Teema: Lapsega koos magamine

Kui sa rasedustestile 2 triipu saad, osta suurem korter. Sisusta lapse tuba. Kohe peale lapsega haiglast koju tulekut pane laps oma tuppa magama. Käid tema juurde imetama ja lähed siis oma tuppa tagasi. Kui laps on haige või hambad tulevad, ära lase lapsel süles magada. Magab oma voodis!

Kui lapsel on unepaanika, pane tuli põlema ja ehmata ta üles, ära võta kallistusega oma voodisse.

Kui peate reisil olema, las laps parem magab maas, ära kindlasti võta ainsasse voodisse enda juurde.

Magasin ema voodis veel 10 aastaselt, üksikema, ühetoaline korter, polnud teist võimalust.

Vabandan, kui kõlasin kriitiliselt teiste vanemate suhtes ja ei kirjeldanud olukorda piisavalt neutraalselt. Mul sõbrannad kõik super ägedad emad ja lapsed nii hoitud, vahel lihtsalt kuulen kuidas nad unistavad isiklikust ajast aga magamamiek võtab terve õhtu ära ja vanavanemate juurde maale last öösels viia ei saa. Igas peres lood erinevad ja praegu veel omades “luksust” asja kõrvalt vaadata, näen, et mina tahaksin väga seda aega endale kui laps on magama läinud ja sooviks, et suurem laps uinuks ka ilma minuta. Seda kasvõi selle pärast et vahel laps vanavanemate juurde viia ja ei peaks muretsema kuidas ta ilma minuta seal magama jääb.

Lootsin kuulda vanemate kogemusi, millal nad ära tabasid, et laps on valmis oma voodis magama jääma ja kas seda peaks lõunauinakutega harjutama. Ehk jääb kogenumate vanemate soovitused kõrvataha enne kui sellesse virr varri ise sukeldun. Aga ma seda tõesti ei arvanud, et lapsed nii kaua vanemate voodis magavad. Ilmselt tuleb siis vaim valmis panna aga esialgu ikka päev korraga.

Pigem olgu lastel emaga lähedane suhe.
Mina küll ei taha, et mu lapsed kaubanduskeskustes jõlguvad ja eakaaslastega tunnustust nuruvad.

Kui laps magab väga kehvasti, siis lihtsalt läheb nii, et on kergem ta enda juurde võtta kui iga 45min tagant ärgata ja tema juurde minna. Igal lapsel see täiesti isemoodi. Mina olen mõlemad lapsed pannud kohe oma voodisse magama ja esmasündinu vaatamata sellele hakkas üleöö 3-kuuselt oma voodit vihkama. No ei jäänud seal enam magama ja kõik, tõstsime ta sinna kui oli uinunud, aga kuna ta oli väga (nagu tõesti väga) halb magaja, siis oli raske teda ühe öö jooksul 6+ korda sealt sülle võtta. Lihtsam oli kui ta oli kaisus, kõik said paremini magada. Teine laps on aga koguaeg oma voodis õnnelik olnud. Nüüdki on nii, et aastane magab rõõmsalt oma toas hommikuni, aga kuueaastane käib öö jooksul mitu korda küsimas, et kas võib kaissu tulla. Ja see õhtune trall oli meil ka teatud hetkel väga aktuaalne, sest laps magas lasteaias lõunaund, mida ta ei vajanud enam ja siis oli väga puhanud kuni südaööni, aga mina oleks tahtnud juba magada. Nüüd on laps suurem ja saab aru reeglitest ning mõistab, et peab olema oma toas ja oma voodis ning ei tralli ringi õhtul, isegi kui vähkreb seal 1-2h. Aga 2-3-aastane pole päris veel nii asjalik, et ta selliseid reegleid mõistaks, seega pesamunaga see “vahva” aeg kõik ees. Eesti lasteaedade lõunaune süsteem ikka väga ajast ja arust ning perevaenulik. Minu laps jääb lasteaias hästi magama, seega õpetajad ei luba tal üleval olla, aga laps tegelikult päevaund ei vaja juba ammu. Ta ei muutu pahuraks, üleväsinuks vms kui ei maga. Ja siis õhtul ei jää magama ning hommikul ei saa üles, sest pole piisavalt maganud. Ammu juba teada, et pikk ööuni on olulisem aju arengule kui päevauni. Olen täielikult selle vastu, et üle 4a lasteaias magavad. Pigem võiks minna ju õhtul kodus normaalsel ajal 20-21 vahel magama, et olla hommikuks puhanud ja rõõmus.

