Esileht Pereelu ja suhted Lapsed kodus, vanemad külas

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 64 )

Teema: Lapsed kodus, vanemad külas

Postitas:
Kägu

Jälle tuli ühest teemast välja kuidas lahkuminnes on kõige õigem variant, et lapsed jäävad koju elama ja vanemad käivad seal vahetustega neid hooldamas.

Kellel päriselt selline elukorraldus, siis kuidas see toimib?

Mõlemad vanemad vallalised kuni lapsed oma elu peal? Vanematel kaks perekonda(vanade laste pere ja uue elukaaslase pere)? Lapsed oma poolõdesid ja poolvendi kunagi ei näe?

Kas selline korraldus põhimõtteliselt ei lõpeta vanemate jaoks igasugu uue suhte võimalust?

+12
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Takistused ja raskused on mõeldud selleks, et liialt kergelt vanemad lahku ei läheks. Need peavad mõtlema panema, tubli.

+11
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Arvan, et praktilist elu ei tasu, nui neljaks, püüda pigistada raami, mis teoreetiliselt on “kõige õigem”.

Lapsed oma poolõdesid ja poolvendi kunagi ei näe?

Vendade-õdedega on muidugi nii, et isegi “täis” õed-vennad võivad võõraks jääda, kui nad kasvavad üles eraldi. Oleneb, kas pere peab võõraks jäämist probleemiks (ja võtab selle vastu midagi ette, korraldab ühiseid mängimisi näiteks) – või siis mitte.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lapsed oma poolõdesid ja poolvendi kunagi ei näe?

Aga mis neist vahtida, need ei ole ju tema õed ega vennad.

+5
-17
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lapsed oma poolõdesid ja poolvendi kunagi ei näe?

Naersin selle küsimuse peale. Kõlab nagu need lapsed oleksid oma kodus vangis ja kui nad just koolis või trennis pole, siis istugu oma toas ja kuskil külas käia kohe kindlasti ei tohi… Kodu ongi ju üks vangla, mitte mõnus ja turvaline koht.

Kõige parem lahendus lahkuläinud perede lastele on ikka see, et vanemad saavad omavahel normaalselt läbi ja oskavad arvestada ka laste vajaduste ja soovidega.

 

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eks see sõltub ju ka kodust ja kellele see kuulub. Oma eksmeest teades, olles temaga siiski 10a koos elanud, tema hoolde küll oma kodu ei usaldaks. Siis ma kulutaks nö oma aja mitte lastele, vaid kodus-aias järje saamisele. Siis tuleks ilmselt lastele mingi “oma” kodu osta, aga jälle, oma eksmeest teades peaks ma siis kahe kodu koduksloomisel pingutama, sest lapsed peaks ju ka mõnusas kodus elama.

Õnneks meil probleemi pole – kodu on minu ja ka lapsed elavad siin.

+10
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oleneb, kas pere peab võõraks jäämist probleemiks (ja võtab selle vastu midagi ette, korraldab ühiseid mängimisi näiteks) – või siis mitte.

Ehk siis lapsevanem võtab lapsed ja viib nad mängima enda teise koju teiste laste juurde?

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

On ikka suhteliselt jabur jah selline asi. Siis on inimesel kaks perekonda, kelle jaoks teda pool aega pole olemas. Vähemalt hea asi on see, et valitseb võrdsus, kõik on võrdselt õnnetud. Tavalise korralduse järgi on õnnetu ainult see vana perekond, uuega on kõik toredasti.

+10
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul tuttavate pere tegi nii, et lapsed jäid oma koju elama, ema ning isa olid kordamööda nädal nende juures. Vabal nädalal, kui ema ja isa laste juures ei olnud, elasid nad korteris, mida eksiga jagasid. See toimis nii kaua, kuni mees leidis uue naise ja see naine jäi lapseootele. Neil läks selles mõttes hästi, et mees oli armunud ja uus laps oli tulemas ning vana pere muutus vist tülikaks ja eksnaine kolis vanasse koju laste juurde tagasi ning mingit laste solgutamist ühe ja teise pere juures ei hakanud toimuma. Lapsed olid selleks ajaks juba üsna suured ka, käisid isa juures siis kui soovisid ja olid sageli nädalavahetuseti ka seal.

