Nägin just ühe blogija instagrami storyt, kus ta küsib oma jälgijatelt lapsehoidmis teenust.
Mu küsimus on, kui paljud teist oleks valmis oma lapsi võõraste hoidu jätma?
Ma ei saa küsimusest hästi aru. Kui ma viin oma lapse lasteaeda, siis viin ta ju ka võõraste inimeste hoida.
Ma ei saa küsimusest hästi aru. Kui ma viin oma lapse lasteaeda, siis viin ta ju ka võõraste inimeste hoida.
on ikka vahe sees, kas anda laps mingile internetist leitud juhuslikule inimesele või vastava hariduse saanud õpetajale/kasvatajale, kes töötab asutuses, kus eeldatavasti on toimunud eelnev kontroll, kas ta sobib ametikohale, tervisetõend jms olemas.
Internetist leitud jälgija võib halvemal juhul osutuda mingiks maniakiks ja kaevata sul ka kuskile eriti ei ole kui lapse vabatahtlikult talle usaldasid.
Mina oma last küll juhusliku võõra hoida ei jätaks. Ka enda tuttavale/sõbrale ei jätaks, kes ei ole varem omavahel kohtunudki. Kui kokkupuude on olemas, oleme külas käinud, meil on külas käidud, siis lühikeseks ajaks jätaks, aga terveks päevaks või nädalavahetuseks küll mitte.
Nägin just ühe blogija instagrami storyt, kus ta küsib oma jälgijatelt lapsehoidmis teenust.
Mu küsimus on, kui paljud teist oleks valmis oma lapsi võõraste hoidu jätma?
Oleneb lapse vanusest. Kui laps on ütleme 7-8 aastat vana ja ta ei taha üksi kodus olla, siis on sobivaid inimesi võimalik lihtsamalt leida, kui siis kui laps on alla aasta. Vanemale lapsele on vaja, et keegi oleks veel kodus. Instagrammis võivad jälgijateks olla inimesed, kellega laps on kohtunud erinevates kohtades ja nii pole ka hoidja võõras. Päris võõra inimese puhul tuleb aga hoopis muu teema mängu. Keda sa üldse oled nõus oma koju lubama? Aga õnneks saab inimene valida nende seast, kes end pakuvad, keda ta laseb oma koju ja oma lapse juurde. Suure tõenäosusega on konto jälgijad lähedased ja kaugemat tuttavad, mitte võhivõõrad inimesed. Võhivõõras end vaevalt ka hoidjaks pakub, sest ta ei tunne last ju.
Minu arust on loogiline, et kui ma internetist lapsehoidjat otsin, siis ma KÕIGEPEALT tutvun inimesega, ja kui tutvudes tekib usaldus, siis julgen last temaga jätta. Kõik inimesed peale oma ema on mulle ju kunagi võõrad olnud. Eks nad siis saavad tuttavaks. Ja edasi vaatab, las sobib või ei.
Niimoodi, et kunagi varem pole kohtunud ja kohe jätan lapsed võõraga, ei julgeks jah ilma täiesti vältimatu hädavajaduseta.
Lapsele leidsin ühe hoidja sõbranna kaudu, kes pani lehte kuulutuse ja teise hoidja sain töökaaslase kaudu – mõlemad olid täiesti võõrad minu jaoks, aga osutusid super headeks lapsehoidjateks.
Vaevalt on olemas selline inimene, kes annab oma lapse kätte inimesele, kellele ta tutvunud ei ole.
Lapsehoidja teenus on hea, meil on isegi selline sait olemas, kus on nende väike tutvustus.
Ausalt öeldes, ma eelistan iga kell enne lapsehoidjat, kui munitsipaallasteaeda.
Vaevalt on olemas selline inimene, kes annab oma lapse kätte inimesele, kellele ta tutvunud ei ole.
FBs on grupp “Lapsehoidjad Tartus”. Seal näen alalõpmata kuulutusi sisuga “Otsin 1 a 2 k ja 4 a lapsele hoidjat Annelinnas homme kell 7.30–19” jmt. Nii et sellised inimesed tunduvad siiski samuti eksisteerivat.
Peab ikka julge ja hakkaja laps olema ka. Vahel lapsed võõrastavad ja ei lepi inimesega kes on neile võõras.
Vaevalt on olemas selline inimene, kes annab oma lapse kätte inimesele, kellele ta tutvunud ei ole.
FBs on grupp “Lapsehoidjad Tartus”. Seal näen alalõpmata kuulutusi sisuga “Otsin 1 a 2 k ja 4 a lapsele hoidjat Annelinnas homme kell 7.30–19” jmt. Nii et sellised inimesed tunduvad siiski samuti eksisteerivat.
