Esileht Koolilaps Lapse stress- koroona+distantsõpe.

Näitan 16 postitust - vahemik 1 kuni 16 (kokku 16 )

Teema: Lapse stress- koroona+distantsõpe.

Postitas:
Kägu

Minu 1.klassi laps on täiesti stressis sellest koroonast ja sellega kaasnevast distantsõppest, trennide keelust jms.

Kui eelmise nädala lõpu poole juba kuulda oli, et ilmselt tuleb taas jälle kõige keeld ja distantsõpe, siis nägin, kuidas mu laps muutus iga päevaga aina kahvatumaks ja õnnetumaks. Viimased paar päeva on kurtnud halba enesetunnet, arvan, et tegu on psühhosomaatiliste  kõhuvaludega, lisaks pidevad nutuhood, et tema tahab kooli, trenni, sõpradega koos olla jne.

Kuidas last aidata?

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Rääkida, selgitada, aga mitte hirmutada.
Leida lapse jaoks aega, teha koos toredaid asju, väikesed positiivsed “sutsakad”, mis muremõtted eemale peletaks.
Sõpradega saab veebi teel suhelda.
Korralik söök, uni.

Minuv esimese klassi laps on juba üle kuu distantsõppel (ei ela Eestis) ja algul läks ka väga kurvaks asi. Pluss tekkisid lausa jonnihood.
Võtsingi eesmärgiks rohkem koos tegevusi ja aega (kuigu see ei ole praegustes oludes lihtne). Kaasan teda söögi tegemisse, mängime, õpime. Suhtleme sugulastega-sõpradega neti teel. Teeme kooki või ostame lilli, ühesõnaga püüan leida iga päev midagigi positiivset. Ja õues käime palju, metsas, pargis, piknikul.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nõudke ometi selle lõppu.

+2
-21
Please wait...

Postitas:
Kägu

Saan nüüd üldise halvakspanu osaliseks aga mina luban oma lapsel naabrilastega (nad on koroona läbi põdenud) õues mängida ja parima sõbraga ka vastastikku külas käia. Mõlemad pered on täiesti kodused ja hindan kasu lapsele nakatumise riskist suuremaks.

+16
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mida sa nõuad siin “selle lõppu” kui on Eesti suhtarvu poolest maailmas esimene? Kas Eesti lamemaalased on kõige targemad kogu maailma lõikes – arstid, teadlased, poliitikud ja kõik muud tegelased kokku terves Euroopas, Ameerikas, Aasias ? Igal pool pannakse elu lukku juba kordades väiksemate näitajate juures, kas kõik teised on siis lollid? Ainult Maardu targad ütlevad, et ah, tavaline gripp, pole hullu. See isegi pole iroonia, ma päriselt ka ei saa sellest aru.

Mul on üks laps viimases lasteaia rühmas, ma isegi heameelega tahaks, et ka käiks edasi, aga ta tahab hoopis ise koju jääda. See häda muidugi on, et tahaks et igapäev käiks keegi sõber külas või saaks ise külla minna. Lasteaiast kodusolemise point kaob muidugi sellega ära, kui igapäevaselt mööda sõprade kodusid traavida.

Aga vist nüüd tulebki ennast ka paariks kuuks (mitte ilmselt üheks) kokku võtta ja oma muu elu ja kõik siiani väga oluline natuke tahaplaanile lükata. Ollagi koos lastega ja teha kooki, õues memme veeretada ja õhtuti raamatut lugeda. On sõpru ja muid kontakte vähem, ju siis peab perekonda rohkem olema.

+12
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on sama vana laps. Leiutan ka talle pisikesi sündmusi, mis teeks päevad natukenegi erinevaks.

Üks asi, mida veel 2 päeva teha saab, on Tartu Maratoni laste (virtuaal)üritus. Ametlikult suusatamine, aga meilile tuli neilt kiri, et joosta või rattaga sõita võib ka. 3 euro eest saadetakse hiljem medal koju.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nõudke ometi selle lõppu.

