Esileht Pereelu ja suhted Lapsed kodus, vanemad külas

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 64 )

Teema: Lapsed kodus, vanemad külas

Postitas:
Kägu
Minu teadmist mööda tuli ema reedeti linnakorterisse oma väiksemate lastega ja siis veedeti laupäev kõik koos. Pühapäevast esmaspäevani tuli isa oma nooremate lastega ja pühapäev veedeti koos.

Pange tähele, et selliste näidete korral kolivad nooremad lapsed selleks, et vanemad lapsed kolima ei peaks.

Üheks ööks nädalaks poolõdedee-poolvendadele külla minna ja järgmine päev koos teatrisse-kohvikusse-kinno-loomaaeda-vanaema poole minna – seda kolimiseks nimetada on ikka karm liialdamine. Kui kellegi laps käib üheks ööks nädalas vanaema-taadi juurde, kas sa nimetad seda kolimiseks? Käivad klassiga nädalavahetuseks Otepääle, siis see tähendab, et kolisid Olepääle? No on sul ikka sõnadest oma arusaam 🙂

Korra nädalas ühe vanema juurest teise juurde liikumine on vanematele lastele täpselt samasugune “pingutus”. Seda mingil põhjusel nimetatakse kolimiseks. Minu meelest on täitsa okei, kui nt vanemad lapsed elavad emaga või isaga ja külastavad korra nädalas oma poolvendi ja õdesid – milleks peab selliseks kammajaaks kolme elamist ülal pidama?

 

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Seda mingil põhjusel nimetatakse kolimiseks.

Kord nädalas kuskil mujal viibimist kui kodus nimetad kolimiseks küll ainult sina. Ausalt.

Ka mina olin lapsena praktiliselt iga laupäeva kodust ära – ühe vanaema juures või teise juures, vahepeal ka tädi juures. Kõikjal oli lapsi ja ilgelt tore oli sugulastega mängida.

Rääkisin lihtsalt kogemusest. Neis näidetes polnud mingit kammajaad. Ema ja isa olid kasvatanud vastutustundlikud lapsed, kes käisid korralikus koolis, trennides ja sõpradega. Lapsed, keda sai usaldada ning kellel oli ka tugiisik.

Ma ei saa küll aru, mis oleks selles paremat olnud, kui ütleme näiteks Tartus kasvanud lapsed vanemate lahkumineku korral peaksid kolima uuesti abielluua emaga Rõugesse, samal ajal kui isa koliks uue naise juurde Adaverre. Jätma maha sõbrad…ja ka vahemaa ühe vanema juurest teise oleks palju suurem solgutamine.

Lapsed peavad olema lihtsalt usaldatavad ja vanematel süsteemne kontakt ja lastel usaldusisik. Siis saavad lapsed jääda oma heasse kooli, hea treeneri juurde, sõpradega, ringidesse jne.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Seda mingil põhjusel nimetatakse kolimiseks.

Kord nädalas kuskil mujal viibimist kui kodus nimetad kolimiseks küll ainult sina. Ausalt.

Ka mina olin lapsena praktiliselt iga laupäeva kodust ära – ühe vanaema juures või teise juures, vahepeal ka tädi juures. Kõikjal oli lapsi ja ilgelt tore oli sugulastega mängida.

Rääkisin lihtsalt kogemusest. Neis näidetes polnud mingit kammajaad. Ema ja isa olid kasvatanud vastutustundlikud lapsed, kes käisid korralikus koolis, trennides ja sõpradega. Lapsed, keda sai usaldada ning kellel oli ka tugiisik.

Ma ei saa küll aru, mis oleks selles paremat olnud, kui ütleme näiteks Tartus kasvanud lapsed vanemate lahkumineku korral peaksid kolima uuesti abielluua emaga Rõugesse, samal ajal kui isa koliks uue naise juurde Adaverre. Jätma maha sõbrad…ja ka vahemaa ühe vanema juurest teise oleks palju suurem solgutamine.

Lapsed peavad olema lihtsalt usaldatavad ja vanematel süsteemne kontakt ja lastel usaldusisik. Siis saavad lapsed jääda oma heasse kooli, hea treeneri juurde, sõpradega, ringidesse jne.

Ma ei eksi ega, kui ütlen, et sa oled see inimene, kes ei ole kunagi lastega lahutanud? Ma oma eelmises pikemas postituses kirjutasin, et on kaks kategooriat inimesi, kes tavaliselt leiavad, et “nii saab”.  Need, kes on üksikud ja need, kes ei ole lahutanud. Kärgpere logistikast saab aru see, kes kärgperet pidanud. Sinu näidetes ei ole selliseid kitsaskohti tabatud, mida suurem osa kärgperes olijatest une pealt tabab. Seepärast ma arvan, et sa jagad tarkust asjadest, millest sul pole õrna aimugi.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei eksi ega, kui ütlen, et sa oled see inimene, kes ei ole kunagi lastega lahutanud?

