Ma olin esimese kahega veendunud, et tuleb poiss, nii et pärast LA UH olin korralikult liimist lahti. Tagantjärgi analüüsides sain aru, et ma ei olnud pettunud mitte soos, vaid selles, et minu sisetunne mööda pani 😛 Aga ma saan absoluutselt aru, et selline pettumus võib esineda, ja see on täiesti normaalne! Tuleb enda tunded rahulikult enda seest läbi lasta – see ei tähenda väga valdaval enamikel naistest, et nad oma last ei armastaks!
Olen kahe tütrega ülirahul. Kolmandaga ei ole mingeid eelistusi. Kui tuleb tüdruk, on superäge, kui tuleb poiss, on tore vaheldus 🙂
Teema: Lapse sugu
09.05.2019 14:41
To report this post you need to login first.
10.05.2019 08:15
Ma arvan, et need, kes siin väga hukka mõistavad on alles noored tulevased emad 🙂
10 aastat tagasi võisin ka ise sellise teema peale silmi pööritada – nüüdseks, peale 3 last ja natuke laiema silmaringiga, ma enam seda ei tee. Mõistan absoluutselt selliseid emotsioone, mis kaasnevad lapse sooga.
Meil on kolm last, kellest kaks esimest on poega. Ma alati tahstin poega ja olin ikka väga rahul, et kaks poega oli olemas. Ja oma peas olin täiesti kindel, et ka kolmas tuleb poeg, no ikka kohe täiesti kindel. Juba see mõte, et olen kolme poja ema, no ikka äge ju. Ja siis KV ultrahelis sain teada, et see kolmas on hoopis tüdruk – see tunne, mis mind valdas on lihtsalt võimatu sõnadesse panna, samal hetkel hakkasid pisarad voolama, aga hoopis õnnest. Ma tõesti ei teadnudki, et võiksin tüdrukut tahta, kuid see reakstioon tuli nagu refleksina.
Nüüd oleme neljanda ootel ja sel korral otseselt vahet ei ole, kuid võibolla ehk tütrekese pärast võiks olla veel üks tütar, kuid ka poiss ei tee mind kurvaks.
Tunded peab tõesti endast läbi laskma, on täiesti normaalne tunda pettumust. Nagu keegi siin eelpool ütles, võimalik, et ei olegi nii raske leppida sooga, vaid sellega, et sinu peas tehtud plaan ei toiminud. Ei pea tundma häbi selle emotsiooni üle, sest täiesti kindel on see, et kui mõttega harjutud, siis ema armastab oma last igal juhul!
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 08.05 08:18; 10.05 08:15; 10.05 10:14; 11.05 13:13;
To report this post you need to login first.
10.05.2019 09:32
Ma arvan, et need, kes siin väga hukka mõistavad on alles noored tulevased emad ????
10 aastat tagasi võisin ka ise sellise teema peale silmi pööritada – nüüdseks, peale 3 last ja natuke laiema silmaringiga, ma enam seda ei tee. Mõistan absoluutselt selliseid emotsioone, mis kaasnevad lapse sooga.
minu meelest see mõttevälgatus on ise väga naiivne jutt. kirjutad kui kogenud inimene, aga sa oledki kogenud seda, mida tähendab neli last saada. mitte seda, mida tähendab neid üldse mitte saada. ja mõelda, et kujutad ette küll, siis vat ikka ei kujuta küll, kui sa pole selles rollis isiklikult mitte kunagi olnud. siin ei kritiseerita seda selle pärast, et noored inimesed. tänapäeval on väga palju probleeme rasestumistega. oled kindel, et enda tutvusringkonnas ei ole paare, kelle kohta mõelnud, et huvitav miks neil last ei ole?
mina pidin abikaasaga 8 aastat käima kliinikutes, süstimas ennast päevast päeva, kui lõpuks rasedaks jäin. mida ma nende aastate sees tundsin, läbi elasin. päris õudne oleks, kui seltskonnas oleks selle aja jooksul keegi, kes nutab pisaraid, et pööö, miks ma poja või tütre saan, oleks teisiti tahtnud.
emotsioone on õigus tunda muidugi, aga mingit matusemeeleolu tekitada või üle mõelda on väga silmakirjalik, rumal, eluvõõras jne sõnad seostuvad sellega.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 20.04 21:44; 10.05 09:32; 10.05 15:33; 11.05 14:43;
To report this post you need to login first.
