Olen esimese lapse ootel ja sõbrannadel juba mitmes ring lapsi. Mis värk selle lapse kõrval magamisega on? Lapsed juba minu hinnangul piisavalt suured 5, 6 AASTASED, et oma voodis magada ja iseseisvalt uinuda aga magavad ema kaisus või uinuvad oma voodis ainult siis kui ema on kõrval.
Emad lähevad kell 9 nendega magama, enne uinumist loevad, laulavad, kauplevad, vorbivad võileibu, toovad juua. Üks isa isegi magab diivanil, sest laps ärkab üles kui ta voodisse hiljem läheb. Ühel emal on isegi nii, et esimene laps magab kaisus ja teine oma voodis. Kus see krõks emadel ära käib, et nii juhtub, algul nad keegi ei plaaninud nii ja ühel hetkel oli lihtsalt hilja sellega võidelda. Ma tahaks seda vältida ja elada nii, et panen lapse, kellel ikka hambad suus ja tissi ei ime, oma voodisse ja ta jääb seal ilma tundide pikkuse kauplemiseya magama ja saaksin ise oma mehe kaissu minna.
Päris lapsega koos (st. samas voodis või beebivoodi vastu oma voodit lükatud)olen maganud siis, kui ta on rinnapiima sööv imik.
Miks? Kuna, esiteks – tavaliselt ma jäin last õhtul magama imetades päevast väsinuna ise ka magama 🙂 No mis mõte oleks siis veel hakata ennast uuesti üles ajama ja elutuppa minema? Parem kohe öösärk selga ja ise ka ööunne.
Teiseks, öösel ma tõesti eelisitasin öösel poolunisena voodist püsti tõusmise ja imiku voodi juurde koperdamise ja siis võibolla juba kisama jõuda hakanud imiku rahustamise asemel lamada rahulikult oma voodis ja lükata kõrval lebavale imikule nihelemise peale lihtsalt nibu suhu… Nii ei jõudnud imik karjuma hakatagi ja ööd olid vähemalt mõnusalt vaiksed ja kisavabad.
Väikelapsed (alates 2a) on mul läinud kindlal ajal magama – mingit lõputut joogi tassimist jne. ei ole – ja maganud eraldi voodis. Tingimata samal kellajal magama ei lähe – kui tahan veel üleval olla, panen ukse kinni ja olen ise vaikselt kõrvaltoas (kust ma lapsi kuulen). Ei taha suuri lapsi, kes pole enam beebid, endale öösel jalgadega ribidesse sorkima 🙂 . Aga samas toas on väikelaste voodid olnud küll.
Miks ma magan väikelastega samas toas? Sest kui väikelaps magab minuga samas toas, siis on mul ülevaade lapse seisundist – kas terve ja magab rahulikult või on näiteks hoopis haigeks jäänud. Samas toas magades on mul “emmeuni”, st. olen lapse kahtlase hingamise/hääle peale kohe ärkvel ja järgmisel hetkel valmis kraadiklaasiga/ oksekausiga lapse poole startima. Kuskil kaugel teises toas magades aga ma ei kuulekski esimesi “ohumärke”, siis millal ma alles üles ärkas ja jõuaks haigestunud lapse juurde aitama, olukorda lahendama?
Minu jaoks isiklikult on mugavam ja stressivabam elukorraldus, kus olen maganud beebide kõrval – ja väikelastel mitte lausa külg-külje kõrval, aga lähedal (reageerimiskauguses) küll.
Mees? No tema ei ole “õhtuinimene” (kella 9 ajal hakkab rääkima, et väsinud ja poeb magama), seega ei ole mees mulle koos lastega magamaminekut kunagi ette heitnud. Kui nüüd, kus peres pole enam imikuid, mina ise tahan kauem üleval olla (lugeda, telekat vahtida) , siis olen üksi vaikselt nii 11-ni maksimum…