Olen. Kuigi ühe lapsega. See-eest olen ma abielus mehega, kellel on kaks vanemat last varasemast perest. Logistikaküsimustega olen vägagi kursis.

Seetõttu olengi kindel, et kui on normaalsed targad kasvatatud suuremad lapsed, on lahutusega kaasnevat logistikat targem korraldada nii, et lapsed jäävad oma kodusesse linna, kus nad ise saavad kooli ja trenni. Kui et neid vedada kuskilt Puiatust Eidaperre isa vaatama, kui vanemad lahutuse järgselt neisse paikadesse kolinud on. Üheks päevaks nädalas käia ei ole kolimine. Päris ausalt. Jõuab üks kergemini laste juurde, eriti kui viha on õhus.

Aga muidugi selleks peavad olema Tõesti Väga targad ja tublid lapsed. Mina oma vanimaid oleksin nii usaldanud, kui oleks selline olukord olnud, aga nooremad olid gümnaasiumi ajal pisut kahtlased 🙂 just selle öörežiimi jms suhtes.

+1
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

See ei saa toimida sest alati on vaja seesinane korter välja üürida.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

See ei toimi. See on absurdne. Paneb keegi väikesed lapsed kuskile elama ja siis kuidas see vanemate vahetus peaks olema, et üks enne ei lahku, kui teine tuleb? Teine tegeleb täpselt sama pühendunult, kui üks? Või kui üks tegeleb muude asjadega, siis teine paneb oma nädalal topelt, nii õpetamine, tegelemine, juttude rääkimine, lugemine, koos köimine, söögi tegemine, koristamine jne? Ja kes haiguse ajal on? Aga kui on ravikuur, aga just on ühe vahetus läbisaamas ja teine tuleb ja jätkab. Kuidas rahaline pool jagatakse, maksud, söök, riided, olme, kool, muud kulud?
See ei toimi, kui kooselu ei toiminud.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

See ei toimi, kui kooselu ei toiminud.

Mina ka ei usu, et toimib. Kui koos elatudki ei saanud, kuidas peaks sellise kammajaa siis ära haldama, mis on veel sada korda hullem. Eriti tore on veel see, kui teismelised jäetakse üksi elama ja siis vanemad vahel käivad külas. Et teismeline endale söögi tehtud saab, ei tähenda, et üldse enam vanemaid ei vaja. Mõni küll üritab seda väga toredaks asjaks endale rääkida, aga tegelikult pole see laste jaoks mitte midagi toredat.

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jälle tuli ühest teemast välja kuidas lahkuminnes on kõige õigem variant, et lapsed jäävad koju elama ja vanemad käivad seal vahetustega neid hooldamas. Kellel päriselt selline elukorraldus, siis kuidas see toimib? Mõlemad vanemad vallalised kuni lapsed oma elu peal? Vanematel kaks perekonda(vanade laste pere ja uue elukaaslase pere)? Lapsed oma poolõdesid ja poolvendi kunagi ei näe?

<p style=”text-align: left;”>Minu klassis oli lausa kaks sellist õpilast. Mõlemad elasid korteris ilma vanemateta. Üks koos õega, kes oli 4 aastat noorem, teine üksi. Vanusest umbes 15 kuni siis kooli lõpuni. Mõlemad klassikaaslased olid õpilaste esikümnes, kumbki ei korraldanud mingeid prallesid. Kuigi mõlema juures sai korra-paar ikka külas käidud.

Vanemad helistasid iga päev hommikul ja õhtul ning nädala sees käis teinekord ema, teinekord isa koolis vastas või tõi kooli. Minu teadmist mööda tuli ema reedeti linnakorterisse oma väiksemate lastega ja siis veedeti laupäev kõik koos. Pühapäevast esmaspäevani tuli isa oma nooremate lastega ja pühapäev veedeti koos. Muul ajal oli kiireks abiks olemas usaldusisik, kellele väga kiire asja korral helistada ja appi kutsuda.

Koolivaheajal üüriti mingi majake järve äärde, kus pool aega oli ema seal, pool aega isa.

Mõlemal vanemal mõlemal oli neil uus pere ja samas linnas ei elanud nad ka. Aga kuskilt Sauelt või Keilast Tallinna sõita või Elvast Tartusse polnuks ju ka probleem.

Aga neis mõlemas peres ka vanemad keeldusid kokku puutumast, seega ka sünnipäevi peeti eraldi isaga ja eraldi emaga.

Mõlema klassikaaslase suhe oma vanematega on väga hea, väga lähedane. Üks klassikaaslane kommenteeris seda nii, et muidugi on lähedane. Ta pole oma ema halvas tujus näinud pärast varajast puberteeti ning kõige raskematel aegadel oli ema alati kohtumistel 100% tema päralt, heas tujus, kuulas ja oli tore seltsiline, hoolitsev ema. Isaga samamoodi.