Okei, see tuleb mulle üllatusena. See on ilmselge rumalus, anda täiesti võõrale inimesele oma laps.
Ma eeldan et te ei ole ise lapsevanem, ainult teie esitatud küsimuse põhjal.
Lasteaed on reguleeritud keskkond ja seal ei vaata sinu lapse järgi ainult üks inimene, vaid kollektiiv.
Saan aru, et individuaalse lapsehoidja teenus on sinu jaoks võõras teema.
Kustkaudu sinu arvates siis lapsehoidjat leitakse, paned ajalehte kuulutuse? Ja kuidas see sel juhul erineks?
Olen kasutanud lapsehoidjat ja just internetist ta leidsin. Ega siis see päring ei tähenda, et laps suvalise võõra kätte visatakse. Nii kogunevad kontaktid, kellest saab sobiva hoidja välja valida. Mõned on paberitega, mõned ilma – aga see-eest paljude positiivsete kogemustega soovitajatega. Lapsehoidja kasutamine on täiesti tavaline praktika, ei pea kritiseerima, kui sa pole kunagi seda kasutanud.
Mul endal on lapsed juba koolis ega vaja enam hoidmist, ent kui nad väiksemad olid, siis täheldasin ka ise imestusega, kui varmad on mõned vanemad jätma oma lapsi võhivõõraste või täiesti suvaliste inimeste hoolde.
Näiteks olin kord oma kaheaastasega Tallinna kaubamaja mängutoas. Tollal seal mingit kasvatajat polnud, lapsed mängisid vanematega koos. Tuli sinna üks ema oma sama vana lapsega, pöördus minu poole: “Palun, kas saaksite mu lapse järele korraks vaadata, ma käin hetkeks ära”, ja ise viipas käega sinnapoole, kus asus tualett. Noogutasin, sest loomulikult võib ju inimene tualetis ära käia! Naine haaras oma koti ja läinud ta oligi.
Mina jäin hoidma võhivõõrast kaheaastast, kes minu kui võõra tädi sõna absoluutselt ei kuulanud ja pani esimese hooga plehku. Jooksin talle järele, ent samal ajal jäi ju minu enese kaheaastane üksi ja järelevalveta. Kui niisugust tralli oli kestnud juba tund aega ja ema polnud endiselt kuskil, pöördusin kaubamaja töötajate poole. Töötajad leppisid omavahel kokku, üks nooremapoolne tuli siis müüjatöölt ära, et seda võõrast last kantseldada. Nii sain lõpuks pöörata tähelepanu ka oma lapsele (kellega olin ju plaaninud toredat linnaskäigu-päeva veeta).
Kui olime juba jopedes ja lahkumas, siis see ema tuli, kotid shoppamisest pungil. Kilkas rõõmsalt mulle järele, et millal ma jälle tulen?
Päris ehmatav kogemus tegelikult – et nõnda kergesti usaldataksegi väikelaps võhivõõra hoole alla, kelle eesnimegi ega telefoninumbrit ei teata. Kõik võõrad ei ole usaldusväärsed. Ja tõtt-öelda ei pruugi ka tuttavad olla kursis sinu lapse arengu ega eripäradega. Võib-olla mõni vanaema, kes lapsi harva hoiab, ei tule selle pealegi, et sel konkreetsel kaheaastasel on ehk kiiks ootamatult end käest lahti tõmmata ja sõiduteele tormata vms.
kui ma peaksin sellisesse olukorda sattuma et lapsehoidja interneti vahendusel leida oleks vaja, siis ma sooviksin ikkagi paar korda anda võimaluse oma lapsel uue hoidjaga tutvuda turvalises keskkonnas ehk siis kas minu või mu abikaasaga samal ajal juures viibides, kui lapsehoidja oma kohustusi täidab. Oleks hea kui sellel lapsehoidjal oleks eelmistest kliendidest tagasiside kogumik, et saaksid veenduda, et ta osutab kvaliteetset teenust.
Väga hea. See blogija (ma ei tea, kellega tegemist) võis ju vabalt samamoodi toimida.
Mul endal on lapsed juba koolis ega vaja enam hoidmist, ent kui nad väiksemad olid, siis täheldasin ka ise imestusega, kui varmad on mõned vanemad jätma oma lapsi võhivõõraste või täiesti suvaliste inimeste hoolde.
Näiteks olin kord oma kaheaastasega Tallinna kaubamaja mängutoas. Tollal seal mingit kasvatajat polnud, lapsed mängisid vanematega koos. Tuli sinna üks ema oma sama vana lapsega, pöördus minu poole: “Palun, kas saaksite mu lapse järele korraks vaadata, ma käin hetkeks ära”, ja ise viipas käega sinnapoole, kus asus tualett. Noogutasin, sest loomulikult võib ju inimene tualetis ära käia! Naine haaras oma koti ja läinud ta oligi.
