Teema: Lapsega Rajaleidjasse

Meil näiteks käis Rajaleidja psühholoog lasteaia rühmas vaatlemas. Seejärel tegi kokkuvõtte ja ettepanekud, millega läksime psühhiaatri vastuvõtule, kes siis korraldas oma meeskonnaga uuringud ja sealt edasi alles diagnoosimine. Kogu protsess võttis ikka pool aastat vähemalt. Ka need tunded, mida praegu läbi elate, ei ole meile võõrad.

#3912460:

tõesti selline tunne, et võtaks rihma ja annaks korraliku keretäie või viiks lastekodu ukse taha.  Abikaasa on diagnoosita, aga samuti kaldub sinna aspergerite poole. Tal veel lisaks muid jooni.

Ja diagnoos endale oleks mis?

Mul on 6-aastane marakratist poiss, iga päev korraldab midagi. See, et ta genereerib pahandusi, näitab et mõttetegevus on aktiivne. Minu oma on selgitanud, et tahtis teada, kuidas see või teine töötab või mis tagajärg on. Suhtu huumoriga, ma juba ammu laiutan õpetajate halina peale käsi ja teatan, et eks tuleb kodus rääkida.

#3918440:

Diagnoos on, et ema on väga väsinud ja hirmul, sest laps korraldab kogu aeg pahandusi. Ei julge lasteaia uksest sisenedagi, sest saad jälle teada, mida paha su laps on teinud. See on nii masendav tunne. Armastad enda last, aga igapäevaselt pead tegelema tema pahategude klattimisega. Tekkibki tunne, et kui muu ei aita, annan rihma. See jääb küll tegemata, aga mõte käib peast läbi küll. Ja nutma ajab ennast ka, et seis selline on. Kellel sellist last pole, pole vaja oma hüüdlauseid loopida.

Vaata aga vaata, isa  ja lapse diagnoosib ära, aga et “haigele” lapsele tahaks juba mõttetasandil füüsiliselt kallale minna, on tegemist lihtsa väsimuse ja hirmuga. Ei ole. Psühhiaatri juures on käimata, ja oma mõttetegevusest peab ema psühhiaatrile esimese asjana rääkima.  Saage inimesed üle valehäbist ja ennem lapse löömist mõttetasandil otsige endale abi.

#3918826:

Tead mis, ma ei saa kuidagi huumoriga vastata lapsele, kui ta röögib näost punane, et ma lasen teid kõiki püssist maha. Ja põhjuseks on see, et ma pole nõus temaga poodi minema. Pahanduste tegemine on väike asi. Jah, ka mina pean psühhiaatri juurde minema diagnoosi saama. Tegelikult ma ju vajangi abi, kuidas ka enda viha taltsutada, kuidas käituda märatseva lapsega ehk siis kuidas ise terveks jääda ja samas last aidata. Mul korduvad mingi aja tagant depressiooni või masenduse perioodid. Langen musta auku ja siis jälle läheb paremaks.

Jälgid sa mida laps telekast vaatab, mis mänge mängib? Kus tulevad väiksele lapsele koledad mõtted pähe. Kuidas ta oma pingeid maandab, lõhub mänguasju? Kas saab küsida, kasvatad sa last üksinda? Keegi ei süüdista sind, vastupidi, selle jaoks me inimesed teineteise jaoks olemas olemegi, et raskel hetkel kuulata ja õlg alla panna.

#3921733:

#3912460:

Minek 5-aastasega Rajaleidjasse. Mis meid ees ootab? Kuidas üldse nii väikestele diagnoose pannakse või kas üldse pannakse? Tehakse teste? Suunatakse psühhiaatri juurde?

Olukord on meil päris hull. Mul juba endal on tekkinud ärevushäire, kui kell hakkab saama nii palju, et laps vaja lasteaiast koju tuua. Tema käitumine tekitab jõuetust ja abitust, teisel hetkel on tõesti selline tunne, et võtaks rihma ja annaks korraliku keretäie või viiks lastekodu ukse taha. Lihtsalt uskumatu, kuidas laps, keda ma armastan ülekõige, suudab minus tekitada selliseid tundeid. Ma ei taha selliseid tundeid tunda. Ise arvan, et lapsel on aspergerlikud jooned sees. Abikaasa on diagnoosita, aga samuti kaldub sinna aspergerite poole. Tal veel lisaks muid jooni.

