Mina olen 49, abikaasa on 57. Lapsed meil suured, aga lapselapsi veel ei ole.
Mina isiklikult ootan pikisilmi lapselapsi :). Ja veel ootan ma pikisilmi pensioni-iga.
Jah, tõepoolest. Ma nii tahaksin olla 24/7 oma maakodus, maavanaema. Toimetada oma aias, võtta kanad, äkki isegi mõned lambad, hoidistada, küpsetada, käia kord nädalas küla laulukooris laulmas ja iga viie aasta tagant pealinnas laulupeol, rõõmustada ilusa suure tomati üle või liilia esimese õie üle. Hoida koolivaheaegadel ja suviti lapselapsi. Elada rahulikult omas rütmis, väikeste vajadustega. Väga unistan sellest.
Mina ei saa üldse aru sellest elukestva õppe teemast. No ma ei taha kuuldagi seda, et ma peaks veel nüüd kuskile kooli minema uut ametit õppima. Ei-ei-ei.
Ja see, millest paljud unistavad – reisimine. No seda ei taha ma üldse. Minule on täiesti piisav reisida pealinnast lõuna-Eestisse oma maakoju ja mõned korrad aastas kuskile Eesti alevisse või väikelinna laadale või kontserdile.
Ja palgatööl ei taha ma ka üldse enam käia, seega töökohavahetusest ei unista ma ka. Ainult raha pärast käin ju tööl, sest lapsed on vaja ülikoolis koolitada ja maal on vaja uus ait ehitada. Õnneks on mul kodukontori võimalus ja ma saangi suure osa oma ajast veeta maal, eemal linnakärast ja aktiivsest elust. Ilma kodukontori võimaluseta oleks ma ilmselt väga sügavas stressis, sest iga päev tööl käimine – see ei ole minu jaoks. Nii et töökoha vahetus ei tule kõne allagi – ma ei usu, et ma kuskil mujal saaksin nii mugavalt töö korval oma elu elada.
Aga jah – lapselapsed. Vot see oleks küll üks tore lisandus ellu 🙂