Seda kõrvalt vaadates tundus, et asi toimis hästi selle pere jaoks, aga selleks peavad ekside vahel suhted üsna head olema ning kohustused väga täpselt paika pandud. Kui mees on loru ja pole juba kooselus kodutööde tegemisega eriti silma paistnud, siis ei saa selline elukorraldus toimida, sest nii oleks naine see ori, kes mõlemas elukohas pidevalt koristaks ja kraamiks ning mees käiks mõlemas kohas nagu hotellis lihtsalt nautimas.

+17
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ausalt öeldes oleks see lahku minnes meie esimene valik. Lastel on oma kodu ja oma tuba, kus nad saavad end turvaliselt tunda. Vanemate “vahetumine” ei tundu eriliselt traagiline, sest seda juhtub ka kooselus piisavalt sageli, et emmal-kummal on mingi tööreis või eemalolek.
Kes enda nädala järel koristada ei viitsi, peab maksma koristajale. “Lastevälise” nädala puhul peaks küll kummalgi enda isiklik korter olema. Aga ma tean, et me oleksime eelisseisus, sest saaksime sellist korraldust endale lubada.

Minus tekitas küsimusi mõttearendus teemal “teine perekond”. Ei, ei pea vallaliseks jääma, aga olemasolevad lapsed on nr 1 prioriteet. Ma ei saa mehe eest rääkida, aga kas pärast lahutust on kohustuslik kellegagi kiiresti kokku kolida ning veel üks ports lapsi saada? Miks? Kas inimesed üritavad ka pangalaenu puhul võimalikult maksimaalselt laenata, et igakuised tagasimaksed ikka piisavalt pinget tekitaksid? Mitu last siis on okei? Kui mul on esimesest abielust kolm last, siis kas teisest peaksin ka kolm tükki saama?
Minu hinnangul on kolm last ikka päris korralik (emotsionaalne ja ajaline) koormus, kui ise vähegi nende kasva(ta)misse panustada. Teenin väga korralikku palka, aga mulle tunduvad nt 6 lapse peale minevad summad üsna ulmelised.

+17
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ausalt öeldes oleks see lahku minnes meie esimene valik. Lastel on oma kodu ja oma tuba, kus nad saavad end turvaliselt tunda. Vanemate “vahetumine” ei tundu eriliselt traagiline, sest seda juhtub ka kooselus piisavalt sageli, et emmal-kummal on mingi tööreis või eemalolek.

Kes enda nädala järel koristada ei viitsi, peab maksma koristajale. “Lastevälise” nädala puhul peaks küll kummalgi enda isiklik korter olema. Aga ma tean, et me oleksime eelisseisus, sest saaksime sellist korraldust endale lubada.

Minus tekitas küsimusi mõttearendus teemal “teine perekond”. Ei, ei pea vallaliseks jääma, aga olemasolevad lapsed on nr 1 prioriteet. Ma ei saa mehe eest rääkida, aga kas pärast lahutust on kohustuslik kellegagi kiiresti kokku kolida ning veel üks ports lapsi saada? Miks? Kas inimesed üritavad ka pangalaenu puhul võimalikult maksimaalselt laenata, et igakuised tagasimaksed ikka piisavalt pinget tekitaksid? Mitu last siis on okei? Kui mul on esimesest abielust kolm last, siis kas teisest peaksin ka kolm tükki saama?

Minu hinnangul on kolm last ikka päris korralik (emotsionaalne ja ajaline) koormus, kui ise vähegi nende kasva(ta)misse panustada. Teenin väga korralikku palka, aga mulle tunduvad nt 6 lapse peale minevad summad üsna ulmelised.

Aga kui sul on 1 laps, kuid soovid 3?

Nt lähete lahku, kui laps 3a . Kas siis peab ootama 15a, enne kui 2. ja 3. lapse võib saada? Ja miks peab esimene laps prioriteet olema? Kui vanemad on koos, siis ju ei mõtle, et 1 laps teistest tähtsam.