Nii rumalat  pakkumist ei oleks siin foorumis oodanud. Nagu eelspool öeldi, et oleme esikohal nakatumises, et siis oleks paras aeg lapsed kooli saata.

+10
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Võib-olla aitab, kui perega koos lapsega sagedamini midagi teete? Regulaarsed õuetegevused, nt igaõhtune jalutuskäik või ühine trenn kuskil välialal? Või nagu keegi eespool välja pakkus, mõni virtuaalosalemine, jooksud, maraton jne. Leida midagi, mis kodusolemise toredaks teeb. Et see aeg pole mitte kõigist eraldi olemise aeg, vaid aeg, kui saab rohkem perega koos midagi toredat ette võtta. Hommikul une täis magada jne.

Kas laps sõprade telefoninumbreid teab? Meil on lapsed 1. ja 3. klassis ja sõpradega suhtlevad praegu väga aktiivselt Viber, Snapchati, Whatsapi kaudu. Teevad videokõnesid. Suurem laps tegi sõbranna video teel ühistrenni üks päev, tegid koos kehalise tunni harjutusi läbi.

1. klassi laps ei ole enne praegust ju tegelikult pikalt distantsõppel olnud? Meil on laps ainult detsembris nädal aega kodus õppinud, kui enne koolivaheaega koolid suleti. Suuremaga on kevadest kogemus olemas, aga esimese klassi lapsele on see siiski uus olukord. Tasub uurida, kust tal kohe see negatiivne hoiak tulnud on? Meil näiteks on laps üliõnnelik, et saab nüüd kauem magada. Tema klassiõpetaja hakkab distantsõppe ajal iga päev veebitunde tegema ja nii palju kui kõrvalt kuulsin viimast, siis said kõik lapsed, kes tahtsid, ka veidi arvamust avaldada, rääkida oma mõtetest ja tunnetest. Hea oleks, kui õpetaja ka jätaks lastele sellise auru välja laskmise aja veebitunnis, et nad tunneks, et kontakt on olemas.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ehk on mõni sõber, kellega saaks õues mängida. Ei pea olema sama vana, mõni su enda tuttava laps. Käitegi koos õues. See virtuaalne elu tapab. Kui võimalik, kõige perega kodust väljas, tehke midagi. Las see õppimine olla, enamus ei suuda selles vanuses niimoodi suurt õppida. Räägi klassijuhatajaga.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nõudke ometi selle lõppu.

Ma juba terve aasta siin nõuan, et koroona kaoks.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen küll vanemae laste klassijuhataja, aga eelmisel aastal nuputasime välja järgnevad lahendused:

  • Õpetasin lastele ise Meeti kohtumiste tegemise ja ekraani jagamise. Kord nädalas vähemalt tegid nad “klassiõhtu”, kus lasid teineteisele muusikat ja jagasid Youtube’i videosid (Chrome’i kasuades saab tab’i jagada ja heli tuleb süsteemist, mitte mikrist), mängisid Kahooti (see meeldib isegi 1. klassi lastele, palju huvitavaid kahoote juba valmis ka eesti keeles), tegime koos kergeid treennguid.
  • Soovitasin neil planeerida igasse päeva üks positiivne asi. Oligi selline päeva pärl, mida nad said teha, kui koolitööd olid valmis. Siis oli veel väga vähe online-tunde ja kuulsin vanematelt, et mõnda last see väga motiveeris oma kirjalikke ülesandeid teha, kui päras sai teha seda, mida nad väga tahtsid, isegi kui see oli šokolaad või sõbrale helistamine või uue puslega jätkamine.
  • Vanematele soovitasin päriselt oma lapsega rääkida. See tähendab, et vestlus õhtul ei tiirle “Kas sul kõik ülesanded tehtud?” või “Mida sa lõunaks sõid?” küsimuste ümber, vaid iga päev küsida lapselt midagi, kus ta peab oma mõttemaailma avama. Kui ideedest jääb puudu, saab kasutada vestluskaarte.