Mina jäin hoidma võhivõõrast kaheaastast, kes minu kui võõra tädi sõna absoluutselt ei kuulanud ja pani esimese hooga plehku. Jooksin talle järele, ent samal ajal jäi ju minu enese kaheaastane üksi ja järelevalveta. Kui niisugust tralli oli kestnud juba tund aega ja ema polnud endiselt kuskil, pöördusin kaubamaja töötajate poole. Töötajad leppisid omavahel kokku, üks nooremapoolne tuli siis müüjatöölt ära, et seda võõrast last kantseldada. Nii sain lõpuks pöörata tähelepanu ka oma lapsele (kellega olin ju plaaninud toredat linnaskäigu-päeva veeta).
Kui olime juba jopedes ja lahkumas, siis see ema tuli, kotid shoppamisest pungil. Kilkas rõõmsalt mulle järele, et millal ma jälle tulen?
Päris ehmatav kogemus tegelikult – et nõnda kergesti usaldataksegi väikelaps võhivõõra hoole alla, kelle eesnimegi ega telefoninumbrit ei teata. Kõik võõrad ei ole usaldusväärsed. Ja tõtt-öelda ei pruugi ka tuttavad olla kursis sinu lapse arengu ega eripäradega. Võib-olla mõni vanaema, kes lapsi harva hoiab, ei tule selle pealegi, et sel konkreetsel kaheaastasel on ehk kiiks ootamatult end käest lahti tõmmata ja sõiduteele tormata vms.
Minu kaheaastane oli kärus kui kusagil poes käisime või kui käruga poodi ei tahtnud minna, siis poekärus. Kusagil poes ringi ta küll ei tuterdanud selles vanuses.
Mul endal on lapsed juba koolis ega vaja enam hoidmist, ent kui nad väiksemad olid, siis täheldasin ka ise imestusega, kui varmad on mõned vanemad jätma oma lapsi võhivõõraste või täiesti suvaliste inimeste hoolde.
Näiteks olin kord oma kaheaastasega Tallinna kaubamaja mängutoas. Tollal seal mingit kasvatajat polnud, lapsed mängisid vanematega koos. Tuli sinna üks ema oma sama vana lapsega, pöördus minu poole: “Palun, kas saaksite mu lapse järele korraks vaadata, ma käin hetkeks ära”, ja ise viipas käega sinnapoole, kus asus tualett. Noogutasin, sest loomulikult võib ju inimene tualetis ära käia! Naine haaras oma koti ja läinud ta oligi.
Mina jäin hoidma võhivõõrast kaheaastast, kes minu kui võõra tädi sõna absoluutselt ei kuulanud ja pani esimese hooga plehku. Jooksin talle järele, ent samal ajal jäi ju minu enese kaheaastane üksi ja järelevalveta. Kui niisugust tralli oli kestnud juba tund aega ja ema polnud endiselt kuskil, pöördusin kaubamaja töötajate poole. Töötajad leppisid omavahel kokku, üks nooremapoolne tuli siis müüjatöölt ära, et seda võõrast last kantseldada. Nii sain lõpuks pöörata tähelepanu ka oma lapsele (kellega olin ju plaaninud toredat linnaskäigu-päeva veeta).
Kui olime juba jopedes ja lahkumas, siis see ema tuli, kotid shoppamisest pungil. Kilkas rõõmsalt mulle järele, et millal ma jälle tulen?
Päris ehmatav kogemus tegelikult – et nõnda kergesti usaldataksegi väikelaps võhivõõra hoole alla, kelle eesnimegi ega telefoninumbrit ei teata. Kõik võõrad ei ole usaldusväärsed. Ja tõtt-öelda ei pruugi ka tuttavad olla kursis sinu lapse arengu ega eripäradega. Võib-olla mõni vanaema, kes lapsi harva hoiab, ei tule selle pealegi, et sel konkreetsel kaheaastasel on ehk kiiks ootamatult end käest lahti tõmmata ja sõiduteele tormata vms.
Minu kaheaastane oli kärus kui kusagil poes käisime või kui käruga poodi ei tahtnud minna, siis poekärus. Kusagil poes ringi ta küll ei tuterdanud selles vanuses.
Kui oled oma kaheaastase suutnud titeks säilitada, siis küll. Minu kahene poleks kuhugi kärusse olnud nõus ronima. Ilmselt üsna häälekalt väljendunud, et see käru on beebidele.
Alustuseks on juba inetu lapsele õpetada, et keegi on titt… Ja titt teeb nii või naa.
