Teema: lapse sõber sageli meil külas, aga vastu ei kutsu

Meil samasugune olukord – tüdrukul käib sõbranna külas, tüdruk ise on ainult paar korda sõbranna juures olnud. Minul pole selle vastu midagi – käituvad siin korralikult, pahandusi ei tee. Aga tüdruku jutust selgus, et sõbranna häbeneb natuke oma kodu. Kõik on muidu puhas ja korras, aga ruumi on väga vähe (2-toaline ja 4 inimest). Meil samas on aed, kus ilusa ilmaga hea mängida, ja lemmikloomad (sõbrannal neid pole). Täiesti loogiline, et sel juhul eelistatakse siia tulla.

mina oleks üks selline ema, kes püüab viia miinimumini oma lapse mängukaaslase külaskäike. Kuna naabrid, siis oma lapse luban nende õuele mängima, naabripoiss väga kutsub alatasa. Aga miks enda juurde ei taha? Sest see poiss alatasa lõhub, kisub, lärmab. Alati läheb midagi katki. Viimati pistis ta puupulga mu auto lukuauku. Eelviimasel korral ajas poisi arvuti tõeliselt sassi, mees tük aega sättis asju pärast tagasi jne. Lihtsalt laps ei oska korraölikult käituda ja mul on lihtsam teda mitte kutsuda. Paraku.

Kui vanad need lapsed teises peres on? Asi võib olla tõesti selles, et seal palju lapsi ja emal on lihtsalt emotsionaalselt raske. Elu on näidanud mitme lapsega peres ka seda, et kui ühele tuleb sõber külla, siis teised on ka elevuses ja tahavad tähelepanu ja kaasamist, aga sõbrad ei taha (eriti kui teised lapsed on väiksemad) ja siis tuleb jälle jonn ja nutt ja pahandus.

Siiski peaks teise lapse ema suhtuma olukorda teadlikult ja lapse sõpra ikkagi enda juurde kutsuma, sest vastasel juhul kaob teisel poolel soov tema last võõrustada, lapsed ei ole rumalad, sinu oma hakkab ka varsti järeldusi tegema.

Ise olen aastaid tagasi sama olukorda kogenud. Meil veel nii, et naabritega, mõlemil, oli aastaid tagasi 3 väikest last. Meie pojad said väga hästi läbi ja lausa 2 suve ei teinud ma numbrit, et naabripoiss ainult meie juures oligi. Vahel tuli isegi koos noorema õega. Hoidsime, tegelesime, toitsime. Mitte kunagi ei kutsutud sinna. Tegemist igati normaalsete inimestega, kel maja korras ja õu ilus. Lõpuks, kolmandal suvel, kui minu laps ükskord ise nende juurde läks kui lapsed olid õues (nende lapsed tulid lõpuks kogu aeg ise meie juurde, igal ajal), saadeti ta sealt koju tagasi. Vot siis sai mul küll. Lisaks arenes naabripoiss kuidagi vägivaldseks, tegi meil palju pahandust. Pigistasin silma kinni, kuni lõpuks tõepoolest sellest ühepoolsest värgist kõrini sai. Laps oli siis 8aastane ja ütles ise ka, et nii on ikka väga imelik.
Rohkem naabrilapsi enda juurde ei lubanud.
Poiss leidis uue sõbra, kellega on külaskäimine ikkagi vastastikune. Ka ööbimine. Kord meil, siis neil.

Kui laps tahaks külla, siis las küsib ise oma sõbra käest (teeb ettepaneku) ja sõber oma vanematelt. Las planeerivad ise. Kui tekib tõrge, siis õpeta last, kuidas ta võiks viisakalt, aga tõhusalt end kehetestada.

Meil on nii, et kummagi (10a ja 11a) lapse sõbrad kogunevad peamiselt meiele. Sama seltskond (sõpruskond kattub osaliselt) lähevad aruharva kellegi teise poole. Kusjuures kõikide vanemad paistavad lahked ja toredad. Lapsed ise väidavad, et teiste juures on igav ja pole midagi teha. Kusjuures meil on arvutikeeld ja koristamisnõue (teistel lastel paistab olevad suht vaba neis valdkondades) Aga noh kui suure kambaga ei mängita, siis püsib ka kord majas, polegi vaja koristada.

Ka minu näide on omaenda lapsepõlvest. Meil paljulapseline pere (kokku 5 last), pidevalt oli kodus lärm ja toad korrast ära, ema närviline ja väsinud, külalisi muidu ka ei kutsutud. Siiski olid sõbrannade emad rahul, et ma nende juures külas käisin. Mu kahe pinginaabri emad hästi rahul, et ma nende tütre kõrval istusin – tundi ei seganud, ise õppisin puhtalt viitele, vajadusel seletasin asju ja pinginaabrite hinded läksid ka järjest paremaks:)

Lapsed ei saa vahel ise midagi parata, et oma koju ei saa või ei lubata sõpru kutsuda.

