Esileht Erivajadustega laps Lapsega Rajaleidjasse

Näitan 18 postitust - vahemik 1 kuni 18 (kokku 18 )

Teema: Lapsega Rajaleidjasse

Postitas:
Kägu

Minek 5-aastasega Rajaleidjasse. Mis meid ees ootab? Kuidas üldse nii väikestele diagnoose pannakse või kas üldse pannakse? Tehakse teste? Suunatakse psühhiaatri juurde?
Olukord on meil päris hull. Mul juba endal on tekkinud ärevushäire, kui kell hakkab saama nii palju, et laps vaja lasteaiast koju tuua. Tema käitumine tekitab jõuetust ja abitust, teisel hetkel on tõesti selline tunne, et võtaks rihma ja annaks korraliku keretäie või viiks lastekodu ukse taha. Lihtsalt uskumatu, kuidas laps, keda ma armastan ülekõige, suudab minus tekitada selliseid tundeid. Ma ei taha selliseid tundeid tunda. Ise arvan, et lapsel on aspergerlikud jooned sees. Abikaasa on diagnoosita, aga samuti kaldub sinna aspergerite poole. Tal veel lisaks muid jooni.

+6
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Rajaleidja ei diagnoosi midagi, tavaliselt isegi ei tehta teste. Diagnoositakse ikka haiglas. Saatekirja saab ikka oma perearstilt mitte Rajaleidjast. Rajaleidjasse on mõtet minna siis kui on vaja lasteaedas erirühma, aga kui laps juba 5a ja siiani tavarühmas hakkama saanud, siis ilmselt pole erirühma vaja. Kui lapse arenguga mingi probleem siis mõistlik alustada neuroloogist (perearsti saatekirjaga), siis tehakse haiglas kõik uuringud sh psühhiaater kui vaja.

0
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meil näiteks käis Rajaleidja psühholoog lasteaia rühmas vaatlemas. Seejärel tegi kokkuvõtte ja ettepanekud, millega läksime psühhiaatri vastuvõtule, kes siis korraldas oma meeskonnaga uuringud ja sealt edasi alles diagnoosimine. Kogu protsess võttis ikka pool aastat vähemalt. Ka need tunded, mida praegu läbi elate, ei ole meile võõrad.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Diagnoosib psühhiaater (kes saadab edasi kliinilise psühholoogi juurde tõenäoliselt, kes viib läbi teste-analüüse) ja Rajaleidjas võibolla soovitatakse psühhiaatri juurde pöörduda. Perearstis saatekirja pole vaja, aga aega saada on raske ja otse ei pruugigi üldse saada. Esmalt peab panema aja vaimse tervise õe juurde (saatekirjata), kes hindab abivajadust ja saadab edasi psühhiaatri juurde.

Rajaleidjas on olemas eripedagoogid ja psühholoogid. Nemad vestlevad lapsega ja vanematega (vanemaga), paluvad erinevaid ülesandeid teha ja siis annavad tagasisidet. Seal tasub käia küll, aga diagnoosi nemad ei pane.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

tõesti selline tunne, et võtaks rihma ja annaks korraliku keretäie või viiks lastekodu ukse taha.  Abikaasa on diagnoosita, aga samuti kaldub sinna aspergerite poole. Tal veel lisaks muid jooni.

Ja diagnoos endale oleks mis?

0
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Diagnoos on, et ema on väga väsinud ja hirmul, sest laps korraldab kogu aeg pahandusi. Ei julge lasteaia uksest sisenedagi, sest saad jälle teada, mida paha su laps on teinud. See on nii masendav tunne. Armastad enda last, aga igapäevaselt pead tegelema tema pahategude klattimisega. Tekkibki tunne, et kui muu ei aita, annan rihma. See jääb küll tegemata, aga mõte käib peast läbi küll. Ja nutma ajab ennast ka, et seis selline on. Kellel sellist last pole, pole vaja oma hüüdlauseid loopida.