Mu mehel ka varasemast laps. Ja mehe vanemad hakkasod tõesti teda nagi s..a pilpa peal kohtlema, kui lahkuminek oli. Mehe sõnad need (probleem liigne hellitamine). Nüüd on laps juba 15a ja mees ise tõdeb, et näe, lemmiklapselaps ja tal endalgi halb vaadata, et justkui teistest tähtsam ja tunneb end oma õdede ees halvasti, et tema poeg justkui olulisem kui tema õdede lapsed. Eriti äia puhul. Ja ei ole ka seetõttu, et “ainsa poja ainus poeg”. Meil on ka ühised 2 poega….

Nii et see, et esimene on prioriteet, on jura. See ainult tekitab vimma poolõdede-vendadega.

+8
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minus tekitas küsimusi mõttearendus teemal “teine perekond”. Ei, ei pea vallaliseks jääma, aga olemasolevad lapsed on nr 1 prioriteet. Ma ei saa mehe eest rääkida, aga kas pärast lahutust on kohustuslik kellegagi kiiresti kokku kolida ning veel üks ports lapsi saada? Miks? Kas inimesed üritavad ka pangalaenu puhul võimalikult maksimaalselt laenata, et igakuised tagasimaksed ikka piisavalt pinget tekitaksid? Mitu last siis on okei? Kui mul on esimesest abielust kolm last, siis kas teisest peaksin ka kolm tükki saama? Minu hinnangul on kolm last ikka päris korralik (emotsionaalne ja ajaline) koormus, kui ise vähegi nende kasva(ta)misse panustada. Teenin väga korralikku palka, aga mulle tunduvad nt 6 lapse peale minevad summad üsna ulmelised.

Aga tavaline keskmine mees ei mõtle nii. Tema mõtleb, et kohtusin laheda tsikiga, kes tekitab minu tillis väga suuri võbelusi. Vana perekond ongi liiga nõudlik, mind ei mõista keegi. Aga see armuke, tema on nii tore, ainult kuulab, alati tahab seksida, kõik on nii lihtne ja kerge. Lähen äkki tema juurde, siis on õnn majas. Armuke tahab ka kolme last, mis ma siis teen. Peangi vanale perekonnale kriipsu peale tõmbama, elatist ei saa ka maksta, sest uus naine tahab raha ja kodus tüli ei sooviks. Muidu on ju uus kodu jälle samasugune nagu vana. Vanadele lastele aega ka nagu pole, sest muidu uus naine pahandab. See on täiesti tavaline stsenaarium, kuidas asjad lähevad.

+14
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selline lahendus tundub ausalt öeldes veidi absurdne. Lapsed kohanevad kiiremini, neil on vähem kohustusi ja seetõttu kahe vanema kodu vahel kolimine lihtsam. Ei tea ühtegi last, kes kogu majapidamise eest vastutaks ja seetõttu mingi ühe kohaga tugevamalt seotud oleks. Oma tuba ja asjad kahes kohas on palju lihtsamini korraldatav. Majapidamine on ju ikkagi selle põhihoolitseja näo järgi tehtud ja sätitud, suvisel ajal siis näiteks nädal aega üks nokitseb aias ja siis tuleb järgmine nädal teine ja teeb oma maitse järgi ringi? Tundub absurd.

+7
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

No see ühe tuttava näide tõestab ka, et toimib seni kuni uut suhet pole.

Loomulikult pole pärast lahutust kohustuslik uus pere luua ja lapsed saada, aga tihti see soov on. Pealegi kõik ei lähe lahku peale kolmandat last. Enda mehel on üks laps, kes ei suuda ära oodata, et ta endale õe või venna saaks.

+4
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei tea ühtegi peret, kes sellise korraldusega oleksid elu edasi korraldanud. Tõesti on olnud variante, mis on lastega läbi arutatud – üks lapse isale ja teine emale – reedest pühapäevani on lased koos emma-kumma vanema juures + jagatakse ära vaheajad, jõulud (üks aasta on 24 ühe vanema juures ja siis 25,26 teise vanema juures), üks saab uue aasta, teine jaanipäeva jne.

On ka nii – elavad ema juures, isa juurde lähevad neljapäeval peale kooli ja pühapäeva õhtul koju jne.