10.05.2019 10:14
Ma arvan, et need, kes siin väga hukka mõistavad on alles noored tulevased emad ????
10 aastat tagasi võisin ka ise sellise teema peale silmi pööritada – nüüdseks, peale 3 last ja natuke laiema silmaringiga, ma enam seda ei tee. Mõistan absoluutselt selliseid emotsioone, mis kaasnevad lapse sooga.
minu meelest see mõttevälgatus on ise väga naiivne jutt. kirjutad kui kogenud inimene, aga sa oledki kogenud seda, mida tähendab neli last saada. mitte seda, mida tähendab neid üldse mitte saada. ja mõelda, et kujutad ette küll, siis vat ikka ei kujuta küll, kui sa pole selles rollis isiklikult mitte kunagi olnud. siin ei kritiseerita seda selle pärast, et noored inimesed. tänapäeval on väga palju probleeme rasestumistega. oled kindel, et enda tutvusringkonnas ei ole paare, kelle kohta mõelnud, et huvitav miks neil last ei ole?
mina pidin abikaasaga 8 aastat käima kliinikutes, süstimas ennast päevast päeva, kui lõpuks rasedaks jäin. mida ma nende aastate sees tundsin, läbi elasin. päris õudne oleks, kui seltskonnas oleks selle aja jooksul keegi, kes nutab pisaraid, et pööö, miks ma poja või tütre saan, oleks teisiti tahtnud.
emotsioone on õigus tunda muidugi, aga mingit matusemeeleolu tekitada või üle mõelda on väga silmakirjalik, rumal, eluvõõras jne sõnad seostuvad sellega.
Millest sina küll räägid??? Jutt oli emotsioonidest, mis valdab tulevast ema, kui saab soo teada… sinu teema on ju hoopis millestki muust!
Ja ma räägingi ju oma arengut silmas pidades sellest, et ma ei mõista hukka teise inimese tundeid – need on TEMA tunded ja tal on õigus tunda neid, sealjuures pole ju oluline, mida SINA kõrvalseisjana tunned.
Ja ka minul on ivf laps!
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 08.05 08:18; 10.05 08:15; 10.05 10:14; 11.05 13:13;
To report this post you need to login first.
10.05.2019 11:31
Mina olen üks neist, kes ei saa aru, kuidas on võimalik olla pettunud.
Ma ootan oma kolmandat last ja sugu on kõige vähem oluline.
Seega see, et pettumust ei suuda mõista elukogemusteta noored, ei pea paika.
Vastupidi. Minu elukogemus on õpetanud, et ainus, mis loeb, on tervis. Kui see on lapsel korras, siis muu… suhteliselt tähtsusetu
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 20.04 20:36; 22.04 14:43; 10.05 11:31;
To report this post you need to login first.
10.05.2019 15:33
Ma arvan, et need, kes siin väga hukka mõistavad on alles noored tulevased emad ????
10 aastat tagasi võisin ka ise sellise teema peale silmi pööritada – nüüdseks, peale 3 last ja natuke laiema silmaringiga, ma enam seda ei tee. Mõistan absoluutselt selliseid emotsioone, mis kaasnevad lapse sooga.
minu meelest see mõttevälgatus on ise väga naiivne jutt. kirjutad kui kogenud inimene, aga sa oledki kogenud seda, mida tähendab neli last saada. mitte seda, mida tähendab neid üldse mitte saada. ja mõelda, et kujutad ette küll, siis vat ikka ei kujuta küll, kui sa pole selles rollis isiklikult mitte kunagi olnud. siin ei kritiseerita seda selle pärast, et noored inimesed. tänapäeval on väga palju probleeme rasestumistega. oled kindel, et enda tutvusringkonnas ei ole paare, kelle kohta mõelnud, et huvitav miks neil last ei ole?
mina pidin abikaasaga 8 aastat käima kliinikutes, süstimas ennast päevast päeva, kui lõpuks rasedaks jäin. mida ma nende aastate sees tundsin, läbi elasin. päris õudne oleks, kui seltskonnas oleks selle aja jooksul keegi, kes nutab pisaraid, et pööö, miks ma poja või tütre saan, oleks teisiti tahtnud.
emotsioone on õigus tunda muidugi, aga mingit matusemeeleolu tekitada või üle mõelda on väga silmakirjalik, rumal, eluvõõras jne sõnad seostuvad sellega.