Ja eesti mees istub kõrvaltoas tinderis ja eesti naine ei saa aru, miks mees petab.

Mu laps on praegu 2 aastane ja mul oli ka plaan, et laps magab ilusti oma voodis algusest peale ja tegelikult ta pikalt magaski oma voodis, sest ta jäi ja jääb siia maani ilusti magama oma voodisse. Aga ta ärkab oma voodis öösel sada korda, et kontrollida, kas ma olen olemas ja lõpuks muutus see tubade vahel jalutamine nii väsitavaks, et ma võtsin ta kaissu ära, sest siis ta mind üles ei aja.

See, kas laps on valmis ja tahab ise oma voodis (oma toas) eraldi magama jääda, tunneb ikka ära, mingit “liiga hilja” pole olemas. Igasuguseid vajalikke muudatusi on elus vaja teha, kas ema või lapse algatusel- otsustada, millal on õige aeg lisatoiduks, millal võõrutada öisest söömisest, millal kaisustissitamisest, millal alsteaeda panna, kõik need väiksed titamuudatusedki on esialgu väga hirmutavad, kas ja kuidas ikka.

Paljud emad ikka saadavad ja saavad oma kaisulapsed 2-3a oma voodisse magama, kas on beebi tulemas või lihtsalt on aeg. Siis näiteks ostetakse “suurele” lapsele ilusti oma voodi, valitakse ja tehakse voodiriided kenasti tema maitse järgi ja muud nipid, kuidas laps oma voodiga harjutada.

Lõppeks, lapsele ei sünni sellest mingit kahju, kui tal ema 5a und oodates käest kinni hoiab või kaisus on! Pigem vastupidi. See väikelapseaeg on nii lühike tegelikult, kuigi alguses tundub, et ei lõppegi. 🙂

Lapsed lähevad ju magama ütleme 8-9 paiku õhtul kuni teismeeani (mil nad üldse ei maga enam  õhtul, aga siis pole kaisushoidmisest ka enam abi!), siis jääb ju mitu tundi veel oma aega mehega rääkida või temaga midagi muud ette võtta, telekat-filme vaadata jne. Mina lähen lastega magama 21,00, kui olen väsinud, siis jäängi ja magan hommikuni. Vahel juhtub, et magan hambad laiali, enne lapsi 🙂 Kui und ei tule, siis tulen üles ja vaatan veel oma asju kuni südaööni nt. Oma aega kuipalju.

Minul magas laps suuresti oma voodis vaid esimesed 2 nädalat. Hiljem oli esialgu suur võimlemine ta üldse magama saada (gaasid ja jumal teab mis). Kogu protsess võttis ikka 2 tundi vähemalt. Kui suutsin ta magama saada, siis maha paneku peale ärkas suht kindlalt ja kui ka magas esialgu, siis 45 minuti pärast ärkas ikka ja uuesti magama sai ta ainult süles. Esimene pool aastat magas minu kaisus JA minu rinna küljes, sest muul viisil ta isegi maganud, ärkas kohe üles. See oli väga väsitav ja ausalt ma ei nautinud seda perioodi, aga see oli ainuke viis, kuidas üldse magada. Siis käis mingi arenguhüpe ja magas ka niisama kaisus ja unetsüklid pikenesid, et peale magamapanekut oli võimalik mul veel minema hiilida ja paar tundi ülevalgi olla. Milline luksus. Kaalusin mitu korda ka mõnda sorti unekooli teha, kuigi ei oleks tahtnud ideaalis sellise asjaga tegeleda, aga ükski märk ei näidanud, et ta oleks nõus üksi voodis magama jääma. Huvitaval kombel magas sünnist saati kärus suurepäraselt ja jäi seal kohe magama ja magas tunde, ka seisvas kärus. Oma voodisse kolis pooleteise aastaselt ja seal ma ka alguses pikalt ikka olin tema kõrval kuni magama jäi ja kui pidi öösel ärkama, siis sobis ka ainult ikka kaissu võtmine, muude meetodite peale sai lausa vihaseks ja uni pühitud ja siis tiksu temaga öösel üleval. Päris iseseisvalt (no unejutt ja väike kaisu ikka) hakkas magama jääma pea kolmeselt ja see oli ka selle tõttu, et siis sai temaga juba rääkida ja kaubelda, et ema on siin samas kõrval toas (vahel käis kontrollimas).