 

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mu mehel ka varasemast laps. Ja mehe vanemad hakkasod tõesti teda nagi s..a pilpa peal kohtlema, kui lahkuminek oli. Mehe sõnad need (probleem liigne hellitamine). Nüüd on laps juba 15a ja mees ise tõdeb, et näe, lemmiklapselaps ja tal endalgi halb vaadata, et justkui teistest tähtsam ja tunneb end oma õdede ees halvasti, et tema poeg justkui olulisem kui tema õdede lapsed. Eriti äia puhul. Ja ei ole ka seetõttu, et “ainsa poja ainus poeg”. Meil on ka ühised 2 poega….

Aga mis see muidu sinu asi on, kuidas teine pere omavahel suhtleb? Kogu aeg närib kuklas väike meeldetuletus, et sina oma lastega pole ikka esimese naisega samaväärne? Milleks olla suhtes ja saada lapsi inimesega, kelle perel on sinust väga erinevad väärtushinnangud?

+7
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

elline lahendus tundub ausalt öeldes veidi absurdne. Lapsed kohanevad kiiremini, neil on vähem kohustusi ja seetõttu kahe vanema kodu vahel kolimine lihtsam. Ei tea ühtegi last, kes kogu majapidamise eest vastutaks ja seetõttu mingi ühe kohaga tugevamalt seotud oleks. Oma tuba ja asjad kahes kohas on palju lihtsamini korraldatav. Majapidamine on ju ikkagi selle põhihoolitseja näo järgi tehtud ja sätitud, suvisel ajal siis näiteks nädal aega üks nokitseb aias ja siis tuleb järgmine nädal teine ja teeb oma maitse järgi ringi? Tundub absurd.

Täiesti nõus selle kommentaariga. Tõesti, kes siis selle majapidamise “põhipererahvas” ja vastutaja oleks, kus vanemad muudkui “üks sisse, teine välja” kolivad  – laps(ed)?

Kuigi ka lastel on sageli nii, et kuigi mõlemas kodus võib olla oma tuba – siis ühe vanema juures on ikkagi “põhituba” ja teise vanema juures “lisatuba”, kus päris 100% kõik asjad pole dubleeritud. Ehk siis 2 tuba lastel kipub kujunema midagi sellist nagu täiskasvanutel suvekodus käimine – osa asju on dubleeritud, et kogu aeg põhikodust vedada poleks vaja, aga mingi osa on sellised, mis on ainult põhikodus.

+2
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jälle tuli ühest teemast välja kuidas lahkuminnes on kõige õigem variant, et lapsed jäävad koju elama ja vanemad käivad seal vahetustega neid hooldamas.

Kellel päriselt selline elukorraldus, siis kuidas see toimib?

Mõlemad vanemad vallalised kuni lapsed oma elu peal? Vanematel kaks perekonda(vanade laste pere ja uue elukaaslase pere)? Lapsed oma poolõdesid ja poolvendi kunagi ei näe?

Kas selline korraldus põhimõtteliselt ei lõpeta vanemate jaoks igasugu uue suhte võimalust?

Kui sul on lapsed, siis vastutad nende eest. See, et ei oska partnerit endale valida, sellel on ju ometi tagajärjed. See, et ei oska lastele ema ja isa valida, kellega suudaks lapsed suureks kasvatada, noo sellel on ka tagajärjed. Vanemad on täiskasvanud inimesed, tuleb lõpetada see lapsik suhtumine – mina tahan ja teen oma lastega mis tahan. Laps ei ole mänguauto ega mängunukk. Mis uut suhet see vanem siis vajab. Et oleks uute autode ja nukkude sündimise võimalus on? Kasvata kõigepealt need lapsed üles, kes juba olemas on, siis otsi kedagi, kellega uusi mänguasju toota. Lapsed ei ole mänguasjad, mida oma tujude põhiselt siia ja sinna loopida. Lapse huvid on kõigepealt kaitstud ja siis tulevad vanemate soovid. KUi soovid oma tahtmist mööda elada, ära sünnita lapsi ja võid peale lahutust kohe valida endale järgmise partneri. On lapsed, on lapsed vaja suureks kasvatada. Kui ei taha kasvatada, anna lastekodusse ja maksa lastele ülevalpidamiseks raha.

 

+2
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis uut suhet see vanem siis vajab.

Ehk siis kui 50ndates olles lapsed kodust välja kolivad ja juba võimatu kaaslast leida peaks kogu ülejäänud elu üksi elama? Lastel muret rohkem üksi elava vanemaga, tõenäolisemalt pensioni ajal toetama jne?