Siiamaani olen oma pojal sõpru lubanud igapäevaselt külla kutsuda, kuid ma beebiga koduseks jään, siis ei tea, kas ma seda kampa ikka nii iga päev näha tahaks… Niigi ei saa öösel magada.

Mina olen sellise lapse ema,kes ise külas käib. Paar tänavat edasi on tal suur kamp tema vanuseid poisse. Nii eestlasi kui venelasi. Ja sinna ta siis läheb hommikul ja tuleb õhtul. Vahepeal käib kodus söömas või jätsiraha küsimas. Meie juures lapsi eriti ei käi, kuna elame paneelikas ja siin pole neil kuskil mängida.Keelanud meile tulla ma pole. Lisaks puuduvad meil kodus igasugused Wiid ja pleistad ja xboxid- neil hakkab meil igav. Samas soovin ma pigem seda, et lapsed õues mängiksid mitte pidevalt toas ei istuks. Paar korda on poisid ka meile ööseks jäänud, ega mul selle vastu midagi pole kuni nad oma toas püsivad.

Lisaks eelpoolöeldule – lapsed tahavad külla sinna, kus neil on midagi teha. No näiteks kui ühel sõpradest on aed batuudiga jms ja teine elab korteris, siis loomulikult tahavad nad aias mängida. Mõnel lapsel pole kohe mitte midagi huvitavat kodus, siis ei taha teised talle eriti külla minna ning ta ise tikub teistele külla, kohe ei tahagi teisi endale külla, sest enda juures on nii igav, aga teiste juures asjad, mida tal pole.

Meie üheaastasel tütrel hakkas mu sõbranna 10 aastane poeg tihedalt külas käima. Olin üllatunud, aga ei takistanud, kui poiss jälle helistas, et kas tohib külla tulla.

Kui siis ainsa korra aastas ise neile koju külla sattusime, selgus miks poiss kogu aeg meie poole kippus. Sõbrants oli puhtusefriik ning keelanud oma lapsel kodus mängimise ära. Poiss ei saanud kodus üldse mängida, ja kui meie laps sinna külla läks, ei tohtinud temagi ei istuda ega astuda.

Eks need laps-külalised pisut väsitavad ole:) ja seega on vanematel muidugi mugavam saata omad lapsed pigem \”jalust ära\”. Samas aus oleks siiski, kui lapsed enam-vähem vaheldumisi külas käiksid. Ning loomulikult võiksid lapsed harjuda peale mängimist tekkinud segadust ka koos koristama. Mitte nii, et kümnene poiss tuleb meile ja mängib ja lahkub, ning mina siis südaöösel koristan lastetoa põrandal kogu seda lõbu:P

Meil on ka nii, et tuttavad sageli helistavad, et nad nüüd tulevad lastega külla. Jah, meil on suurem elamine kui enamikel sõpradel aga sellegipoolest tahaks ka minu lapsed sagedamini vastukülaskäigul käia kui kord aastas. see pole kellegi põhjendus, et meil on suurem elamine – ega see ei tähenda seda, et meie peakski kogu aeg külalisi vastu võtma. Ja nii mina ei oska – et helistaks ise ja ütleks, et siit me tuleme.

Mul on näiteks isegi täiskasvanuna sõber, kes sel juhul, kui mina helistan, räägib pool tundi, aga kui tema helistab siis laseb üks-kaks korda kutsuda 🙂 nii, et ma mitte mingil juhul vastu võtta ei jõua!

Inimesed on erinevad, see miks omavahel sõbrustatakse – laps või täiskasvanu – ei sõltu ainult ühest faktorist. See kelle juures käiakse või kes maksab telefonikõned on muidugi midagi, aga ühised huvid, sarnane ellusuhtumine, huumorimeel jne jms, need on need, mis teevad suhtest sõpruse.
Mina olen oma sõbrale küll andeks andnud selle pisikese veidruse.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Aga kas sa pole mõelnud variandile, et ära lihtsalt helista talle tagasi. Las helistab uuesti. Kui väidab, et ta sulle enne helistas, siis ütle imestunult: ei tea, minul küll telefonis mingit jälge pole – võibolla sa ei lasknud piisavalt kaua heliseda… :P[/tsitaat]

Ikka olen , vist isegi proovinud kunagi ammu, aga üldiselt on mul lihtsam vägikaika vedamise asemel sõber olla ja tema (ainsa) veidrusega leppida.

mina ka ei taha üldjuhul poisi sõpru enda poole, sest meil väike tita kodus ja tahan olla oma perega ja rahus, et ei peaks tegelema veel teiste lastega. Samuti eelistan õues mängimist mitte külas arvutitega mängimist. Endal muidu ka Wii olemas ja Ipadis igast mänge.