Millest sina küll räägid??? Jutt oli emotsioonidest, mis valdab tulevast ema, kui saab soo teada… sinu teema on ju hoopis millestki muust!
Ja ma räägingi ju oma arengut silmas pidades sellest, et ma ei mõista hukka teise inimese tundeid – need on TEMA tunded ja tal on õigus tunda neid, sealjuures pole ju oluline, mida SINA kõrvalseisjana tunned.
Ja ka minul on ivf laps!
ilmselgelt sa ei saagi aru. oh ühe lapsega oli mul nii, teisega oli mul naa…4 last, kirjutad, et üks oli ivf. ma olin 35, kui arvasin, et ei saagi kunagi ema olla. siis õnnestus. sa ei saagi aru ja ei hakkagi saama, millest mina räägin. 10 aasta jooksul oled saanud 4 last, ilmselgelt on need suhteliselt kergelt tulnud. sa võid proovida, aga sa ei saa ennast kunagi panna selle naise kingadesse, kes 10 aasta jooksul proovib, aga ei saa ühtegi. teine teema jah, aga see kriitika on siin kõik selle nurga alt kirjutatud, et ole õnnelik, et üldse lapse saad. nimetada nende naiste reaktsiooni lihtsalt silmapöörituseks, palun vaata natuke kaugemale neid asju.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 20.04 21:44; 10.05 09:32; 10.05 15:33; 11.05 14:43;
To report this post you need to login first.
11.05.2019 11:15
Pada sõimab katelt… Üks maru sildistamine käib siin.
Mina olen üks noor naine, kes on aastake üritanud rasestuda (esimene laps), kuid tänaseni pole õnnestunud last saada. See on minu katsumus, minu probleem ja minu hingevalu! Selle peale võiks tulla nüüd keegi ja öelda, et mida sa vingud, et ole õnnelik, et ma pole kuskil hoopiski seksori ja ei vorbi mingitele gängstadele vägistamise tulemusel saadud lapsi või et ole õnnelik selle üle mis sul olemas on jne…
Teemaalgataja pole öelnud, kaua ta tegelikult on last proovinud saada või mis raskused tal on või pole olnud rasestumisega seoses. Ilmselgelt need võimalikud raskused on nüüd seljatatud, sest rasedaks ta jäi, seega rasestumine pole enam tema mure. Lapse tervis on kontrollitud võimaluste piires, seega on väiksem ka mure lapse tervisliku seisundi pärast. Nüüd on raseda hormoonidel aega möllata selliste väiksemate “probleemide” osas, nagu lapse sugu.
Usun, et kui tõesti on peas loodud illusioon mingisugusest peremudelist, siis ükskõik kui hästi sa aru saad sellest, et ega lapse sugu ei tule sinu soovidest vaid ikka suuresti juhuslikkusest, siis sugu teada saades võib tõesti korraks selline sürr probleem mõtte täitsa sassi lüüa. Ärgem nüüd siis kohe kraesse hüpake. Vb tänaseks juba jõudnud see inimene ka mõttega harjuda ja ideaal peremudel saab uue kuju.
See, et soos veidi pettunud ollakse, ei tähenda, et laps oleks vähem armastatud ja oodatud! Ka minul endal on olemas nö ideaal peremudel mõtetes ja ootan väga seda hetke, kuniks esimesed triibud saan ja siis kunagi soo teada saan – eks siis paistab, milliseks minu pragune unistus perekonnast kujuneb 🙂
Kokkuvõtteks soovin teile kõigile edu: Kõik, kes pikalt triipe püüdnud, jõudu ja jaksu edasi proovimiseks ja kiireid triipe! Kõik rasedad – mõnusat ootusaega ja õnnelikku kohtumist oma pisikesega! Kõik, kes on kannatanud soo-pettumise all – Julget meelt hakata ennast teise sooga kurssi viima ja õppida leidma kõike toredat selles teises soos! Armastate ju oma lapsi nagunii! 🙂
To report this post you need to login first.
11.05.2019 13:12
Mul on suuremad lapsed kõik poisid, aga pesamuna hoopis tüdruk. Sisetunne ütles juba raseduse alguses, et sel korral on teisiti (kuigi Hiina kalender lubas jälle poissi, suguvõsas on mõnel 4-5 poissi järjest). Kui UH teinud arst ütles, et tõenäoliselt ongi tüdruk, siis olin üsna nõutu. Ma poistega harjunud, mõtlesin, et ma ei tea ju tüdruku kasvatamisest midagi…
Nüüd saab ta varsti juba 2-aastaseks ja ma armastan teda samamoodi nagu poegasid – tõesti, maailma kõige nunnum laps 🙂 Armastuses pole sool vahet, ainult pean nüüd lisaks poiste asjadele ka tüdrukute asju ostma.