 

Kas lapse trenn ei paku virtuaaltrennide võimalust? Ma olen näinud tänaseks isegi kuival maal tehtavaid e-ujumistunde, see aitas lasel mingigi motivatsiooni üleval hoida.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tänan teid heade soovituste ja mõtete eest, kuidas halli argipäeva väheke värvilisemaks muuta.

Laps oskab telefoni kasutada küll, tal on ka Messenger ilma Facebookita, soovitasin tal seal sõpradega kirjutada või videokõnet teha, täna siis leidiski esimene videokõne aset, pärast oli tükk aega nii rõõmus, et sai sõpra näha.

Meil 1.klassi lastele hetkel videotunde ei toimu, on vaid ülesanded Stuudiumis ja selle alusel toimub õppetöö.

 

Meie kodu lähedal tal hetkel ühtegi sõpra ei ela, naabritüdruk on maal pagenduses ja temaga praegu mängida ei saa.

Püüame ikka iga päev õues käia ja perega ühistegevusi ette võtta, kuna olen ise lasteaiaõpetaja, siis paraku pean ka reaalselt tööl käima. Meie lapse kool läks juba eelmisest esmaspäevast distantsõppele, kuna koolis oli üks Covid-19 positiivne (väiksem kool). Mees on kodukontoris, õhtuti püüame ühist aega leida.

Püüan lapsesse positiivsust süstida, aga ta on selline keskmisest tundlikum ja tajub maailmas toimuvat liigagi hästi.

 

Lapse trenn jah virtuaaltrenne hetkel ei paku, peavad ise kodus harjutama (rühmvõimlemine ja lauluring)

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mul küll juba kuuenda klassi tegelane aga ka täitsa nutab mõnikord.

Võtan sülle, kuulan mure ära. Leppisime kokku, et hakkab ülepäeviti metsas jooksmas või jalutamas käima, kuna see tekitab ka ajus heaoluhormoone. Sõbrannadega räägib igapäevaselt erinevate tehniliste vidinate abil aga juba kevadel selgus, et ” see pole ikka see”. Kui väga hulluks läheb, siis mina olen ka ausalt öeldes lubanud sõbrannaga kohtuda aga see maksimaalselt kord kolme nädala jooksul. Jah, ma tean, võib saada viiruse aga võib saada ka depressiooni, nii et räägime/kaalume iga kord läbi. Nii meie kui sõbranna pere on kodused, käiakse poes ja mõnikord liigutakse siis natuke, siiani keegi õnneks nakatunud ei ole.

Olen üritanud siis kodus temaga koos asju teha, näiteks kokkame rohkem kui varem ja loeme koos kõrvuti raamatuid või räägime niisama.

Kooli poolt on pakutud ka koolipsühholoogi abi, meil võib nii helistada, zoomi kaudu vestelda kui ka vajadusel tühja kooli kohale minna. Nii hulluks meil pole veel läinud aga laps teab selle võimaluse olemasolu.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Aloevera

Üks väike mõte lisaks teistele:

