Eelmise aasta kogemuse pealt ütlen, et esimene klass distantsõppel on väga väga raske. Minul laps ei olnud valmis üksi koduski olema (100% kodukontorit ei võimalda minu ega mehe töö), seega pidin siiski u 2x nädalas ka tööl füüsiliselt olema ja need päevad olid paras piin kõigile, laps helistas enamvähem iga 10 min tagant, et millal juba tuled koju. Samuti ei olnud talle jõukohane ise zoomi linki leida ja avada, tööd õpetajale saata, hoomata üldse ära, mida ja kui palju peab tegema, miks seda teha vaja jne. Üle elasime nii selle aja, et püüdsime vähemalt ülepäeva midagi toredat teha, nt igal teisipäeval võtsin ta kaasa autoga sõitma riskirühma kaubaviimisringile (olen maapiirkonnas sotsiaaltöötaja, seega viisime riskirühmadele poest kaupa), kui ring tehtud, siis ostsin talle tanklast jääjooki. Praegu kõlab kirjutades suht kummaline traditsioon, aga no sel ajal laps juba esmaspäeval hakkas seda kaubaringi ootama ????. Nädalavahetustel sõitsime alati vähemalt ühel päeval perega kuskile, nt mere äärde piknikule, kuskile metsarajale. Samuti otsin lapsele sel perioodil paar legokomplekti (muidu niisama väga ei ostaks) , mis ilusti aega sisustasid. Elas ilusti üle, kuigi jah, maikuu oli koduõppe suhtes ikka täiesti mõttetu, ei viitsinud enam ei lapsed ega õpetaja suurt miskit teha.
Sel aastal teises klassis on ikka palju parem. On olnud nüüd siiani 2 korda distantsõppel, enne jõule ja siis vahepeal veebruari algul 2 nädalat, kuna koolis tekkis kolle ja kogu kool oli distantsil. Oleme õpetanud selgeks e-kooli kasutamise, zoomi, käinud läbi võimalikud erisused, et mida teha kui link ei avane, õpetanud e-kirja saatmist jne. Ja ta saab hakkama. Täiesti vabalt toimetab ise kodus hommikupoolikuti oma tunnid ja õppimised ära, mina olen saanud oma töö sättida nii, et tulen u kella 2 paiku kodukontorisse, õhtul vaatame üle ja teeme koos läbi need osad, millest aru ei saanud ja mis veel tegemata.
Ainus, mis on tõeliselt kurb, on sotsiaalse poole kadumine. Meil on väga sotsiaalne laps, kes vajab igapäevast kontakti eakaaslastega, koos õppimist ja huvitegevusi. Ütleb, et sellest on kõige suurem puudus. Oleme siiski praegu ühe sõbranna vanematega kokku leppinud, et üks kord nädalas laseme neil kohtuda ja koos õues mängida. Tean, et teine laps samuti 100% kodune ja ainus kontakt on oma vanemad ning seega arvan, et kasu eakaaslastega suhtlusest kaalub üles riski saada koos õues mängides viirus.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 14.03 12:08; 14.03 19:03;