Mind huvitab, kuidas olete teie jõudnud otsusele, et nüüd on just õige aeg last saada?
Kuna mul endal on mõned kahtlused ja kõhklused, siis küsin teie tunnete kohta, mis teid sellel tähtsal otsustamise hetkel on valdanud, et nüüd…?
mingil hetkel tuli tunne, et nüüd on õpitud, töötatud, reisitud, trallitatud küll ja küll. Aina rohkem ja rohkem jääb pilk tänaval väikeste beebide (perede) peale ja nii see otsus sünnib.
Oleneb, milles sul on kahtlused ja kõhklused ? Kas selles, et sa ei ole veel kindel, kas oled valmis emarolli täitma või siis kahtled, kas materiaalselt jms hakkama saaks ? Või siis mingis muus asjas kahtlused ?
mina lõpetasin ülikooli ja otsustasime mehega,et on õige aeg ja vanus last teha!! enne seda koguaeg jäi pilk beebide peale,sõbradel ka olid juba pisikesed lapsed, imetlesin neid koguaeg,naudisin=) kui filmides nägin lapsi,kohe pisar oli silmas, et nii armsad nad on ja tahan ka endale, et olla õnnelik ema!=) unistasime mehega,kuidas jalutame koos,mängime jne jne…ja oligi otsus tehtud! poja varsti saab 2a. =) eks Sa pead ise tundma, kas tahad juba ema olla,palju aega kodus veetma,perega.
Eks ikka siis, kui haridus käes, töö olemas, eluase ka. Ja kui on juba tahtmist väikese inimese vajadusi vähemalt mõne aasta enda omadest ettepoole seada, ehk siis mõni Madonna kontsert või Egiptuse-reis võib vahele jääda.
Lihtsalt tuli meeletu titeisu. Mees oli kõrval tubli ja edukas ja hooliv.
Minul tuli see titeisu nagu välk selgest taevast. Olime mehega 8 aastat koos olnud pidutsenud, reisinud, eluaseme soetanud jne. Ei märganud ma ennem lapsi tänaval ega kuskil, kokkupuude väikeste lastega puudus üldse. Lihtsalt tuli tahtmine ja mees oli ka nõus. Kunagi ei kahelnud kas see õige otsus ja kas saan hakkama. Nii mõnigi kommmenteeris, et ei kujuta mind emana ette. Aga ise ma kujutasin küll ja saan väga hästi hakkama (laps kohe 3 aastane). Nüüd plaanerime teist last, kes jääb ka viimaseks.
Aga nii palju võin öelda küll, et minu abikaasa on ainuke mees, kellega ma kunagi lapsi olen tahtnud. 21 aastaselt oli minu suurim hirm rasestuda aga 28 aastaselt olin juba lapse saamiseks valmis.
ei ole kunagi lapsi armastanud ega soovinud, aga kuna mees väga tahtis, siis olin lihtsalt nõus lõpuks
[small]Nescafe kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Minu meelest on see ääretult tobe kui seatakse tingimuseks eluase.Kui ikka soovi ja muid võimalusi on, kindel kaasa kõrval siis on täiesti okei ka üürikasse laps sünnitada.
Meie nt ostsime eluaseme kui laps oli 1,5a vana, ei ütleks küll, et see 1,5a üürikas tal nüüd kuidagi kehvem elu oli kui nüüd isiklikus elukohas. [/tsitaat]
Üürikas on ju ka eluase! See on siin meie kohalik hullus, et igaühel peab oma kinnisvara olema.
Vanemate toanurgas või ühikas teistega ühes toas küll kuigi mugav pole. Ei endale ega teistele.
Meil tahtis laps ise tulla – kasutasin vaskspiraali, jäin rasedaks. Teine oli tööõnnetus 1,7 aastat hiljem. Praeguseks oleme koos olnud 9 aastat ja peres kasvamas 2 toredat last – tütar ja poeg. Rohkem ei planeeri 🙂 Oleme õnnelik perekond. Selline lugu siis elust enesest
esimese lapse sain 19a, see oli ,,Ups” ja polnud kunagi tahtnud emaks saada aga siiski sünnitasin. Teine laps oli küll tulevikus planeeritud aga jäin kiiresti rasedaks, ju siis pidi nüüd tulema (9a)hiljem. Kuid teise lapse soov oli mul juba mingi 4-5a, lihtsalt polnud meest kellega ma oleksin tahtnud kuid nüüd olen leidnud mehe kellega olla õnnelik ja kellele suurima heameelega lapse kingin.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma ei teagi millest need kahtlused tulevad, ilmselt ülemõtlemine 🙂 Meil on olemas kodu, töö, oleme ka abielus. Raha pole kunagi olnud liiga palju, aga oleme ikka toime tulnud. Samuti vaatan heldinult väikeseid lapsi. Ilmselt tekitabki kõhklust see kas ma saan hakkama(eriti siis kui mees on tööl ja peaksin beebiga üksinda majandama), emaroll tundub minu jaoks midagi müstilist ja vastutust kogu eluks.[/tsitaat]
Emadus on nii ürgne ja looduslik ja bioloogiline värk inimese sees, et üle mõelda ei maksa.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
