Lugu siis selline…
Elame laste isaga eraldi. Isa linnas, mina väikses maakohas. Nädalavahetuseti käib 11 poiss isa juures. Tal on seal tore ja meeldiv olla. Koju tulles on ta tige tikker. Turtsub ja plärstub ja haugub jne. Saan aru, et see on nö keskkonna vahetusest. Esimesed paar korda ei saanud mina asjale pihta ja ütlesin vastu ka. Viimastel kordadel olen lihtsalt vait olnud ja oodanud tema maharahunemist.
Minu küsimus: kuidas saan teda aidata, et tal see üleminek kergemalt tuleks?
Tänan.
kuidas üleminekut pehmendada, ma öelda ei oska, ega ka seda, kas poisi paha tuju üldse on keskonna vahetusest tingitud, kuid endaga haukuda ja turtsuda ära tal kohe kindlasti lase! sellega hävitad lapse austuse sinusse ja annad talle mõista, et on okei sinuga halvasti käituda ja oma paha tuju sinu peal välja elada.
Mina arutaks asju eelkõige lapse isaga. Kas reeglid on samad, mis sinu juures? Mis kell on magamaminekuaeg? Mida süüakse, mida tehakse jne jne. Enamasti sellistes nn pühapäevakodudes on reeglid teised ja isad üritavad kompenseerida enda äraolekut valede asjadega.
Olen näinud lähedalt samas olukorras olevat peret. Ja ei aidanudki mitte midagi, tuli lihtsalt oodata, kuni nad jälle maha rahunesid. Kahjuks ei tulnud isa oma eksnaise palvetele vastu. Lastest oli hirmus kahju.
Oot kuidas see haukumine siis käib? Sina vaikid, midagi ei küsi ja laps lihtsalt vuristab sõnu haukuvas ja plärtsuvas toonis ?
Meil sama seis ja eks seal on mitmed tegurid koos:
1. Lapsed (10a ja 8a) tahavad isaga olla, aga pidevalt ju ei saa
2. Väikelinnas on neil lõbusam, seal omad sõbrad kellega koos noortekeskuses, mänguväljakul jne käiakse. Maal,lähima 5km raadiuses lastega peresid ei ela, seega mängukaaslasi väljaspool kooliaega pole.
3. Isa ostab neile alati palju magusat, krõpse, limonaadi, pitsat, friikaid jne isa armastab ise maiustada ja näksimist, ei keela seda lastelegi ja nii käiaksegi ühe õhtu jooksul vahel lausa 3-4 korda poes uut nänni toomas.
Minul on lähim pood 8km kaugusel ja iga isu pärast me sinna ei torma. Kord nädalas käin linnast (23km) toitu ostmas, sest igapäevased asjad on külapoes palju kallimad ja rahaliselt pole mul isaga võrdseid võimalusi pideva “rämpsu” ostmiseks..
Ja nii saangi mina pühapäevaõhtuti pahurad lapsed,kes peavad siia “kolkasse” passima tulema, kus pole ei kaubanduskeskusi, tõuksirampe ega mänguväljakuid, “sunnitakse” sööma tervislikku toitu ja nõutakse reeglite täitmist.
paras pubeka iga ka – meil küll on suht harmooniline pereelu, aga aegajalt plärtsutakse. siis saadan oma tuppa ja ütlen, tule siis välja, kui oled valmis mõistlikku juttu rääkima.
ma arvan samuti, et peaksid esmalt mehega rääkima, et kuidas seal elukorraldus, kuidas nö lahkuminek toimub jne. Mul mees oli ka pikalt seda meelt, et laps võib temal külas olles ju vabamate reeglitega elada – koolieelikul lubati südaööni koos täiskasvanutega filme vaadata (sh kriminaalfilmid jmt, mis õhtuti tuleb) ja sisi imestas, et laps magas öösiti rahutult. Meil olid ikka aegajalt tülid mehega tema lapsega seotud reeglite pärast, aga kuidagi sellel suvel hakkas ka mees aru saama, et osad asjad ei ole lapsel lubatud ka siis, kui on isal külas ja nädalavahetus või suvi või maal vmt. Paljuski tänu sellele, et käisime palju lastega peredel külas ja igal pool sõltumata nädalavahetusest ja külalistest saadeti sama vanad lapsed ikka mõistlikul ajal magama. Nüüd on vaja veel ämma-äiaga sel teemal sõda pidada, kuna nemad ikka tahavad ju lapselapsi hellitada ja eriti just seda last, kelle vanemad lahus, justkui leebemad reeglid kuidagi kompenseeriks vanemate lahusolekut.
Teine asi, mida teha, on järgmisel päeval lapsega rääkida. 11 on piisav vanus, et peaks oskama oma käitumist selgitada ja “ma ei tea” ei ole enam vastus. Kui selgitust ei anna ja käitub edasi – sisi pead ennast kehtestamaja karistama, nt telefoni või arvutikeeluga õhtuks vmt
ma arvan, et asi ei ole isa juures käimises konkreetselt. Mul samuti 11 a poiss. Kodus meil kõik harmooniline aga tundub, et vanusest tingitud nn hormoonide möll hakkab vaikselt pihta. Samamoodi haugub ja turtsub – mulle endale tundub, et ta ise ei saa ka oma tunnetega hakkama, ei oska end väljendada või siis maha rahustada- ühesõnaga ei tule iseendaga toime. Tüdrukul oli sama asi, mõned aastad tagasi- see läheb üle 🙂
Poisiga on veel nii, alati, kordan alati, kui ta tuleb sõbra ( ükskõik millise sõbra) poolt, või sünnipäevalt on ta sama moodi tige nagu tikker. No nuta või naera. Peaks olema just ju rõõmus, et sai toredalt aega veeta. Tüdrukul oli sama asi. Õnneks on nüüd tüdruk * normaalne* 🙂
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