Teiseks kõlab see nagu kohtavalt kasvatamatu laps, kes karjub avalikus kohas.
Lapse asi on tasa olla. Ja kui ta sellega hakkama ei saa, siis oleks targem koju jääda, mitte kaaskodanike häirida…
Oli hea lugeda? Ei olnud ilmselt…
Me kasvatame oma lapsi parimas usus ja mii hästi kui oskame. 2-aastane jalutuskärus pole küll mingi maailma lõpp ja “tittede teema”. Küll aga algab kiusamise õpetamine sellest… Tasub üle vaadata oma kasvatuspõhimõtted.
Mul endal on lapsed juba koolis ega vaja enam hoidmist, ent kui nad väiksemad olid, siis täheldasin ka ise imestusega, kui varmad on mõned vanemad jätma oma lapsi võhivõõraste või täiesti suvaliste inimeste hoolde.
Näiteks olin kord oma kaheaastasega Tallinna kaubamaja mängutoas. Tollal seal mingit kasvatajat polnud, lapsed mängisid vanematega koos. Tuli sinna üks ema oma sama vana lapsega, pöördus minu poole: “Palun, kas saaksite mu lapse järele korraks vaadata, ma käin hetkeks ära”, ja ise viipas käega sinnapoole, kus asus tualett. Noogutasin, sest loomulikult võib ju inimene tualetis ära käia! Naine haaras oma koti ja läinud ta oligi.
Mina jäin hoidma võhivõõrast kaheaastast, kes minu kui võõra tädi sõna absoluutselt ei kuulanud ja pani esimese hooga plehku. Jooksin talle järele, ent samal ajal jäi ju minu enese kaheaastane üksi ja järelevalveta. Kui niisugust tralli oli kestnud juba tund aega ja ema polnud endiselt kuskil, pöördusin kaubamaja töötajate poole. Töötajad leppisid omavahel kokku, üks nooremapoolne tuli siis müüjatöölt ära, et seda võõrast last kantseldada. Nii sain lõpuks pöörata tähelepanu ka oma lapsele (kellega olin ju plaaninud toredat linnaskäigu-päeva veeta).
Kui olime juba jopedes ja lahkumas, siis see ema tuli, kotid shoppamisest pungil. Kilkas rõõmsalt mulle järele, et millal ma jälle tulen?
Päris ehmatav kogemus tegelikult – et nõnda kergesti usaldataksegi väikelaps võhivõõra hoole alla, kelle eesnimegi ega telefoninumbrit ei teata. Kõik võõrad ei ole usaldusväärsed. Ja tõtt-öelda ei pruugi ka tuttavad olla kursis sinu lapse arengu ega eripäradega. Võib-olla mõni vanaema, kes lapsi harva hoiab, ei tule selle pealegi, et sel konkreetsel kaheaastasel on ehk kiiks ootamatult end käest lahti tõmmata ja sõiduteele tormata vms.
Minu kaheaastane oli kärus kui kusagil poes käisime või kui käruga poodi ei tahtnud minna, siis poekärus. Kusagil poes ringi ta küll ei tuterdanud selles vanuses.
Minu kahene on kärus vaid suure kisa ja tüliga äärmisel vajadusel. Enamasti ei võtagi enam käru kuhugi kaasa.
Võib nii olla, võib teisti. Inimesed on erinevad.
Minu kahene on kärus vaid suure kisa ja tüliga äärmisel vajadusel. Enamasti ei võtagi enam käru kuhugi kaasa.
Võib nii olla, võib teisti. Inimesed on erinevad.
Jah, mõned kasvatavad omi lapsi ja mõned lasevad lastel endale pähe istuda ja poes asju kiskuda.
on ikka vahe sees, kas anda laps mingile internetist leitud juhuslikule inimesele või vastava hariduse saanud õpetajale/kasvatajale, kes töötab asutuses, kus eeldatavasti on toimunud eelnev kontroll, kas ta sobib ametikohale, tervisetõend jms olemas.
Mina räägin kuidas mina tegin: käisin algul lapsega lihtsalt kohvil, mitu korda, õppisin inimest tundma, käisin tema köögis, wc-s, nägin, kuidas ta suhtleb, mis moodi mõtleb, kuidas lapsega suhtleb ja alles siis usaldasin lapse temale. Hiljem käisid sealsamas hoius kõik minu kolm last korraga, nüüd, mil lapsed kõik on suured, maksan ikka veel endisele lapsehpidjale aegajalt transporditeenuse eest, toob ja viib lapsi autoga sünnipäevadele-treni vm. kui meil mehega aega pole. Kuskilt otsast peab lihtsalt alustama. Ametlikke sertifitseeritud hoidjaid igas Eesti pärapõrgus polegi.