Ehk kokkuvõttes parimad plaanid vahel, ükskõik kui läbimõeldud ja kui palju harivat materjali nende kohta loetud, lihtsalt ei tööta sinu lapsega. Naljakas on lugeda, kuidas mõned vanemad kirjutavad, et ei tahtnud seda harjumust tekitada ja seepärast harjutasid kohe lapse hälli magama. Ei, neil vedas, et neil oli selline laps, kellega see võimalik oli.

Tuleb tabada õige hetk, mil laps on valmis üksi voodis magama. Minu laps magas sünnist 2a vanuseni üksi ja siis algas kaisusmagamine, ta ei olnud nõus enam oma toas ja oma voodis magama, tekkisid hirmud pimeduse ja oma toaga seoses. Ja need hirmud jätkusid ka kaisus magades. Umbes 8 aastaselt oli alles nõus öösel oma toas magama. Muideks, unemaskist oli väga palju abi, oleks seda varem teadnud, oleks ehk varemgi teda püsivalt oma voodisse saanud.

Minul on kaks last. Vanusevahe veidi alla 1a ja 6kuud. Esmaemana mõtlesin, et minu laps läheb kohe magama enda tuppa enda voodisse. Reaalsuses – esimene öö oli ta haiglas minu kaisus, sest nii raske oli teda üksi jätta voodisse. Mõelge ise ka, ta oli 9 kuud kõhus ja siis järsku üksi ja vehib abitult käsi ja tal ei ole kitsas, vaid ruumi kui palju, ta ei oska sellega midagi ette võtta. Pealegi, ise ju mehe kaissu soovime täiskasvanuna, siis kuidas me ei võta beebit kaissu? Okei, beebi tuli võrekaga meie tuppa, reaalsuses magas ta võrekas pigem alguses vähem, aga mina ei saanud beebi kõrval lõpuks magada. Panime magama kusagil 23 ajal kui ise magama jäime, aga ega reaalsus on ju see, et laps oli üleväsinud ja ei jäänud magama. Vankris ta ei maganud kui vanker seisis, kuri reaalsus oli see, et panime lapse kell 23 magama, üleval oli juba 6.30 ja siis hakkas see tüütu kärutamine. Päästis lõpuks see, et panime 19-7 graafiku paika, tegime reaalse unekooli, me ei seostanud tissi unega, mees magas temaga ühes toas, mina magasin külalistetoas, et vähegi saaks magada. 5-kuu vanuselt magas ta juba oma voodis, 1x söömisega, mis oli kell 4 ja magama jäi 19.00 ärkas 8.30. Aga see oli mega töö. Tänaseks on poeg 3,5 ja ma ütlen ausalt, kui ta meile kaissu poeb, siis ma nii naudin seda! Mõnikord on nädalate viisi meie voodis ja mul ei ole vahet. Ka lapsel on lähedusevajadus.