Ära selle positiivsuse süstimisega üle pinguta. Koroonaärevus, distantsõppe stress, igatsus sõprade ja trennide ja muretu mängu järele on praegu paratamatu. Olukord on ebameeldiv. Lase lapsel oma kurbust ja ärevust väljendada – need on adekvaatsed emotsioonid. Mõnikord läheb enesetunne tasapisi paremaks mitte selle peale, et lähedased ütlevad: pole hullu, küll varsti on parem, mõtle positiivsetele külgedele, proovi teha z-y-z jne, vaid kui lihtsalt öeldakse: ma mõistan, sul on praegu väga raske. Ilma agadeta, ilma soovitusteta, ilma kohustuseta leida kohe lahendus (ära tunne ka endal seda kohustust). Lapsed on kohanevad ja vastupidavad, aga neile on tervislik oma tundeid väljendada ja teada, et tunded, ka negatiivsed, on ok.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eelmise aasta kogemuse pealt ütlen, et esimene klass distantsõppel on väga väga raske. Minul laps ei olnud valmis üksi koduski olema (100% kodukontorit ei võimalda minu ega mehe töö), seega pidin siiski u 2x nädalas ka tööl füüsiliselt olema ja need päevad olid paras piin kõigile, laps helistas enamvähem iga 10 min tagant, et millal juba tuled koju. Samuti ei olnud talle jõukohane ise zoomi linki leida ja avada, tööd õpetajale saata, hoomata üldse ära, mida ja kui palju peab tegema, miks seda teha vaja jne. Üle elasime nii selle aja, et püüdsime vähemalt ülepäeva midagi toredat teha, nt igal teisipäeval võtsin ta kaasa autoga sõitma riskirühma kaubaviimisringile (olen maapiirkonnas sotsiaaltöötaja, seega viisime riskirühmadele poest kaupa), kui ring tehtud, siis ostsin talle tanklast jääjooki. Praegu kõlab kirjutades suht kummaline traditsioon, aga no sel ajal laps juba esmaspäeval hakkas seda kaubaringi ootama 😁. Nädalavahetustel sõitsime alati vähemalt ühel päeval perega kuskile, nt mere äärde piknikule, kuskile metsarajale. Samuti otsin lapsele sel perioodil paar legokomplekti (muidu niisama väga ei ostaks) , mis ilusti aega sisustasid. Elas ilusti üle, kuigi jah, maikuu oli koduõppe suhtes ikka täiesti mõttetu, ei viitsinud enam ei lapsed ega õpetaja suurt miskit teha.

Sel aastal teises klassis on ikka palju parem. On olnud nüüd siiani 2 korda distantsõppel, enne jõule ja siis vahepeal veebruari algul 2 nädalat, kuna koolis tekkis kolle ja kogu kool oli distantsil. Oleme õpetanud selgeks e-kooli kasutamise, zoomi, käinud läbi võimalikud erisused, et mida teha kui link ei avane, õpetanud e-kirja saatmist jne. Ja ta saab hakkama. Täiesti vabalt toimetab ise kodus hommikupoolikuti oma tunnid ja õppimised ära, mina olen saanud oma töö sättida nii, et tulen u kella 2 paiku kodukontorisse,  õhtul vaatame üle ja teeme koos läbi need osad, millest aru ei saanud ja mis veel tegemata.

Ainus, mis on tõeliselt kurb, on sotsiaalse poole kadumine. Meil on väga sotsiaalne laps, kes vajab igapäevast kontakti eakaaslastega, koos õppimist ja huvitegevusi. Ütleb, et sellest on kõige suurem puudus. Oleme siiski praegu ühe sõbranna vanematega kokku leppinud, et üks kord nädalas laseme neil kohtuda ja koos õues  mängida. Tean, et teine laps samuti 100% kodune ja ainus kontakt on oma vanemad ning seega arvan, et kasu eakaaslastega suhtlusest kaalub üles riski saada koos õues mängides viirus.

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Seda tahtsin veel lisada, et kui peres on rohkem täiskasvanuid kui üks, siis kindlasti ei tohiks kogu lapse õppe korraldamine ja õpetamine olla ühe täiskasvanu kanda. See põletab kiirelt läbi, tülid on kerged tulema ning lõpuks on kõigil paha tuju. Tasub teha nii, et päevad või õppeained on  jagatud, vajadusel julgustan ka õpetajaga suhtlema, et näiteks teete mingid asjad nädala lõpuks ära, mitte iga päev, kui muu töökorraldus seda ei võimalda. Eelmine aasta ma algul ka võtsin kõik enda kanda, kuna mul oli rohkem kodukontori võimalust. Suht kiirelt tekkis väsimus ja siis jagasime mehega ained ära nii, et ma omad tegin päeval lapsega, mees omad õhtul ning mina läksin selleks ajaks hoopis kodust välja. Õpetajale samuti sobis, et kõik ei saanud tundide lõpuks tehtud ja saadetud vaid mõned asjad valmisid õhtu jooksul.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Näitan 16 postitust - vahemik 1 kuni 16 (kokku 16 )


Esileht Koolilaps Lapse stress- koroona+distantsõpe.