Paneme siia kõrvale tavalised pered (suures hulgas), kus teismelised näevad päevast päeva tülpinud ja väsinud ema, kes plahvatab mingi näruse kruusi pärast elutoa laual. Või isa, kes diivanil kõhtu sügab ja kui ema selja keerab, silmi pööritab. Ja kus kummalgi pole nagu laste jaoks eriti aega, nad ei ole südamega 100% lapse jaoks peaaegu kunagi olemas kauem kui 15 minutit.

Oot, aga kuidas vanemad selgitasid sellele nn üleliigsete lapsele, miks temaga igapäevane kooselamine ei kõlba neile? Laupäeval ja pühapäeval on lihtne (nb!!! mõlema vanema jaoks vaid ühel-kahel päeval nädalas) rahaga kinni taguda kõik, mis nn üleliigne laps soovib. Iga päev teed mõned kaheminutilised kõned, et kontrollida, kus laps liigub jne. Täiesti arusaamatu. Laps ei saa ju igapäevast igapäevaelu üldse kogeda.</p>

+8
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jälle tuli ühest teemast välja kuidas lahkuminnes on kõige õigem variant, et lapsed jäävad koju elama ja vanemad käivad seal vahetustega neid hooldamas. Kellel päriselt selline elukorraldus, siis kuidas see toimib? Mõlemad vanemad vallalised kuni lapsed oma elu peal? Vanematel kaks perekonda(vanade laste pere ja uue elukaaslase pere)? Lapsed oma poolõdesid ja poolvendi kunagi ei näe?

Minu klassis oli lausa kaks sellist õpilast. Mõlemad elasid korteris ilma vanemateta. Üks koos õega, kes oli 4 aastat noorem, teine üksi. Vanusest umbes 15 kuni siis kooli lõpuni. Mõlemad klassikaaslased olid õpilaste esikümnes, kumbki ei korraldanud mingeid prallesid. Kuigi mõlema juures sai korra-paar ikka külas käidud.

Vanemad helistasid iga päev hommikul ja õhtul ning nädala sees käis teinekord ema, teinekord isa koolis vastas või tõi kooli. Minu teadmist mööda tuli ema reedeti linnakorterisse oma väiksemate lastega ja siis veedeti laupäev kõik koos. Pühapäevast esmaspäevani tuli isa oma nooremate lastega ja pühapäev veedeti koos. Muul ajal oli kiireks abiks olemas usaldusisik, kellele väga kiire asja korral helistada ja appi kutsuda.

Koolivaheajal üüriti mingi majake järve äärde, kus pool aega oli ema seal, pool aega isa.

Mõlemal vanemal mõlemal oli neil uus pere ja samas linnas ei elanud nad ka. Aga kuskilt Sauelt või Keilast Tallinna sõita või Elvast Tartusse polnuks ju ka probleem.

Aga neis mõlemas peres ka vanemad keeldusid kokku puutumast, seega ka sünnipäevi peeti eraldi isaga ja eraldi emaga.

Mõlema klassikaaslase suhe oma vanematega on väga hea, väga lähedane. Üks klassikaaslane kommenteeris seda nii, et muidugi on lähedane. Ta pole oma ema halvas tujus näinud pärast varajast puberteeti ning kõige raskematel aegadel oli ema alati kohtumistel 100% tema päralt, heas tujus, kuulas ja oli tore seltsiline, hoolitsev ema. Isaga samamoodi.

Paneme siia kõrvale tavalised pered (suures hulgas), kus teismelised näevad päevast päeva tülpinud ja väsinud ema, kes plahvatab mingi näruse kruusi pärast elutoa laual. Või isa, kes diivanil kõhtu sügab ja kui ema selja keerab, silmi pööritab. Ja kus kummalgi pole nagu laste jaoks eriti aega, nad ei ole südamega 100% lapse jaoks peaaegu kunagi olemas kauem kui 15 minutit.

Täiesti absurdne elukorraldus ju. Sisuliselt laps elab üksi. Mis lastekaitse sellise asja peale ütleb?

+8
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Täiesti absurdne elukorraldus ju. Sisuliselt laps elab üksi. Mis lastekaitse sellise asja peale ütleb?

Nimetaks ka seda pigem laste hülgamiseks, mitte mingiks toredaks pereeluks. Väga vahva tõesti, teed aga uue pesakonna peale ja siis need vanad lapsed organiseerid kuskile üksinda kopitama.

+8
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meil on ka hetkel sarnane olukord.  Laste isa käib Norras tööl. 4 nädalat on tööl ja siis on tal 2 nädalat vaba. Sellest ajast nädala on ta laste juures (minu korteris. Kus me ka koos elasime) ja nädala oma uue naisega. Meil on 4 last, kõik tüdrukud. Eks räägib oma poja unistusest, et ehk uue naisega saavad poja. Eks siis paistab, kuidas elukorraldus muutub, kui neil uus laps tuleb. Mina olen selle oma vaba nädala suvilas, naudin vaba aega.

Ei, mulle ei meeldi, kui mees minu elamises elab. Aga ega see laste solgutamine ka parem variant pole. Ja nädal üksi suvilas toimetada on ka väga hea.

