Teema: Lapse suhtumine vanema uude suhtesse

#4189069:

Olen täisealine laps. Ema leidis hiljuti sotsmeediast uue kaaslase. Kuidas ma suhtun? Kergelt hämmingus ja õnnetu 🙂 Tüübil raha on, mida lahkelt laiali pilduda, romantilise mula plaat ka 24/7 ketramas aga ta on kuidagi nii vaimuvaene?! Olen temaga suheldes aru saanud, et lihtsalt kulgeb ja on olnud peamiselt töönarkomaan. Kultuuri ei tarbi, raamatuid pole lugenud, reisimas ei käi, enesehügieen annab soovida, kallid hobid, maailmavaade kitsas aga kriitikameel on ülemõistuse, sõpru vähe (aega pole), oma perekonnast suuremat ei pea. Natuke nagu kontrollifriik ka aga vara veel, et kindlalt väita.

Paar korda, oleme nüüd perekondlikel üritustel pikemalt kohtunud ja samas sugulastega arutanud, et “poiss sai emme endale nüüd” ja vahel on jube häbi, kui suu lahti teeb ja rumalusel voolata laseb. Vanaema muigega kommenteerib, et kes see ikka vanas eas üksikuks jääda tahab ja praegu on kevadine vasikaarmastus, lihtsalt vaadake ja lootke parimat.

Kohati tundub, et meid ostetakse asjadega ära , samas ema paistab nii õnnelik, et mis sa ikka kommenteerid siin. Sellist printsi pole ta elus enne olnud ja eks me siis sirutame jalgu ja vaatame, kuhu suunas see lugu liigub.

Ma ei sooviks nii öelda aga inimene on vaimselt kuskil “pimeduses”. Tundub, et nii haridus kui haritus on kuskile toppama jäänud ja ma ei suuda uskuda, et mu esivanemal võiks temaga üldse huvitav koos olla, aga ju siis muud oskused on nii pimestavad 🙂

Lillakapsamutt jälle luuletab oma muinasjutte.

Hilisteismelisel oli suhteliselt ükskõik. Tal oli vanus selline, kus ta niikuinii perekonna ühistegemistes väga osaleda ei tahtnud, seega meil ühiseid tegemisi peale ühiste õhtusöökide väga polnud. Suhtus minu uude kaaslasesse neutraalselt, lähemalt tuttavaks saidki alles siis, kui kokku kolisime. Praegu on suhted sõbralikud, laps on juba täisealine ning elab rohkem oma elu kodust eemal.

Algklasside laps suhtus väga positiivselt. Tema jaoks oli alguses tegu lihtsalt ema sõbraga, kõik muu arenes aja jooksul loomulikult. Nüüd on minu uue elukaaslase väga suur fänn, mängivad ja toimetavad palju koos.

Mõlemal lapsel on olemas ka hea ja lähedane suhe oma isaga.

#4189163:

Olen olnud varasemalt suhtes, kus kaaslasel oli laps, ja olen ka täna. Mõlemal juhul olen lastega väga hästi läbi saanud. Tean “oma kohta”, et lastel on ema olemas ja mina seda mängima ei hakka.

Eelmise kaaslase tütrega suhtleme vahel tänini.

Aga see sinu “koht *on tähendanud ikkagi, et pead tema eest hoolitsema, süüa tegema, riietama, järel käima, viima jne nagu oleks ema? Lihtsalt sõnaõigust pole. Kohustused on.

#4189069:

Olen täisealine laps. Ema leidis hiljuti sotsmeediast uue kaaslase. Kuidas ma suhtun? Kergelt hämmingus ja õnnetu 🙂 Tüübil raha on, mida lahkelt laiali pilduda, romantilise mula plaat ka 24/7 ketramas aga ta on kuidagi nii vaimuvaene?! Olen temaga suheldes aru saanud, et lihtsalt kulgeb ja on olnud peamiselt töönarkomaan. Kultuuri ei tarbi, raamatuid pole lugenud, reisimas ei käi, enesehügieen annab soovida, kallid hobid, maailmavaade kitsas aga kriitikameel on ülemõistuse, sõpru vähe (aega pole), oma perekonnast suuremat ei pea. Natuke nagu kontrollifriik ka aga vara veel, et kindlalt väita.