Kôigest “jooned sees” ja sina tahad teda peksta vôi lastekodu ukse taha viia? Arvan, et alustama peaksid iseendast – mine psühholoogi juurde.

Mul on diqgnoosiga autist kodus. Elu sees pole selliseid môtteid mõlgutanud. Sain ta rajaleidja abiga erikooli ja üks tuttav arvas, et vaat kui tore, sellel koolil on internaat. Ma ei saa üldse aru, kuidas saab autistliku lapse puhul internaati mingiks heaks lahenduseks pidada.

Mida su viieaastane siis ometi teeb?

Ma olen juba käinud terapeudi juures nõustamisel, sest see teine, kellel “jooned sees” viis mu lõpuks nii kaugele, et ma iga päev juba mõtlesin, kuidas siit ilmast lahkuda. Terve PK pasundas, et jookse minema selle psühhopaadi juurest. Minu vaimne tervis pole taastunud, aga ma saan hakkama. Olen hakanud seda n.ö psühhopaati mõistma. Nüüd ma olen hädas selle 5-aastasega, kellel samad “jooned sees”. Minu ülesanne on aidata tal toime tulla tema eripäraga. Minu mees jäi sellest abist ilma. Lisaks tal oli meeletult raske lapsepõlv. Tema ema praktiliselt loobus lapse kasvatamisest. Andis vaid süüa ja ulualust. Ei mingit armastust ega hoolimist. Kuigi ka mul tekivad koledad mõtted pähe, üritan siiski lapsele abi leida ja talle võimalikult palju armastust pakkuda. Ma lihtsalt tean seda põlvnemist ja oskan ette näha, mis võib tulevikus saada. Igasugune autisti diagnoos oleks selle kõrval ikka väga leebe, arvestades seda, et lapse vanaisa oli äärmiselt vägivaldne ja sõna otseses mõttes hull peast.

Minu laps on autist. Diagnoosi sai natuke enne 4 aastaseks saamist. Lasteaias oli kõige raskem aasta peale sõimerühma. Seal eripära välja tuligi. Õpetajate hoiak oli selline, et mõtlesin, et võtan lapse päevapealt ära. Aga kuhugi polnud panna. Tegin talle edaspidi kolmapäeviti vaba päeva. Vanaema hoidis. Sellest oli abi. Õnneks avati uuel õppeaastal samas lasteaias sobitusrühm ja ta sai sinna koha. See käis läbi Rajaleidja,  Selle rühmaga ja õpetajatega olin väga-väga rahul. Kuna oli autismi diagnoosiga, mis on raske puue, siis sain valla abiga talle ka tugiisiku. See tegi olukkorra veel lihtsamaks. Ta tegi enamasti kõiki neid asju mida nö terved lapsed, aga tänu tugiisikule omas tempos ja vahel natuke teisiti. Kui halb tuju oli ja hoog peale tuli, läks tugiisik temaga rühmast välja.

Autistil ongi sageli raske grupis funktsioneerimisega toime tulla, müra on palju, stiimuleid on palju. Ta väsib ja vajab mõnikord omaette olemiseks kasvõi 10-15 minutit. Minu lapsel tekkis kõne hilja, peale 3-dat eluaastat. Sellepärast ei osanud ta oma tundeid väljendada, ennast väljendada ja ärritus ja oli agressiivne.

Kooli läks ta autistide väikeklassi ühte erikooli. Ta on normintellektiga ja õpib riikliku õppekava järgi. Ei taha ära sõnada, aga esimesed kaks aastat möödus väga hästi. Ka koolis on tal tugiisik. Ta on õppimise koha pealt väga tubli, mõnes asjas isegi andekas, kaks klassi lõpetas kiitusega, aga käitumine on see mis teeb andekuse avaldumise ja näitamise raskeks. Tugiisikust on palju abi. Õnneks on laps 10 aastaselt ise ka natuke-natuke mõistlikum kui kooli minnes. Taotlesin Rajaleidja kaudu talle ka koolipikendust ja see oli õige otsus.