Teine laps on 2.5 ja tema läks samal ööl kui südis oma voodisse, mina magasin esimesed ööd temaga, edasi magas abikaasa. Kohe lükkasime 19st unerežiimi sisse, mees öösiti tõi ta mulle tissi otsa, saime üsna varakult 2-3x söömise peale öösel, varahommikul jäi mulle kaissu. Tema aga magas esimesed kaks nädalat päevauned minu kaisus ja tema oli üldse hea magaja. Teeb pikki unesi, praegu eelistab magada täispimedas, kedagi ei tohi segada, kuid taustamüra ei sega. Ja seda last äratada ei tohi, sest ta on siis mega kuri. Täna ta ei hooli kaisust öösel, aga varahommikul tuleb ka tema tudusoojana kaissu ja see on nii mõnus 🙂

Nüüd ootame kolmandat beebit, mul on kogemus mittemagava beebiga, kellega nägime tohutult vaeva ja beebit, kellega nägime mitte nii väga vaeva, aga minu abikaasa on mõlema lapsega tohutu töö ära teinud. Lapsed ei ole traumeeritud ja neil on ilus elu ja päeval on nad meeleldi meie kaisus ja lähedust pakume iga kell.

Kolmanda beebi haaraksin aga küll hea meelega kaissu ja ta magaks ilmselt minu kaisus pikka aega, aga tean, et see ei ole ratsionaalne, kuna mehe amet on selline, et mõnikord ei ole teda nädalate viisi meiega. Seega on lihtsam, kui lapsed vähemalt esialgu oma voodis on.

Aga ütlen, et esmaemadele on tihtipeale arusaamatu, miks nende beebid ei maga kohe nende voodis, või mis peale sünnitust muutub. Tihti antakse arulagedaid hinnaguid emadele, kellel on varasemalt mitu last. Kui esmaema arvab tõepoolest, et teab ja teeb asju paremini, lasku käia! Aga ärgu andku hinnanguid teistele, kes oled sina, et teise pere siseellu sekkud ja hinnanguid annad, teadmata mis põhjusel asi nii on? 😉

#3938038:

Mul 3 last. Esimene jäi küll oma voodis magama aga hommikul avastasin ta ikka enda voodist. Nii koolieani välja.

Teine laps oli nõus üksi oma toas ja hommikuni välja magama 1a6kuusest alates kui tissist sai võõrutatud.

Kolmas kolis oma voodisse alles neljaselt.

Miks miinused?

Muide nad juba suured. Noorim põhikoolis. Ja voodis olen öösel vaid koos oma mehega. Mitte ühtegi last pole lisaks.

Kes siin õigupoolest miinustavad, mind väga huvitaks, mis nende peades toimub 🙂 Ei meeldi reaalsed mitme lapse emade kogemused, (minu esimesed lapsed on juba algkoolieast väljas) või arvate, et ju nad ühed hädapätakad olid, et nii lihtsat asja ei suutnud ellu viia, et tita oma voodis magaks? Ei sobi teie “mida oodata:esimene eluaasta” tarkuse kõrvale? 🙂

Tegelikult ootab sünnitanud naist ees mitmeid üllatusi, näiteks ükski raamat ei räägi detailselt, kuipalju vaeva on üldse imetamise alustamisega, et need esimesed tilgad ja milliliitrid rinnapiima üldse kätte saada, et laps magaks jne. Raamatutarkus on lapsekasvatamise juures nagu raamatu järgi ujuma õppimine- mida reaalselt teha on vaja, saab selgeks ikka alles siis, kui oled “vette visatud”.

Minu neljas laps oli nonstop “iga vääksu peale tiss suus” ja kaisulaps ja ei pungestanud enam absoluutselt “laps peab nii ja naa ja siis ja nii” reeglite järgi, ja tema on ainuke, kellega mul reaalselt ei olnud ei piimapaisu ega ühtegi magamata ööd, oleks ma seda varem teadnud.

#3938396:

“… ta jääb seal ilma tundide pikkuse kauplemiseya magama ja saaksin ise oma mehe kaissu minna.”

Aaaa, et SA (täiskasvanud, aastakümneid siin maailmas elanud ja iseseisev naine) tahad KAISSU minna, aga vaevalt mõned aastad noor LAPS, kes maailma veel õieti ei tunne ja üle kõige maailmas oma ema/isa armastab ning vaid nende juures end turvaliselt tunneb, peab IHUÜKSI uinuma, et SA kaissu saaks? ????

imestasin ka selle üle????