Mu ema jäi suures osas laste pärast üksikuks. Kohutavalt kahju on. Lapsi kasvatas 25 aastat ja siis järgmised 25+ peab seetõttu Üksi olema.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ehk siis kui 50ndates olles lapsed kodust välja kolivad ja juba võimatu kaaslast leida peaks kogu ülejäänud elu üksi elama? Lastel muret rohkem üksi elava vanemaga, tõenäolisemalt pensioni ajal toetama jne? Mu ema jäi suures osas laste pärast üksikuks. Kohutavalt kahju on. Lapsi kasvatas 25 aastat ja siis järgmised 25+ peab seetõttu Üksi olema.

No see üksioleku klausel kehtibki paljude arust ju ainult naistele. Mehed ju ei suuda ei laste eest hoolitseda ega ka seksita olla. Aga naised, need ju olgu pigem üksi. Seksihuvi avaldamine on igal juhul negatiivne.

+8
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei tea ühtegi sellist peret ja seda ei soovita ka enam terapeudid. Sest lapsel on vaja kogeda elu ema päris-kodus ja isa päris-kodus. Muidu on lapsel lapse kodu ja tunne, et ei ema ega isa võta teda oma päris-kodudesse elama. Uus soovitus on soetada emal ja isal lähestikku elamised.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mu ema jäi suures osas laste pärast üksikuks. Kohutavalt kahju on. Lapsi kasvatas 25 aastat ja siis järgmised 25+ peab seetõttu Üksi olema.

Khm järgmised 25+ oleks olnud uue mehega nii õnnelik, aga mehed elavad vähem. Nii uued kui vanad, suured armastused ja laste isad, nii see on. Ega meest leinata pole ka teab mis rõõm. Niisama kaaslaseks, kellega jalutamas käia on mõttetu, seda valusam kui ära sureb ja leseks jääb ikka.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Khm järgmised 25+ oleks olnud uue mehega nii õnnelik, aga mehed elavad vähem. Nii uued kui vanad, suured armastused ja laste isad, nii see on. Ega meest leinata pole ka teab mis rõõm. Niisama kaaslaseks, kellega jalutamas käia on mõttetu, seda valusam kui ära sureb ja leseks jääb ikka.

Vau. Et siis 50 aastased mehed surevad nii kiiresti ära, et pole mõtet uut suhet alustadagi. Mis sest, et eesti meeste keskmine eluiga on 74 aastat.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ausalt öeldes oleks see lahku minnes meie esimene valik. Lastel on oma kodu ja oma tuba, kus nad saavad end turvaliselt tunda. Vanemate “vahetumine” ei tundu eriliselt traagiline, sest seda juhtub ka kooselus piisavalt sageli, et emmal-kummal on mingi tööreis või eemalolek.

Kes enda nädala järel koristada ei viitsi, peab maksma koristajale. “Lastevälise” nädala puhul peaks küll kummalgi enda isiklik korter olema. Aga ma tean, et me oleksime eelisseisus, sest saaksime sellist korraldust endale lubada.

Minus tekitas küsimusi mõttearendus teemal “teine perekond”. Ei, ei pea vallaliseks jääma, aga olemasolevad lapsed on nr 1 prioriteet. Ma ei saa mehe eest rääkida, aga kas pärast lahutust on kohustuslik kellegagi kiiresti kokku kolida ning veel üks ports lapsi saada? Miks? Kas inimesed üritavad ka pangalaenu puhul võimalikult maksimaalselt laenata, et igakuised tagasimaksed ikka piisavalt pinget tekitaksid? Mitu last siis on okei? Kui mul on esimesest abielust kolm last, siis kas teisest peaksin ka kolm tükki saama?

Minu hinnangul on kolm last ikka päris korralik (emotsionaalne ja ajaline) koormus, kui ise vähegi nende kasva(ta)misse panustada. Teenin väga korralikku palka, aga mulle tunduvad nt 6 lapse peale minevad summad üsna ulmelised.

Aga kui sul on 1 laps, kuid soovid 3?

Nt lähete lahku, kui laps 3a . Kas siis peab ootama 15a, enne kui 2. ja 3. lapse võib saada? Ja miks peab esimene laps prioriteet olema? Kui vanemad on koos, siis ju ei mõtle, et 1 laps teistest tähtsam.