Paar korda, oleme nüüd perekondlikel üritustel pikemalt kohtunud ja samas sugulastega arutanud, et “poiss sai emme endale nüüd” ja vahel on jube häbi, kui suu lahti teeb ja rumalusel voolata laseb. Vanaema muigega kommenteerib, et kes see ikka vanas eas üksikuks jääda tahab ja praegu on kevadine vasikaarmastus, lihtsalt vaadake ja lootke parimat.

Kohati tundub, et meid ostetakse asjadega ära , samas ema paistab nii õnnelik, et mis sa ikka kommenteerid siin. Sellist printsi pole ta elus enne olnud ja eks me siis sirutame jalgu ja vaatame, kuhu suunas see lugu liigub.

Ma ei sooviks nii öelda aga inimene on vaimselt kuskil “pimeduses”. Tundub, et nii haridus kui haritus on kuskile toppama jäänud ja ma ei suuda uskuda, et mu esivanemal võiks temaga üldse huvitav koos olla, aga ju siis muud oskused on nii pimestavad 🙂

Täisealine laps võiks endale elu hankida ja mitte siin ema tegemisi kritiseerida.

Mina olen laps, kelle ema astus uude suhtesse. Mitte midagi alguses sellest ei arvanud, olin päris väike, 6-aastane alles. Suhted olid head, mul midagi selle mehe vastu ei olnud. Tema üritas ikka minuga ühist keelt leida. Mõne aasta möödudes kutsusin teda juba isaks (oma isa mul ei ole).

Ja minu abikaasal on eelmisest kooselust laps. Kui kokku saime, oli poiss 10-aastane, leidsin ühise keele nii temaga kui ka tema emaga. Sain ka aru, et mina ei ole tema ema ja mõned olulised otsused peavad tegema minu abikaasa ja lapse ema koos, mina saan vaid nõu anda. Poiss on nüüd 21-aastane, meil on head suhted.

Olin ise laps, kui uut mees tuli. No mis laps, nii 11-12. Tavapärane elu lõppes, nt öösärgis köögis hommikusöögi söömine, sest no täiesti võõra mehe ees selles eas ikka enam öösärgis ei lippa. Istusingi suuremalt jaolt oma toas, uks kinni. No lisaks oli tal hull eks, kes paar aastat täielikku terrorit korraldas.

Anyway, kui ma olin 13, tõmbas ta ühel päeval nina täis ja avaldas mulle armastust. Et ta on mu emaga koos vaid minu pärast, et mind näha. Õujee.

Õnneks nad läksid varsti lahku.

#4189069:

Kohati tundub, et meid ostetakse asjadega ära , samas ema paistab nii õnnelik, et mis sa ikka kommenteerid siin. Sellist printsi pole ta elus enne olnud ja eks me siis sirutame jalgu ja vaatame, kuhu suunas see lugu liigub. Ma ei sooviks nii öelda aga inimene on vaimselt kuskil “pimeduses”. Tundub, et nii haridus kui haritus on kuskile toppama jäänud ja ma ei suuda uskuda, et mu esivanemal võiks temaga üldse huvitav koos olla, aga ju siis muud oskused on nii pimestavad

Eks “poiss” oskab riistaga oskuslikult ümber käia. Su ema pole ammu head asja mekkida saanud ja nii ta ehk silma kinni pigistab mõne puuduse ees, mis “poisil” esineb.

#4189377:

#4189283:

#4189210:

#4189163:

Olen olnud varasemalt suhtes, kus kaaslasel oli laps, ja olen ka täna. Mõlemal juhul olen lastega väga hästi läbi saanud. Tean “oma kohta”, et lastel on ema olemas ja mina seda mängima ei hakka.