Laste jaoks on see normaalne, terve nende elu on olnud selline, et isa tuleb ja siis läheb ära. Neil puudub kogemus kooselavast perekonnast.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Täiesti absurdne elukorraldus ju. Sisuliselt laps elab üksi. Mis lastekaitse sellise asja peale ütleb?

Nimetaks ka seda pigem laste hülgamiseks, mitte mingiks toredaks pereeluks. Väga vahva tõesti, teed aga uue pesakonna peale ja siis need vanad lapsed organiseerid kuskile üksinda kopitama.

Mis mõttes kopitama? Nagu torssis ja väsinud ema oleks mingi imeasi, mida iga laps sooviks? Kas sina oled lastega koos olles alati rõõmus, tähelepanelik, hakkaja? Mina näiteks ei ole. Aga need vanemad olid.

Mõni laps kodus elavate vanematega ei räägi nendega pooltki nii palju, kui kaks 15 minutilist telefoni kõnesessiooni päevas. Ammugi, vaatame nüüd ausalt endale otsa, ei kuulu ema tähelepanu terve päev 100% oma lastele kord nädalas.

Kui sageli me, tervetes peredes, õigupoolest teeme oma lastega midagi nädalavahetuseti tõeliselt KOOS? Lapsed on oma toas ja kuskile ei huvitu minna? Või ise väsinud või pesupäev või vaja koristada? Aga neis peredes osati ja suudeti ja taheti teha lastega iga nädal TERVE päev, mida kõik lapsed tahavad.

Ja kust võetakse, et lapsed hüljati? See on lausnõme arvamus. Palju vastikum oleks lapsed (teismelised juba, oma trennide, sõprade, kooride ja ringidega) lahti ütleme Pärnust või Tartust ning sunniviisiliselt kangutada nad näiteks Pukka või Orissaarde, sest emme sai pärast lahutust sinna tööd ja isa kolis Rakverre.

Jutt siiski ju vastutustundlikest lastest. Hästi kasvatatud tublidest lastest, kelle sees puudub viha, miks ema ja isa nad kõigest lahti rebisid ja IKKA kodus närtsinud moega ringi käisid. Ütlen ausalt, ma oleks suurima heameelega pigem jäänud isa ja ema lahutuse järel oma senisesse koju üksi elama, kui et mind veeti teise linna, topiti kehva kooli (õnneks sain ära joosta ja heasse kooli vanematele ütlemata) ja isa-ema mugavuse pärast raputati lahti kõigest. Ja tipuks oli silma all närbunud ja ehmunud ema, kel pärast lahutust polnud jaksu isegi minuga koertenäitusele või paadiralile minna.

+1
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Laps ei saa ju igapäevast igapäevaelu üldse kogeda.

Miks üleliigne laps? See teismeline laps, kes on heas koolis ülihea õpilane, kel läheb hästi sõpradega ja trennides. Kel on järelvalve abi vajadusel usaldusisiku näol.
Kui laps oleks üleliigne ja tema vajadustega ei arvestataks, siis veetakse ta muidugi ema sabas kuskile, kuhu laps minna ei taha ja kus tema areng on pärsitud. Kasvõi seetõttu, et uues linnas pole samal tasemel kooli ega üldse olemas seda trenni, milles laps on hea ja mida ta jumaldab. Vat see on lapse solgutamine. Jutt pole ju 8-aastastest.
See juba on tõsiselt vanemate probleem, kui 14-15 aastane ei oska ise oma linnas trenni minna või 12-aastane ei tea, kuidas kartuleid koorida. Lõpuks vaevalt (ma ei tea) need vanemad lahkusid, ette valmistamata sööke ja jooke mõnekski päevaks.

Ning rahaga äraostmise jutt on lihtsalt nõme. Lapse kord nädalas kohvikusse viimine on räme rahaga äraostmine? Ahah.

0
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Laps ei saa ju igapäevast igapäevaelu üldse kogeda.

Miks üleliigne laps? See teismeline laps, kes on heas koolis ülihea õpilane, kel läheb hästi sõpradega ja trennides. Kel on järelvalve abi vajadusel usaldusisiku näol.

Kui laps oleks üleliigne ja tema vajadustega ei arvestataks, siis veetakse ta muidugi ema sabas kuskile, kuhu laps minna ei taha ja kus tema areng on pärsitud. Kasvõi seetõttu, et uues linnas pole samal tasemel kooli ega üldse olemas seda trenni, milles laps on hea ja mida ta jumaldab. Vat see on lapse solgutamine. Jutt pole ju 8-aastastest.

See juba on tõsiselt vanemate probleem, kui 14-15 aastane ei oska ise oma linnas trenni minna või 12-aastane ei tea, kuidas kartuleid koorida. Lõpuks vaevalt (ma ei tea) need vanemad lahkusid, ette valmistamata sööke ja jooke mõnekski päevaks.

Ning rahaga äraostmise jutt on lihtsalt nõme. Lapse kord nädalas kohvikusse viimine on räme rahaga äraostmine? Ahah.