To report this post you need to login first.
11.05.2019 13:13
Ma arvan, et need, kes siin väga hukka mõistavad on alles noored tulevased emad ????
10 aastat tagasi võisin ka ise sellise teema peale silmi pööritada – nüüdseks, peale 3 last ja natuke laiema silmaringiga, ma enam seda ei tee. Mõistan absoluutselt selliseid emotsioone, mis kaasnevad lapse sooga.
minu meelest see mõttevälgatus on ise väga naiivne jutt. kirjutad kui kogenud inimene, aga sa oledki kogenud seda, mida tähendab neli last saada. mitte seda, mida tähendab neid üldse mitte saada. ja mõelda, et kujutad ette küll, siis vat ikka ei kujuta küll, kui sa pole selles rollis isiklikult mitte kunagi olnud. siin ei kritiseerita seda selle pärast, et noored inimesed. tänapäeval on väga palju probleeme rasestumistega. oled kindel, et enda tutvusringkonnas ei ole paare, kelle kohta mõelnud, et huvitav miks neil last ei ole?
mina pidin abikaasaga 8 aastat käima kliinikutes, süstimas ennast päevast päeva, kui lõpuks rasedaks jäin. mida ma nende aastate sees tundsin, läbi elasin. päris õudne oleks, kui seltskonnas oleks selle aja jooksul keegi, kes nutab pisaraid, et pööö, miks ma poja või tütre saan, oleks teisiti tahtnud.
emotsioone on õigus tunda muidugi, aga mingit matusemeeleolu tekitada või üle mõelda on väga silmakirjalik, rumal, eluvõõras jne sõnad seostuvad sellega.
Millest sina küll räägid??? Jutt oli emotsioonidest, mis valdab tulevast ema, kui saab soo teada… sinu teema on ju hoopis millestki muust!
Ja ma räägingi ju oma arengut silmas pidades sellest, et ma ei mõista hukka teise inimese tundeid – need on TEMA tunded ja tal on õigus tunda neid, sealjuures pole ju oluline, mida SINA kõrvalseisjana tunned.
Ja ka minul on ivf laps!
ilmselgelt sa ei saagi aru. oh ühe lapsega oli mul nii, teisega oli mul naa…4 last, kirjutad, et üks oli ivf. ma olin 35, kui arvasin, et ei saagi kunagi ema olla. siis õnnestus. sa ei saagi aru ja ei hakkagi saama, millest mina räägin. 10 aasta jooksul oled saanud 4 last, ilmselgelt on need suhteliselt kergelt tulnud. sa võid proovida, aga sa ei saa ennast kunagi panna selle naise kingadesse, kes 10 aasta jooksul proovib, aga ei saa ühtegi. teine teema jah, aga see kriitika on siin kõik selle nurga alt kirjutatud, et ole õnnelik, et üldse lapse saad. nimetada nende naiste reaktsiooni lihtsalt silmapöörituseks, palun vaata natuke kaugemale neid asju.
Sul on tõesti mingid välja elamata hingelised probleemid, millega peaksid tegelema!
Mina räägin siin teemas teise inimese tunnete mõistmisest ja sina lendad siia selga sellega, et kui jama, et sul pole lapsed kergelt tulnud….ei klapi ju need asjad.
Mida sa mulle hetkel ette heidad? Et ütlen, et mõistan teemalagataja emotsioone ja et selliselt tunda on täiesti okei? Et need tunded mööduvad ja lõpuks ei olegi sool mingit vahet?
Või seda, et olen oma lapsed lihtsalt saanud? No kuidas sa küll võid nii öelda tagatausta teadmata????? Mul on olnud viis kaktmemist ja kolm peetumist, see on lihtne sinu arvates?
Kuna mulle endale ei meeldi üldse teemade solkimine, siis rohkem ma siin sel teemal sõna ei võta 🙂
Väga meeldib eelviimase Kägu postitus – nii ongi, nagu oma pikas postituses kirjutasid 🙂
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 08.05 08:18; 10.05 08:15; 10.05 10:14; 11.05 13:13;
To report this post you need to login first.