Eelmise kaaslase tütrega suhtleme vahel tänini.

Aga see sinu “koht *on tähendanud ikkagi, et pead tema eest hoolitsema, süüa tegema, riietama, järel käima, viima jne nagu oleks ema? Lihtsalt sõnaõigust pole. Kohustused on.

Logistikaga ei ole pidanud suuresti tegelema, kuid söötma-katma jms ikka. Ei ole PIDANUD, vaid olen valinud ja soovinud. Astusin suhtesse ju teadmisega, et kaaslasel laps(ed) ning pean elementaarseks, et ka meie kodus on neil kodune olla. Esimene kogemus oli nii positivne, et teisel juhul hirme ei olnud. Raskusi võivad valmistada need nö teised vanemad, kes armukadedusest või millestki sellisest mingeid saage üritavad käima tõmmata.

Ma leian, et uue kaaslase ja laste suhte kujunemisel on suur roll ka päris lapsevanemal. Kui ta hoiab ise nende vahel distantsi stiilis “sa ei pea”, siis on see suhe ka raskem kujunema. Kui kodus on avatud ja soe õhkkond, kus kõik on kõigile jne, siis kohanevad ka lapsed palju kiiremini ja tunnevad end hästi.

Laste riietamine ja söötmine võiks ikkagi päris vanema ülesanne olla, mitte midagi, mille mees mugavalt uue naise õlule lükkab. Sest suhtes ei peagi ju, miks seal jutumärke vaja. Lapse eest hoolitsemine on siiski tema päris vanemate ülesanne ja minu meelest pole ok, et uus kaaslane peab toitu vaaritama, riietama, lasteaia-kooli logistakaga tegelema. Kui üks teeb süüa, siis muidugi saab laps ka, aga uus kaaslane ei pea eraldi üksinda lapse jaoks toitu tegema ja riietama.

Ei peagi eraldi kellelgi süüa tegema, supipott on ju ikka üks. Kui poes käin ja lapsed meil on, siis loomulikult vaatan ka neile poest meelepärast ja arvestan nende soovidega. Sama kehtib ka pesumasina käimapaneku puhul. Mis ma peaks siis nende pesu sujuvalt kõrvale lükkama ja mees tuleb õhtul töölt siis laste pesu pesema? Mõttetu jama.

Eks igaühel ole enda arusaamad, aga mina liidan küll laste vajadused meie omadega ja toimetan nendega arvestades. Kõigile lihtsam, muretum ja pingevabam.

#4189388:

Mul on alaealised lapsed, aga nad suhtuvad minu uude suhtesse umbes samamoodi ehk  üleolevalt, vaenulikult ja halvustavalt. Väga kahju, et olen sellised lapsed kasvatanud, aga loodan, et see on puberteediealiste rumalus ja kui nad täiskasvanuks saavad ja ise kaaslased leiavad, siis muutuvad mõistvamaks. Mina küll ei kavatse oma laste tulevasi kaaslasi niimoodi halvustada, ükskõik millised need ka poleks.

Mul on ammune sõbranna, kes vanuses umbes 47 läks ametlikult mehele, eestlasele aga välismaal teadustööd tegevale eestlasele. Sõbrannal on tütar, sündinud lühikesest suhtest. Kui sõbranna selle mehega tutvus, oli tütar 22. Kui läks mehele ja ära kolis, oli tütar 25. Mehele minnes müüs ta maha siin kaks korterit ja ostis tütrele suurema. Ülejäänud raha tegi enda ja tütre vahel pooleks. Samuti jäi tütrele kaks talu lõuna-Eestis. Oi see tütar vihkab oma ema meest ja ema. Tema FB täitub iga püha ajal postitustega teemal – aga mul ei ole ema, kes mind aitaks, ta jättis mind mingi ke*imehe pärast maha.
Olen selle tütrega vestelnud. Ta arvab siiralt, et emadel ei tohi olla eraelu ega ammugi emad ei tohi armuda ega abielluda. Ega ammugi ei tohi nad ära kolida. “Teistel on ema, kes on kogu aeg kodus, tema juures saab söömas käia – minu oma on aga välismaal l*tsiks”. Muidugi ta ei tööta, muidugi tal pole lapsi, sest “mul ei ole ju ema, kes toetaks”.