Otsuse väikeklassi saime Rajaleidja kaudu, nagu ka otsuse sobitusrühma. Puude saamiseks tuli käia psühhiaatri juures. Enne kooli minemist oli laps ka haiglas uuringutel 5 päeva. Sealt tuli ka soovitus väikeklassi ja tugiisiku kohta. Rajaleidjas oli vaja enne lasteaiakoha ja väikeklassi koha saamist käia eripedagoogi, sotsiaalpedagoogi ja psühholoogi juures. Midagi hullu ei olnud, nad vestlesid vanematega ja lapsega, keegi tegi mingeid teste. Otsuse teeb lõpuks üks komisjon. Mina sain vestelda ka Rajaleidja psühholoogiga kuna kõik tuli minu jaoks väga ootamaltult ja olin üsna liimist lahti. Minul oli Rajaleidjast väga palju abi ja tuge. Ole ise avatud.

Tean, et oma emotsioonidega on raske toime tulla, aga püüa meeles pidada, et ta ei ole halb laps, ta ei tee kõike seda jama sinu kiusamiseks. Tal endal on oma tunnetega raske toime tulla. Sa pead tal aitama endaga toime tulla. Selleks peab aru saama milles tema autism seisneb, mis teda käivitab. Vahel ongi nii, et miski ei aita.

Lasteaias võib probleem kerida väga suureks ka sellepärast, et õpetajad ei tea miks ta nii teeb. Diagnoosi ei ole, isegi kui on diagnoos, siis ei pruugi õpetajad osata autistiga toime tulla. Nad ei taha temaga toime tulla jms. Autisti puhul tulevad mängu hoopis erinevad metoodikad. Näiteks on paljudel vaja visuaalset päevaplaani, paljudel on probleeme üleminekuga ühelt tegevuselt teisele, st nad tahavad natuke aega ette teada mis hakkab toimuma, mitte, et nüüd pliiatsid käest ja võtame ringi. Kõige selle juures oli minu lapsele väga abiks tugiisik.

Mina olin nii segaduses, et palusin ka Rajaleidja eripedagoogil ja psühholoogil tulla last rühma vaatama. Nad käisid ja neil oli ka õpetajatele näpunäiteid. Mul on hea meel, et laps sai uude rühma, selles teises rühmas oleks probleemid jätkunud.

Kui peaks juhtuma, et lapsele määratakse siiski puue, võta see rõõmuga vastu. See on sulle abiks. Sa saad lasta teha rehabilitatsiooniplaani millega lapsele määratakse erinevaid teenuseid, sa saad lapsele tugiisiku taotleda jne. Mina olen oma kahe lapse pealt näinud – olgu laps milline tahes, kui ta on õiges kohas, on kõik väga hästi. Ja veel, oma lapse üle tuleb alati uhke olla. Autistidel on sageli erihuvisid ja varjatud andeid. Püüa leida tema anded ja arenda neid.

Vabandan, et asjadest ette kiirustasin, sinu lapsele ei ole puuet määratud ja pole kindel mis on spetsialistide otsus, aga tahtsin kirjutada oma loo, äkki läheb vaja. Vahel on raske ja mitte lapsega, aga ühsikonna suhtumisega, paberimajandusega, eriarstide leidmisega. Laps on vanemaks saades pakkunud hoopiski rõõmu.

Mõistlik oleks ikkagi pöörduda vaimse tervise õe poole, kes siis suunab edasi psühhiaatri juurde ja uuringutele. On olemas ka A-tüüpiline autism, käitumishäire jms. Samas võivad käitumisprobleemid tulla ka sellest, et lasteaias on lapsel raske, kuid ta võtab end kokku, kodus siis elab pingeid välja, sest enam kannatada ei suuda. Diagnsoosiga oleks võimalik saada puue ja rehabilitatsiooniteenus, mis annab võimaluse nii lapsel kui vanemal käia regulaarselt psühholoogi, loovterapeudi juures, kohe mitu aastat järjest ja ilma ise maksmata. Haigekassa süsteemis psühholoogi juurde väga keeruline saada või ainult paar korda. Loovteraapia eest üldse haigekassa ei maksa. Soovitan kodus filmida neid olukordi, siis on lihtsam ka spetsialistidel aru saada kui tõsine see olukord on. Muidugi kui rahaliselt võimalik siis võib ka tasulise lastepsühholoogi poole pöörduda kohe. Mõnikord maksab ka kohalik omavalitsus teraapia kinni, selleks vaja siis pöörduda lastekaitse poole.