11.05.2019 14:43
Ma arvan, et need, kes siin väga hukka mõistavad on alles noored tulevased emad ????
10 aastat tagasi võisin ka ise sellise teema peale silmi pööritada – nüüdseks, peale 3 last ja natuke laiema silmaringiga, ma enam seda ei tee. Mõistan absoluutselt selliseid emotsioone, mis kaasnevad lapse sooga.
minu meelest see mõttevälgatus on ise väga naiivne jutt. kirjutad kui kogenud inimene, aga sa oledki kogenud seda, mida tähendab neli last saada. mitte seda, mida tähendab neid üldse mitte saada. ja mõelda, et kujutad ette küll, siis vat ikka ei kujuta küll, kui sa pole selles rollis isiklikult mitte kunagi olnud. siin ei kritiseerita seda selle pärast, et noored inimesed. tänapäeval on väga palju probleeme rasestumistega. oled kindel, et enda tutvusringkonnas ei ole paare, kelle kohta mõelnud, et huvitav miks neil last ei ole?
mina pidin abikaasaga 8 aastat käima kliinikutes, süstimas ennast päevast päeva, kui lõpuks rasedaks jäin. mida ma nende aastate sees tundsin, läbi elasin. päris õudne oleks, kui seltskonnas oleks selle aja jooksul keegi, kes nutab pisaraid, et pööö, miks ma poja või tütre saan, oleks teisiti tahtnud.
emotsioone on õigus tunda muidugi, aga mingit matusemeeleolu tekitada või üle mõelda on väga silmakirjalik, rumal, eluvõõras jne sõnad seostuvad sellega.
Millest sina küll räägid??? Jutt oli emotsioonidest, mis valdab tulevast ema, kui saab soo teada… sinu teema on ju hoopis millestki muust!
Ja ma räägingi ju oma arengut silmas pidades sellest, et ma ei mõista hukka teise inimese tundeid – need on TEMA tunded ja tal on õigus tunda neid, sealjuures pole ju oluline, mida SINA kõrvalseisjana tunned.
Ja ka minul on ivf laps!
ilmselgelt sa ei saagi aru. oh ühe lapsega oli mul nii, teisega oli mul naa…4 last, kirjutad, et üks oli ivf. ma olin 35, kui arvasin, et ei saagi kunagi ema olla. siis õnnestus. sa ei saagi aru ja ei hakkagi saama, millest mina räägin. 10 aasta jooksul oled saanud 4 last, ilmselgelt on need suhteliselt kergelt tulnud. sa võid proovida, aga sa ei saa ennast kunagi panna selle naise kingadesse, kes 10 aasta jooksul proovib, aga ei saa ühtegi. teine teema jah, aga see kriitika on siin kõik selle nurga alt kirjutatud, et ole õnnelik, et üldse lapse saad. nimetada nende naiste reaktsiooni lihtsalt silmapöörituseks, palun vaata natuke kaugemale neid asju.
Sul on tõesti mingid välja elamata hingelised probleemid, millega peaksid tegelema!
Mina räägin siin teemas teise inimese tunnete mõistmisest ja sina lendad siia selga sellega, et kui jama, et sul pole lapsed kergelt tulnud….ei klapi ju need asjad.
Mida sa mulle hetkel ette heidad? Et ütlen, et mõistan teemalagataja emotsioone ja et selliselt tunda on täiesti okei? Et need tunded mööduvad ja lõpuks ei olegi sool mingit vahet?
Või seda, et olen oma lapsed lihtsalt saanud? No kuidas sa küll võid nii öelda tagatausta teadmata????? Mul on olnud viis kaktmemist ja kolm peetumist, see on lihtne sinu arvates?
Kuna mulle endale ei meeldi üldse teemade solkimine, siis rohkem ma siin sel teemal sõna ei võta ????
Väga meeldib eelviimase Kägu postitus – nii ongi, nagu oma pikas postituses kirjutasid ????
Tundud ikka täitsa idikas nüüd!!! Mina kirjutasin üldiselt, et pole vaja tembeldada siin inimesi, et ah noored emad pööritavad silmi,
küll sina juba tead ja vaataksid kaugemale. Kõigil on oma taust ja põhjus, miks nii arvavad. samas ei ole mina kordagi teemaalgatajale öelnud, et tal ei ole õigus emotsioone tunda. Ilmselgelt oled rumal inimene ja kaugemale asju ei näe, et minu vastust isiklikult võtsid!!!