Kõik peab olema suhteliselt sama, kui perena koos elades. Kui see 12-aastane tegi õhutsööki ja kooris kartuleid ka ühise perena koos elades, siis las ta teeb seda ka selles variandis. Ja kui nendel vanematel on kuskil mingid pered ja lapsed veel(siin oli juttu), siis peavad ka need lapsed kõiki neid asju saama teha ja olla sama isezseivad.
Minu jaoks endiselt mittetoimiv stiil. Kindlasti ulmevaldkond, kui seda räägivad inimesed teoorias. Ja kui keegi on selle täiesti l’äbi ka teinud, siis ka sel juhul on see erand.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Asi pole ju selles, et 12 aastane oskab kartuleid koorida. Tal polegi perekonda, ema ja isa käivad koos oma uute perekondadega vahel külas. Kas ta saab koolis ja trennis hästi hakkama, pole samuti siinkohal oluline. Ta on ju sisuliselt üksinda ja nii noorelt pole inimene selleks valmis. Tean ka nõukaajast inimesi, kes on alates 14. aastaselt sisuliselt üksi jäetud. Mõni neist on praegu tippjuht. Kas neil ka sellegipoolest vaimselt kõik korras on, julgen kahelda. Üks vahetab perekondi nagu sokke, teisel on arusaam, et kedagi ei tohi usaldada, kui mina ei tee, on tegemata kõik. Nende vanemad löövad ka trummi, et näe kui hästi saavad lapsed hakkama, küll ma tegin õigesti, et nad omapäi jätsin, saidki iseseisvaks, mitte mingiteks lumehelbeteks. Aga tõsiasi on see, et vanematega on suhted halvad ja üksindustunne, mis neil on, ei kaogi kuskile ära. Mingit turvalist keskkonda selline asi ei paku. Parem perekond ja kehvem kool kui selline asi. Ma ei saa aru, kuidas keegi võib arvata, et lapsele on selline hülgamine kuidagi hea.

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Asi pole ju selles, et 12 aastane oskab kartuleid koorida. Tal polegi perekonda, ema ja isa käivad koos oma uute perekondadega vahel külas. Kas ta saab koolis ja trennis hästi hakkama, pole samuti siinkohal oluline. Ta on ju sisuliselt üksinda ja nii noorelt pole inimene selleks valmis. Tean ka nõukaajast inimesi, kes on alates 14. aastaselt sisuliselt üksi jäetud. Mõni neist on praegu tippjuht. Kas neil ka sellegipoolest vaimselt kõik korras on, julgen kahelda. Üks vahetab perekondi nagu sokke, teisel on arusaam, et kedagi ei tohi usaldada, kui mina ei tee, on tegemata kõik. Nende vanemad löövad ka trummi, et näe kui hästi saavad lapsed hakkama, küll ma tegin õigesti, et nad omapäi jätsin, saidki iseseisvaks, mitte mingiteks lumehelbeteks. Aga tõsiasi on see, et vanematega on suhted halvad ja üksindustunne, mis neil on, ei kaogi kuskile ära. Mingit turvalist keskkonda selline asi ei paku. Parem perekond ja kehvem kool kui selline asi. Ma ei saa aru, kuidas keegi võib arvata, et lapsele on selline hülgamine kuidagi hea.

Jah, mõned inimesed on selle esialgse niigi ebareaalse olukorra, kus alguses räägiti, et kogu aeg elab üks vanem seal, nädala kaupa siis. See niigi absurdikas olukord on nüüd veelgi hullemaks keeratud ja räägitakse juba kohati või lausa laste üksi elamisest!!! See on ulmeteema, aga miks sellist ulmet vaja on, see on ju kehv unistus.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

See on ulmeteema, aga miks sellist ulmet vaja on, see on ju kehv unistus.

Oh see on reaalsus ja oli minu kooliajal reaalsus. Seda lihtsalt varjatakse. Muidu hakkavad mingid inimesed kisama nagu ratta peal ja laste elu ongi tuksis. Olen täiesti kindel, et õpetajad ei teadnud midagi sellest, et need klassikaaslased elavad nö üksi. Koosolekule ilmuti, märkustele allkirju polnud vaja, õppeedukus korras, matkaraha klassiekskurssiooniks maksti, laps puhas ja korras – kelle mure.

