanemate seisukohalt, vaid ka lapse omalt – lapselt võetakse juba eos võimalus normaalst pereelu elada ja ehk isegi võimalik isa osalemine selles projektis. Ülimalt masendav. Laps ei ole ema isiklik privaprojekt ometi!

Seega ma saan sellest mehest selle koha pealt suurepäraselt aru.

Ja see tavaline jutt, et “ise oled süüdi, et kummi ei kasutanud, nüüd vastuta” – see on tegelikult täielik nonsens – kui pole olnud kokkulepet, et saame koos lapse, hakkame emaks-isaks, loome pere, eostame järeltulija, siis naise otsus laps saada ilma mehe nõusolekuta liigitub sulaselgeks pettuseks ja labaselt väljendudes mehe “lohku tõmbamiseks”. Mida võiks oodata sellise lapse või üldse sellise “pere” (loe: ema ja tema projekt “minu laps” – mitte keegi pole kellegi omand) elust, mis on juba algusest peale rajatud pettusele? Mõelge naised sellele, enne kui mehe tahtevastaselt lapsi saama kukute. Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks.

Olen naine kellel on üks laps.

Hollandis juba aetaksegi sooneutraalset abordiseadust. Selle järgi on ka mehel õigus abordiks. Kolme kuu jooksul alates hetkest kui mees sai teada või pidi teada saama sündivast lapsest, on tal õigus sellest lahti öelda.
Naine tehku mis tahab, see on siis ainult tema laps.
Minu meelest õiglane.

Ei ole absoluutselt õiglane. See tähendab ju, et mehel on soovimatu raseduse suhtes 0 vastutust, st kõik, mis juhtub, juhtub naise elu ja kehaga. Kui see on tõesti päris seadus, mitte mingite ringikeppivate meeste unelm, siis ma imestan kohe väga.