Kui siin räägitakse, et kuidas lapsed uut kaaslast ei salli, siis on see kõigile kasvamise koht, et ela ise, arvesta teisega, kuid keegi ei pea oma elu teise pärast elamata jätma.
Nt minu lapsed ei öelnud minu kaaslase kohta mitte ühtegi halba sõna nimg kõik oli igati normaalne, kuid kui tuli lahkuminek, siis tunnistasid, et see inimene ei meeldinud neile.

#4189463:

#4189387:

#4189377:

#4189283:

#4189210:

#4189163:

Olen olnud varasemalt suhtes, kus kaaslasel oli laps, ja olen ka täna. Mõlemal juhul olen lastega väga hästi läbi saanud. Tean “oma kohta”, et lastel on ema olemas ja mina seda mängima ei hakka.

Eelmise kaaslase tütrega suhtleme vahel tänini.

Aga see sinu “koht *on tähendanud ikkagi, et pead tema eest hoolitsema, süüa tegema, riietama, järel käima, viima jne nagu oleks ema? Lihtsalt sõnaõigust pole. Kohustused on.

Logistikaga ei ole pidanud suuresti tegelema, kuid söötma-katma jms ikka. Ei ole PIDANUD, vaid olen valinud ja soovinud. Astusin suhtesse ju teadmisega, et kaaslasel laps(ed) ning pean elementaarseks, et ka meie kodus on neil kodune olla. Esimene kogemus oli nii positivne, et teisel juhul hirme ei olnud. Raskusi võivad valmistada need nö teised vanemad, kes armukadedusest või millestki sellisest mingeid saage üritavad käima tõmmata.

Ma leian, et uue kaaslase ja laste suhte kujunemisel on suur roll ka päris lapsevanemal. Kui ta hoiab ise nende vahel distantsi stiilis “sa ei pea”, siis on see suhe ka raskem kujunema. Kui kodus on avatud ja soe õhkkond, kus kõik on kõigile jne, siis kohanevad ka lapsed palju kiiremini ja tunnevad end hästi.

Laste riietamine ja söötmine võiks ikkagi päris vanema ülesanne olla, mitte midagi, mille mees mugavalt uue naise õlule lükkab. Sest suhtes ei peagi ju, miks seal jutumärke vaja. Lapse eest hoolitsemine on siiski tema päris vanemate ülesanne ja minu meelest pole ok, et uus kaaslane peab toitu vaaritama, riietama, lasteaia-kooli logistakaga tegelema. Kui üks teeb süüa, siis muidugi saab laps ka, aga uus kaaslane ei pea eraldi üksinda lapse jaoks toitu tegema ja riietama.

Ei peagi eraldi kellelgi süüa tegema, supipott on ju ikka üks. Kui poes käin ja lapsed meil on, siis loomulikult vaatan ka neile poest meelepärast ja arvestan nende soovidega. Sama kehtib ka pesumasina käimapaneku puhul. Mis ma peaks siis nende pesu sujuvalt kõrvale lükkama ja mees tuleb õhtul töölt siis laste pesu pesema? Mõttetu jama.

Eks igaühel ole enda arusaamad, aga mina liidan küll laste vajadused meie omadega ja toimetan nendega arvestades. Kõigile lihtsam, muretum ja pingevabam.

Ma mõtlesin seda, et minu meelest pole suhtes nagunii õiglane, kui vaid naine vaaritab ja pesu peseb, laste eest hoolitseb. Seda enam, kui laps pole ühine, siis mees peaks kohe kindlasti neis tegevustes osalema oma lapse jaoks. Ja pidasin silmas olukorda, kus mees molutab niisama mugavalt ja uus naine siis peab ühistele ja/või mehe lapsele süüa vaaritama, teda riietama, järel käima, koristama jne.