Lõpuks me kõik teame lapsi, kes elavad vanaemaga. Vanemad näiteks teises riigis tööl ja lapsel 3 viimast klassi mõttetu riiki vahetada. Kas see vanaema aga tegelikult elab seal või käib ainult vaatamas. Või on üldse haiglas/laudas/laevas ööpäevaste/nädalaste vahetustega tööl. Või vastupidi, on 96 ja tagatoas kapi taga. Kõik noogutavad pead, et ahah, näe, lastel on ikkagi vanaema järelvalve. Tutkit 🙂
Veidi erakordne näide, aga siiski. Mul oli üks sõbranna, kes elas koos vanaema ja vanatädiga, sest isa oli leidnud uue naise ja ema saanud mujal töökoha. Neil oli Tähtveres pool maja, pakun, et 8-toaline korter. Need 85+ vanaemad küll ei teadnud kunagi, millal sõbranna saabus või millal läks, sest kaks kui mitte kolm sissepääsu, korralik tüdruk, mis tast valvata. Kui oli temaga vaja rääkida, siis eestiaegsete daamidena nad ei röökinud üle korteri, vaid helistasid kellukest. Kõndima seda 250 ruutu läbi kahel korrusel nad ometi ei hakanud. Kui ei reageeritud, siis järelikult Annika “õppis omades tubades või tegi näputööd”. Annika aga samal ajal söötis Toomemäel oravaid.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

See ei toimi. See on absurdne. Paneb keegi väikesed lapsed kuskile elama ja siis kuidas see vanemate vahetus peaks olema, et üks enne ei lahku, kui teine tuleb? Teine tegeleb täpselt sama pühendunult, kui üks? Või kui üks tegeleb muude asjadega, siis teine paneb oma nädalal topelt, nii õpetamine, tegelemine, juttude rääkimine, lugemine, koos köimine, söögi tegemine, koristamine jne? Ja kes haiguse ajal on? Aga kui on ravikuur, aga just on ühe vahetus läbisaamas ja teine tuleb ja jätkab. Kuidas rahaline pool jagatakse, maksud, söök, riided, olme, kool, muud kulud?

See ei toimi, kui kooselu ei toiminud.

Loogiline, et lapsi vahepeal omaette ei jäeta, vaid toimub nö üleandmine. Haigused on eriolukorrad ning see tuleks omavahel selgelt kommunikeerida.
“Maksud” (ilmselt siis elamiskulusid siin mõeldud?) ja muud kulud võiksid olla enam-vähem pooleks.

Ja loogiline, et selline korraldus toimib ainult ja ainult siis, kui mõlemad osapooled on vastutustundlikud, täiskasvanulikud (= ei ole väiklased ega ürita kätte maksta laste kaudu) ja oma eluga hakkamasaavad (= suudavad ka üksinda mitut majapidamist majanduslikult ülal pidada). Selline korraldus ei välista ju seda, et lapsed võivad kokku saada ja suhelda ka selle lapsevanemaga, kelle “kord” parasjagu ei ole. Suht loogiline ju.

See EI toimi, kui nt isa on alati olnud ükskõikne oma laste osas. Sellisel juhul ei ole ta ilmselt ka sellisest korraldusest huvitatud. Ma kujutan samas ette, et minu abikaasa saadaks mu kuu peale, kui ma tuleksin ettepanekuga, et nüüd näed oma lapsi nädalavahetuseti. Ta ei oleks sellega nõus, sest ta on võrdne lapsevanem.

See korraldus EI toimi, kui emmal-kummal on iga sent arvel, nii et igakuiseks toimetulekuks on vaja pidevalt kakelda ja tšekke esitada. See toimib, kui mõlemad suudaksid üksi kõik kulud kanda.

See EI toimi, kui emb-kumb soovib portsu lapsi juurde saada ning “eelmise elu” üle lasta. Sellisel juhul tuleks valida muu elukorralduse viis.

See korraldus EI toimi, kui emb-kumb on väiklane ja kiuslik.

Ehk selline korraldus sobibki üsna vähestele. Keegi ei olegi kuskil väitnud, et see on kõigile parim lahendus.

+2
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

vanematega on suhted halvad ja üksindustunne,

Head on. Lähedased. Ema pole nende peale asjatult karjunud, emal on alati kokku saades tema jaoks aega laialt ja tähelepanu. Väikesed poolõed sagedases suhtluses. Ema jagab varakult köögi- ja elunippe.

Noor pole ju loll. Ta ISE ju soovis maha jääda, ema ja isa jagasid tähelepanu. Aga mind veeti ema seelikusabas mööda Eestit teise otsa ja selleks, et saaksin normaalsesse kooli, pidin mitu allkirja võltsima. Rääkimata sellest, et spordialal, kus olin omavanuste koondises, polnud uues kohas trennipoegagi ja sama juhtus ka loovusringiga. Vend oli ühes fakultatiivaines ülitugev. Uues linnas aga polnud selle Eestis haruldase keele oskajaidki. Teine vend oli eelviimases klassis (aga ta oli aasta varem kooli läinud) ja tal oli pruut. Ei. Ütles ema. Ema SÜDA! (Õigemini, et mida teised arvavad). No ja rebis venna kaasa. Õnneks nad said pruudiga ikka kokku hiljem ja juba 25 a abielsu. Aga emaga suhtlen kõigist vaid mina. Teised põlgavad seda egoismi veel rohkem. Õest saan veel rohkem aru, sest tema pidi jätma pooleli pärast põhikooli astutud medkooli, sest “ema süda ei luba sind linna kahe venna ja õega alaealisena”.