+10
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on 6-aastane marakratist poiss, iga päev korraldab midagi. See, et ta genereerib pahandusi, näitab et mõttetegevus on aktiivne. Minu oma on selgitanud, et tahtis teada, kuidas see või teine töötab või mis tagajärg on. Suhtu huumoriga, ma juba ammu laiutan õpetajate halina peale käsi ja teatan, et eks tuleb kodus rääkida.

+2
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul juba endal on tekkinud ärevushäire, kui kell hakkab saama nii palju, et laps vaja lasteaiast koju tuua.

Puhtalt ärevuse osas ja tagantjärele tark olles, kuna käisin poolteist aastat lasteaias lapsel järel mõttega, et nonii, näis, kas täna on see päev, kus mu laps lasteaiast välja visatakse: tagasi vaadates püüaksin varem leida uuesti üles oma enesekindluse emana (laps ei peegelda üheselt su vanemlikke oskusi!), sest pinge kandub ka lapsele üle ja tekivad ennasttäitvad ootused vms. Usu, lapsed on uskumatult arenguvõimelised, see, mis täna on tõsi, ei pruugi seda ülehomme üldse olla. Mitte et tegelema ei pea – peab, ja kui vaja, keskkonda kohandama (sh rühma- või rühma liigi vahetus vastavalt soovitustele).

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Diagnoos on, et ema on väga väsinud ja hirmul, sest laps korraldab kogu aeg pahandusi. Ei julge lasteaia uksest sisenedagi, sest saad jälle teada, mida paha su laps on teinud. See on nii masendav tunne. Armastad enda last, aga igapäevaselt pead tegelema tema pahategude klattimisega. Tekkibki tunne, et kui muu ei aita, annan rihma. See jääb küll tegemata, aga mõte käib peast läbi küll. Ja nutma ajab ennast ka, et seis selline on. Kellel sellist last pole, pole vaja oma hüüdlauseid loopida.

Vaata aga vaata, isa  ja lapse diagnoosib ära, aga et “haigele” lapsele tahaks juba mõttetasandil füüsiliselt kallale minna, on tegemist lihtsa väsimuse ja hirmuga. Ei ole. Psühhiaatri juures on käimata, ja oma mõttetegevusest peab ema psühhiaatrile esimese asjana rääkima.  Saage inimesed üle valehäbist ja ennem lapse löömist mõttetasandil otsige endale abi.

0
-12
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on 6-aastane marakratist poiss, iga päev korraldab midagi. See, et ta genereerib pahandusi, näitab et mõttetegevus on aktiivne. Minu oma on selgitanud, et tahtis teada, kuidas see või teine töötab või mis tagajärg on. Suhtu huumoriga, ma juba ammu laiutan õpetajate halina peale käsi ja teatan, et eks tuleb kodus rääkida.

Tead mis, ma ei saa kuidagi huumoriga vastata lapsele, kui ta röögib näost punane, et ma lasen teid kõiki püssist maha. Ja põhjuseks on see, et ma pole nõus temaga poodi minema. Pahanduste tegemine on väike asi.

Jah, ka mina pean psühhiaatri juurde minema diagnoosi saama. Tegelikult ma ju vajangi abi, kuidas ka enda viha taltsutada, kuidas käituda märatseva lapsega ehk siis kuidas ise terveks jääda ja samas last aidata.
Mul korduvad mingi aja tagant depressiooni või masenduse perioodid. Langen musta auku ja siis jälle läheb paremaks.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tead mis, ma ei saa kuidagi huumoriga vastata lapsele, kui ta röögib näost punane, et ma lasen teid kõiki püssist maha. Ja põhjuseks on see, et ma pole nõus temaga poodi minema. Pahanduste tegemine on väike asi. Jah, ka mina pean psühhiaatri juurde minema diagnoosi saama. Tegelikult ma ju vajangi abi, kuidas ka enda viha taltsutada, kuidas käituda märatseva lapsega ehk siis kuidas ise terveks jääda ja samas last aidata. Mul korduvad mingi aja tagant depressiooni või masenduse perioodid. Langen musta auku ja siis jälle läheb paremaks.

