Teema: Lapsed ja konmari meetod

Varsti hakkavad need mänguasjade mäed vähenema, kannatust.  Ja nagu eelmine- teha lastega koos ülevaatus, et titekad asjad ja millega enam ei mängi, annate ära (lapsed ise otsustavad, et võib ära anda. Isegi kui nad mõnda asja pärast kahetsevad ja tagasi tahavad, eks kogemus on ju seegi.), katkised asjad, mida parandada ega kasutada ei anna visata ära. Kui veel on asju liigha palju, siis osa asju kaheks-kolmeks kuuks panipaika ära tõsta, siis teete vahetust, töötab tittedega ja töötab ka suuremate lastega.

Konmari meetodil laste riietesahtlid on ennast igati õigustanud, riideid mahub rohkem, on parem ülevaade sahtli sisust ja püsib kauem korras.

Rotatsioon. Ei hoia kõiki mänguasju korraga lastetoas väljas, kuhu aina juurde kuhjata, vaid kastide kaupa ära panna ja aeg-ajalt vahetada (vahetada nende vastu, mis jälle mõnda aega seisma on jäänud, see on ju näha, millega laps aktiivsemalt mängib). Ja kui üldse väga kaua pole mänginud, siis tasahilju likvideerida.
Asju, mida laps tõeliselt armastab, salaja ikka ära ei viskaks.

Konmarist hakkasin lastega rakendama põhimõtet, et igal asjal on oma koht. Kokkuleppe küsimus, kas asi tuleb sinna panna iga kord kui uus asi võtta või siis nt korra-paar päeva jooksul. Aga see igal asjal oma koht, seda korrutada ja juhendada ka järgimist.

Minu samavanade laste toas on ikea kallax riiul (see suurte ruudukujuliste riiulitega) ja igas riiulis tugev korv, mis on täpselt riiuli suurune. Koristamine on seega lihtsaks tehtud, sest suurtesse korvidesse asjade loopimine käib kiiresti ja kui korvid riiulisse lükata, ongi tuba korras.

Väiksemaid asju nagu legod ja pusled hoiame eraldi ja võtame välja ainult ekstra selleks, et nendega mängida ning paneme pärast tagasi. Pisikesi tükke on jama koristada ja terve elamine kipub neid täis olema kui vabalt laste kätte jätta.

Üldiselt tuleb aga leppida, et lastel ikka tekib palju asju ja segadust tekib ka. Mina olen iseendaga rahu teinud ja ei nõua, et lastetuba korras oleks. Ainult õhtuti loobivad asjad kastidesse, et ma neile unejuttu lugema minnes jalaluid ei peaks ära murdma ja hommikul hakkavad need jälle vaikselt kastidest välja ronima. Kui veedame suurema osa päevast kodust väljas, juhtub tihtipeale, et tuba ei jõuagi väga segamini minna.