Aga “ema süda..” muidugi oli see “mida teised arvaksid, kui…” Kusjuures olin täiesti usaldatav laps ja raha korteri pidamiseks oleks ka olnud piisavalt ja kõrvalmajas elas tädi. Aga ei. Ema kartis, et mida küll rahvas arvab! Ja omaenda mugavuse nimel vedas mind ja mu vendi kaasa.

0
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kogu teemat ei viitsinud läbi lugeda, aga siin teema alguses inimesed imestavad, et kuidas see peaks siis välja nägema, kas vanematel on siis kaks kodu või – see tundub nagu mõeldamatu. Aga see, et LASTEL on kaks kodu, ema ja isa juures, see tundub normaalne. See, et lastel pole oma turvalist püsivat kodu, see on nagu ok. Peaasi, et vanemate elu ülearu keeruliseks ei muutuks. Kui enesekeskne saab veel olla? Kui sa oled saanud lapsed, siis jah, sa ei saagi oma elu enam oma suva järgi elada ja teha kõiges nii nagu sulle on mugavam. See ongi normaalne. Täiskasvanu suudab enda jaoks selgeks mõelda sellise kahe kodu vahel loksumise, lapselt röövib see lihtsalt turvatunde. Jajaa, tean, et paljud kärgpered ei taha sellest midagi kuulda, aga nii see lihtsalt on.

Mina olen täiesti kindel, et kui me peaksime mingil põhjusel laiali minema, siis meie lastele jääb kodu, kus me praegu elame. Meie lapsed ei pea kogu oma senist elu peapeale keerama sellepärast, et meie koos enam hakkama ei saa. Ma olen ise lahutatud vanemate laps ja enda lastele ma seda jama juba ei korralda.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Täiskasvanu suudab enda jaoks selgeks mõelda sellise kahe kodu vahel loksumise, lapselt röövib see lihtsalt turvatunde.

Olen sellega igati nõus, aga siin minnakse veel samm edasi ja proovitakse rääkida, kui tore on lapsed üldse omaette elama suunata ja nii emal kui isal uus perekond luua ja jumal teab kuhu kolida. Et siis käid korra nädalas rõõmsa tujuga külas ja nii tore on kõik. Ei ole tore, lapsel pole seda tunnet, et tal oleks kellegi peale loota ja see kahjustab psüühikat oluliselt. Lisaks jääb temasse tunne, et näe, mingid teised lapsed, keda ema või isa kasvatab, on temast olulisemad. Ta võib seda mitte välja öelda, aga alateadlikult tekib see mõte ikka. Kes siin tõi näite, et no pole hullu, paljusid ju kasvatavad ka vanavanemad, kes ka üldse ei hooli ega sekku ja absoluutselt ei tea, millega laps tegeleb, siis selle peale ütleks, et see on samuti väga halb variant. Ka see, kui vanem elab mingit oma paralleeluniversumi elu (tal on sõltuvus, depressioon, kõikehõlmav armulugu vms) ja üldse lapse elust midagi ei tea, teeb täpselt sama välja. Kui siin veel räägiti, et mõtle, oleks siis vedanud lapse kuskile pärapõrgusse, kus pole head kooli, trenni jne, oleks ikka palju hullem, aga nüüd jättis lapse omapäi elama, see on nii tore. Ei ole tore, hea lapsevanem organiseerib oma elu nii, et lapse elu oleks korras, ta ei kaalugi kuskile pärapõrgusse minekut uue partneri pärast. See õigustamine on lihtsalt nii jabur, et selle peale polegi midagi öelda. Et laps oskab kartuleid koorida või et koolis on hinded head, ei ole mingisugune näitaja tema elu kvaliteedi kohta.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Pole eriti teemat lugenud ja see ei puuduta ka õnneks mind.  Siin vast juttu et lahutuse korral lapsed jäävad oma senisesse koju elama ja vanemad kolivad teab kuhu ja hakkavad nädalate kaupa laste juures elama, üks nädal ema ja teine nädal isa. Uued lapsed siis sellel nädalal ilmselt vastavalt kes oma emaga ja kes oma isaga.

Võin omast kogemusest öelda, et minu üks laps väiksena haiguse ajal ei leppinud kellegiga peale minu. Läksin sõbrannaga peale tööd välja ja pidin selle kohtumise lõpetama kuna helistas palavikus nuttev laps.

Lapsel peab olema üks kindel kodu ja teise vanema juures käib ta külas vastavalt soovile.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis uued lapsed, ei no see teema on ikka päris metsas. Vana elu peapeal ja juba korraldavad uusi kooslusi!!! Kus need uued lapsed siis elavad??? Ega koos vanematega ometi? Mis tunde see vanemates lastes tekitab? Ulmeteema. Hobuse unenägu.

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui meest enne lahutust laste- ja kodu asjad väga ei huvitanud, siis taei oska niikuinii lahutuse järel neid asju elementaarsel tasemel korraldada. Milleks selline kodu luua, kus kellelgi hea pole. Need vähesed lastefännid saavad niisama ka asjad korraldatud (pärast lahutust).