Jälgid sa mida laps telekast vaatab, mis mänge mängib? Kus tulevad väiksele lapsele koledad mõtted pähe. Kuidas ta oma pingeid maandab, lõhub mänguasju? Kas saab küsida, kasvatad sa last üksinda? Keegi ei süüdista sind, vastupidi, selle jaoks me inimesed teineteise jaoks olemas olemegi, et raskel hetkel kuulata ja õlg alla panna.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minek 5-aastasega Rajaleidjasse. Mis meid ees ootab? Kuidas üldse nii väikestele diagnoose pannakse või kas üldse pannakse? Tehakse teste? Suunatakse psühhiaatri juurde?

Olukord on meil päris hull. Mul juba endal on tekkinud ärevushäire, kui kell hakkab saama nii palju, et laps vaja lasteaiast koju tuua. Tema käitumine tekitab jõuetust ja abitust, teisel hetkel on tõesti selline tunne, et võtaks rihma ja annaks korraliku keretäie või viiks lastekodu ukse taha. Lihtsalt uskumatu, kuidas laps, keda ma armastan ülekõige, suudab minus tekitada selliseid tundeid. Ma ei taha selliseid tundeid tunda. Ise arvan, et lapsel on aspergerlikud jooned sees. Abikaasa on diagnoosita, aga samuti kaldub sinna aspergerite poole. Tal veel lisaks muid jooni.

Kôigest “jooned sees” ja sina tahad teda peksta vôi lastekodu ukse taha viia? Arvan, et alustama peaksid iseendast – mine psühholoogi juurde.
Mul on diqgnoosiga autist kodus. Elu sees pole selliseid môtteid mõlgutanud. Sain ta rajaleidja abiga erikooli ja üks tuttav arvas, et vaat kui tore, sellel koolil on internaat. Ma ei saa üldse aru, kuidas saab autistliku lapse puhul internaati mingiks heaks lahenduseks pidada.

Mida su viieaastane siis ometi teeb?

0
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minek 5-aastasega Rajaleidjasse. Mis meid ees ootab? Kuidas üldse nii väikestele diagnoose pannakse või kas üldse pannakse? Tehakse teste? Suunatakse psühhiaatri juurde?

Olukord on meil päris hull. Mul juba endal on tekkinud ärevushäire, kui kell hakkab saama nii palju, et laps vaja lasteaiast koju tuua. Tema käitumine tekitab jõuetust ja abitust, teisel hetkel on tõesti selline tunne, et võtaks rihma ja annaks korraliku keretäie või viiks lastekodu ukse taha. Lihtsalt uskumatu, kuidas laps, keda ma armastan ülekõige, suudab minus tekitada selliseid tundeid. Ma ei taha selliseid tundeid tunda. Ise arvan, et lapsel on aspergerlikud jooned sees. Abikaasa on diagnoosita, aga samuti kaldub sinna aspergerite poole. Tal veel lisaks muid jooni.

Kôigest “jooned sees” ja sina tahad teda peksta vôi lastekodu ukse taha viia? Arvan, et alustama peaksid iseendast – mine psühholoogi juurde.

Mul on diqgnoosiga autist kodus. Elu sees pole selliseid môtteid mõlgutanud. Sain ta rajaleidja abiga erikooli ja üks tuttav arvas, et vaat kui tore, sellel koolil on internaat. Ma ei saa üldse aru, kuidas saab autistliku lapse puhul internaati mingiks heaks lahenduseks pidada.

Mida su viieaastane siis ometi teeb?