Sellise asjaga ei oleks ma nõus ka siis, kui laps oleks ühine või suhe hoopis lastevaba. Saime siis teineteisest pisut valesti aru. Aga eks need peremudelid ja ootused/soovit suhetele erinevad üldiselt ole. Ühele ema ja teisele tütar. 🙂

#4189470:

#4189463:

#4189387:

#4189377:

#4189283:

#4189210:

#4189163:

Olen olnud varasemalt suhtes, kus kaaslasel oli laps, ja olen ka täna. Mõlemal juhul olen lastega väga hästi läbi saanud. Tean “oma kohta”, et lastel on ema olemas ja mina seda mängima ei hakka.

Eelmise kaaslase tütrega suhtleme vahel tänini.

Aga see sinu “koht *on tähendanud ikkagi, et pead tema eest hoolitsema, süüa tegema, riietama, järel käima, viima jne nagu oleks ema? Lihtsalt sõnaõigust pole. Kohustused on.

Logistikaga ei ole pidanud suuresti tegelema, kuid söötma-katma jms ikka. Ei ole PIDANUD, vaid olen valinud ja soovinud. Astusin suhtesse ju teadmisega, et kaaslasel laps(ed) ning pean elementaarseks, et ka meie kodus on neil kodune olla. Esimene kogemus oli nii positivne, et teisel juhul hirme ei olnud. Raskusi võivad valmistada need nö teised vanemad, kes armukadedusest või millestki sellisest mingeid saage üritavad käima tõmmata.

Ma leian, et uue kaaslase ja laste suhte kujunemisel on suur roll ka päris lapsevanemal. Kui ta hoiab ise nende vahel distantsi stiilis “sa ei pea”, siis on see suhe ka raskem kujunema. Kui kodus on avatud ja soe õhkkond, kus kõik on kõigile jne, siis kohanevad ka lapsed palju kiiremini ja tunnevad end hästi.

Laste riietamine ja söötmine võiks ikkagi päris vanema ülesanne olla, mitte midagi, mille mees mugavalt uue naise õlule lükkab. Sest suhtes ei peagi ju, miks seal jutumärke vaja. Lapse eest hoolitsemine on siiski tema päris vanemate ülesanne ja minu meelest pole ok, et uus kaaslane peab toitu vaaritama, riietama, lasteaia-kooli logistakaga tegelema. Kui üks teeb süüa, siis muidugi saab laps ka, aga uus kaaslane ei pea eraldi üksinda lapse jaoks toitu tegema ja riietama.

Ei peagi eraldi kellelgi süüa tegema, supipott on ju ikka üks. Kui poes käin ja lapsed meil on, siis loomulikult vaatan ka neile poest meelepärast ja arvestan nende soovidega. Sama kehtib ka pesumasina käimapaneku puhul. Mis ma peaks siis nende pesu sujuvalt kõrvale lükkama ja mees tuleb õhtul töölt siis laste pesu pesema? Mõttetu jama.

Eks igaühel ole enda arusaamad, aga mina liidan küll laste vajadused meie omadega ja toimetan nendega arvestades. Kõigile lihtsam, muretum ja pingevabam.

Ma mõtlesin seda, et minu meelest pole suhtes nagunii õiglane, kui vaid naine vaaritab ja pesu peseb, laste eest hoolitseb. Seda enam, kui laps pole ühine, siis mees peaks kohe kindlasti neis tegevustes osalema oma lapse jaoks. Ja pidasin silmas olukorda, kus mees molutab niisama mugavalt ja uus naine siis peab ühistele ja/või mehe lapsele süüa vaaritama, teda riietama, järel käima, koristama jne.

