Minu laps on autist. Diagnoosi sai natuke enne 4 aastaseks saamist. Lasteaias oli kõige raskem aasta peale sõimerühma. Seal eripära välja tuligi. Õpetajate hoiak oli selline, et mõtlesin, et võtan lapse päevapealt ära. Aga kuhugi polnud panna. Tegin talle edaspidi kolmapäeviti vaba päeva. Vanaema hoidis. Sellest oli abi. Õnneks avati uuel õppeaastal samas lasteaias sobitusrühm ja ta sai sinna koha. See käis läbi Rajaleidja, Selle rühmaga ja õpetajatega olin väga-väga rahul. Kuna oli autismi diagnoosiga, mis on raske puue, siis sain valla abiga talle ka tugiisiku. See tegi olukkorra veel lihtsamaks. Ta tegi enamasti kõiki neid asju mida nö terved lapsed, aga tänu tugiisikule omas tempos ja vahel natuke teisiti. Kui halb tuju oli ja hoog peale tuli, läks tugiisik temaga rühmast välja.
Autistil ongi sageli raske grupis funktsioneerimisega toime tulla, müra on palju, stiimuleid on palju. Ta väsib ja vajab mõnikord omaette olemiseks kasvõi 10-15 minutit. Minu lapsel tekkis kõne hilja, peale 3-dat eluaastat. Sellepärast ei osanud ta oma tundeid väljendada, ennast väljendada ja ärritus ja oli agressiivne.
Kooli läks ta autistide väikeklassi ühte erikooli. Ta on normintellektiga ja õpib riikliku õppekava järgi. Ei taha ära sõnada, aga esimesed kaks aastat möödus väga hästi. Ka koolis on tal tugiisik. Ta on õppimise koha pealt väga tubli, mõnes asjas isegi andekas, kaks klassi lõpetas kiitusega, aga käitumine on see mis teeb andekuse avaldumise ja näitamise raskeks. Tugiisikust on palju abi. Õnneks on laps 10 aastaselt ise ka natuke-natuke mõistlikum kui kooli minnes. Taotlesin Rajaleidja kaudu talle ka koolipikendust ja see oli õige otsus.
Otsuse väikeklassi saime Rajaleidja kaudu, nagu ka otsuse sobitusrühma. Puude saamiseks tuli käia psühhiaatri juures. Enne kooli minemist oli laps ka haiglas uuringutel 5 päeva. Sealt tuli ka soovitus väikeklassi ja tugiisiku kohta. Rajaleidjas oli vaja enne lasteaiakoha ja väikeklassi koha saamist käia eripedagoogi, sotsiaalpedagoogi ja psühholoogi juures. Midagi hullu ei olnud, nad vestlesid vanematega ja lapsega, keegi tegi mingeid teste. Otsuse teeb lõpuks üks komisjon. Mina sain vestelda ka Rajaleidja psühholoogiga kuna kõik tuli minu jaoks väga ootamaltult ja olin üsna liimist lahti. Minul oli Rajaleidjast väga palju abi ja tuge. Ole ise avatud.
Tean, et oma emotsioonidega on raske toime tulla, aga püüa meeles pidada, et ta ei ole halb laps, ta ei tee kõike seda jama sinu kiusamiseks. Tal endal on oma tunnetega raske toime tulla. Sa pead tal aitama endaga toime tulla. Selleks peab aru saama milles tema autism seisneb, mis teda käivitab. Vahel ongi nii, et miski ei aita.
Lasteaias võib probleem kerida väga suureks ka sellepärast, et õpetajad ei tea miks ta nii teeb. Diagnoosi ei ole, isegi kui on diagnoos, siis ei pruugi õpetajad osata autistiga toime tulla. Nad ei taha temaga toime tulla jms. Autisti puhul tulevad mängu hoopis erinevad metoodikad. Näiteks on paljudel vaja visuaalset päevaplaani, paljudel on probleeme üleminekuga ühelt tegevuselt teisele, st nad tahavad natuke aega ette teada mis hakkab toimuma, mitte, et nüüd pliiatsid käest ja võtame ringi. Kõige selle juures oli minu lapsele väga abiks tugiisik.
Mina olin nii segaduses, et palusin ka Rajaleidja eripedagoogil ja psühholoogil tulla last rühma vaatama. Nad käisid ja neil oli ka õpetajatele näpunäiteid. Mul on hea meel, et laps sai uude rühma, selles teises rühmas oleks probleemid jätkunud.
Kui peaks juhtuma, et lapsele määratakse siiski puue, võta see rõõmuga vastu. See on sulle abiks. Sa saad lasta teha rehabilitatsiooniplaani millega lapsele määratakse erinevaid teenuseid, sa saad lapsele tugiisiku taotleda jne. Mina olen oma kahe lapse pealt näinud – olgu laps milline tahes, kui ta on õiges kohas, on kõik väga hästi. Ja veel, oma lapse üle tuleb alati uhke olla. Autistidel on sageli erihuvisid ja varjatud andeid. Püüa leida tema anded ja arenda neid.
Vabandan, et asjadest ette kiirustasin, sinu lapsele ei ole puuet määratud ja pole kindel mis on spetsialistide otsus, aga tahtsin kirjutada oma loo, äkki läheb vaja. Vahel on raske ja mitte lapsega, aga ühsikonna suhtumisega, paberimajandusega, eriarstide leidmisega. Laps on vanemaks saades pakkunud hoopiski rõõmu.