Ma olen juba käinud terapeudi juures nõustamisel, sest see teine, kellel “jooned sees” viis mu lõpuks nii kaugele, et ma iga päev juba mõtlesin, kuidas siit ilmast lahkuda. Terve PK pasundas, et jookse minema selle psühhopaadi juurest. Minu vaimne tervis pole taastunud, aga ma saan hakkama. Olen hakanud seda n.ö psühhopaati mõistma. Nüüd ma olen hädas selle 5-aastasega, kellel samad “jooned sees”. Minu ülesanne on aidata tal toime tulla tema eripäraga. Minu mees jäi sellest abist ilma. Lisaks tal oli meeletult raske lapsepõlv. Tema ema praktiliselt loobus lapse kasvatamisest. Andis vaid süüa ja ulualust. Ei mingit armastust ega hoolimist. Kuigi ka mul tekivad koledad mõtted pähe, üritan siiski lapsele abi leida ja talle võimalikult palju armastust pakkuda. Ma lihtsalt tean seda põlvnemist ja oskan ette näha, mis võib tulevikus saada. Igasugune autisti diagnoos oleks selle kõrval ikka väga leebe, arvestades seda, et lapse vanaisa oli äärmiselt vägivaldne ja sõna otseses mõttes hull peast.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tundub, et oled selle lapsega tõesti keerulises olukorras. Ja tajud väga hästi, et kui juba praegu on probleemid, siis need on seda sorti, mis lapse kasvades ainult võimenduvad. Seega peab nende probleemidega kohe täna tegelema, muidu läheb tulevikus suuremaks jamaks. Päritud iseloomuomadusi ei saa alahinnata ega maha vaikida, aga saab neid sulle sobivasse suunda kanaliseerida. Meenub siinkohal loetud lugu poisist, kes teismelisena politseisse sattus oma ühiskonnavaenuliku käitumisega. Ta ärandas korduvalt autosid ja sõitis need sodiks. Psühholoog küsis talt, mis talle elus kõige rohkem meeldib. Ta vastas, et peab olema põnevust, kool on igav ja nõme. Koos hakati otsima, kas adrenaliinilaksu saaks kogeda nii, et see ei kahjustaks teisi. Poisist sai lõpuks tuletõrjuja. Happy end.

Kui mul oleks selline laps nagu sul, siis mis ma tõenäoliselt prooviks? Esiteks otsiks sellise trenni, mis talle meeldiks ja kus ta ennast füüsiliselt oimetuks rabeleks. Näiteks jalgpall või tennis. Viieseid juba võetakse mõnel pool trenni. Kui ei leia, siis hakkaks temaga ise mingeid mänge mängima, kus ta saaks maksimaalse füüsilise koormuse. See tõmbab vaimsed pinged maha. Ja ekraaniaja tõmbaks sõna otseses mõttes nulli (nii televiisor, arvuti kui telefon, jaa, olen näinud neid viieseid, kel piiramatult tahvlis “eakohaseid” tulistamismänge lubatakse mängida). Need kaks asja kokku võivad juba lühikese ajaga imet teha.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu laps on autist. Diagnoosi sai natuke enne 4 aastaseks saamist. Lasteaias oli kõige raskem aasta peale sõimerühma. Seal eripära välja tuligi. Õpetajate hoiak oli selline, et mõtlesin, et võtan lapse päevapealt ära. Aga kuhugi polnud panna. Tegin talle edaspidi kolmapäeviti vaba päeva. Vanaema hoidis. Sellest oli abi. Õnneks avati uuel õppeaastal samas lasteaias sobitusrühm ja ta sai sinna koha. See käis läbi Rajaleidja,  Selle rühmaga ja õpetajatega olin väga-väga rahul. Kuna oli autismi diagnoosiga, mis on raske puue, siis sain valla abiga talle ka tugiisiku. See tegi olukkorra veel lihtsamaks. Ta tegi enamasti kõiki neid asju mida nö terved lapsed, aga tänu tugiisikule omas tempos ja vahel natuke teisiti. Kui halb tuju oli ja hoog peale tuli, läks tugiisik temaga rühmast välja.

Autistil ongi sageli raske grupis funktsioneerimisega toime tulla, müra on palju, stiimuleid on palju. Ta väsib ja vajab mõnikord omaette olemiseks kasvõi 10-15 minutit. Minu lapsel tekkis kõne hilja, peale 3-dat eluaastat. Sellepärast ei osanud ta oma tundeid väljendada, ennast väljendada ja ärritus ja oli agressiivne.

Kooli läks ta autistide väikeklassi ühte erikooli. Ta on normintellektiga ja õpib riikliku õppekava järgi. Ei taha ära sõnada, aga esimesed kaks aastat möödus väga hästi. Ka koolis on tal tugiisik. Ta on õppimise koha pealt väga tubli, mõnes asjas isegi andekas, kaks klassi lõpetas kiitusega, aga käitumine on see mis teeb andekuse avaldumise ja näitamise raskeks. Tugiisikust on palju abi. Õnneks on laps 10 aastaselt ise ka natuke-natuke mõistlikum kui kooli minnes. Taotlesin Rajaleidja kaudu talle ka koolipikendust ja see oli õige otsus.