#3926449:

Oleme lapsega nüüd Rajaleidjas käinud. Ta käitus seal nagu musterlaps. Igati viisakas, suhtles ilusti ja arukalt. Ehk siis see oligi see, mida ma kartsin. Keegi ei näe neid hoogusid, mis tal kodus tekivad. Ma kujutan ette, et isegi lasteaias on sellised pisikesed jonnihood. Juba nendega on õpetajatel keeruline toime tulla, sest lapsi on palju ja ühega sahmerdada kuskil ei saa. Kõik tahavad tähelepanu. Iseloomustuses lasteaia poolt oli, et laps ei oska oma tunnetega toime tulla, ei mõista teiste tundeid. Lasteaiarühm on tema jaoks liiga suur, liiga palju müra jne. Ma pakun, et ta mingit diagnoosi ei saa. Ta tõesti ei näe välja tüüpiline autist. Ta oskab väga hästi valetada, manipuleerida. On väga hea suhtleja, leiab võõrastega kergelt kontakti, avaldab oma tundeid siia-sinna ja need on tal ühest äärmusest teise. Ma armastan sind igavesti ja teisel hetkel ma tapaks teid kõiki ära, sest te ei luba mul kommi süüa või mis iganes. Kui laps on tigedust täis, siis ta võib jalaga virutada koerale. Esitab ultimaatumeid. Kui te mulle kohe seda ei luba, siis ma löön selle telekapuldi puruks. Ta on nagu boss kodus. Keelab, käseb, poob ja laseb.

Mul tekkis küsimus, et milline tüüpiline autist välja näeb siis.

#3921874:

#3921733:

#3912460:

Minek 5-aastasega Rajaleidjasse. Mis meid ees ootab? Kuidas üldse nii väikestele diagnoose pannakse või kas üldse pannakse? Tehakse teste? Suunatakse psühhiaatri juurde?

Olukord on meil päris hull. Mul juba endal on tekkinud ärevushäire, kui kell hakkab saama nii palju, et laps vaja lasteaiast koju tuua. Tema käitumine tekitab jõuetust ja abitust, teisel hetkel on tõesti selline tunne, et võtaks rihma ja annaks korraliku keretäie või viiks lastekodu ukse taha. Lihtsalt uskumatu, kuidas laps, keda ma armastan ülekõige, suudab minus tekitada selliseid tundeid. Ma ei taha selliseid tundeid tunda. Ise arvan, et lapsel on aspergerlikud jooned sees. Abikaasa on diagnoosita, aga samuti kaldub sinna aspergerite poole. Tal veel lisaks muid jooni.

Kôigest “jooned sees” ja sina tahad teda peksta vôi lastekodu ukse taha viia? Arvan, et alustama peaksid iseendast – mine psühholoogi juurde.

Mul on diqgnoosiga autist kodus. Elu sees pole selliseid môtteid mõlgutanud. Sain ta rajaleidja abiga erikooli ja üks tuttav arvas, et vaat kui tore, sellel koolil on internaat. Ma ei saa üldse aru, kuidas saab autistliku lapse puhul internaati mingiks heaks lahenduseks pidada.

Mida su viieaastane siis ometi teeb?

Ma olen juba käinud terapeudi juures nõustamisel, sest see teine, kellel “jooned sees” viis mu lõpuks nii kaugele, et ma iga päev juba mõtlesin, kuidas siit ilmast lahkuda. Terve PK pasundas, et jookse minema selle psühhopaadi juurest. Minu vaimne tervis pole taastunud, aga ma saan hakkama. Olen hakanud seda n.ö psühhopaati mõistma. Nüüd ma olen hädas selle 5-aastasega, kellel samad “jooned sees”. Minu ülesanne on aidata tal toime tulla tema eripäraga. Minu mees jäi sellest abist ilma. Lisaks tal oli meeletult raske lapsepõlv. Tema ema praktiliselt loobus lapse kasvatamisest. Andis vaid süüa ja ulualust. Ei mingit armastust ega hoolimist. Kuigi ka mul tekivad koledad mõtted pähe, üritan siiski lapsele abi leida ja talle võimalikult palju armastust pakkuda. Ma lihtsalt tean seda põlvnemist ja oskan ette näha, mis võib tulevikus saada. Igasugune autisti diagnoos oleks selle kõrval ikka väga leebe, arvestades seda, et lapse vanaisa oli äärmiselt vägivaldne ja sõna otseses mõttes hull peast.

Ja ometi sa otsustasid selliste geenidega lapse saada???

Aga kust laps võtab sellise jutu, et tapab kõik ära või lööb tv puldi puruks? See psühhopaat isa elab ka teiega? Kas kodust keskkonda ei annaks parandada?