Mu mehel ka varasemast laps. Ja mehe vanemad hakkasod tõesti teda nagi s..a pilpa peal kohtlema, kui lahkuminek oli. Mehe sõnad need (probleem liigne hellitamine). Nüüd on laps juba 15a ja mees ise tõdeb, et näe, lemmiklapselaps ja tal endalgi halb vaadata, et justkui teistest tähtsam ja tunneb end oma õdede ees halvasti, et tema poeg justkui olulisem kui tema õdede lapsed. Eriti äia puhul. Ja ei ole ka seetõttu, et “ainsa poja ainus poeg”. Meil on ka ühised 2 poega….

Nii et see, et esimene on prioriteet, on jura. See ainult tekitab vimma poolõdede-vendadega.

Tundute päris feodaalkorra aegne perekond.

Mingi poegade jutt otsast lõpuni, lihtsalt muigama ajab.

Sinu point teie elukorralduse mõttes on ammu selge, aga mis osas puutub asja laste sugu?!

Ainsa poja ainus poeg, meie kaks poega jne.

Kahju siis, et pole õnnistatud mõlemast soost lastega:)

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei arva sellisest korralduzest mitte midagi, kuna see kindlasti toimib väga harva ja suurte eranditega. Pole isegi mõtet seda arutada väga, kõik teavad, miks see ei toimi tavaliselt. See eeldab üksmeelt ja ausust ja ühtemoodi mõtlemist ja ellusuhtumist ja pühendumist, mõlemad peavad panustama samamoodi jne. Lahku aga tõenäoliselt mindigi sellepärast, et need kokkulepped ja asjad ei toiminud.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jälle tuli ühest teemast välja kuidas lahkuminnes on kõige õigem variant, et lapsed jäävad koju elama ja vanemad käivad seal vahetustega neid hooldamas. Kellel päriselt selline elukorraldus, siis kuidas see toimib? Mõlemad vanemad vallalised kuni lapsed oma elu peal? Vanematel kaks perekonda(vanade laste pere ja uue elukaaslase pere)? Lapsed oma poolõdesid ja poolvendi kunagi ei näe?

Minu klassis oli lausa kaks sellist õpilast. Mõlemad elasid korteris ilma vanemateta. Üks koos õega, kes oli 4 aastat noorem, teine üksi. Vanusest umbes 15 kuni siis kooli lõpuni. Mõlemad klassikaaslased olid õpilaste esikümnes, kumbki ei korraldanud mingeid prallesid. Kuigi mõlema juures sai korra-paar ikka külas käidud.

Vanemad helistasid iga päev hommikul ja õhtul ning nädala sees käis teinekord ema, teinekord isa koolis vastas või tõi kooli. Minu teadmist mööda tuli ema reedeti linnakorterisse oma väiksemate lastega ja siis veedeti laupäev kõik koos. Pühapäevast esmaspäevani tuli isa oma nooremate lastega ja pühapäev veedeti koos. Muul ajal oli kiireks abiks olemas usaldusisik, kellele väga kiire asja korral helistada ja appi kutsuda.
Koolivaheajal üüriti mingi majake järve äärde, kus pool aega oli ema seal, pool aega isa.

Mõlemal vanemal mõlemal oli neil uus pere ja samas linnas ei elanud nad ka. Aga kuskilt Sauelt või Keilast Tallinna sõita või Elvast Tartusse polnuks ju ka probleem.
Aga neis mõlemas peres ka vanemad keeldusid kokku puutumast, seega ka sünnipäevi peeti eraldi isaga ja eraldi emaga.

Mõlema klassikaaslase suhe oma vanematega on väga hea, väga lähedane. Üks klassikaaslane kommenteeris seda nii, et muidugi on lähedane. Ta pole oma ema halvas tujus näinud pärast varajast puberteeti ning kõige raskematel aegadel oli ema alati kohtumistel 100% tema päralt, heas tujus, kuulas ja oli tore seltsiline, hoolitsev ema. Isaga samamoodi.