Otsuse väikeklassi saime Rajaleidja kaudu, nagu ka otsuse sobitusrühma. Puude saamiseks tuli käia psühhiaatri juures. Enne kooli minemist oli laps ka haiglas uuringutel 5 päeva. Sealt tuli ka soovitus väikeklassi ja tugiisiku kohta. Rajaleidjas oli vaja enne lasteaiakoha ja väikeklassi koha saamist käia eripedagoogi, sotsiaalpedagoogi ja psühholoogi juures. Midagi hullu ei olnud, nad vestlesid vanematega ja lapsega, keegi tegi mingeid teste. Otsuse teeb lõpuks üks komisjon. Mina sain vestelda ka Rajaleidja psühholoogiga kuna kõik tuli minu jaoks väga ootamaltult ja olin üsna liimist lahti. Minul oli Rajaleidjast väga palju abi ja tuge. Ole ise avatud.

Tean, et oma emotsioonidega on raske toime tulla, aga püüa meeles pidada, et ta ei ole halb laps, ta ei tee kõike seda jama sinu kiusamiseks. Tal endal on oma tunnetega raske toime tulla. Sa pead tal aitama endaga toime tulla. Selleks peab aru saama milles tema autism seisneb, mis teda käivitab. Vahel ongi nii, et miski ei aita.

Lasteaias võib probleem kerida väga suureks ka sellepärast, et õpetajad ei tea miks ta nii teeb. Diagnoosi ei ole, isegi kui on diagnoos, siis ei pruugi õpetajad osata autistiga toime tulla. Nad ei taha temaga toime tulla jms. Autisti puhul tulevad mängu hoopis erinevad metoodikad. Näiteks on paljudel vaja visuaalset päevaplaani, paljudel on probleeme üleminekuga ühelt tegevuselt teisele, st nad tahavad natuke aega ette teada mis hakkab toimuma, mitte, et nüüd pliiatsid käest ja võtame ringi. Kõige selle juures oli minu lapsele väga abiks tugiisik.

Mina olin nii segaduses, et palusin ka Rajaleidja eripedagoogil ja psühholoogil tulla last rühma vaatama. Nad käisid ja neil oli ka õpetajatele näpunäiteid. Mul on hea meel, et laps sai uude rühma, selles teises rühmas oleks probleemid jätkunud.

Kui peaks juhtuma, et lapsele määratakse siiski puue, võta see rõõmuga vastu. See on sulle abiks. Sa saad lasta teha rehabilitatsiooniplaani millega lapsele määratakse erinevaid teenuseid, sa saad lapsele tugiisiku taotleda jne. Mina olen oma kahe lapse pealt näinud – olgu laps milline tahes, kui ta on õiges kohas, on kõik väga hästi. Ja veel, oma lapse üle tuleb alati uhke olla. Autistidel on sageli erihuvisid ja varjatud andeid. Püüa leida tema anded ja arenda neid.

