Meie peres mureks 2,5-aastase tüdruku suhe isaga. Elame koos ja oleme üsna õnnelik perekond, kuigi omade raskustega ikka maadleme. Üks mure see, et tütar eelistab kõiges mind ehk ema ja isaga on selline omapärane suhe – natukene ikka mängivad ja mürgeldavad koos, aga isa ilmselt natukene järsem kui laps pahandust teeb vms ja reageerib kurjemalt ja seetõttu lapsel ka rohkem nuttu isaga. Pluss kui kodus olen siis niikuinii jookseb mulle järele ja ei nõustu eriti kellegi teisega koos olema.
Tean, et ühe vanema eelistamine mingil perioodil on normaalne, aga meil on selline väga intensiivne eelistamine kestnud juba aasta aega. Vahepeal läks asi nagu paremaks, laps oli nõus üksi koos isaga mänguväljakule ja lasteaeda minema ilma probleemideta, aga nüüd jälle nutab valjult emmet, kui peab koos isaga minema. Kodus kätepesu, riidesse panemine, magama minek – kõik peab toimuma koos emaga. Mõnikord isegi kui söögilauast korra püsti tõusen ja teise tuppa lähen, siis tahab laps kohe kaasa joosta, kuigi söömine pooleli.
Valdavalt mul pole sellega probleemi, aga vahel muidugi tahaks natukenegi hinge tõmmata ja mõned tegevused isale suunata, sest kodus ka beebi. Minu küsimus ongi, kuidas on õige käituda. Näiteks kui laps tahab minna lasteaeda ainult koos emaga, vastasel juhul nutab ja karjub ning isa peab ta süles aeda viima. Kas on õige ikkagi lasta koos isaga minna, kuigi nutab, või peaksimegi järele andma ja ainult koos emaga kõike tegema, et nuttu vältida?
Ja laiemas plaanis – kuidas isa saaks oma suhet lapsega tugevdada? Eks ta palju tööl ja puudub enesekindlus lastega tegelemisel. Nädalavahetustel teeme enamasti kõik koos midagi ja isal pole väga palju aega lastega üksi, sest kuna kodus ka beebi, siis niikuinii ei saa ma lastest väga eemale minna. Kas peaks ikkagi pingutama leidmaks omaette aega neile kahele või läheb lihtsalt ajaga paremaks?