Sellise asjaga ei oleks ma nõus ka siis, kui laps oleks ühine või suhe hoopis lastevaba. Saime siis teineteisest pisut valesti aru. Aga eks need peremudelid ja ootused/soovit suhetele erinevad üldiselt ole. Ühele ema ja teisele tütar. 🙂

Jah, paraku tänapäeval ikka veel jääb sageli suurem osa kodustest tegemistest naiste õlule ja neil mugavatel meestel on väga mugav, kui eksnaise asemel on kohe uus naine, kes lapsi kantseldab. Näiteks kui endal lapsi pole ja mul pole plaanis või vajadust süüa teha, siis ma tõesti ei viitsiks hakata mehe laste jaoks seda tegema. Arvangi, et see mehe ülesanne. Nagu ka neile riiete hankimine ja logistika.

#4189069:

Tundub, et nii haridus kui haritus on kuskile toppama jäänud ja ma ei suuda uskuda, et mu esivanemal võiks temaga üldse huvitav koos olla, aga ju siis muud oskused on nii pimestavad 🙂

No äkki tõuseb normaalselt ja on voodis hea. See on teatud eas juba suur imeasi. Kui veel raha ka on, kama sellest haridusest tõesti, haridust on mul endalgi küll ja küll.

#4189218:

#4189069:

Olen täisealine laps. Ema leidis hiljuti sotsmeediast uue kaaslase. Kuidas ma suhtun? Kergelt hämmingus ja õnnetu 🙂 Tüübil raha on, mida lahkelt laiali pilduda, romantilise mula plaat ka 24/7 ketramas aga ta on kuidagi nii vaimuvaene?! Olen temaga suheldes aru saanud, et lihtsalt kulgeb ja on olnud peamiselt töönarkomaan. Kultuuri ei tarbi, raamatuid pole lugenud, reisimas ei käi, enesehügieen annab soovida, kallid hobid, maailmavaade kitsas aga kriitikameel on ülemõistuse, sõpru vähe (aega pole), oma perekonnast suuremat ei pea. Natuke nagu kontrollifriik ka aga vara veel, et kindlalt väita.

Paar korda, oleme nüüd perekondlikel üritustel pikemalt kohtunud ja samas sugulastega arutanud, et “poiss sai emme endale nüüd” ja vahel on jube häbi, kui suu lahti teeb ja rumalusel voolata laseb. Vanaema muigega kommenteerib, et kes see ikka vanas eas üksikuks jääda tahab ja praegu on kevadine vasikaarmastus, lihtsalt vaadake ja lootke parimat.

Kohati tundub, et meid ostetakse asjadega ära , samas ema paistab nii õnnelik, et mis sa ikka kommenteerid siin. Sellist printsi pole ta elus enne olnud ja eks me siis sirutame jalgu ja vaatame, kuhu suunas see lugu liigub.

Ma ei sooviks nii öelda aga inimene on vaimselt kuskil “pimeduses”. Tundub, et nii haridus kui haritus on kuskile toppama jäänud ja ma ei suuda uskuda, et mu esivanemal võiks temaga üldse huvitav koos olla, aga ju siis muud oskused on nii pimestavad 🙂

Täisealine laps võiks endale elu hankida ja mitte siin ema tegemisi kritiseerida.

Mul on täitsa oma pere ja tegemised, tänan muretsemast!

Minul on oma vanematega head suhted ja olgugi, et me ei ela lähestikku, katsume ikka koos aega veeta ja muljetada.  Praegu, kui ema on õnnelik ja rahulolev, soovib ta seda eriti oma PEREGA jagada. Erilist valikut nagu pole jäetud, kui just ekstra ebaviisakas ei soovi olla.

Mul on juba omal laps ja vanaema käib meil nüüd külas +1 inimesega, mis paneb mind olukorda, kus tuleb seltskonda kohati lausa taluda.

Ja mida kritiseerida? See on lihtsalt tõdemine, et “issand, äkki mu ema oli tõesti nii üksildane, et sellise loru koju tõi?” Hea töö, majanduslik kindlus, oma kinnisvara ja muud hüved ei taga meile alati hingelist õnnetunne.

Küsimus oli “lapse vaade”, pole täpsustust, millises vanuses lapsed võivad oma arvamust jagada.