Vabandan, et asjadest ette kiirustasin, sinu lapsele ei ole puuet määratud ja pole kindel mis on spetsialistide otsus, aga tahtsin kirjutada oma loo, äkki läheb vaja. Vahel on raske ja mitte lapsega, aga ühsikonna suhtumisega, paberimajandusega, eriarstide leidmisega. Laps on vanemaks saades pakkunud hoopiski rõõmu.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oleme lapsega nüüd Rajaleidjas käinud. Ta käitus seal nagu musterlaps. Igati viisakas, suhtles ilusti ja arukalt. Ehk siis see oligi see, mida ma kartsin. Keegi ei näe neid hoogusid, mis tal kodus tekivad. Ma kujutan ette, et isegi lasteaias on sellised pisikesed jonnihood. Juba nendega on õpetajatel keeruline toime tulla, sest lapsi on palju ja ühega sahmerdada kuskil ei saa. Kõik tahavad tähelepanu. Iseloomustuses lasteaia poolt oli, et laps ei oska oma tunnetega toime tulla, ei mõista teiste tundeid. Lasteaiarühm on tema jaoks liiga suur, liiga palju müra jne. Ma pakun, et ta mingit diagnoosi ei saa. Ta tõesti ei näe välja tüüpiline autist. Ta oskab väga hästi valetada, manipuleerida. On väga hea suhtleja, leiab võõrastega kergelt kontakti, avaldab oma tundeid siia-sinna ja need on tal ühest äärmusest teise. Ma armastan sind igavesti ja teisel hetkel ma tapaks teid kõiki ära, sest te ei luba mul kommi süüa või mis iganes. Kui laps on tigedust täis, siis ta võib jalaga virutada koerale. Esitab ultimaatumeid. Kui te mulle kohe seda ei luba, siis ma löön selle telekapuldi puruks. Ta on nagu boss kodus. Keelab, käseb, poob ja laseb.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõistlik oleks ikkagi pöörduda vaimse tervise õe poole, kes siis suunab edasi psühhiaatri juurde ja uuringutele. On olemas ka A-tüüpiline autism, käitumishäire jms. Samas võivad käitumisprobleemid tulla ka sellest, et lasteaias on lapsel raske, kuid ta võtab end kokku, kodus siis elab pingeid välja, sest enam kannatada ei suuda. Diagnsoosiga oleks võimalik saada puue ja rehabilitatsiooniteenus, mis annab võimaluse nii lapsel kui vanemal käia regulaarselt psühholoogi, loovterapeudi juures, kohe mitu aastat järjest ja ilma ise maksmata. Haigekassa süsteemis psühholoogi juurde väga keeruline saada või ainult paar korda. Loovteraapia eest üldse haigekassa ei maksa. Soovitan kodus filmida neid olukordi, siis on lihtsam ka spetsialistidel aru saada kui tõsine see olukord on. Muidugi kui rahaliselt võimalik siis võib ka tasulise lastepsühholoogi poole pöörduda kohe. Mõnikord maksab ka kohalik omavalitsus teraapia kinni, selleks vaja siis pöörduda lastekaitse poole.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Autism ei ole ainus kõrvalekalle normist käitumise jms osas. Kui lapsega psühhiaatri juures käisime ja terve hulga küsimustikke täitsime, siis väga paljude probleemkäitumiste kohta vastasin täiesti ausalt eitavalt, sest meid need ei puuduta. Ometi polnud psühhiaatril kahtlust, et laps on autist. Ta on juba suur ja saab nüüd päris hästi isegi suhtlemisega hakkama. Ta on andekas ja selle, mis tal naturaalselt puudub, suudab ära õppida.

Kui psühhiaatri juures küsimustike üle imestasin, siis selgitati, et neid kasutatakse ka teiste murede diagnoosimiseks ja vahet pole, milliste muredega esialgu pöörduti, vaadatakse ikka palju laiemalt. Nii et teemaalgataja võiks kindlasti oma lapsega psühhiaatri juures käia. Esmalt tuleb panna aeg vaimse tervise õe juurde ja sealt saab edasi psühhiaatri vastuvõtule. Diagnoosi ja ravi üle otsustab just psühhiaater. Soovitan kohe vaimse tervise õe juurde aeg panna, sest meil kulus umbes 9 kuud, et psühhiaatri juurde saada ja veel mõned kuud, et saaks uuringud tehtud ja diagnoosi. Kui diagnoos on olemas, siis selle alusel saab kooli osas erilahendusi (Rajaleidja soovitusi). Kuna töötan koolis, siis tean, et selleks, et ilmselgelt probleemidega õpilane saaks diagnoosi ja erivajadustele vastavalt erisused koolis rakendatud, kulub reaalselt tihti 1-2 aastat. See aeg on kõigile väga raske ja laps ise ju sel ajal ei saa endale sobivat tuge ega abi.

+1
0
Please wait...

Näitan 18 postitust - vahemik 1 kuni 18 (kokku 18 )


Esileht Erivajadustega laps Lapsega Rajaleidjasse