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 20.04 21:44; 10.05 09:32; 10.05 15:33; 11.05 14:43;
To report this post you need to login first.
17.06.2019 13:45
Väga naljakas suhtumine, ma ei teagi kuidas selle kohta öelda, naiivne? Teete suure hurraaga lapse ja võtate iseenesestmõistetavalt, et tuleb tüdruk ja pettute, kui tuleb poiss? Tõenäosus on kõige lihtsamini mõeldes ju ikkagi 50/50 (kusjuures poisse tegelikult sünnib rohkem). Sa ei hakka ju lotopiletit ostes ka kohe lahkumisavaldust lauale panema, olles kindel, et nüüd kukub kindlasti miljon sülle. Ma saan aru, kui kolme poisi järel soovitakse tüdrukut või kolme tüdruku järel poissi, aga et üks laps kummastki soost on selline katastroof? Kahju, et sinusugused mitte eriti küpse mõttemaailmaga inimesed lapsi saavad. Eks sa ole pettunud, aga kummaline on selliseid asju välja öelda, kui paljud inimesed unistavad ükskõik mis soost lapsest. Loodan, et sa vaatad oma vastsündinud poisipõnni ja tunned oma sõnade pärast häbi.
To report this post you need to login first.
18.06.2019 16:09
Ma ei kommenteeri siin pea kunagi midagi… täna aga räägin oma loo.
Minu laps on ka aastatepikkuse proovimise, korduvate raseduste katkemiste ja lõpuks IVFi ja hunniku ravimite tulemus. Pisike neiu.
Ma olin alati unistanud pojast! Terve oma elu! Mehel kusjuures oli soost suva, just mina tahtsin ainult ja ainult poega.
Kui saime teada lapse soo, nutsin ma päevade kaupa ja käisin esiteks raseduskriisi nõustajal, kust abi ei saanud ja lõpuks jõudsin lausa psühhiaatrini välja. Olgu öeldud, et ega sealtki abi saanud. Sain ravimid, mis tunded tuimaks tegid, aga mötted jäid alles.
Mõtlesin isegi sama julmalt, nagu siin üks kirjitas, et ega mul väga kahju oleks, kui rasedus nüüd katkeks, et külma jai ju veel embrüoid… proovime uuesti!
See rasedus oli mentaalselt kohutav. Kogu aeg nutt ja deprekas. Isegi enesetappu kaalusin. Ma tean, et mõistate enamus mind hukka, aga kirjitan ikka ära kõik nii, nagu oli.
Mu tütar sündis kuus kuud tagasi enneaegselt ja väga raske sünnitraumaga. Oli ohus nii minu enda kui tema elu. Veetsin kaua naiste intensiivis ja kui sealt lõpuks välja sain ja oli kindel, et ma ise ellu jään, oli laps ikkagi veel neonataali intensiivis. Alguses kuvöösis, pärast lihtsalt juhtmete rägastikus. Kahtlus ajukahjustusele oli suurim asi, aga seal oli veel riburada pidi pisemaid probleeme ka. Lisaks nägin seal laste intensiivis väga palju väga raskeid ja isegi fataalseid juhtumeid.
Mu laps on hetkel tunnistatud terveks. Tõsi, mõni asi arengus selgub alles aastate pàrast… Need esimesed kuud seal haiglas sain ma aga aru, mis on elus tähtis. Mõtleisn, et see kõik juhtuski selleks, et õpetada mulle midagi, et saaksin aru, kui loll ma olin ja kui tahtsusteud mu “probleemid” varem olid. Lõpuks palusin saatust või taevast või ei teadnud isegi mida (jumalasse ei usu), et ta jätaks lihtsalt mu lapse ellu ja terveks. Sest just see on oluline! Mitte see, mis tal püksis on!
Mind piinavad siiani suure armastuse kõrval tema suhtes süümepiinad. Kuidas ma võisin teda mitte tahta? Kuidas võisin olla pettunud? Kuidas soovida isegi raseduse katkemist? Ta on nii ideaalne just sellisena, nagu ta on. Ta on terve, tubli, ilus… Ma loodan, et teemaalgataja saab oma õppetunni mitte nii karmilt, kui see minul oli, aga ma lihtsalt tahtsin jagada.
To report this post you need to login first.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