Paljud mehed jauravad lihtsalt oma õiguste üle (lapsed), ise ei viitsi nendega midagi suurt peale hakata (vähemalt igasuguse ilmaga).

Ega ilma eksnaise tülitamise võimaluseta lapsed nii põnevad ei olegi.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kaks rida tagasi kurtis naine, kuidas mees pärast lapse sündi kasutuks muutus…

Ei huvita (nina nutifonis) ei jaksa (nii raske töö) , tahan puhata…

Kui naine lahutada (ja oma koormat mehe võrra kergemaks) soovib, hakkab jant pihta.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meie proovi(si)me seda. Eks elab teises linnas (200km vahe), mina lastega jäin vanasse ühisesse koju. Kokkulepe oli, et arginädala kuust viibib laste isa koos lastega meie ühises kodus, kuna lasped kooli ajal ei saa ju teise linna minna (lisaks siis mõned nädalavahetused tema uues kodus või ämma pool). Minule on seline plaan OK, ma ei otsi ise uut suhet (pole kedaagi kolmandat, kes sellest draamat teeks) ja mees mingit hullu segadust ka maha ei jäta. Lastel hea chill, ei pea kolima. Ise saan selle vaba nädala endale ja ei ole muret kus ööbida.

Aga näib, et see süsteem ei toimi, eksil on ebamugav ikkagi tulla nö minu “ruumi”. Tal on ka uus pruut, kellega ta küll veel koos ei ela ja väidetavalt see naine teda kuidagi ei mõjuta, aga kuidagi paha pidavat olema see variant. Eks ikka igaüks taha olla oma kodus.

Nüüd proovime ehk õnnestub korraldada ikkagi nädal aega koduõpet (elada samal ajal siis teises linnas). Koroonaajal hea testida.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jälle tuli ühest teemast välja kuidas lahkuminnes on kõige õigem variant, et lapsed jäävad koju elama ja vanemad käivad seal vahetustega neid hooldamas.

Kellel päriselt selline elukorraldus, siis kuidas see toimib?

Mõlemad vanemad vallalised kuni lapsed oma elu peal? Vanematel kaks perekonda(vanade laste pere ja uue elukaaslase pere)? Lapsed oma poolõdesid ja poolvendi kunagi ei näe?

Kas selline korraldus põhimõtteliselt ei lõpeta vanemate jaoks igasugu uue suhte võimalust?

Lapsed, kes üksi kodus elavad, on ju täiskasvanud juba – miks neid on vaja hooldada?
Kes on “vanad lapsed”?

TA, ära tee lapsi, kui sa midagi aru ei saa.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Igasugused lahku minekud,kui on alaealised lapsed siis peab ikka kõige enne mõtlema laste heaolule,et neil oleks kindel ja turvaline.Ei usu,et lapsed sellist edasi tagasi mängu eriti soosivad.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meie proovi(si)me seda. Eks elab teises linnas (200km vahe), mina lastega jäin vanasse ühisesse koju. Kokkulepe oli, et arginädala kuust viibib laste isa koos lastega meie ühises kodus, kuna lasped kooli ajal ei saa ju teise linna minna (lisaks siis mõned nädalavahetused tema uues kodus või ämma pool). Minule on seline plaan OK, ma ei otsi ise uut suhet (pole kedaagi kolmandat, kes sellest draamat teeks) ja mees mingit hullu segadust ka maha ei jäta. Lastel hea chill, ei pea kolima. Ise saan selle vaba nädala endale ja ei ole muret kus ööbida.

Aga näib, et see süsteem ei toimi, eksil on ebamugav ikkagi tulla nö minu “ruumi”. Tal on ka uus pruut, kellega ta küll veel koos ei ela ja väidetavalt see naine teda kuidagi ei mõjuta, aga kuidagi paha pidavat olema see variant. Eks ikka igaüks taha olla oma kodus.

Nüüd proovime ehk õnnestub korraldada ikkagi nädal aega koduõpet (elada samal ajal siis teises linnas). Koroonaajal hea testida.

Kuus nädal aega koduõpet tundub laste seisukohast küll väga tüütu. Et siis nädal aega ei saa kollektiivis käia, istu teises linnas ja õpi kodus 🙁

Ok koroona tingimustes jah, aga üldiselt, kui koroona läbi on?

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ise saan selle vaba nädala endale ja ei ole muret kus ööbida.Aga näib, et see süsteem ei toimi, eksil on ebamugav ikkagi tulla nö minu “ruumi”. Tal on ka uus pruut, kellega ta küll veel koos ei ela ja väidetavalt see naine teda kuidagi ei mõjuta, aga kuidagi paha pidavat olema see variant. Eks ikka igaüks taha olla oma kodus.

Väga huvitav korraldus.
Kuidas suhtuksid, kui mees uue kaaslase selleks nädalaks kaasa võtaks?
Kas mehele oma tuba ei saa korraldada, mis sinu poolt vahepeal puutumata jääks (saab oma ruumi)

0
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 64 )


Esileht Pereelu ja suhted Lapsed kodus, vanemad külas