Paneme siia kõrvale tavalised pered (suures hulgas), kus teismelised näevad päevast päeva tülpinud ja väsinud ema, kes plahvatab mingi näruse kruusi pärast elutoa laual. Või isa, kes diivanil kõhtu sügab ja kui ema selja keerab, silmi pööritab. Ja kus kummalgi pole nagu laste jaoks eriti aega, nad ei ole südamega 100% lapse jaoks peaaegu kunagi olemas kauem kui 15 minutit.

0
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah, see suures plaanis lõpetab kõik uue suhte võimalused. Samas eksisteeribki paare, kus kumbki uut suhet enam ei soovi ja sellisel juhul pole sellisel korraldusel häda midagi.

Uute suhete seisukohast on küll nii, et siinkommenteerijatestki, kes seda lahendust tuliselt pooldavad, õhkub sellist põhimõtet, et lapsed on alati prioriteetsemad, kui vanem ise ja kindlasti prioriteetsemad, kui vanema uus partner või partneri lapsed. Sellised suhted, kus üks täiskasvanutest tõstab oma lapsed ja nende vajadused kõigist ülejäänud pereliikmetest ettepoole, lähevad kiiresti uppi. Püsima jäävad need suhted, kus kõigi pereliikmete vajadused on olulised. Mitte keegi ei soovi oma elukaaslase jaoks olla number kaks ega seda, et tema lapsed oleksid elukaaslase jaoks vähem olulised, kui elukaaslase enda lapsed. Igasugused ilusad põhjendused laste huvidest ei muuda selles osas mitte midagi – nii lihtsalt on. Kui sa ei soovi oma partneriga arvestada, siis sul pole partnerit vaja, sest elus on muud paremat teha, kui teisi inimesi oma või oma laste vajadustele ohvriks tuua. Kui sa soovid ise ennast ohvriks tuua, siis see on vaba tahe. Kedagi teist ohvriks tuua, eriti, kui ta pole selleks vaba tahet avaldanud, on lihtsalt inetu.

Enamik kisajatest sellisel puhul on need, kes peale lahutust üksikuks jäänud. Tihti nad elavadki vaid laste vajadustele ja tundub mõistmatu ja isegi vastuvõetamatu, kui nende eks leiab uue kaaslase ja peab ka teda laste kõrval oluliseks. See on nagu viha ja kadedus, et teine pool teeb pere loomisega otsast peale algust ja sellesse peresse peaks kuuluma ka üksikuks jäänud poolega ühised lapsed.

Teine osa kisajatest on need, kes polegi lahku läinud ega lapsi jaganud. Nende peas peakski laps reede õhtul kokku pakkima oma riided, hügieenivahendid, kooliasjad ja siis nelja kastiga teise vanema juurde kolima. Ei pea, ausalt. Riided on mõlema vanema kodus, nagu ka hambahari ja pesemisvahendid. Ainukesed asjad, mida ei saa dubleerida on kooliasjad.

+1
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu
Minu teadmist mööda tuli ema reedeti linnakorterisse oma väiksemate lastega ja siis veedeti laupäev kõik koos. Pühapäevast esmaspäevani tuli isa oma nooremate lastega ja pühapäev veedeti koos.

Pange tähele, et selliste näidete korral kolivad nooremad lapsed selleks, et vanemad lapsed kolima ei peaks.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu
Minu teadmist mööda tuli ema reedeti linnakorterisse oma väiksemate lastega ja siis veedeti laupäev kõik koos. Pühapäevast esmaspäevani tuli isa oma nooremate lastega ja pühapäev veedeti koos.

Pange tähele, et selliste näidete korral kolivad nooremad lapsed selleks, et vanemad lapsed kolima ei peaks.

Üheks ööks nädalaks poolõdedee-poolvendadele külla minna ja järgmine päev koos teatrisse-kohvikusse-kinno-loomaaeda-vanaema poole minna – seda kolimiseks nimetada on ikka karm liialdamine. Kui kellegi laps käib üheks ööks nädalas vanaema-taadi juurde, kas sa nimetad seda kolimiseks? Käivad klassiga nädalavahetuseks Otepääle, siis see tähendab, et kolisid Olepääle? No on sul ikka sõnadest oma arusaam 🙂

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah, see suures plaanis lõpetab kõik uue suhte võimalused

Muidugi mitte.

0
-1
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 64 )


Esileht Pereelu ja suhted Lapsed kodus, vanemad külas